Sissejuhatus nõiakunsti olemusse

In SNAP

 

Silt ja sõna “nõid” on miski, mida kasutavad mitte-nõiad. Nõidus ja nõid on nähtused, mida üritavad kirjeldada inimesed väljastpoolt. Uurimisobjektina käsitletav inimene ennast kunagi niiviisi ei nimeta, kuigi võib säärase sildiga samahästi kui lihtsalt leppida ja seda tinglikult teistega suheldes kasutama hakata. Seega pole vaja analüüsida nõidust ratsionaalse materialismi seisukohast kuna säärane lähenemine ei too soovitud tulemusi: pilguheite teadvuse ja reaalsuse suhetesse. Samuti jääb puudulikuks folkloristika, mis pelgalt talletab pärimusi ja piirdub vaid juttude talletamisega. Nood kaks lähenemist ei suuda tungida nähtuse tuuma, vaid üritavad näiliselt ebaratsionaalseid ning ebateaduslikke nähtuseid tükeldada materialistliku maailmavaate tarvis arusaadavateks tükkides.

Et tegu on ebanähtusega, ei saa seda seetõttu rahuldavalt vaadelda just eespool nimetatud tehnikate najal. Samuti nagu ei leia kirurg kehast hinge ega psüühikat, vaid terve hulga veriseid, ligaseid lihasmaterjale, ei saa teadvust ning reaalsuse tajumist puudutavaid valdkondi tabada ratsionalismi maailmavaatega. Mõistmaks ebamaailma, tuleb sinna sisse minna. Olla osa uuritavast fenomenist, olla nõiutud ja nõiduja, aitab avastada nõiduse valdkonda niiöelda seestpoolt ja säärane seespoolne analüüs ning sisekõne on minu arust Eesti teemakäsitlusest täielikult puuduolev. Kuni siiani.

Nõid on hägune termin. Kindlasti on nõid autsider, kellele määriti monoteismi saabumisega kaela peamiselt negatiivne roll ja seega sai nõiast välja tõrjutud inimese arhetüüpne näide. Monoteismi, milleks meie maades on kristlus, saabumisega delegeeriti Kõrgema Maailmaga suhtlemine preesterkonnale ning shamanismi/animismi olemus punuti kristlusesse. Mida kristlus eri regioonides endasse võtta ei suutnud, jäi omakorda väljatõrjutuks ja määrati lõpuks Saatana valdkonda. Monoteism tõi endaga kaasa range duaalsuse, mis enne, ja nüüd paganlikeks, usuliikumiste jaoks võõras oli. Kristluse okupatsiooni praktilisematest teguviisidest saame kirjeldada kirikute ja muude ehitiste rajamist põlisrahvaste pühakohtade, nagu koobaste, allikate või muude tähenduslike paikade kohale.

Kuskohas jutlustas kristlus lihtsustatud maailmavaadet heast ja kurjast, valitses loodusrahvaste seas vaimude rohkus. Igal paigal, loodusnähtusel ja elusolendil olid oma jumalad. Väiksed ja suured, lollid ja kavalad. Inimese jaoks eksisteeris (ja eksisteerib siiani) keeruline maailm, milles ellujäämine sõltus tolle maailmaga läbisaamisest. Pealiskaudse, füüsilise maailma kõrval oli veel teine, kõrgem maailm: füüsiline oli justkui selle vari või madalam tasand ja kõrgemal, loomade kohal, liikusid peenemad ja tugevamad jõud. Oli tark neid tunda ja nendega läbi saada, või kui ei suutnud läbi saada, siis osata vältida või üle kavaldada. Mitte iga inimene ei ole suuteline neid võnkeid. sagedusi või maailmasi tajuma: selle roll sai osaks vähestele. Hetkel jätaksin arutlusest välja preesterkonna kui ühiskonna jõustruktuuri ning keskenduks nõidusele kui teaduse poolt ebausuks kuulutatud mõtteviisile. Muidugi valitses enne monoteismi maailmas domineerimist ahnus, poliitilised ambitsioonid ning küünilisus, mis organiseeritud religioonis tõelise müstitsismi otsinguid varjutasid.

Nõiduseks määratakse üldiselt ühe inimese oskust mõjutada maailma kulgemist säärasel määral, et see arusaamatutel viisidel nõia või nõiale tellimuse esitanud inimese jaoks positiivseid muudatusi põhjustab. Siitmaalt võime vabalt liikuda teadvuse/alateadvuse sfääridesse ja jätta maha tülika akadeemilise lähenemise. Nõidus sisaldab tõdemust, et reaalsust ei saa haarata oma viie meelega ning et inimesele jääb varjatuks terve rida nähtusi ja seisundeid. Just nõid suudab oma laienenud teadvuse seisundis reaalsust laiemalt tajuda ja kui võimalik, siis soovitud suunas kujundada. Seega on nõidus olnud alati praktiline nähtus, mida motiveerinud inimese tahe jääda ellu ning elada hästi. Nõid on inimene, kellel on tundlikkus (sensitiivsus) reaalsuse suhtes. Tavainimene on selles raamistikus pigem uneskõndija, äärmiselt piiratud tajuga praktiliselt funktsioneeriv ellujääja.

Nõid on tema, kes on saanud juhuslikult või sihipäraselt oskuse teha või näha muidu tavalisele ühiskonnaliikmele näiliselt ebaloomulikke tegusi: ravida kaugelt või lähikontaktis erinevaid haiguseid, tunnetada kaardi pealt maa-aluste allikate, mineraalide või nafta asukohti, leida kadunud inimesi pelgalt nende fotosid või esemeid puudutades, suhelda surnute või loodusvaimudega läbi transiseisundite, sobitada kokku taime ja haige inimese parandav mõju jms. Kõik see töötab intuitiivsel, mitte ratsionaalsel tasandil. Inimese evolutsioon on liikunud suunas, kus teadvuse areng on riburada pidi paljastanud maailma ja reaalsuse kompleksuse ning sellega kohanemiseks ja edasiarenemiseks (kuid mis suunal?) on inimene pidevalt arendanud praktilisi tehnikaid (tööriistad, põllupidamine jne) kui ka mõtteraamistikke (animism, majandusteooria, filosoofia, kunst).

Sellise arengu tõttu on paljud meile hetkel tuntud tehnoloogilised vidinad kui ka psühholoogilised ning neuroloogilised lahendused mineviku võtmes “praktilised nõidused”. See tähendab, et oleme suutnud enne seletamatutele nähtustele anda piisavalt rahuldavad ja praktiliselt testitavad seletused. Säärased seletused ja toimemehhanismide kirjeldused käivad teaduse sildi alla. Heaks näiteks on televiisorite ning raadiote toimimine: kindlasti ei tea ei sina ega mina KUIDAS need masinad toimivad kuid me teame, et soovi korral võime selle kergesti järgi uurida ja et tehniliste võimaluste alustel suudame neid ka ise kokku panna. On mõistetav, et mitme sajandi tagusele inimesele tunduks televiisor hämmastavana, sest sellest paistavad, justkui kristallkuulist, kauged paigad ja inimesed. Sealt paistavad isegi asjad mida ei tohiks olemas olla. Kuidas need sinna said? Jah, kuidas? Kuidas saavad mõtted inimese pähe? On oluline pidada meeles, et televiisori sees tegelikult telestuudiot ei ole. Televiisor on erinevate elektrooniliste komponentide punum, kus ühe juhtme (või mis iganes sealt nüüd lameekraani taga leida võib) vigastamine moonutab negatiivses võtmes tervet pilti. Nõidus, kuid ka laiemalt müstitsism, seisneb intuitiivses arusaamises et televiisor, nagu inimese peagi, on pigem signaalide vastuvõtja kui nende tekitaja. See tähendab, et meie füüsiliste tajude maailma reguleerib mujalt tulev “signaal” või sagedus. Seega on nõia ja tavainimese vahe selles, et nõid teab põhimõtteliselt kuidas mahuvad antiloobid telekasse ning tavainimene võtab enesestmõistetavana et seal kastis elavadki maagilise akna taga antiloobid.

Nõiakunst jätab vahele ratsionaalse elemendi ja suundub intuitiivset rada pidi. Seetõttu on meie mütoloogias nõia kujundiks pigem naine. Samuti on nõiduse üheks märgiks Kuu ning jumalikkuse sümboliks Päikene. Nõid kui ISE transtsendentaalsusega kontaktis olev isik kannab endas osa tollest Teisest Ilmast. Organiseeritud religioon delegeeris tolle võimu väljavalitutele, võttes Päikese kui valgustatud ratsionaalsuse kujundiks. Kuuvalgus on petlik, varjab ja samas paljastab. Kuuga minnakse teise maailma, Päikese käes lesitakse. Just nõial on mingil põhjusel teatud oskus, mida ta vajadusel rakendada suudab. Tema on isik, kelle poole pöördub kogukond kui häda on suur, see tähendab, kui häda on ammendanud kõik ratsionaalsed lahendusmeetodid. Nõidus kätkes endas nähtamatuid sidemeid Kõigi Maailma Asjade vahel, mistõttu on niiöelda “loodusrahvaste” panteonis ka kõige tühisemate tegude jaoks omad jumalakesed. Peame mõistma, et ratsionaalsuse võidukäiguga ning inimese tehnoloogiluste uuenduste esiletulekuga lõigati maailm tavainimestele arusaamiseks väiksemateks tükkideks, mida oleks kergem seedida. Nõid suudab alla neelata terve Kuu, kuid maine inimene suudab alla neelata Kuu geoloogilised andmed, kiirgusinfo, fotod ning muud faktid.

Inimene ei olnud tuld kummardades primitiivne. Inimene ei ole kunagi olnud “primitiivne”. Aina raskematel aegadel on elu hind aina väärtuslikum ja kindlasti austati elu tuhandeid aastaid tagasi kui individualismi asemel eksisteeris veel hõimuühiskond ning enamjaolt vaenuliku looduse keskel ellujäämise vajalikkus. Praktilise tehnoloogia väljaarenemise eel pidi inimene olema tähelepanelikum oma ümbritseva keskkonna suhtes. Valitsesid instinktid, mis on nüüdseks ebatarviduse tõttu kängu jäänud. Sarnaselt kaotame lapsena ühest riigist teise kolides sünnijärgse maa keeleoskuse. Samuti kaotame praktilised põllupidamisoskused kui kõik kaubad on kättesaadaval väiksemaski külapoes.

Võib öelda, et jutt “looduslähedasest” ja loodusega harmoonias elavast inimesest on nüüdse inimese nostalgiline soovunelm: inimene on loodusega alati maadelnud. Ühiskond on metsi ja merd alati vaenulikeks pidanud ning nõiad ning teadjainimesed olid need kes suutsid selliseid jõude lepitada. Seega pole midagi imestada, kui säärast jõudu omavad (või nende omamist teesklevad) nõiad arenesid ühiskonnaga sammu pidades preesterkonna jõustruktuurideks, peites lihtsaid tehnoloogilisi nippe enda jõu kindlustamise huvides. Kuid see ei kirjelda nõidust, vaid osutab inimkonna tehnoloogilise arengu hüvedele ning nende tagajärgedele ühiskonnas.

Endiselt jääb seletamatuks osade inimeste oskus muuta omaenda teadvust sellisel viisil, et nemad näevad teatud eesmärkidel “loori taha”. Selles peitub kogu müstitsismi tõeline iva: et inimene oma identiteediga ei ela tegelikult reaalsuses vaid eksisteerib pelgalt ühes reaalsuse kihis, just selle piiratumas osas. Inimene näeb ainul väga väikest osa tervikust, mis on mõistetav maailma kompleksusega toimetuleku seisukohalt. Nõid on too inimene, kellel on ka teiste jaoks kasulik oskus oma tajusid laiendada sedasi, mis aitab nüüdseks ebaratsionaalsetel ja teadusele seletamatutel viisidel saavutada praktilisi tulemusi: leida kadunud inimesi või objekte, kirjeldada samal ajahetkel tuhandeid kilomeetreid eemal asuvaid inimesi ja asukohti, eraldada kehast oma teadvus ja liikuda väljaspool aega ja ruumi soovitud eesmärgi poole, mõjutada keha tervendavalt ja tekitada veel erinevaid, kuid konkreetseid muutusi meie kolmedimensioonilises eluruumis. Mis viitab omakorda sellele, et inimese tavateadvus nimetab reaalsuseks toda ühte protsenti närvisüsteemiga tajutavast maailmast.

Peame meeles pidama, et jutt aatomitest ja muudest silmaga nähtamatutest selle maailma fenomenidest käisid sadu aastaid tagasi ratsionaalse maailmavaate kohaselt “nõiduse” ja ebausu alla. Sõltuvalt valitseva kultuuriruumi dogmadest saab alati sildistada soovimatuid ning mõistetamatuid nähtuseid negatiivsete siltidega. Ometigi on nõidus siin et jääda, sest inimkonnale on antud kaasa varjatud anded varjatud maailma tarvis ning nende ilmnemisel võib säärane indiviid viia korda teistele uskumatuid, kuid temale endale loomulikke tegusid.

Nõia kuvand on tekkinud alati sellest väljaspool seisjate abil, kes on enamasti toda laienenud reaalsust eitaval seisukohal. Selleks on üldiselt ajaloolises plaanis olnud valitsevad religioonid, kes maailmavaatelisi konkurente ei talu ning üritanud monopoliseerida selle ja tolle maailmavahelist üleminekupunkti. Kuskohas organiseeritud religioon omavahelises võitluses ajalooliselt siiski konkurendi välja tõrjub (kristluse vastased on paganad, uskmatud või satanistid jne), siis on usk nõidusesse fragmenteeritud ja ei salli kokkukoondumist: nõiad on üksikisikud, kellel igaühel kindlad võimed ja kombed. Seega pole organiseeritud religioonil ega dogmaatilsel teadusel olnud jaksu üksikuid “umbrohuvõrseid” elimineerida. Kui tegu oleks põlluga, saanuks kas religioon või teadus “ebausu” või “ebateadusliku” elemendi kiiresti maha niita. Jällegi, too oskus tajuda ja manipuleerida nähtamatute seoste mõjutamise abil välismaailma on seletamatu ning oskuse valdajale tihtipeale ootamatu (ning vahel isegi soovimatu) tabamus. Olla nõiaks määratud täheldab olla ühiskonnast mingil määral eraldatud kui tolle ebamaise maailma diplomaat.

Nõidust või selleks kutsutavaid müstilisi nähtusi pole keeruline uurida, sest need väljenduvad ajaperioodist sõltumata samamoodi. Võib öelda, et kui inimene on kehaliselt ja tavateadvuse poolt vangistatud kolme dimensiooni, siis on “võimetega” inimene mingil määral aja ning ruumi illusioonist vaba. Ei tasu muretseda sharlatanide ning muude petiste pärast, sest ennast teistele tõestanud nõiad saavad endale alati tänulikke abivajajaid. Head nõida kutsutakse esinime pidi, sest tema võimed leiavad reaalset kinnitust nende jaoks kelle häda suurim ning kelle järgnev tänu ja austus tolle hädaga pöördvõrdeline. Seega ei tasu folkloristidel ja akadeemikutel kahetseda vanade allikate kaotsiminekuid või artefaktide hävimist: too reaalsus on ajatu ja hävimatu ja jääb ennast inimeste läbiv äljendama igavesest ajast igavesti. Sümbolid võivad kultuuriruumi muutustega kohaneda, kuid asja tuum jääb siiski samaks. Tuleb vaid oodata, millal teadus jõuab teadvuse tasandile ja mis muudatusi hetkel ametlikult eitatud fenomenide ilmsiks tulekuga see kaasa võib tuua. Kindel on vaid see, et reaalsus pole tervikuna silma või mikroskoobiga tajutav ning ajapikku võib tehnoloogiline areng meid teatud oskuste arvelt pimestada. Sümboolses mõttes saab väita, et elame liialt päikese maailmas ja oleme päikesest pimestatud. Vahel on vaja ööd, mis võib olla meile hirmutav ning kahtlane kuid nii mõnedki teavad, et alateadvus asub just täpselt Kuu peal.
_________________________________________________________________________________

Selle käsitluse järg, milles räägin nõiduse keelest, peaks ilmuma natukene enne emakeelepäeva Sirbis.

7 Comments

  1. Väga lahe sissejuhatus, seda võiks lugeda kõik kes püüavad oma murenevat maailmapilti lappida hüpoteesiga, et “Tuleproovides” on kõik lavastatud ja meile näidatakse varem kokku lepitud stsenaariumi järgi toimuvat jama.

    Mõnes kohas vaidleks autoriga, aga need on tegelikult pisiasjad, pakun parem hulluvõitu (crackpot) idee, kuidas see põhimõtteliselt võimalik võiks olla, sest mulle tundub, et fragmendid, millest seda arusaamist ehitada, on tegelikult peaaegu kõik juba olemas, lihtsalt keegi ei ole neid (minu teada) sedaviisi kokku pannud.

    Alustama peab põhilisest – RUUM.
    Klassikaline füüsika põhineb eeldusel, et ruum on tühi ja homogeenne, vähemalt mingis piirkonnas ka lineaarne, muidu oleks igasugune analüüs üle jõu käiv. Einstein justkui olevat “ära tõestanud”, et valguseetrit ei ole olemas, kuigi ka temal läks kümmekond aastat hiljem vaja miskit, mis oleks masside läheduses kõver, aga kuidas täielik tühjus saab kõver olla, jäi paraku vastamata.
    Mark Van Raamsdonk pakkus aastal 2009 välja idee, et üldrelatiivsusteooriast tuntud omadustega ruum tuleneb otseselt kvantpõimumisest, nähtusest kus teineteisest kaugel olevad osakesed jagavad ühist kvantolekut, aga seekord ilma osakesteta – ruum ise koosneb kvantvahust, mille materjaliks on ussiaugud ehk Einstein-Roseni sillad, nii seletab seda Leonard Susskind oma loengus ER=EPR (Einstein-Podolski-Roseni paradoks “tontlik kaugmõju” kaob ära kui kujutada ette et põimolekus osakeste vahel on ussiauk, ER sild – https://www.youtube.com/watch?v=jZDt_j3wZ-Q) kus ta räägib, et kogu ruum on täidetud ussiaukudest võrgustikuga, mis moodustavadki ruumi struktuuri.
    http://www.nature.com/news/the-quantum-source-of-space-time-1.18797

    Teine tähtis faktoid on vanem ja vähem tuntud, eelmise sajandi viimastest kümnenditest, ja kuna see valmistas uurijatele pettumuse, ei ole sellest palju räägitud. Ma küll jälgin enam-vähem pidevalt füüsikauudiseid sellest ajast peale kui internetiühenduse sain (aastal 1993), aga kuna see ei äratanud mitte kellegi tähelepanu, siis avastasin ma selle tegelikult alles mõned aastad tagasi oma lemmik pot-head-kirjaniku raamatu allikaviitest (Graham Hancook “Üleloomulik”). Jutt on nn. rämps-DNA-st leitud lingvistilisest koodist, struktuurist mis meenutab inimkeelt ja mis on millegipärast igas elusa raku tuumas, selle DNA mitte-kodeerivas osas.
    Erinevalt kodeerivast DNA-st, mis on väga kompaktselt pakitud informatsioon, aatomi-aatomiga kokku sobituv “valuvorm”, on see lingvistiline kood väha lohakalt raiskav, pikad korduvad jorutused, väikeste muutustega, väga väike informatsioonitihedus ja lisaks on seda kaugelt liiga vähe, et põhjalikumalt uurida ja muid järeldusi teha. Sealt siis ka pettumus, ei leitud ei koraani täisteksti ega ka mitte mingisugust bioloogiliselt väärtuslikku informatsiooni (https://academic.oup.com/nar/article/24/9/1676/1157737/Lack-of-Biological-Significance-in-the-Linguistic)…

    Hancooki raamat räägib Ayahuascast, amazoonia ürgmetsade rahvaste šamaanijoogist, mida keedetakse kokku Banisteriopsis caapi väädist, mis sisaldab monoamiinoksüdaasi inhibiitorit- MAOI-d, ja Chakruna-põõsa lehtedest, mis sisaldavad dimetüültrüptamiini, DMT-d, keelatud ainete nimekirja kantud ainet, mida sisaldavad pea kõik taimed ja loomad, s.h. ka inimesed, kelle käbinääre seda keelatud narkootikumi kuuldavasti toodab (Rick Strassmann “Vaimumolekul”), peamiselt une ajal ja millegipärast ka erinevates kriisisituatsioonides, näiteks nn. surma-lähedaste kogemuste ajal. Võib-olla oligi viga hiljuti külastatud ayahuasca-tseremoonias, aga seda lugedes tekkis mul kohe lühis – mis siis kui see ei ole mitte tekst vaid sidevahend – lingvistiline kvantmodem – mis suudab kuidagi fooni kvantmürast signaale detekteerida ja ka neid signaale tekitada. See mis “rämps-DNA-st” leiti ei ole mitte sõnum, vaid sõnastikupõhine sidevahend, mis on ühine kogu elavale loodusele. Võib-olla oleks võimalik nende DNA lõikude geomeetriat uurides (voltumine) ära mõistatada, milliseid signaale see mõõta võiks, neutriino spinni vms, arenevad nanotehnoloogiad võivad kunagi pakkuda vahendeid nende struktuuride tehnoloogiliseks jäljendamiseks. Tõenäoliselt ka kuritarvitamiseks, nagu ikka.

  2. Avastasin täna ühe indiaani-skvoo, kes arutleb kvantpõimumise ja telepaatia üle oma rahva arusaamade najal, päris huvitav – https://hyapatialee.wordpress.com/2017/02/01/telepathy-and-quantum-physics/

    Viimane tuleproov näitas midagi huvitavat – Kerro ei osanud tervest komplektist täiesti õigetest märksõnadest panna kokku pilti avalikult imetavast emast, sest tal puudub vastav kogemus, telepaatilised “sõnad”, mida rakud tunnetavad, on arhetüüpsed sümbolid, nägija vajab alati kogemust, et need märgid arusaadavaks infoks teisendada.

  3. Võibolla tiiseris/sissejuhatuses on selline poolik informatsiooni kinnipidamine taotuslik (kuigi nii palju, kui see temaatika on dekaadi jooksul üles kiskunud, pole toon sellest väga erinenud – välja arvatud paar uut punkti (uut selles osas et varem pole sa seda nagu tõstatanud, oled vastupidist väitnud (või olen ise valesti aru saanud))); võibolla olen ise oma kallutatuses ja eelarvamustes abistamatu, aga olgu öeldud sellele vaatamata – kindlasti tuleb siit midagi loetavat ja huvitavat, kui see ei jätku enam mul-on-isediagnoositud-special-powers-ja-sina-ega-teadus-ei-või-öelda-,-et-ei-ole-stiilis onaneerimisega.

Submit a comment

Massive Presence Website