Sa kasvatasid sõbra

In KÕRGNIHILISM

Läheme siis kohe julmalt selle naiseks-olemise südame juurde. Lapsed, mis sa selle eest saad, millest sa ilma jääd, kõik need hirmud, müüdid, tabud, sundmõtted, kogu see pundar, mis sinna ümber on ehitatud. Esmane mõte sellesisulist avaldust teha tekkis mul enam kui aasta tagasi, kui juhtusin lugema mingit soomlase uurimistööd, mille linki ma muidugi ilmaski üles ei leia, seal oli pikalt-laialt kirjutatud lapseea pikkadest kombitsatest, mis mässivad kogu inimese elu enda sisse ja millest lahtimurdmiseks läheb vaja müriaadi psühholooge, terapeute ja muudsugust hingehoidu. Mäletan, et mul kihvatas – kõik mis inimesel elus viltu läheb, nuheldakse tema vanemate kaela, see on nagu äraspidi versioon sellest, et vanemate patud nuheldakse laste kaela. Ei saa üldse eitada, et vanemad ja lapsed on hirmus kõvasti seotud. Aga öelda, et kõik, mis sinuga juhtuma saab, on ära määratud mingite kogemustega, mis sa said umbes kuni kahe-aastaseks saamiseni, on sedasorti fatalism, millega mina leppida ei suuda. Nagu sa ei olekski enda elus osaline, muudkui mine vabastava hingamise kursustele või hüpnoosiseansile. Mu vanaemal oli kolm tütart, neist kõigist kasvasid täitsa isemoodi inimesed, kuigi nende kasvamise koht ja inimesed nende ümber olid needsamad. Samuti tean ma päris detailselt ühte perekonnalugu, kus lapsi oli neli, pluss veel kaks poolõde, ja seal peres oli nii langetõbiseid joodikuid kui sirgeselgseid intelligente.

Kunagi oli tore raamat “Minu laps”, Benjamin Spockilt, see oli selline uue aja piibel, mis ütles lapsevanemale – ära karda, sa ei saa midagi liiga valesti teha, armastus on sulle antud ja selle abil liigud sa õigesti. Seda kiputakse tänapäeval jälle ära unustama. Küll ja küll olen ma kohanud noori inimesi, kes näivad arvavat, et lapse saamiseks peaksid nad kuidagi iseäranis küpseks saama, ületama oma sisemised inimeseksolemise probleemid, tõusma mingile kõrgemale vaimsele tasandile, mis lubab neil jumalatena teha õigeid ja ainuõigeid otsuseid. Unustage ära. Inimene ei saa kunagi valmis ja lapse saamine on ja peaks olema ja peaks jäämagi juhuslikuks etteplaanimata juhtumiseks. Mida rohkem seda reeglistatakse, ohjatakse, suunatakse, seda enam eugeenikasse asi sumbub. Ja mitte heasse eugeenikasse. See, et lapsi saadakse poolkogemata, mitte nendega, kes oleks selleks kõige ideaalsemad, (kes on?), see ja ainult see tagab maailma piiramatu mitmekülgsuse. Õnneks ei ole selles osas midagi kardinaalselt muutumas. Sest ärgem unustagem, kirg on meie loomuse mõistusega kõige vähem kontrollitav ala, õigupoolest üsna üldse mitte juhitav. Küll ei ole hea, kui saab lapse liiga noor, liiga vana, liiga haige, liiga vaene, liiga üksik, noh, kes siis järgi jäävad? Kaunid, rikkad ja edukad, neid meil palju ei ole ja sageli ei taha just see inimrühm üldse lapsi, sest nende väärtused asuvad mujal, iseenda ümber kootud saavutusvajadustes.

Muidugi, kas meie maailmas on enam loomulikkust alles jäänud? Katsu vaid öelda, et sind juhib instikt või kirg, midagi bioloogilist, kohe hakkavad õiguslased jalgu trampima*. Ei ole instinkte, ütlevad nad, on vaid keskkond ja selle sees olevad normid. Õigus ka neil, alati on ühiskonnas need kaks poolt, loomaühiskonnas on samuti omad reeglid ja normid, mis reguleerivad nende muidu paisumatult kasvavat paljunemisiha. Ja paigast ära ehk nihkes on midagi ka kogu aeg, praegu ehk rohkem kui muidu. Aga muuta seda tagasi enam kuidagi ei saa, seega peaks ikkagi oma jõupingutused suunama sellele, mismoodi uutes oludes kohaneda. Jah, enamasti ei saada siin maailmajaos enam hirmpalju lapsi. Mul olla olnud esivanem, kelle järgi minagi oma nime sain, tal oli kaksteist tütart, kõik nägusad, sellepärast kutsuti teda Lillekorviks. Ta olevat tõmmanud savipiipu ja selle tegevuse käigus kolm korda talu maha põletanud ja eluiga anti talle 103 aastat. Mis näitab kujukalt, et võib-olla oli ta küll erand, aga lahedaid tüdrukuid on alati olnud ja emadus ei tee neid vähem lahedaks.

Nii, kuhu ma oma jutuga nüüd jõuda tahtsin. Ahjaa, mehed. Neid kipub mitte jaguma ja kui neid ongi, siis niisugustel ja naasugustel põhjustel ei pruugi neid jätkuda kauaks. Mitte nii kauaks, et lapsed koos üles kasvatada. Ma arvan ka nägevat ühte põhjust. Laps kui selline on igas tükis ema ihust, ta on tema ainest tehtud. Mees on andnud selle lapse idee, midagi nähtamatut, midagi tajutamatut aga vääramatult vajalikku. Oma idee panustamise eest sai ta ennevanasti vastu vähemalt oma nime edasikestmise, ehk siis mingit sorti surematuse. See mütoloogia enam väga ei tööta, sest inimesed peaaegu ei vaatagi tulevikku. Haruharva, kui keegi vaevub mõtlema oma vananemise peale, veel vähem surelikkuse peale, veel vähem mingite kestvate tõdede peale. Tuletage meelde siit lähedalt, moodsast muinasloost Game of Thronesi suurt klannijuhti, kes ütles oma pojale umbes nii – mina suren varsti, sinuga juhtub see paarkümmend aastat hiljem, aga meie nimi, meie suguvõsa, selle saatus on meie kätes, meist sõltub, kas me vajume aegade hämarusse või mäletatakse meid igavesti.

Au ja vastutus, kuidas neid maailma tagasi tuua?

Ma ei taha meeste üle kohut mõista, vaid naistele meelekindlust anda. Ärge kuulake rumalaid jutte sellest, et paras sulle, miks andusid valele mehele, ise oled süüdi ja muud sellist anakronistlikku tobedust. Ma ei mõista kustkohast selline suhtumine tuleb. Kui on juba läinud nii, et parem on elada üksi kui koos kehva kaaslasega, siis pole midagi parata, kedagi süüdistada ega ka kuskilt abi otsida. Ja see on paraku juba kurvem lugu. Sest tõepoolest, ilma rahata elada millegipärast ei saa ja raha teenida väikeste laste kõrvalt on siin riigis ja paljudes teisteski hirmraske lugu. Need käärid, mis ühe haruga ütlevad, et saagu meid palju ja teise haruga ei võta noori emasid tööle, need on jälestusväärsed. Toetan tingimusteta mistahes algatusi, et selles osas midagi muutuks. Jah, lapsed on haiged, ka üksikute vanemate omad, ma ise oman kogemust, kus mu lapse haiglasoleku ajal võeti minu asemel tööle teine inimene. Kus tööleminekul oli ankeedis küsimus, kas ootate last või planeerite last saada., millisel juhul oli kohustuslik sellest teada anda, et sind saaks kandidaatide hulgast välja prakeerida. See laps sündis ka neil aastatel, kus oli rekordiliselt madal sündivus, aastal 1998, korterisse, kus polnud vett ega poole ajast ka elektrit, ilma emapalgata ja ometi on ta elus ja terve ning minagi olen mõistuse juures. Andke inimestele mingisugunegi majanduslik kindlus, olgu see kodanikupalk, emapalk või misnimeline asi tahes, aga andke endale aru, et see peaks kindlustama kõikide laste esmavajadused ja mitte sõltuma sünnitanu eelnevatest sissetulekutest. Olgu, rohkem poliitikat ma ei aja, lähen sellega täitsa rappa muidu. Ja hirmus vihaseks. Justnimelt selle silmakirjalikkuse pärast, kus pea pooled lapsed kasvavad üksikvanemaga või muul viisil ebakindlustatud peredes ja muud juttu ei ole kuulda, kui et see on teie enda SÜÜ. Väga, väga inetu.

Nende konservatiivsete mõtteavalduste krooniks soovin ma öelda – naised ja mehed, tühja sellest teie eneseteostusest. Sellest, mida kõik nii hirmsasti kilbile seavad. On palju maid, kus naine läheb tööle kuu peale sünnitust, mitte raha pärast, ei, sellepärast, et mitte kaotada oma ametit, kvalifikatsiooni, edu, mingit kujuteldavat kohta päikese all. Ja lastele võetakse mõni murjamirahvusest tante hoidjaks. Ega siin maailmas midagi ei muutu kui mõni kunstnik, kirjanik või teadlane olemata jääb ja mõni karjäär liiva jookseb. Iseenese vaimuannete tähtsust maailmale ei maksa ülehinnata, see ei ole tähtsam kui ühe inimese elu. Pealegi, ei saa kogu oma eluprogrammi toppida kümne aasta sisse, mis jääb kahekümne ja kolmekümne vahele. Siin peaks nüüd natuke hoogu pidama ja aru saama, et elu ja areng ei lõppe niisama järsku naksti ära, et kõik peab olema tehtud ja saavutatud mingiks sümboolseks hetkeks. Kakskümmendkaks, viimane taks, või kui sa kolmekümneselt ei ole pildil, siis ei jõua sa sinna kunagi. Perekond, elu jätkamine on justkui lükatud väljapoole süsteemi, see on midagi, mida sa oma isiklikust jõust ja tahtest pead meeleheitlikult ühiskonna nõuetega kokku klattima, siin pole mingit harmooniat. Ometi peaks see olema iga ühiskonna põhieesmärk – ühendada oma liikmete isiklik ja ühiskondlik elu nii, et mõlemad sellest võidaksid.

Aga teile, kes te siiski olete lapse saanud, julgete, ei karda, siis teadke, et tegelikult on lapsega hakkamasaamine lihtsamast lihtsam. See tuleb täitsa iseenesest. Sa lihtsalt tead, mis selle pambuga teha. Ma pole eriline võõraste laste fänn, ma ei kiika igasse vankrisse, ei heldi iga lokilise peanupu peale ja parem ongi. Miks peaksid mulle ülearu meeldima võõrad kutsikad? Ega ma mingi imelik ei ole. Aga kui see on su oma, siis sa tead, mida talle on vaja ja sa armastad teda täitsa iseenesestmõistetavalt. Ta kasvab loomulikult koos sinuga, see ei ole raske, ohvreidnõudev pingutus, vaid lihtne ja meeldiv argipäev. Mõneti on väikesed lapsed sulle lähemal kui vähe suuremad, kuid nii see peabki olema. Kooliminek on küll üks paras katsumus teile mõlemale, ema jääb järsku suurest osast lapse maailmast äralõigatuks ja laps peab ise hakkama saama. Ma pigem tõstaks kooliminemise vanust, alguses ei tee nad paar aastat seal midagi mõistlikku, need oskused saaksid tulla kodust. Koolikohustust ei peaks ka olema, vähemalt seni, kuni nad koolid inimese näo järgi vormivad, sellisteks, mis ei jäta elukestvaid halbu unenägusid. Aga see kõik on üleelatav. Kitsad olud tunduvad reeglina ainult sulle väga kitsad, laps ei jää sind selle pärast vihkama, et sa ei saanud talle seda või toda. Nad saavad aru, ei nõua sult võimatut, nad on su sõbrad. Mul on riiulis raamat “Sa kasvatasid sõbra”, selle peal on hall taksikoera pilt. Ma kujutan vaimusilmas samasuguse pealkirjaga raamatut, kus peal on väikese inimese pilt. Ma pole ka kunagi aru saanud sellest mõttekäigust, et vanemad ja lapsed ei tohi olla sõbrad, et nende vahel peab valitsema mingi distants, et sa pead olema hirmsasti eeskujuks, ei tohi olla nõrk ega väeti. Kui neil on mingigi kindlus, et sa oled vajadusel olemas, kogu oma nõu ja jõuga, mis sul on, siis nad teavad ja arvestavad sellega, ja pole vaja neile pidevalt oma vanemlikkust nina alla hõõruda, eriti kui sa isegi pole kindel, et sul on alati ja kõiges õigus. Usaldamine on alati mõistlikum kui keelamine, eriti veel keelamine siis, kui midagi halba pole eales tehtud, isegi plaanitud. Eks see pendel käib niimoodi edasi-tagasi, liiga karmilt kasvatatud lapsed on oma laste vastu liiga leebed ja võib-olla vastupidi, seda kolmandat tagasilööki pole mina veel näinud. Jah, nendega juhtub halbu asju, mille eest sa ei saa neid kaitsta, isegi kui näed seda ette, see on vastik, aga paratamatu. Nad hakkavad elama oma elu, oma vigadega, mida nad peavad ise tegema.

Veel üks huvitav asi on vanemate ja laste puhul see, et kuigi neil on üks ajalugu, ei ole see kattuv. See, mida tema mäletab oma lapsepõlvena, oli sinu noorus, ja need on kaks täitsa erinevat asja. Neid ei ole võimalik mingi ühe nimetaja alla kokku viia. Aga kui su laps hakkab sulle mingis vanuses ette heitma, et talle ta laps-olemises midagi ei meeldinud, siis ütle talle, hei, see oli minu noorus, ära seda unusta. Ka mina olen samasugune inimene, kui sina, laps. Olin siis, ja olen praegu. Laste alati tingimusteta iseendast tähtsamaks pidamine ei ole pikas plaanis kuigi mõistlik. Sa teed nende heaks nagunii kõik, mida sa oskad. Võib-olla ei olnud seda piisavalt, aga me kõik elame oma elu üks kord ja me ei saa seda veatult osata. See pole näidend, mida sa mängid sajandat korda, tekst peas ja eksimisi ei ole. Kui sul on mitu last, siis täitsa kindlasti on nad täiesti isesugused inimesed. See mis ühe puhul kõlbas, ei kõlba teise puhul sugugi. Viga ei ole sinus. Üks on näiteks lihtsalt kole kinnine, või ratsionaalne või midagi kolmandat, teine lohakas, südamlik, melanhoolne. Mina arvasin oma esimese lapse puhul, et ma olen kole hea ema, hiljem olen hakanud mõtlema, et mulle sattus lihtsalt üks väga hea laps, kuigi ta kingapaelu pidi siduma veel kaua ja ta ei koristanud iialgi enda järelt, teine seevastu ei ole mind kunagi oma mõtetele ligi lasknud, aga toob koju ainult viisi, ei unusta ega kaota midagi ja kannab üldist hakkamasaamise ja tervemõistuslikkuse pitserit. Nad on mõlemad minu lapsed.

Ja kui nad on ükskord suureks kasvanud, siis võib sulle vahel tunduda, et nad on täitsa võõrad inimesed. Ikka oled sina see, kes neile helistab. Ikka oled sina see, kes unustab, et nad pole enam viisteist vaid juba kakskümmned viis või siis varsti juba nelikümmend viis. Sa näed neid harva ja ei tea sugugi, mida nad mõtlevad, kas nad on õnnelikud või õnnetud, aga aimad ometigi. Aegajalt valdab sind mure ja jõuetus, et sa ei saa neid enam palju aidata, et neid nagu polekski enam. Aga ometi, lapsed ja vanemad, need on nagu tädi Elleni nööbikarbi nööbid, kus ühesugused olid paelaga kokku aetud. Pael võib minna katki ja nööbid veereda mööda põrandat laiali, aga nad on ikka üsna ühesugused. See side on peaaegu ainus tugev side, mis meile siin ilmalikus maailmas veel jäänud on.

Tekst ilmus ZA/UMis aastal 2012.
Kunagi oli mul plaanis ka sellele järg kirjutada, siiamaani ei ole teinud.

Head emadepäeva!

Submit a comment

Massive Presence Website