See on minu keha, mitte sinu.

In POPNIHILISM

Kui sa julged öelda, et enda lõikumine on vale, siis sa eksid.

Mis kuradi kink on see keha? Kurat, ära pane tera oma randmele, kui sa leiad, et su keha on kingitus kõige kõrgemate poolt. Minu faking keha aga ei ole mingi kingitus. Vot nii ongi. See on MINU keha. Ma teen oma kehaga seda, mida ma tahan ja millal tahan ja kuidas tahan, mitte nii nagu SINA tahad. Minu keha ei ole kingitus ja eriti ei ole see veel sinule, et sul oleks õigust käia ja kuulata igal pool seda, kui väär on enda keha lõhkumine. Äkki mulle meeldivad need armid? Äkki mulle meeldib see tunne, kui veri jookseb mööda mu kätt? Äkki mulle meeldib kõikuda elu ja surma piiril?

Türa, kui sa ei lõigu end, siis sa oled lihtsalt üks kuradi õnnelik inimene ja õnnelikel inimestel on põhimõtteliselt keelatud kommenteerida KÕIKE, mis on seotud enda lõhkumisega. Sina kurat järelikult ei tea, mis tunne see on, kui kõik, mida sa teed, läheb valesti. Koolis annad oma parima, aga ikka on vittus, hinded ei parane ja kahtesi koguneb. Kodus on olukord putsis, sest sa lihtsalt ei oska enam suhelda oma vanematega, kes iga su hinde peale su hukka mõistavad ja saamatuks kuulutavad. Lisaks oled sa kuradi antisots ning ei oska isegi mitte nendega suhelda, keda väiksena pidasid oma sõpradeks. Üldse on tunne, et nad on otsustanud keerata sulle selja. Ilmselgelt kuulub ka selle kõige juurde suhe, mis on läbi ja mida sa veel taga nutad, sest sina ju kurat armastad ja igatsed seda hurmurit, kes lihtsalt üks päev otsustas sulle keerata oma faking selja. Sa türapea ole õnnelik, et sa ei tea, mis tunne on olla täiesti üks ja pidada oma lahinguid üksi. Sa kurat lihtsalt ei tea, mis tunne on väsimus kõigest pasast su ümber.

Sa pole ilmselt nutnud tuhandeid pisaraid patja. Sa pole ilmselt tundnud seda meeletut valu oma kehast, mis kestab päevi. Täpselt nii. Sa ärkad selle valuga oma kehas ja sa jääd vaevu magamagi selle valuga oma kehas. See valu on nii tugev, et sa kaotad pidevalt oma mõistuse. Sa kurat hullud. Sa naerad ja nutad läbi segi kogu aeg. Sinus tekib ka juba teatav pohhuism selle vastu, mis edasi üldse saab ja kas sa üldse edasigi elad. See valu on see, mis paneb vähemalt mind tõstma tera oma randmele. See hetkeline füüsiline valu mu randmel kaotab selleks hetkeks ära kogu ülejäänud valu tervest mu kehast, mida tunnen muidu terve ööpäev. See valu, mida tekitab keha lõhkumine, paneb mu unustama sekundiks, mis pasas ma elan. Ei, mu eesmärk ei ole ennast tappa, aga samas ma ka enam ei hooli sellest, kas elan.

Ja ära kurat tule rääkima mulle lähedastest, kes jääksid mind igatsema või ükskõik keda teist, kes end lõigub. Meie teame paremini seda. Ja ära tule rääkima seda, kuidas peaks elust otsima positiivsust. Arvad, et ma pole seda otsinud? Arvad, et ma ei ole kunagi meeleheitlikult üritanud teha kõike, et oleks hea? Arvad, et ma pole olnud kunagi paandunud optimist? Türa sa ei tea mind. Sa ei tea ka kedagi teist, kes end lõigub. Jah, sa võid teada ja näha, et inimesel on armid, aga sa ei tea, mis toimub ta sees. Me kõik, kes me end lõigume, oleme seisnud kunagi selles punktis ja seisame siiani iga päev mõtte juures, kas peaks ikka elama. Ning tead, see on olukord, kus ei aita sind enam ükski positiivne mõte ja mingi faking motivatsiooni kõne. See on olukord, kus sa oledki täiesti üksi ja pead mõtlema kõik välja täiesti üksi ja leidma lahenduse täiesti üksi. See on olukord, kus ei aita enam miski.

Ja kui sa arvad, et me teeme kõike selleks, et teisi meelitada end lõikuma, siis sa oled üks paras taun. Ma lihtsalt loodan, et inimesed ei peaks sattuma oma elus punkti, kus kõige mitte valusam asi on oma keha lõhkumine.

Seega lase mul lõikuda. Lase teistel lõikuda. See võib olla veel meie ainus hea asi. Ära mängi üllast inimest, kellele see korda läheb, sest me kõik teame, et sulle ei lähe. Sul puudub lihtsalt igasugune õigus midagi öelda, kui sa pole olnud seal punktis. Nii kaua kuni sa seda ei mõista, nii kaua ole vait.

When you judge others, you do not define them, you define yourself.

Don’t judge my choices if you don’t know my reason.

 

15 Comments

  1. Pole ennast kunagi lõikund, aga nõustun. Las inimesed lõiguvad, retsivad, lõhuvad, mürgitavad oma keha. Elu ei ole mingi kingitus, pigem kohustus, las igaüks vaatab ise kuidas sellega toime tuleb või ei tule.

    • Viha väljendus hetkel milles? Tema tekstis? See oli hetkel viha nende inimeste vastu, kes mõistavad hukka lõikujaid. Kui inimene end lõigub, pole see viha pärast. Võib-olla, mõnel üksikul juhul, jah. Aga üldiselt on see nii, nagu siin kirjeldatud, inimene on oma probleemidega üksi, hajutab oma emotsionaalset valu füüsilise valuga. Jah, see on hetkeline, mitte miski ei kesta igavesti, see on ka põhjus, miks inimesed seda korduvalt teevad. See ei ole sõltuvus, ega tähelepanuvajadus… pigem on see inimese viis, kuidas selle pasaga hakkama saada, see teeb neid stabiilsemaks. Parem teha endale haiget, nii, et teistele ei peaks haiget tegema. Ja ausalt mitte keegi ei mõista lõikujaid paremini, kui sama läbi elanud inimesed. Mitte keegi. On inimesi, kes ütlevad, et “Jah ma mõistan, jah ma saan aru” aga ikka ühel hetkel tuleb nende suust, et “Need enesevigastajad on nii lollid ja tahavad ainult tähelepanu” ja see teeb neile veel rohkem haiget. Lihtsalt laske inimesel oma eluga hakkama saada nii, nagu tal endal parem on. Usu mind, mina, kui endine lõikuja, ei kahetse ühtki armi oma käel ja puusadel, sest see meenutab mulle, et alati ei ole mul nii hästi olnud ja näitab mulle, millises pasarahes ma kunagi seisin ja kuhu ma nüüd jõudnud olen. Ilma lõikumiseta oleks ma endale ilmselt juba otsa leidnud. Ja ma olen õnnelik, et ma lõikusin

  2. Nii palju viha. Kas for real pole muud võimalust selle välja laskmiseks kui lõigata ennast? Või sa oled lihtsalt raevust niivõrd pime, et ei näe muud teed? Pole ise kunagi sellises olukorras olnud mida ei saa ära rääkida, karjuda, peksta, juua. Seetõttu pigem whatthefuck are you doing seisukohal.
    You got me legit interested.

    • Ühele peksmine, joomine, droogid – teisele lõikumine. Ma ma ei näe vahet, need kõik on oma keha suhtes destruktiivsed tegevused. Kelle ema, kellele türar, nagu öeldakse.

  3. Niiiii rumal jutt. Inimesed, kes ei lõigu, on õnnelikud? Ise ka aru saad, kui loll väide see on?

  4. Türa kui haige jutt “Seega lase mul lõikuda. Lase teistel lõikuda.”
    Näide: Tulen tuppa ja näen et mu väike õde lõikub ennast. Võtan tal noa käest ja küsin, et miks sa ennast lõikud. Tema aga “Suhted putsis, hinded putsis, kõik on putsis”. Ahah olgu tubli tüdruk, ega mina sind ei takista, lõika aga lõika.
    Arvad tõesti et keegi ütles ja laseks nii teha? Ma vaatan et sul mõistusega ka probleeme, aga see ei tähenda, et ka mina tahan et sa end lõikuksid. Mina ütlen, et Tra ei lõika ja nii ongi. Sa ei tea kunagi mida tulevik toob

  5. Kõlab nagu autor oleks varajases teismelise eas. Pole sellist idiootsust tükil ajal lugeda saanud.

  6. Ilmselgelt oled sa noorem inimene, äkki mingi 12-15-aastane, ma võin eksida, aga samas tundub see tekst selle vanusegrupi alla, tunnen endki ära selle teksti sees, kui olin ca 12-13. Minu õppetund elus on näidanud, et lõikumine on täiesti “bullshit”. Mul on tutvus ringkonnas inimesi, kes on samuti lõikunud, kuid nemad on saanud abi lähedastelt ja psühholoogilt, mõlemad aitavad, kahjuks, mõned on ka ravimite peal. See enda lõhkumine ja “elu ja surma vahel kõikumine” tundub hetkel hea eks, tundub… Huj see enam, siis hea tundub, kui sul on käinud surm nina eest läbi, võtnud kaasa ühe sinu lähedastest endale, siis on kuradi valus, aga enam pole tahet surra. Miks? Sellepärast sa näed kuidas surm oma tööd teeb ja laastab inimesed su ümber. Su vanemad… kui sina sured, sooritad enesetapu või mida iganes, nemad enam selles elus rahu ei leia, nendest saavad rahutud hinged, kes jäävad sind leinama igavesti, ära hakka vaidlema, kas see on nii, ma tean, sest minu ümber on kahel inimesel laps läinud, ma tean, mida see inimesega teeb.
    Usu mind, lõikumine ei tee sulle head, hea tunne on tõesti, mäletan ka nagu saavutus, kui mõistus köidab, siis enam pole hea.
    Ma ei pruugi su põhjuseid teada tegutsemiseks, aga surmaga mängimine ei ole nalja asi, sinu elu on sinu kätes, ära taha seda noorelt lõpetada. Alati on võimalus paremuse poole, surm võtab ka sult sellegi võimaluse.

  7. Issand, sa kirjeldasid koike nii täpselt. Just need sonad ja laused millega mina ei oska oma olukorda kirjeldada. Nii oige lihtsalt. Aitäh! 🙂

  8. Esiteks, selleks, et väita, et kõik, kes ei lõigu, on õnnelikud inimesed, peab autor olema maksimaalselt 14 aastat vana ja millestki väga valesti aru saanud. Teiseks, mina isiklikult ei ole lõikumise vastu mitte sellepärast, et mulle meeldiks hirmsasti inimestele ettekirjutusi teha, mida nad enda kehaga teha võivad, vaid sellepärast, et see on lihtsalt hale. Kui kõik on putsis ja enam ei suuda, mõistus saab otsa, siis selle jaoks pannakse aeg kinni psühhiaatri juurde, makstakse 5 euri visiiditasu, saadakse endale terapeut ja käiakse teraapias, mitte ei lõiguta ennast ja ei kiunuta ekstratähelepanu saamiseks internetis. Päriselt – haiglas noortepsühholoogi juurde minemiseks ei ole vaja vanema luba ega midagi, mine ainult kohale. Kui kõik on ikka nii sitasti ja tahetakse seda leevendada, siis tehakse midagi selleks, et see ka leeveneks, vastasel juhul olen sunnitud järeldama, et sitt elu tundub “põnevam” ja inimesel on tähelepanuvajadus. Olin isegi kunagi teismeline, psühhoprobleemid tundusid ägedad ja probleemidega inimesed palju sügavamad ja targemad kui ma ise – aga see ei ole nii. Guugelda oma lähimat raviasutust, uuri välja, kas ja kuidas saaksid psühhoterapeudi, kes sinuga tegeleks, ja ära vingu internetis. See aitab, päriselt. Lõikumisega pole endal probleeme olnud, küll aga oli mul varemalt üsna kõva ärevushäire ja paanikahood, mille vastu aitas circa 10 sessiooni teraapiat.

Submit a comment

Massive Presence Website