Ringlinnas Steven Vihalemiga

In STREETNIHILISM

Olles pärit Kohilast, sestsamast Kapa-Kohilast, ei ole mul suuremat ega vähemat aimu sellest, mis on pealinna halli kivi saamislugu. Kohtusin Steveniga, kes viis mind Õismäe tuurile. Normaalne oli. All järgnevad katkendid sellest kahest tunnist, mil tuul puhus krae vahelt sisse ning läks aina pimedamaks-ja-pimedamaks. Artikli piltide autoriks on Steven, ise.

“Paljude inimestega on nii olnud, et tuleme alguses Õikale, tuiame kuskil paneelide vahel ringi, siis ütlen, et käime korra metsas ka ära, siis jõuame siia, nad küsivad, mis asi see siin on, meri? Siin on meri? Ei, vaata, järv on. Aga vesi on selline – mõtle, ma käisin siin lapsepõlves kogu aeg ujumas – vesi on selline rohekat värvi, ma arvan, et kogu sitt, mis majadel ümberringi on, voolab siia kokku.”

20160211134801_glitch

***

“Elus toimub nii palju awesome asju praegu, mida peab üles kirjutama, aga samas ei saa ka lihtsalt selle peale jääda, et kirjutad MINU PÄEV – ärkasin üles, sittusin ja pesin hambaid.”
“Kindlasti on mingeid momente elus, mida täiesti puhtalt ümberkirjutada, aa enamasti on ikka see, et nagu kuuled midagi ja sellest uitmõttest lased edasi ning kirjutad loo. Nagu fifty-sixty case, aa ma ei ütle, milline osa on päriselt ja milline väljamõeldis.”

***

“See oli siin täiesti nullkoht ju. Tühjus, lihtsalt tühjus. Raba, soo, mingi võsa, osades kohtades olid karjamaad ning mõned talud-slash-majapidamised olid ka. Ma tean, et Karikakra peatuses olevate 5kordsete kohal oli ühtedel maja, see lükati buldooseriga ümber ja anti 2 kahetoalist korterit paneelmajas asemele.”

1709_eightbit
***

“Huvitavam on see, mis toimus vanasti ümberringi. Mustojas oli mõis, Veskimetsas oli veski. Rocca al Mare kuulus sellisele tegelasele nagu Arthur Girard de Soucanton, pani seal vist pidu. Kohalik rahvas kutsus teda Siirak Suka-Antoniks.
Edasi kui minna, tuleb Kakumäe. Kakumäed on mainitud esimest korda 15. sajandil, siis kutsuti seda Kakamajaks. Sellega oli see keiss, et sinna saadeti katkuhaigeid ja pidalitõbisi, et see polegi Kakumägi vaid Katkumägi tegelikult.”

“Ja nüüd elavad seal rikkad?”

“Jah.”
1714_eightbit

***

“Õismäe nimi tuli Õismäe talust. Loorits mainib mingisuguse enda raamatu alguses, et talu lähedal olevat mingisugune ohvrikivi, mille peal käidi ohverdamas. Selline müstiline pool ka asjale. Muidu, jah, tulid arhitektid ning ütlesid, et siia saab linna. Hakati hullult mässama, praeguse Nurmenuku ja Kullerkupu poolt tulema – seal on Õismäe tee 1-2-3-4. Huvitav on see, et siin ei ole kujusi ega monumente, Nurmenuku peatuse juurde on hiljuti pandud mingisugune väike valge asi, aga ta ei olnud selle koha peal silmatorkav, nägi pigem suvaline kivi välja.”

“Millal Õismäe ehitati üldse?”

“Mingi 1977. aasta kanti. Mingisugune kaks aastat oli ehitusperiood, praegu peaks siin elama 40 000 inimest. Eesti statistikaameti koduleheküljelt saab vaadata, mis rahvuse esindajaid kus elab, Õismäel on see pooleks – pooled on eestlased, pooled on venelased.”

“Kas see kajastub kuidagi tänavapildis ka?”

“Tegelikult Õikal on see, et on tunne poooleks. Neli kooli oli ümber Õismäe tiigi, üks pandi kinni, see humanitaargümnaasium. See oli maha jäetud ning seda pandi põlema, vahepeal isegi kaks korda päevas, ühe korra hommikul ja õhtul teist.

“Enne tunde ja peale tunde.”

“Mõtlesin, et sinna lendas lihtsalt laine kaake, kellele oli antud tühi koolimaja, mine käi ja lammuta. Ela kogu oma frustratsioon välja.”

Rahvus oli ja on Õikal teema nagu igal pool, aa see pooleks tunne on võibolla veidike teistsugune… ma ise ei saanud sellest eriti arugi kuni üks usast pärit sõber oli väga üllatunud eraldi koolide üle. Et nagu omamoodi apartheid, riiklikult regullitud ja heaks kiidetud. Kahe kooli vahel on staadion, seal peaks vist riigi arvates peale tunde integratsiooni toimuma.

“Sa käisid ka Õismäel koolis?”

“Jah.”

“Kuskandis sa siin elasid?”

Põhimõtteliselt olin ma algselt Kullerkupu peatusest, siis kolisime Karikakrasse ümber, aga siin ei ole tegelikult väga palju vhaet. Võib-olla on mingisugune hoov kuidagi teistmoodi, kellegi poolt hõivatud, aga muidu on see ju kõik moodulitest kokku pandud.

“Huvitav, mille järgi nad siis selle linnaosa kokku panid, kas see on kõige ökonoomsem viis linnaosa ehitamiseks?”

“Täiesti võimalik. Eesmärk oli mahutada võimalikult palju võimalikult väikese ala peale, samas jättes alles selle ruumi hooviroheluse jaoks. Siia taheti tegelikult veel üks torn teha, vaata, need blokid on L-kujulised, sinna ristumisnurka pidi tulema 11 korruseline torn, täpselt siia. See oli algne plaan, aga millegi pärast nad ei ehitanud sda, võimalik, et ei olnud piisavalt aknaruumi. Muidu jah, kunagi oli igas majas mõni sõber või tuttav, kelle kaudu sai sisse ja trepikodades hängida.”

1822_eightbit5

***

“Miks ei tehta nii, et kõigepealt ei pane maha asfaldit, vaid lased inimestel mingi aja kõndida, selle järgi, kuhu nad raja teevad, paned asfaldi.”

***

“Türa, see tiik on nagu UFO-maandumisplats.”

“On jah. Kujuta ette, lendavaid taldrikuid aina kukuks, siin ongi see teema, et ei teki seda hoovimentaliteeti. Kümme minutit ühte otsa, kümme minutit teise otsa. Talvel on tiik jääs, saab otse ka üle minna, kui ei viitsi paksu lume sees sumbata.”

“Siin ta kohtuski selle tüübiga alguses, eks?”

“Jah.”

“Oma tuure alustad ka siit?”

“Blokhouse tuure olen viimasel ajal alustanud enamasti Karikakra peatuses, aga nüüd on nad nii suured olnud, et tõmban tagasi, panen limiidi, et üle nelja inimese ei võta korraga.”

20160411130123_glitch

***

“On siin prussakaid ka?”

“Sitaks. Oleneb majast, tornmajas elades neid ei olnud, aga nii kui Hiina müüri kolisime, 9-kordsesse, siis oli neid palju. Kuidagi harjud ära isegi nendaga, või noh, nende tapmisega. Tornmajas olid imelikul kombel hiired, 13. korrusel, ma ei tea kuidas nad jaksasid nii kõrgele ronida.”

***

“See on nagu mingi väike küla, kus juhtuvad absurdsed ja seosetud asjad. Ükskord ärkasin öösel selle peale, et mingi hull pauk käis, aga rohkemat midagi ei kuulnud ja jäin magama tagasi. Järgmisel hommikul vaatasin aknast välja, vastasmajast oli kaheksandalt korruselt külmkapp välja visatud, mingi tüüp oli seal hommikumantlis ja korjas sealt tulnud kraami endale sülle.

Kunagi, 90ndate lõpus, oli siin Nurmenuku peatuses putkad reas, öösel käis räme litter ja seal oli pomm plahvatanud nii, et kõikidel autodel hakkasid signad tööle. Kooli kõndides nägin igal pool jäätisepabereid, kõik kohad olid neid täis, külmlett oli laiali. Ma ei kujuta ette, mis krimkakeiss see olla võis.”

20160409234602_glitch

***

“Tseki seda maja – see on Hiina müür.”

“Pikk see maja on siis?”

“450 meetrit”

“HUI!”

“Tegelikult on need eraldi majad, et need on needsamad blokid, millest L-tähed kokku on ehitatud, aga siin on nad üksteise kõrval. Siin all on augud, millest saab jalgsi läbi minna, kunagi sai autoga ka läbi sõita, aga nüüd on need kinni pandud ja parklateks tehtud. See on nii rets, kuidas kõik asjad koos süsteemiga muutuvad, peale nõuka aega teekis väikeseid ärisi igale poole, kuni lõpuks tulid suured ketid, sõitsid sisse ja sõid kõik välja. Eeltöö tehti muidugi sellega, kui öine alkoholimüük ära lõpetati. Varasemalt sai putkadest öösiti õlut osta, põhi-baila-teema. Järveotsas oli 2 poodi, mis olid öö läbi lahti. Sama on autodega ka, tüübid tegid selle siin valmis minimalistlike arusaamadega, et palju hakab inimestel autosi olema. Trepikojas on 36 korterit. Aga minnes numbrites edasi, siis Hiina müür on rets, siin 20 paraadnat reas, 36 korda 20 on 720 korterit, ütleme 2 inimest per korter… 1440 inimest ühes majas.”

20160409214051_glitch

***

“Sinu raamat, kuidas sa seda määratleksid?”

“Pigem kuulub teos ulmekirjanduse valdkonda, seal on elemente väga erinevatest stiildest, suundadest. Igat peatükki võib vaadelda üksiku novellina.”

“Jutukogu, ühesõnaga?”

“Läbiv narratiiv on siiski olemas, läbi tegelaste väljendumas. See on mash-up taqwacore punk-moslemitest tulevikus aastal 2086. Õismägi, paneelmajad, erinevad rahvused, kõik on tagurpidi ja keegi ei saa aru, mis toimub.”

Raamatu blurb võtab asja minu arust kõige paremini kokku:

“Steven Vihalemma kraterotoopiline ulmeromaan on meelierutav kokteil tehnoloogilise kataklüsmi järgsest realismist, taqwacore-esteetikast, magalarajoonide hõllanduslikust romantikast ja araabia mütoloogiast teravalt päevakajalise süsteemikriitika võtmes. “6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” annab vendi Strugatskeid ja Philip K. Dicki meenutavas filosoofilises stiilis mõista, mis juhtub, kui Henno Käo tondijuttude peal suureks kasvanud põlvkond hakkab hapet võtma.”

***

“Me käisime siin antsus peaga teed joomas, kui me olime 17-aastased, istusime, tegime tobi ja jõime musta teed.”

steve-04-01

Vaata lähemalt: https://www.rahvaraamat.ee/p/6ism2e-dpi-error-unsupported-personality/843037/et?isbn=9789949985906

7 Comments

  1. Täh kirjutamast! 🙂

    (läheb uurima külmkapi 8-ndalt korruselt allaheitmise füüsikat)

Submit a comment

Massive Presence Website