RUUM AEGRUUMIS

In KÕRGNIHILISM

Olen 47 aastat vana ja tapmise süüdistusega 11 aastat vangistuses viibiv mees. Ainult õppimine on hoidnud mind siin loomastumast. – Peeter Kangro

Yo.

Kodanik Peeter Kangro peab Tartu Vanglast oma blogi, läbi sugulastele saadetud kirjade. Otse põrgust. NIHILIST.FM toimetus arvab, et persse Tammsaare, tänapäeva kohustuslik kirjandus on siin.

RUUM AEGRUUMIS

Peeter Kangro

See mõiste peaks arusaadav olema kõigile neile kümnetele tuhandetele inimestele, kes on viibinud hullumajas, arestimajas, eeluurimisvanglas, vanglakarantiinis, julgeoleku kaalutlusel vangistusseaduse § 69 all lukukambris või kartseris. Vanglasüsteemis tähendab see vangistust vanglas ja kõige spartalikum neist on kartser, millega erandjuhtudel võib kaasneda ka „rahustuskamber“.

Kartser Tartu Vanglas – olen viivitanud selle looga kuniks ise otse sündmuste keerisesse satun, sest siis sünnib lugu kõige tõetruum. Ja täna, 26.11.2015, kui ma neljandat päeva kartseris viibin tundub mulle, et ma ei suuda enam seda tõelist emotsiooni siit edasi anda, sest olen selle olukorraga harjunud ja käesolevat kartserivangistust ma mingis mõttes ju lausa ootasin, kuigi ei ihanud. Seetõttu kirjutan 23.02.2009 „päeviku“ märkmete põhjal, mis ma tegelikult olen kirjutanud oma lastele ja algab see sõnadega:

„No nii, midagi siis ka vangla elust, kuna siin tõesti midagi erilist ei juhtu, siis panen Teile kirja kartsa päevakava. Umbes 6.30 on äratus, ei ole huvi täpse aja vastu tundnud, kell ja muud isiklikud asjad on ära võetud. Kuna vanglahoone on põhja-lõunasuunaline, keskel pikk koridor, kahel pool kambrid, siis on kummalgi küljel pool päeva võimalik ka päikesekella järgi orienteeruda, selleks on seinal märgitud kellaajad ja vastavalt varju liikumisega saab aega jälgida, aga mis sa tast ikka vahid, aeg on vangi vaenlane.

Kongis oman isiklikest asjadest vaid hügieeni- ja kirjatarbeid, õppematerjali ja selle sees õnnestus mul sisse smugeldada paar filosoofilist raamatut. Ma ei mõista, miks filosoofia keelatud on. Tundub, et see sõltub valvuri suvast ja  õppematerjali võib omada vaid see, kes ametlikult koolis käib. Arsti eriloaga on võimalik kartsakongi kaasata nii mitmeidki muid tarbeasju jm soodustusi.

Kong kujutab endast ära lõigatud nurgaga ristküliku kujulist ruumi pindalaga  ca 9 m2. Nurgas on roostevaba WC pott ja kraanikauss külma veega. Naritüüpi koiku käib päevaks seinale kokku ja lukku, väike laud on kokku keevitatud kahe pingiga ja põrandasse kinnitatud vastasseina ääres. Metallist välisuks ja topelttrellid turvavad sissepääsu. Õhutusaken on kinni keevitatud ja 8 cm tiheduse trellitusega, kuid õhutusluugi vahelt viliseb tuul sisse täie lauluga.

Välisukse kohal on ventilatsiooni sisse- ja väljatõmbe avad, mis aga kahe inimese hapnikuvajadust rahuldada ei suuda. Seetõttu on hõredast tuulutusluugist vahest ka kasu, muidu lämbuksime. Eriti suvel, kui kambri õhutemperatuur võib ulatuda 40 kraadini Celciuse järgi. Lae kõrgus on umbes 3,3 m.

Pärast äratust keeran madratsi voodiriietega rulli ja viin ära selleks ettenähtud ruumi. Päevane pikutamise võimalus on kartseris vaid külmal põrandal (betoonil) ja selleks on mul kaasas kaustades mitmesuguseid seadusi ja dokumente, mis on ka kartseris lubatud ja pikutamiseks külje alla hästi passivad. Muidu ei peaks selg siin vastu; eriti minusugustel suurtel inimestel. Raamatud pea alla, villased sokid pehmenduseks padjaks, käterätt tekiks ja võib nurru lasta kuni 7.00-ni.

Kell 7.00 – lobi. Seda jaotatakse kartseri toidunõudest, mis peale kiirõgimist 5-10 minuti pärast taas kokku korjatakse. Meenub Nõukogude armee kartser, kus vahest sai süüa vaid seni kuni tuletikk põles. Plekkkauss, kruus ja lusikas on julgeoleku ohuks seetõttu, et neist võib valmistada veekeetja või „relvana“ kasutada – kauss kilbiks, lusikas pistodaks, kruus…? Olen näinud, et lusikatega on uuristatud auk läbi  ca 20 cm paksuse betoonseina kõrvalkambrisse, aga seda mitte kartserite osakonnas, vaid eeluurimises E-5.

Kell 7.10 – kõht täis ja taas tuttu. Ah-jaa, vahepeal külastab vange ka kontaktisik, kellele saab esitada kaebusi jm pahna.

Kell 8.00 praverka (loendus). „Mendid“ teevad ringkäiku, kontrollivad, et keelatud asju kambris ei oleks. Aga kust need keelatud asjad (kohv, tee, tubakatooted, täringud, male, veekeetmise vahendid jm „mugavustarbed“) kartserikambrisse saavad, seda ma Teile avaldada ei tohi, sest see on vangi eetika vastu.

Mida ma võin öelda lauamängude kohta, siis need tehakse lihtsalt leivast ja olgugi, et lobi on lahja. Ei ole ka kellelegi saladuseks, et kaup liigub kanalisatsioonitrassi kaudu. Selleks on tarvis pikka nööri. Kartsas olijale 3-4 m ja üleval teisel korrusel kauba saatjate 6-9 m, otstesse võib kilest lehvid siduda. Siis lastakse mõlemalt korruselt nöörid lehviga eesotsas WC-potti, vesi jooksma ja seal, kus nöörid kohtuvad, keerutab veekeeris nad lehvide abil ilusti kokku.

Kartseris olija tõmbab nööri endale kambrisse, sõlmib kokku ja ongi ülemisega ühendus olemas. Kartseris olija saab nööri kas voodilinadest, mis öösel tema käsutuses on, käterättidest või isegi riietest, mis seljast on ribadeks käristatud.

Peale „mentide“ ringkäiku loen midagi või kirjutan. Leivast tegin malendid. Mängin üksi malet. Patakas „Postimehe“ maleülesandeid õnnestus ka sisse sebida, aga need on juba lahendatud. Istun täna juba 5. päev ja kokku sain 30 päeva.

Kell 12.30 lõuna, pärast seda jälle uinak 1-2 h. Üldiselt on siin jahe, see ajab üles ja liigutama, siis teen sörki kambris edasi tagasi 1 h kuni keha saab soojaks, siis väike jõutreening: kätekõverdused jms.

Jooksu ja trenni saab teha ka õues jalutusboksis, mis oma mõõtmetelt on kambri suurune, ilma betoonlaeta. Selle asemel on lihtsalt terasvõrk, kust näeb ka pisut päikesevalgust. Jalutama lubatakse 1 h ööpäevas, kuid talve tingimustes on boksid lund täis ja libedad.  Suvel haisevad lausa sõnniku järgi. Kui jalutamisel peaks mõni ihuhäda peale tikkuma, siis tuleb see tunnike välja kannatada, sest mendid on naglad ja varem eluosakonda tagasi ei lase; lõhu rauduksi palju tahad. Kunagi oli juhus, kui üks vanamees ei pidanud pingele vastu ja sittus jalutusboksi. Hiljem, kartes valvurite pahameelt, püüdis asitõenditest vabaneda ning viskas sitajunnid läbi laevõrgu huupi välja ja üks neist maandus ühe minu vana tuttava T.K. boksi. Oi seda kisa, mis seal siis pihta hakkas. Jalutusbokse on 30, mina olin teises otsas ja muusika lõugab seal täiest kõrist, aga see sõim kostus minuni ära.

Ja kui trenn tehtud, siis väike pesu. Pesemisvõimalused kambris  on väga kasinad, üks pisikene kraanikauss ja täiesti külm vesi; segisti töötab vajutamise toimel ja seda tuleb ikka kohe tugevalt peksta, kui tahad pesemise jagu vett kätte saada. Peale pesu on terve kamber vett täis ja kuivatades saab üksiti ka see pestud.

Dušipäev on üks kord nädalas neljapäeviti ja see toimib nagu „kiire“ saun. Ruum on jahe ja vesi poolleige, aegajalt sülitab ka lausa tulist. Kuivatamine ja riietumine toimub samas ruumis.

Kell 17.00 õhtusöök, pärast seda paar tunnikest lugemist, siis venitusharjutused, väike jooga.

Kell 20.00 algab õhtune loendus, kus päevast ülejäänud keelatud asjad konfiskeeritakse ja molud üle vaadatakse.

Kell 22.30 algab öörahu, madratsid antakse taas kambrisse ja tuttu.

Kartsakambrid on üldiselt üle rahvastatud. Nii ka praegu ja mind paigutati endisesse rahustuskambrisse. See on eriline selle poolset, et kamber on 1/3 väiksem, 1,5 m sissepääsust on paigutatud lisatrellid selleks, et kambri rauduksele prõmmima ei ulatuks. Nari siin ei ole ja seda asendab platvorm. Selle platvormi külgedelt väljaulatuvad metallkronsteinid jalgade ja käte kinnitamiseks on ära lõigatud, sest sarnane piinamismetoodika ei vasta euronõuetele. Vot sellisel seksikal piinaplatvormil ma magan, kus veel üsna hiljuti üks minu hea sõbrake R.Õ. 12 h aheldatud oli. Vastuhaku eest kättemaksuks, nii et kusele ka ei lastud ja mees oli sunnitud end täis kusema, aga sellises kohas pole isegi täissittumine mehele häbiks ja tean, et sedagi on juhtunud. Ja mis Te arvate, milliseid unenägusid ma siin näen?

Meie kaasaegses eurovanglas enam nii brutaalseid rahustusmeetmeid ei rakendata, nüüd on selleks ühes kambris „rahustustool“. See asub minu kambri kõrval, kuulen läbi ukse, kuidas „raipekullid“ röökivaid vange piinapinki veavad. Kui raske ja vihatekitav oli kuulata, kui üks noor vene poiss karjus: „ai mamotška mne že bolna, što võ suki sdelaite?“ (ai emake, mul on valus, mida te litad teete). Ma tean, et teel piinapinki on inimestel käed liigestest välja väänatud. Piinapingis aheldatakse nad nahkrihmadega jalgadest, rindkerest ja kätest, tihti nii kauaks ja tugevalt, et verevarustus ja muljumisvigastused taastuvad aastaid, kui üldse enam on mida taastuda. Kuulsin pealt, kuidas ühte vaimse puudega räuskavat vanameest seal peksti. (See peksmine jõudis kaasvangide abil avalikkuseni ja minu teada seda meest käesoleval ajal siin ei tööta; ehk töötab mõnes teises vanglas, justiitsmaffia omasid hätta ei jäta).

Nii et nagu näete on meie tänased vangivalvurid täpselt samasugused, kui vanasti koonduslaagrites ja gulagides ja kui nüüd toimuks riigipööre, no küll siis leiduks jälle neid endiseid piinatuid praeguste valvurite piinamiseks, sest tundub, et inimese kõige suurem nauding on „neiminauding“, see kaif on kõvem kui orgasm.

Minu kambri seinale on suurelt kraabitud venekeelne tekst:

„Ülemus, kord tuleb see tund, kui leidub inimene natuke hullumeelsem kui mina ja ta oma täie viha ja valuga, mille sina lita temale põhjustasid, tuleb sulle koju ja sinu laste nutu ja karjete saatel lõikab läbi kõrid kogu su perel, kõrvast kõrvani.““

Nii jubedat vihkamist on põhjustanud Eesti riik oma rahva seas, et süda läheb pahaks ka nüüd 6 a hiljem, kui seda loen ja mõtted liiguvad nende inimeste peale, kes on teadmata kadunud või räigelt mõrvatud nagu see paari aasta tagune Ida-Viru väikse süütu tütarlapse tapmise lugu, mis on siiani lahenduseta.

27.02.2009 – kartsakamber on täiesti jahe, magasin pea akna all ja sealt vihises tuul otse kaela. Hommikul naride kokkupanemise kolina peale ärkasin, tõusin ja ringutasin oma külmunuid liikmeid, kaelast käis nõks läbi ning nüüd saan pead pöörata vaid koos kehaga – „piinatute hinged käisid vist öösel luid painamas“. Kaelaradikuliit on vist vanamehel kallal, taotlesin erakorralises korras vanglapuslatti, aga irvitavad näkku raiped; pattu saabki kahetseda vaid nälgides ja külmetades, st kannatades, seda ütles mulle tervishoiuosakonna väike kääbik Ülle Valvar. Andsin talle andeks, sest tal on  raske lapsepõlv olnud. Vana-Kreeka  vanasõnagi ütleb: „Ilus inimene, ilus hing ja hea süda ning vastupidi“.

Jutustan Teile parem loo, kuidas „fakliga“ vett keedetakse, isegi kui kruusi ei ole. Faakel on  ca 10 cm laiusest voodilina ribast kokku keeratud tõrvik, nii nagu vanasti kevadeti karjas lepakoore pasunat keerati. See on iidne kiire veekeetmise viis, mis vähemasti vanglas ja toimib siiani, kui elektriga keetmise võimalused kasinad. Kuna kartseris korjatakse peale kiirtoitlustamist toidunõud ära, siis leidlikud vangid on leidnud lahenduse üks kord nädalas hommikusöögiks pakutud jogurtitopsi selleks otstarbeks kohandamise näol. Topsid on ju pealt tinapaberiga kaetud, aga tsiferistid (kange musta tee tarbijad) ei ava jogurtitopsi mitte tinapaberi eemaldamisega, vaid lõikavad moikaga (žilett) hoopiski selle plastpõhja lahti. Tinapaber topsi põhjana kannatab ju kuuma faaklileeki ja kui plasttopsis on vesi sees, siis ei sula ka see ära.

Tee ja tikud saavad kambrisse läbi kanalisatsioonitrassi või mõnda muud kanalit kaudu. Torbikust faakliga keetmine ajab küll kambri  musta suitsu täis, aga mis see mehepoegadele ikka teeb, tsiferistidele on see pohhui. Tsiferisti organism on tsifist (kange must tee, mis peale lonksu tõmbab suu kuivaks) sõltuv ja selle puuduses kannatavad nad päevi kestvas peavalus. Olen etapibussis (vanglate vaheline sõiduk vangide vedamiseks) näinud, kuidas nad tsifi puuduses lausa kuiva teed närivad. Ei saa seda neile ka pahaks panna: sigarett, tsiff või kohv on paljudele ainuke rõõm, mis on elust jäänud. Kasinates oludes on inimesel rõõmuks vähe tarvis.

Sellised olid minu memuaarid 2009.a Tartu vangla kartserielust ja nüüd kirjutan Teile, mis toimub siin 27.11.2015. Kõik need ära oldud viis päeva on siin olnud üllatavalt ja meeldivalt vaikne. Varsematel aegadel käis siin jube kolkimine ja karjumine, sõimati mente ja teineteist, nüüd üks hulluke on vaid, kes vahest muusikat täiest torust tulla laseb. Isegi õues jalutusboksides on muusika pisut vaiksemaks keeratud, kuid libedusetõrje jätab siiani soovida. 25.11.2015 hommikul keerasin jalutusboksi ukselt tagasi, sest boks oli üleni kiilasjääs.

„Ment“ irvitas kõrval, kui liivatamist palusin ja rohkem mind sellel päeval enam jalutama ei lastudki, nii on see haldusterritooriumi hooldamine ja suhtumine siin alati käinud.

Rahustuskambrisse pole nende päevade jooksul kedagi viidud, aga juttude järgi on rahustuskambrisse ehitatud paksust klaasist inkubaator „rahulike“ mõtete väljahaudumiseks. Sadismiklubi „Hellus“ püüab vangide karjeid klaasist seinte taha summutada.

Värske „Postimees“ liigub ametlikult kambrist kambrisse. Söömiseks ettenähtud aeg on pikenenud  ca poole tunnini. WC-paberit antakse loendusel esimese küsimise peale. Duširuumis oli soe vesi, kuigi kahest segistist töötab vaid üks normaalselt ja inimväärikas pesemisvõimalus on siiski vaid üks kord nädalas. Külmkapis on võimalik kauplusest eelnevalt ostetud riknevaid tooteid hoida ja kui realiseerimisaeg hakkab mööduma, siis need antakse ka kartsasolijale kätte söömiseks. Tualettruum on eraldatud 1,5 m kõrguseni kergseinaga, aga see ei isoleeri eluruumi ebameeldivast haisust; eriti veel kui kambrikaaslane peldikut kasutab. Oma sitahais on inimesele ikka oma ja meeldiv olnud.

Laevalgustid on ümbritsetud trellitatud kastiga st sigareti süütamise võimaluse likvideerimiseks.  Helistamine on kaks korda nädalas. Juriidilisele esindajale peaks saama avalduse alusel iga päev helistada, aga minu praegune kogemus näitab vastupidist.

Kaelaradikuliidi tõttu sain tervishoiuosakonnast salli ostmise ja kandmise loa, seda ka kartseris, kuid voodikohta päevaseks ajaks või soojemaid riideid ei lubatud, aga kamber on jahe. TV peaarst Piret Kool (allilmas tuntud kui mengelist Piret Kole) „kannab patsientide eest hoolt“. Pärast 2015. aasra aprilli 5 päeva kartseris olin ka 2 päeva seljavaluga voodisse aheldatud, aga küll ma jälle taastun, kasutan homöopaatilisi ravivõtteid.

Mõtlesin algul, et ma ei avalda seda lugu detsembris- rahukuul, aga olen õel ja loodan, et ehk ärkab mõne Justiitsministeeriumi ametniku südametunnistus.

Ei väsi kordamast, et see kurjus peegeldub tagasi ühiskonda, see on meie kõigi süü ja me kõik kanname vastutust.

LOE PEETER KANGRO BLOGI SIIT: HTTPS://PEETERKANGRO.WORDPRESS.COM

8 Comments

  1. Oot, misasja? Kurjategija peegeldab kurjust tagasi ühiskonda millele ta on ise teinud kurja? Mispärast sa siis inimese tapsid? Sellest kuidas sa oma aega sisutult sisustad on kirjutanud enne paljud kinnipeetud – sellest, mis aja niisuguse sisustamise tingib, sa ei kirjuta – miks?
    Kirjuta siis kuidas see noaandmine või kirvegalöömine vms. toimus (ma ei tea mis asjaoludel seal istud), täpselt, mida keegi eelnevalt ütles, mis põhjusel ja kuidas käitus – sorry, aga see praegune on poolik jutt ja nii halada saab igaüks kuna elu on sitt nagunii, ole sa vang või lihtkodanik!

    • Kas Te ei saa aru, et tegemist on teise INIMESEGA? See ei ole normaalne, et ennast Põhjamaade sekka nussida prooviv “tsiviliseeritud” riik INIMESI niimoodi kohtleb. Eesti riik on saanud korduvaid negatiivseid hinnanguid ja arvamusi inimõigustega tegelevate organisatsioonide poolt, ka vangla- ja karistussüsteemi osas.

      Mida Te olete teinud, et proovida lahendada seda probleemi, et inimestel oleks töökoht, võrdsed võimalused hariduseks, isegi igapäevast süüa? Sellised noored inimesed pöörduvadki kuritegeliku maailma poole, et ennast toita ja katta, sest koolisüsteem ütleb, et käi koolis, meid muu ei koti ja vaata ise, kuidas kohale saad. Kui kuritegevus on kõrge, siis pole süüdi iga kurjategija individuaalselt, vaid ühiskond samuti. Miks on kuritegevus Eestis võrreldes teiste arenenud riikidega nii hiiglaslik, et on üks suurimaid Euroopas?

      Miks on nii, et laps peab nii kaua ajude nussimist kannatama, et ta lõpuks õpetaja maha laseb? Kus olid vanemad, sõbrad, klassijuhataja, koolipsühholoog?

      Miks on nii, et mõnes kohas sündinud saavad kõige paremini elatud vaid siis, kui tegelevad millegi kriminaalsega? Miks on nii, et ebaproportsionaalne hulk mitte eesti keelt oskavaid inimesi on piiratud vaid juhutööga?

      Jätame meelde, et kõige parem viis kuritegevusega tegelemiseks on selle ennetamine. Teine parim viis on vangide inimväärne kohtlemine ja ühiskonda taasintegreerimine. Näiteks on Norra mudel ääretult häid tulemusi toonud ning selles riigis on korduvrikkumiste arv kõige väiksem.

      Eesti karistussüsteem on lihtsalt kriminaalülikool – saad uued tutvused, edasised koostööpartnerid, ja viha riigi vastu.

      • Käi perse oma sotsiaalse võrdsusega ja teiste süüdistamisega ühe indiviidi ajuinvaliidsuses. Tegu võib olla INIMESEGA, aga väga idioodist inimesega, kes väärib oma saatust igal kümnel juhul ning oma sita elu üle halamise võiks endale hoida.
        Igal indiviidil on võimalus otsustada oma elus kuidas oma käike kujundada ning kui su valikud on viinud sind sinna, kus hetkel oled, siis tough luck ja better luck next time. Halada enam pole pointi, varem oleks olnud tarvis ette mõelda.
        Inimesed ongi ebavõrdsed. Kurat, terve maailm on ebavõrdne ja igaüks peaks ise hakkama saama sellega. Meil kõigil on antud aju, et sitast stardipaketist lahti rabeleda ning kui keegi leiab, et minna mööda kriminaalset (ehk toda lihtsamat) teed, siis palun väga, aga kaastunnet pärast otsida on lame.

  2. Küllap oleks Dostojevski vanglamemuaaride ilukirjandusliku üldistuse (“Märkmeid surnud majast”) kõrvale lugemine päris hää.
    Dostojevski ütles ka seda, et reeglina inimestel on kaastunnet ainult ühe vastu – kas kurjategija või ohvri ja ta lähedaste vastu.

    Loodetavasti on aga “kannatuse ilmutus” tekitanud mitte soovi kogetud kurjust tagasi peegeldada, vaid karistada enda “mõrtsukaid” nii nagu inimest kohtlema peaks st mitte ei üritaks nn mentidel ja nende perekondadel kõri läbi lõigata, vaid teeks ära nende töö, tagaks rahu ja toasoojuse ning haridusvõimaluse kultuurse meelelahutusega.

  3. Ahah, et siis vangil on vanglas ebamugav… excuse my French aga, kas see mitte ei olegi asja mõte?
    Vangide tingimused on täiesti pätikohaselt ok. Õiguskantsler teeb aegajalt äkkvisiite olukorra kontrollimiseks. Igal viimasel pätil ja kaabakal on õigus esitada kaebusi ja ametnikel kohustus neid menetleda. Kusjuures pätid seda teevadki, igavusest ja selle pahna menetlemiseks läheb tohutu riigi ressurss… Vist oli tartus kui mingi ehitustööde ajal lõhuti kmabris kraanikauss. See asendati uuega. Kambrielanik kirjutas kokku ca 7 lk kaebust sellest, kuidas tal oli tolle vana kraanikausiga pikkade aastate jooksul tekkinud isiklik side, rikuti tema puutumatust ja inimõigusi jne. Päris mitmeid kuid ja sadu töötunde kulus selleks, et mitmed ametnikud olid seaduse järgi kohsutatud seda ilmselget pahna ja iba menetlema…
    Pätil on vanglas vaid üks missioon – süsteemi kurnata ja ebameeldivusi tekitada. Ja selle eest on ta väärt seda ja kõike rohkemgi, mida vastu saab.

Submit a comment

Massive Presence Website