Siim, tee või pool rehkendust, aga tee õigesti

In NIHILIST LABS

Siim Kallas võttis kätte ja rehkendas Eesti Ekspressi lehekülgedel Kreekat, mis on tore, sest olulistest asjadest peab rääkima ka suvel, kui ERR on kollektiivsel puhkusel. Hea on ka see, et mõnele asjale on Siim pihta saanud, kurb aga see, et päris mitmes-setmes asjas võssa pannud. Pole viga, iga ka selline, et kõiki arve enam meeles ei pea. Kus viga näed laita, seal tule ja ar(v)uta.

Hakkame, siis rehkendust uurima:

Kreeka võlg on liiga suur ja selle tekkimises ei ole praegune põlvkond süüdi.”

— õige.

Iseseisvuse taastamine majanduses tähendab, et tuleb lahti saada kaugelt üle jõu käivast võlakoormast. Maksejõuetuse väljakuulutamine on paratamatu.”

— jälle õige, mul hakkab usku tekkima.

ESMi kogumaht on 500 miljardit. Sealt on Kreekale antud juba 141,8 miljardit, nüüd läheb veel – kui palju?

— Eee, nüüd hakkab võssa kiskuma, need 141*** miljardit on siiani Kreekale laenatud Euroopa finantstabiilsusvahendist (EFSF), ehk siis üks Euroopa Liidu institutsioon laenas hea portsu raha, maksis sellest rahast erinevatele pankadele kinni Kreeka laene, nüüd ootab raha Kreekalt. Siis on veel Euroopa Keskpank, kes ostis kokku võlakirju ja IMF, kes samuti maksis Kreeka võlakirjade eest ja ootab raha tagasi. ESM läheb käiku alles tulevase laenuandmise käigus.

Ei ole mõtet teha avaldusi, et Kreekale ei anta lisaraha. See lisaraha on juba reservi antud ja läheb sealt Kreeka kätte ilma liigse vaidluseta.”

— enam vähem õige, EFSF-i rahad on tõesti juba Euroopa Liidu liikmesriikide võlakoormas arvesse võetud. Vaidlused, oi, vaidlused selle üle, kui palju Kreeka iseseisvusest alles jääb, need kestavad veel mõnda aega.

Seitse miljardit juba läks, nagu muuseas räägitakse veel 86 miljardist.

— oot, oot, 7 ja siis veel 86. Ei, Siim nüüd sa läksid rappa. Sildfinantseerimist anti Euroopa finantsstabiilsusmehhanismist (EFSM), see läks IMF-ile ja Euroopa Keskpangale laenu tagasi maksmiseks, ja see läheb maha tulevasest “86” miljardist. Miks jutumärkides “86”? Sest, et sellist raha ei ole kusagil. ESM on lubanud 50 miljardit. IMF-lt loodetakse 16 või 18 miljardit, peast ei mäleta. 7,7 miljardit võiks tulla Euroopa Keskpanga kokkuostetud võlakirjade kasumist, 6 miljardit eurot peaks leidma Kreeka ise (keegi ei tea kust) ja paar miljardit peaks tulema erastamisest. Nii et vähemalt 10 miljardit eurot programmist “Aitame Kreeka rahvusvahelisele võlaturule tagasi” maksab Kreeka ise, eeldatavasti ee rahvusvaheliselt rahaturult raha laenamisega.

Teine, palju olulisem küsimus. Kuhu see raha läheb? Well, 33,8 miljardit läheb vanade võlgade tasumiseks, enamasti tähendab see, et ESM (Euroopa Liidu institutsioon) maksab EFSF-ile (Euroopa Liidu institutsioon). 17,8 miljardit eurot läheb intresside eest maksmiseks. Ehk siis: intressid liituvad laenu põhiosaga, Euroopa Liit käitub nagu tavaline SMS-laenu firma. Siis veel makseid IMF-le ja Euroopa Keskpangale ja nii edasi. Ühesõnaga, Kreeka ei saa ühtegi senti. Though, ligikaudu 25 miljardit eurot läheb Kreeka pankadele, mis surid likviidsusprobleemi kätte. Kust tuli likviidsusprobleem? Jep, Euroopa Keskpank tegi. Nii et 25 miljardit eurot lisandub Kreeka võlakoormusele, sest Euroopa Keskpank fucked up, big time, muuhulgas seepärast, et Ardo Hansson on raisakotkas. Aga see selleks, tagasi Siimu juurde.

Kreeka puhul hakkad iseenesest kasutama sõna “andma”, mitte “laenama”.

— mis nüüd, Siim, sai paar õlut saunas liiga palju või? Ma just rääkisin, et hea ports uuest rahast läheb vana laenu intresside liitmiseks laenu põhiosaga. Pluss, Euroopa Keskpank oma üüratus headuses ostis kokku hea portsu Kreeka võlakirju 2010. aasta programmi käigus. Turul maksid need, ma ei tea, 60 senti euro eest, 40 senti euro eest. Tuli “haircut” ehk siis võlgu kirjutati 2012. aastal pisut maha. Euroopa Keskpangal ei kirjutatud. Euroopa Keskpank nõuab kõik kätte, koos intressidega. Selle eest saab Euroopa Keskpank 10—22 miljardit eurot. See on siis andmine mitte laenamine, eks? Nüüd Euroopa Liidu liikmesriigid ütlesid, et äkki nad annavad selle pisut jälestusväärse kasumi Kreekale tagasi. Leppisid selles 2012. kokku. Andsid nad? Huinahhui, andsid. See on järjekordne porgand, mis kepi otsas kõlgub, kui Euroopa Liit põhikooli sadistliku kehalise kasvatuse õpetaja kombel määgib: veel üks, nüüd veel üks, nüüd ühel jalal ja prääksuga. Aga tead veel, kes on saanud mõnusalt pappi selle eest, et Kreekal (ja Itaalial ja Hispaanial ja Iirimaal ja Portugalil) läheb halvasti? Saksamaa. Jep, mõnus pensionifondide raha, mis peab istuma riikide võlakirjades, kolis kõik Saksa võlakirjadesse. Palju Saksamaa võitis sellest, et intressid meeletult all?, konservatiivid ütlevad 10 miljardit eurot. Tänavu. Vähem konservatiivid ütlevad, et 20 miljardit eurot ja juba juunikuu seisuga.

Peale nn programmiraha on Kreeka pangad sel aastal Euroopa Keskpangalt saanud 76 miljardit eurot erakorralist likviidsusabi.

— Päriselt ka, Siim? Abi? Erakorraline likviidsusabi on rõveda intressiga üleöölaen, mille eest peab iga õhtu andma ka korralikud tagatised. 1,5 protsenti pluss 100 või 150 baaspunkti, keegi täpselt ei tea, sest Euroopa Keskpank ei kanna vastutust kellegi ees. Euroopa Keskpank ise trükib samal ajal raha palju soovib. Küll aga peaks Euroopa Keskpank hoolitsema selle eest, et kogu euroalas oleksid saada eurod. Sellega ta hakkama ei saanud. Küll aga tõstab see “abi” Kreeka võlakoormat 25 miljardi euro võrra, miinimum.

Komisjonist on tulnud ettepanek anda struktuurifondidest seitsmeks aastaks Kreekale planeeritud 35 miljardit eurot kohe kätte.

— Hahahahahaaa, Siim, sa oled naljamees. Struktuurifondide raha a) vajab omaosalust: Kreeka puhul 15 protsenti + käibemaks (tänu EL-ile on käibemaks 23 protsenti). Pluss tähendab see investeerimisvajadust. Tead, kus eriti investeerimistuhinat ei ole? Selles riigis, mida Euroopa Liit oma paksu kanniga lämmatab. 35 miljardit on raha, mida Kreeka peaks niiikuinii saama. Aga Euroopa Komisjon oma lõputus tarkuses on rahade maksmise vahepeal peatanud, ja sellega vist ka kohtu ees juba. Plusspunktid Siimule selle eest, et ta ei valetanud kõigile ajakirjanikele näkku nagu Euroopa Komisjoni pea Juncker, kes rääkis, et ta lihtsalt leidis 35 miljardit kapi alt.

Kreeka majanduspoliitika on olnud ja on nüüd jälle põhimõtteliselt teistsugune, kui põhjapoolses Euroopas õigeks peetakse.

— Okei, istu kaks. Mingit eetilist targutamist küll keegi sinult ei tahtnud. Ma ei hakka ka kuulama seda, kuidas sa räägid, et Kreeka peaks minema üle oma rahale (ja siis saama devaluatsiooni rohkem kui 50 protsenti, mis teeks vaesed vaesemaks ja rikkad rikkamaks) või üleüldse seda, kuidas sa arvad, et teise riigi eest peaks otsustama. Kas Kreeka väljub euroalast, seda otsustavad kreeklased, vot.

Ja ütle nüüd ausalt, Siim, kas kirjutasid selle pärast, et lisada midagi Kreeka debatti, või selle pärast, et ihaled mõnda kõrget tooli Eestis?

 

 

26 Comments

  1. Keda huvitab, kuhu see raha näiliselt läheb või minema peaks.

    Reaalsus on see, et Kreeka ei suuda oma võlga kunagi tagasi maksta. Reaalsus, millest üldjuhul viisakad Euroopa onud ei taha rääkida on, et sama kehtib lisaks PIGS-riikidele ka Prantsusmaa, Belgia ja veel mõnegi riigi kohta. Demograafia, lokkav haldusriiklus ja jätkusuutmatu sotsiaalsüsteem lihtsalt ei sobitu piisavalt hästi kokku, et olla võimeline SKPst +90%-suurust võlga kunagi tagasi maksma. Enam-vähem kõik saavad sellest aru, osad riigid (khm, Prantsusmaa, khm) üritavad seda teadmist ignoreerida, osad tahaksid ennast sellest välja trükkida, aga kokkuvõttes võib praeguse Euroopa heaoluühiskonna kokku pakkida ja minema visata. Syriza suurim probleem oli see, et nad tõmbasid selle kella külge ja arvasid, et nad on Euroopa jaoks ‘too-big-to-fail’. Ei olnud. Näidispoomine oli soodsam. Keegi ei tahtnud Kreekaga samastuda, ei vastutustundlikumad põhjamaad ega Kreeka-laadse sita läbi elanud lõunamaad. Ja selle eest Kreeka vitsa saigi.

    Aga Eestis võiks keegi siiski jätkuvalt ja pidevalt (loe: kõikvõimalikel pressikonverentsidel) Ansipi-Ligi-Sesteri käest küsida, et kas nad ei vajaks pikaajalisemat puhkust poliitikast pärast seda, kui nad meile Kreeka võlga plussiga ärina müüsid…

    • Majanduskasv 2% aastas, 38 aasta pärast on 90 protsendist SKP-st järel 45 protsenti SKP-st. Võlast kasvab riik välja. Kui on mõõdukas inflatsioon ja valuuta korrigeerib ennast. Niikaua kui euroala ennast jätkuvalt austerdab ja raha Saksamaa tõttu on ülehinnatud, siis jah, niikaua ei ole väga suurt lootust.

      Aga savi sellest. Nagu sa ütled, “keda huvitab”. Mind huvitab see, et Siim Kallas ei õgvendaks oma retoorikat liiga mugavaks.

      • Kui nüüd reaalsesse maailma tagasi tulla, siis kas sa tõesti kujutad ette, et näiteks Prantsusmaa saaks 38 aastat ilma täiendava võlata elatud? Ma olen nõus umbes kolme halva Ameerikamaa õlle ja ühe karvamütsi peale kihla vedama, et ceteris paribus, on Prantsusmaa võlg 38 aasta pärast oluliselt lähemal 145%le kui 45%le SKPst.

        Minu arust on ‘austerity’ euroala kõige suurem müüt üldse – suuresti läheb pidu laenurahaga samas vaimus edasi ning kui keegi näiteks pensioniiga muuta üritab, siis tulevad järgmiste valimistega sotsid võimule ja parandavad vea.

        • Kui võlg/SKP on peamine meetrika, mida taga ajada, siis on nominaalse SKP kasv tähtsam, kui nominaalse võla kasv. Olukorras, kus on nii defitsiit, kui kõrge tööpuudus, kui nõrk majanduskasv, on eelarve kulude järsk kokkutõmbamine sisemajanduslik šokk, mis langetab SKP-d hullemini, kui laene laenudega maksta. Kui Prantsusmaa teatab homme, et ta kavatseb järgnevad 10 aastat hullusärgiga inimeste ostujõudu langetada, siis tähendab see ka erainvesteeringute lakkamist, sest deflatoorses situatsioonis on parem investeeringute tegemisega oodata, kuni hinnapõhi käes, jne.

          Seda, et kogu EL hakkaks rämedalt oma inimeste ostujõudu piirama ja vähendama ettevõtete soovi investeeringuid teha, seda peaks kõige vähem tahtma Ida-Euroopa, Eesti kaasa arvatud, sest eksport toimub peamiselt EL-i riikide suunal.

          Ja Ansip-Ligi et al “müüsid” meile Kreeka võlga, sest hindasid Saksa pankade krahhi võimalikke mõjusid suuremaks, kui võimalust, et Eesti kunagi reaalselt peab mingit raha välja käima. Võimalusse, et Eesti osalus võimalikus kohustuses on suurem kui null, ei usu nad ka praegu, sest Saksamaa võimalikud kohustused on kordades suuremad ja Saksamaa seda dämmi sisse ei võta. ESM-ist antavad laenud kas nõutakse sisse või kirjutatakse need eurotsooni võlakirjadeks ja mingit miljardite väljamaksmist ei tule mitte kunagi.

          • Ühegi riigi võlg ei ole jätkusuutlik ilma keskpanga toeta. Keskpanga toega on jätkusuutlik ja ei ole mingi probleem. Võlga ei pea vähendama, selleks puudub vajadus. Olgu see võlg 100% SKP-st või 200% SKP-st, kõige kahjulikum on võla vähendamise plaan majandusele. Võla suurus sõltub erasektori tahtest säästa. Valitsussektori võlg on erasektori finantssäästud. Seetõttu saavutatakse kärpimisega tavaliselt kõrgem riigivõla tase, sest majandusel läheb halvasti ja erasektori tahe säästa sellistes tingimustes suureneb ilmselt, erasektoris ei kulutata piisavalt, maksulaekumised kahanevad ja valitsus on sunnitud suurema defitsiidiga vastama.

            Euroala probleem on eelkõige liikmesriikide vaheline tasakaalutus. Sellega ei olda nõus, et Kreeka teiste arvelt kulutab. Tehniliselt on see võimalik, eurod euroalal otsa ei saa. Valesti kokkuklopsitud monetaarliit. Tõenäoliselt ei olda nõus seda korrapäraselt laiali lammutama. Praegu oleme eitusfaasis, kus peavoolu meedias eurost loobumisest rääkijad kas sitaga üle valatakse või on nad kõigi meelest mehed metsast, kelle jutt pole tõsiseltvõetav. Eurost peaksid loobuma kõik liikmesriigid, mitte ainult Kreeka. Ka meie kaotame oma SKP-st head %-d igal aastal tänu eurole. Süsteem saaks toimida fiskaalsete transaktsioonidega, aga selleks oleks vaja föderalismi ja referendumeid liikmesriikides. Euroopas pole inimesed valmis rahvuslikest demokraatiates loobuma. Aga see oleks pidanud toimuma enne euro loomist. Ma ütleksin, et Siim ütleb pooliku tõe, kõik peaksid eurost loobuma.

          • Oehh.

            Alustame Kreeka võlast – ma olen seda ka varem Nihilistis kirjutanud, et ma ei vastusta Kreeka võlga, suure tõenäosusega oli see omal ajal parim lahendus, ma vastustan seda, et oma rahvast peeti lausdebiilikuteks ning Kreeka võlga müüdi meile plussiga ärina.

            Mis su muid väiteid puudutab, siis suur osa Euroopast on laenuraha arvel aastakümneid üle oma võimete elanud ning mida kaugemale saabuvat pauku lükata, seda suurem see olema saab. Me lihtsalt ei sigi piisavalt ja reguleerime liiga palju, et Euroopa viimase poolsajandi sotsiaalselt eksperimenti püsti hoida.

          • “Mis su muid väiteid puudutab, siis suur osa Euroopast on laenuraha arvel aastakümneid üle oma võimete elanud ning mida kaugemale saabuvat pauku lükata, seda suurem see olema saab.”

            Kõik raha on laenuraha, teistsugust raha meie süsteemis pole. Üle enda võimete elamise jutt on muinasjutt.

            “Me lihtsalt ei sigi piisavalt ja reguleerime liiga palju, et Euroopa viimase poolsajandi sotsiaalselt eksperimenti püsti hoida.”

            Sigimine ja võla ning raha väljastamine ei ole kuidagi omavahel seotud.

          • Kristjan Anrde kirjutas:
            ‘Kõik raha on laenuraha, teistsugust raha meie süsteemis pole. Üle enda võimete elamise jutt on muinasjutt.’
            ‘Sigimine ja võla ning raha väljastamine ei ole kuidagi omavahel seotud.’

            Mul hakkas aju valutama selle peale… Kõik on laenuraha ja maksumaksjate ja subsideeritavate suhe ei ole kuidagi seotud. Päriselt? Fractional reserve banking is the root of evil, right?

          • “Mul hakkas aju valutama selle peale… Kõik on laenuraha ja maksumaksjate ja subsideeritavate suhe ei ole kuidagi seotud. Päriselt?”

            Iga viimne rahaühik on süsteemi laenatud. Teistsugust võimalust meie rahandussüsteemis pole raha tekkimiseks.
            Vananenud ühiskonnas on ülalpeetavaid rohkem, mis tähendab, et töötegijad parem olgu produktiivsemad, kuna pensionärid vajavad reaalseid kaupu ja teenuseid, mida töötegijad loovad. Raha ei söö pensionärid täna ja ei hakka seda tegema ka tulevikus. Majanduses peab jälgima reaalset poolt, sina jälgid nominaalset ja teed nominaalse võla üle paanikat. Eurosid suudab eurosüsteem piiramatult ka tulevikus luua. Täna tegemata jäänud investeeringuid aga ilmselt tulevikus heastada ei saa ning tänu sellele on tulevane töötegija vähem produktiivne, aga seda nõuab arulage kärpimine ja võlahüsteeria. Eurosüsteem on kolossaalne monetaarne eksperiment ja ladvikus saadakse täna aru, et süsteem on loodud vigaselt. https://money4nothingchicks4free.wordpress.com/mmt-teooria/seitse-surmavalt-suutut-valet-majanduspoliitikas-1-osa/

  2. see jutt on siin siiski natuke vähem sisukas kui siimu artikkel. pangandusest, likviidsusabist ja intressidest räägid lihtsalt mööda. ei viitsi kontrollida aga tõenäoliselt ka raha kasutuse ja allikate suhtes. ma saan aru kui sa sooviks tõstatada maksejõuetule laenuandmise probleemi oleks intressidest rääkimisel sisu. sellisel viisil esitatuna näitab see lihtsalt küündimatust.
    kui tahad millegi huvitavaga tegeleda võta pigem Single Resolution Mechanism teema, uuri ja kirjuta mis kreeka pankadest saab. raha pakkumise, finantsüsteemi likviidsuse ja maksejõulisuse tagamine on kõige kriitilisemad küsimused järgneva suhtes.

    • kõigepealt kirjutatakse maha omakapital, siis laenud ja alles siis arved. bank run on seal ära olnud, kohalikku raha on pankades ülivähe. kellel on üldse nõuded ja kes saab omanikuks

      • Ma ei tea, senior ja junior debt on mingite rahvusvaheliste spekulantide oma tõenäoliselt, nende bailiniga põletamisest pole mul sooja ega külma. Millele Frances Coppola eelviidatud loos rõhub on tavaliste, näiteks poekettide käibekapitali tõmbamine Frankfurti, mis oleks ikka puhas kurjus.

  3. ~KristjanAndre , kas sa ei peaks hoiatama vestluskaaslasi, ~dumbuserit nt, et sinu mõeldud lahendused tähendavad iseseisvat valuutat ja suht suvalist rahatrükki?

    Ma ise liiga lähedalt seda MMT mõtet ei ole jälginud, aga eks see natuke kahtlane “lahendus kõigele” tundub. Eriti väljapool suurriike nagu USA, mille valuuta on ühtlasi *currency of reference*

    ~Dumbuser , pensioniealiste arv vs töötajate arv ja pensionite maksmine ei ole ju tõesti kuidagi omavahel seotud. Kuskil ei ole kirjas, et pensioniteks minev raha tuleb kokku koguda tööjõumaksudest (sotsiaalmaksu ekvivalent), et seda tuleb üldse koguda maksudest (alternatiiviks riiklikud fondid, rahatrükk ja võlad). Või kuidas saab olla liiga palju pensionäre, Kreekas näiteks on 25 protsenti tööealistest inimestest ka hetkel üle ja arvestades seda, et palgapakkumine ei ole konkurentsivõimeline, jookseb sealt ka iga aasta sada tuhat inimest minema.
    Natuke tundub mulle, nagu räägiksid sa teatud riikide võimetusest jääda eelarvega tasakaalu, ükskõik millised on maksulaekumised, kui suures osas makse tegelikult kokku kogutakse, kui palju kulutusi tehakse või kuidas läheb parajasti majandusel. Kui see on nii ja tegemist ei ole praegu õlemehikesega, siis ei ole vestlusel kuhugi eriti jõuda, nii jabur ja moraliseeriv tundub see…

    • “~KristjanAndre , kas sa ei peaks hoiatama vestluskaaslasi, ~dumbuserit nt, et sinu mõeldud lahendused tähendavad iseseisvat valuutat ja suht suvalist rahatrükki?”

      No kui sõbralik pere euroalal, siis võib ju ka föderalism koos fiskaalsete transaktsioonidega olla euroalal. Muidugi reaalsuses tähendab iseseisvat valuutat. Vähemasti nii kaua, kui föderalismi ei ole (seda viimast ütlesin, et föderalistid nutma ei hakkaks).

      “Ma ise liiga lähedalt seda MMT mõtet ei ole jälginud, aga eks see natuke kahtlane “lahendus kõigele” tundub. Eriti väljapool suurriike nagu USA, mille valuuta on ühtlasi *currency of reference*”

      Kahtlane tundus omal ajal ka see, et päike ei tiirle ümber maa, vaid vastupidi. Muuseas siis, kui kodulaenude kulda indekseerimisest loobuti Suure depressiooni ajal USA-s, olid ka niisugused jutud: gold is currency of reference.
      Täna saab enamus aru, et kullastandard on barbaarne relikt.

      “Aga kui sa tahad sealt edasi minna, siis seos tööturu regulatsioonide ja pikaajalise töötuse vahel on ajalooline fakt – mida jäigemad regulatsioonid ja suurem kaitse töötajatele, seda vähem uusi töökohti. FAKT! Kui sa mind ei usu, siis võta ette Eurostat ja võrdle näiteks long term unemployment aegridasid US&UK vs Vana Euroopa. Pilt on silmiavav.”

      Tööpuudus on riigieelarve funktsioon. Maksude üks eesmärk ongi tööpuuduse tekitamine. Et inimesed üldse hakkaksid selles valuutas tööd otsima, selleks valitsus sunnib neid makse maksma. Nüüd valitsus kulutab seda valuutat majandusse ja inimesed saavad raha teenida. Ei ole mõtet majandust ülemaksustada. Praegune tööpuudus euroalal näitab, et majandus on (netona) ülemaksustatud.

      Kui ettevõtjatelt küsida, et mille üle nad kõige rohkem kurdavad, siis tuleb igasuguseid väiteid, regulatsioonid, kõrged maksud jne. Aga nad väidavad, et kui nende toodetele oleks rohkem nõudlust, siis hoolimata regulatsioonidest ja kõrgetest maksudest nad toodaksid rohkem ja palkaksid inimesi. Valitsuse defitsiit lisab majandusse nõudlust. Valitsuse võlgade “rahastamine” on poliitiline otsus euroalal. Jutt turgude rahastamisest on oma sisult muinasjutt, mille Mario Draghi oli sunnitud ümber lükkama “whatever it takes”.

        • Kui tõsiselt rääkida, siis ei tule sellest föderalismist midagi välja. Inimesed euroopas ei taha seda. Teiseks vajaks see ikkagi väga põhjalikku ühiskondlikku diskussiooni, sellepärast küll ei pea föderaliseeruma, et loodi monetaarliit, mis ei tööta. Tegime vea, hea küll, nüüd oleks aeg seda tunnistada.

          Ma vahest olen hämmingus dumbuseri suguse mõtteid kuuldes. Nad räägivad majanduslikust efektiivsusest ja SKP kasv on alati esikohal nende mõtetes. Kui näitad, et näe, paneme inimesed tööle, SKP kasvab, heaolu kasvab, vajutame kulutuste nuppu, siis on näod mossis, sest kunagi pole nad midagi peale oma sitase ideoloogia levitada tahtnud.

        • Mina nimetaksin seda demokraatia varguseks. Ma olen ise suhelnud riigikokku pürgivate poliitikute ja europarlamenti pürgijatega. Jutt on sarnane: seda ei saa teha, seda otsustab Komisjon või me oleme liitunud EL-ga ja reeglid on sellised. Tulemus on selline nagu järgnevas artiklis kirjeldatud. Grupi tehnokraatide diktatuur ja sellest pole midagi kasu, kui sa suudad luua poliitilise liikumise, mis isegi võimule saab, tehnokraatide diktatuur sõidab sellest teerulliga üle. Nad sulgevad su pangad ja loovad kaose, kuni see liikumine kaotab toetuse. Lihtne ja lootusetu.
          http://prospect.org/article/future-europe
          “On 1st January 1999 a coup d’état was carried out against the EU member states, their citizens, and the European Union itself. The ‘coup’ was not exercised by force but by cunning fraud… by means of Regulation 1466/97… The role assigned to the growth objective by the Treaty (Articles 102A, 103 and 104c), to be obtained by the political activity of the member states… is eliminated and replaced by an outcome, namely budgetary balance in the medium term.”

          As a direct consequence: “The democratic institutions envisaged by the constitutional order of each country no longer serve any purpose. Political parties can exert no influence whatever. Strikes and lockouts have no effect. Violent demonstrations cause additional damage but leave the predetermined policy directives unscathed.”

          These words were written in 2013. Can there be any doubt, today, of their accuracy and of their exact application to the Greek case?

          • Ma vist ei nõustu selle tehnokraatide ja diktaktuuri asjaga.

            Tehnokraadid nagu viitaks poliitika-ülesusele, aga Komisjoni ja Keskpanga otsused-tegemised on kindlasti ühesarnase poliitilise vitsaga löödud. Nad küll ise sooviksid, et neid nähtaks tehnokraatidega, s.t et nende lahendusi võetaks kui poliitikaülest, mis kindlasti piirab oluliselt poliitilisuse laiust ja võimalusi kõigile.

            Diktaktuuri mõttes on EL-i institutsioonidel võimalik suvaline liikmesriik küll ära hävitada, aga see tugineb ka laiemal hegemoonial ja konsensusel, s.t liikmesriikides valituks osutunud hullunud ordo-mehed toetavad institutsioonide hullunud ordo-mehi. Institutsionaalsed mängijad ei anna aru mitte kellegi ees, aga nad Nõukogu vastu ka ei saa.

            Nüüd pürgivad poliitikud ei pea kindlasti tõtt rääkima. Mugav on viidata väidetavale reeglile või seadusele, kui tegelikult ei soovita üldse dialoogi pidada. Eriti kui väidetav reegel või seadus tegelikult poliitiku meele järgi on.

            Pika jutu kokkuvõtteks on minu nägemus EL-st pigem kui kvaasi-demokraatlikust moodustisest, mille ainus eesmärk on vastastikku tugevdada ja legitimiseerida samade ordo-meeste võimulejäämist ja nende võimu ainuvõimalikkust. See on koondunud jõudu arvestades lihtne, aga mitte vältimatu.

          • “Institutsionaalsed mängijad ei anna aru mitte kellegi ees, aga nad Nõukogu vastu ka ei saa.”

            Nõukogus ongi institutsionaalsed mängijad. Mida see Ardo Hansson muud on?

            Sellega ma olen nõus, et nad pole isegi mitte tehnokraadid selles mõttes, et nad midagi nö tehniliselt korrektselt otsustaksid või teeksid. Asi on poliitiliselt korrektne, mida nimetatakse tehniliseks korrektsuseks. Poliitiliselt on korrektne valitsuse eelarveid majapidamiste eelarvetega võrrelda, seda tehakse tehniliselt korrektselt.

            “Diktaktuuri mõttes on EL-i institutsioonidel võimalik suvaline liikmesriik küll ära hävitada, aga see tugineb ka laiemal hegemoonial ja konsensusel, s.t liikmesriikides valituks osutunud hullunud ordo-mehed toetavad institutsioonide hullunud ordo-mehi. ”

            Arvan, et siin on ühte ja teist. Ka enda arvamuse puudumine ja Saksamaa pimesi järgimine. Meil näiteks ei ole poliitikas enda arvamust paljudes küsimustes, alates TTIP-ga ja lõpetades pagulastega. Suured ja rikkad on ka “targad” ja nende kujundit järgitakse. Kes tahaks kreeklaste sarnane luuser olla? Mingit vandenõu siin pole, inimesed nagu dumbuser on lihtsalt poliitikasse pääsenud. Ei ole võimalik konkreetsele isikule näidata ja teda valelikkuses vms süüdistada. Nad on teises paradigmas.

            Hiljuti rääkisin ühe inimesega Kreeka teemal ja osutasin kärbete kahjulikkusele. Ta ütles: efektiivsus tõuseb 🙂

  4. Moraliseeriv? Hinnanguline. Ma eelistan realistlikku. Arvestades Kreeka üldise rahvamajanduse arvepidamise adekvaatsust ja musta majanduse osakaalu, ei ole põhjust ka selles numbris üleliia kindel olla. Aga kui sa tahad sealt edasi minna, siis seos tööturu regulatsioonide ja pikaajalise töötuse vahel on ajalooline fakt – mida jäigemad regulatsioonid ja suurem kaitse töötajatele, seda vähem uusi töökohti. FAKT! Kui sa mind ei usu, siis võta ette Eurostat ja võrdle näiteks long term unemployment aegridasid US&UK vs Vana Euroopa. Pilt on silmiavav.

    Võttes näiteks ühe sotsiaalselt hoolivate isendite lemmiknäite, et USAs pole inflation-adjusted perekonna mediaansissetulek alates 1970ndates kasvanud, siis võiks siia juurde mainida vaid seda, et 1970ndad olid Ameerikamaal ka rangemate keskkonnaregulatsioonide, kasvavate tööjõuorganiseerumise õiguste ning miinimumpalkade alguse ajastu. Ühelt poolt teeme regulatsioonidega kogu ettevõtluse kallimaks ja teiselt poolt karjume, et näete, neoliberalism ei tööta, reaalne sissetulek pole sisuliselt aastakümneid tõusnud.

    Rääkides üldisemalt Euroopast, siis kui me pillume ettevõtjatele üha rohkem regulatsioone – keskkonna-, tööjõu-, soolisi-, jne – ja samas muudame sisendeid kunstlikult kallimaks ning lisaks kõigele muule kasvab rahvastiku vananemise tõttu pidevalt ka sotsiaalne surve riigi eelarve kulupoolele, siis millest me räägime? Ei ole seost? Mitte mingisugust? Ma ei moraliseeri, ma olen realist. Väike-ettevõtja. Ma olen süvenevalt radikaalne ja vihane, sest usinad ametnikud suudavad mu tegevusele üha kallimaid kaikaid kodaraisse loopida, rääkides sinna juurde, et minusugused on nagunii pätid ja maksupetturid.

    Lõpetuseks, modernne rahandusrteooria noortele arusaadavas keeles kokkuvõetuna. Keynes vs Hayek RAP, vol1 ja vol2:
    https://www.youtube.com/watch?v=d0nERTFo-Sk
    https://www.youtube.com/watch?v=GTQnarzmTOc

    • “Moraliseeriv? Hinnanguline. Ma eelistan realistlikku. Arvestades Kreeka üldise rahvamajanduse arvepidamise adekvaatsust ja musta majanduse osakaalu, ei ole põhjust ka selles numbris üleliia kindel olla. Aga kui sa tahad sealt edasi minna, siis seos tööturu regulatsioonide ja pikaajalise töötuse vahel on ajalooline fakt – mida jäigemad regulatsioonid ja suurem kaitse töötajatele, seda vähem uusi töökohti. FAKT!”

      See ei ole fakt. Fakt on see, et “kuldsel kapitalismiajastul” olid ametiühingud ning tööturg oli igat pidi jäigem. Sellest hoolimata oli tööpuudus madalam kui praegu, sest valitsused olid keskendunud täistööhõivele oma fiskaalpoliitikas. majandus kasvas tol perioodil praegusest 1980-2005 kiiremini. 80-datel hakkas vohama Friedmanism ja sellised inimesed pääsesid tuututama nagu dumbuser. Nende jutt ei ole vast isegi tahtlik propaganda ja faktide moonutamine. Nad tegelikult tulistavad iseendale jalga.

  5. “Rääkides üldisemalt Euroopast, siis kui me pillume ettevõtjatele üha rohkem regulatsioone – keskkonna-, tööjõu-, soolisi-, jne – ja samas muudame sisendeid kunstlikult kallimaks ning lisaks kõigele muule kasvab rahvastiku vananemise tõttu pidevalt ka sotsiaalne surve riigi eelarve kulupoolele, siis millest me räägime? Ei ole seost? Mitte mingisugust? Ma ei moraliseeri, ma olen realist. Väike-ettevõtja. Ma olen süvenevalt radikaalne ja vihane, sest usinad ametnikud suudavad mu tegevusele üha kallimaid kaikaid kodaraisse loopida, rääkides sinna juurde, et minusugused on nagunii pätid ja maksupetturid. ”

    Sa paned valed asjad ühte patta. Regulatsioonid võivad olla mittefunktsionaalsed, maksud võivad olla ebaõiglaselt kõrged mingi grupi jaoks vms, aga tööpuudus ja majanduse stagneerumine on tingitud sellest, et euroala valitsused ei kuluta piisavalt seda valuutat majandusse, milles nad makse nõuavad.

    Euroala valitsuste kulutamine (neto, valitsuse kulutamine-maksud) ei ole piisav praeguste krediiditingimuste ja erasektori tahte säästa juures.
    Me ei tea kunagi täie kindlusega, kui suur peaks valitsuse defitsiit olema, see sõltub erasektori ootustest tulevikku. Keynes ütles, et viimase otsustab animal spirits. Kui sentiment muutub majanduses, siis võivad isegi valitsuse eelarve ülejäägid õigustatud olla, praegu mitte. Defitsiidil ei ole suurt midagi pistmist vananeva rahvastikuga. Majanduslikke väärtusi loob ikka ainult inimeste töö, mitte võlakirjade või raha väljastamine. Et sa kordad seda vananeva rahvastiku mantrat, näitab, et sa ei saa aru, mis majanduses toimub. Rahvastik võib ka nooreneda, defitsiidid on sellest hoolimata reeglina vajalikud. Pikas perspektiivis ei saa majandus kasvada ilma valitsuse defitsiitidega. siin on mõned erandid kääbusriikide näol, kust rahvastik massiliselt lahkub tänu tööpuudusele ning liigmadalatele palkadele.

Submit a comment

Massive Presence Website