Sel ajal kui teie…

In POPNIHILISM

Kirjutatud näituse In memoriam: Protest Kohvikklubi 2008-2016 kataloogile.

*

Sel ajal kui teie olite ametis elukestvate sõprussidemete loomisega,
istusime meie parklas
ja ootasime.

Inimlikud vajadused tabasid meid üpris harva,
vaid selleks, et nad meie kehade pihta katki kukuks,
tuhana laiali lendaks,
kaoks teisele poole halli kivi,
laternaposte ja asfaltteid,
sinna,
kust me tulime.

/

Teie aga süütasite tuled,
rääkisite valguse ja varjudega,
astusite dialoogi sellega,
mida oli kohutavalt palju tarbetult kokku veetud.

Kiituseid jagasid üksnes need,
kelle arvelt ja kes
teiste arvelt end elus olevat väitsid.

“Elu on valgus,”
oli see moto,
seal,
kusagil mujal.

/

Märgid, mis me endast maha jätsime,
olid avatud ümberkorraldustele.

Klaasikillud trepikojas,
porijäljed parketil,
tule ja pühi need ära.

Näita, et meid ei ole olemas,
näita, et oleme olnud.

Pea meeles – alguses oli sõna.

Valgus ei ole ju midagi erilisemat kui pimedus.

/

Kuid niimoodi vastandudes –
pekstes ühte tahku omaenese mitmeist,
sirutades käe läbi asfaltteede ja laternapostide,
sinna,
kus on valgus,

tulles ringiga tagasi
siia,
kus on mitte-miski –

ei saavuta meie,
koos teiega,
midagi enamat,
kui viidetud aeg,
lahutatud meel,
eneselt mõtte heitnud
laused
ja
teod.

Vabaduse.

Selle järgi, lõppu,
jäävad vaid kehad –
koos,
edevuse massihauas,
pime öö,
alati sama,
valgusetus
iseeneses
kinni.

Submit a comment

Massive Presence Website