Riik kus naised on lihtsalt emakad ja vägivald on teema

In SNAP

Ma ei tea täpselt, kuidas teised inimesed oma elu on elanud. Elu on mulle paljutki õpetanud ning tänu kogemustele ja ühiskonnale, kohale kus sa kasvad, kujunevad välja Sinu enda maailmavaade ja põhimõtted. Vahet pole kas selleks on siis “Naisi ei lööda” või “vägivald üleüldiselt on vale” või see, et lapsed sünnivad armastusest ja iga inimese oma valik on, millal ja kellega ta neid saada otsustab.

Tuletaksin siinkohal meelde head lauset, mida mulle kunagi üks tark inimene ütles: Kui sa ei suuda asja seletada 3 aastasele lapsele, ei saa sa sellest isegi aru. Seletage siis mulle, nagu 3 aastasele lapsele, mis siin ühiskonnas inimeste väärtushinnangute ja põhimõtetega toimub?

Minul on laps. Seega “emaka otstarbeline kasutus” minus isiklikke emotsioone ei tekitatud. Mina olen oma “püha kohuse riigi ees” täitnud. Või kas ikka olen? Mul on 1 laps, hetkel neid juurde toota ei kavatse. Uudiseid lugedes öeldakse aga selge sõnaga, et 2 last on ka liiga vähe. Tuleb mõelda meie armsa kodumaa iibele ja neid toota nagu vabrikus. Siis on riik õnnelik, tegelikult ta sittagi nendest lastest ei hooligi, aga asi on lihtsalt põhimõttes. Tööjõudu on meil ikka vaja. Siin tooksin ma esile veel fakti, et tänapäeva generatsioon pole enam sedavõrd oma juurtes kinni. Noored teavad, et silmiavardav on reisida, õppida välismaal, näha oma ninaotsast kaugemale ja luua oma pere just seal, kus nende süda kõige enam rahu tunneb. Kui suur on siis tõenäosus, et kui me kõik ka toodaks riigile tööjõudu, ütleme nii 4 last iga fertiilses eas naise kohta, et nad siis ka kodumaale tööjõuks jääksid ja omakorda SIIN riigis lapsi sünnitaksid?

Järgmine vigane fakt nende nõudmiste juures koorub välja lausest “naised peaksid oma latti alla laskma”. Aga kui meie riigis on naised, kes on saanud lapse(d) mõne mitte nii targa ja tubli mehega, kellel ka natukenegi alkoholiviga küljes on ja kui naisel sellest ükskord kõrini saab.. Siis sellele naisele öeldakse mida? “Mida sa siis hargitad jalgu iga suvalise isase ees”. Arvestades meie rahvuse alkoholiprobleemi, siis pole midagi nii kerge leida endale mehekandidaat kes liiga tihti pudelisse ei vaataks ja suudaks alkoholiga piiri pidada.

Mul on väga lai tutvusringkond, firmajuhtidest traktoristideni ja enamus neist on arvamusel, et reede õhtust pühapäeva õhtuni pilditu olla on täiesti normaalne nähtus. Seda kutsustakse elu ja nooruse nautimiseks. Pereisad kutsuvad seda stressi maandamiseks, üksikud vanemad meesterahvad paratamatuseks. Palun sügavalt vabandust, aga minu jaoks pole isakandidaat mitte ükski neist. Kahjuks on alkoholi liigtarbimine meie riigis niivõrd normaalne nähtus, et pigem peetakse mind väärastunud põhimõtetega naisolevuseks, kes liiga palju tahtma on hakanud.

Tekib lihtsalt küsimus, millises fucking ühiskonnas me siis tegelikult elame, kui üks tark ees ja sada matsi järgi kaagutavad, et 27 aastane lastetu naine on juba ühiskondlikult kahjulik element? Et lapsi peab olema vähemalt 3? Ja meeste valikul ei tohiks nii valiv olla? Kehtestame lastetusmaksu ja tagame niimoodi parema meie riigile parema tuleviku.

Teine murekoht on vägivald. Naiste suhtes ja üleüldiselt. Mina olen märganud, et aastaid on üritatud läbi viia erinevaid üleskutseid, et koduvägivalla käes kannatavad naised pole üksi, abi on olemas, rääkige sellest kõva häälega ja saame probleemist koos üle. Ma olin väga õnnelik selle üle, et lõpuks hakatakse sellest ka avalikult rohkem rääkima ja võib-olla kannab see tõesti ka ükskord vilja. Kuni hetkeni, mil sai uudistest lugeda, et naise löömine on toimunud mingitel eraelulistel põhjustel, asjaolud olid ebaselged, tegelikult vägivald eriti ei meeldigi, aga mis vahe siis ikkagi on mehe ja naise löömisel? Same shit different name. Erimeelsusi lahendati veidi üle käte läinud läbirääkimiste teel. Milles probleem on? Kõik ju täiesti tip-top, sellist riiki me tahtsimegi ju. Kommentaariumites on sellele suhtumisele veel kõvasti pooldajaid ka.

Lisaks ilmus kusagil veel mingi noormehe lugu, et eit koguaeg provotseeris ja nõudis ilusaid asju, kutil viskas üle ja lõi naist ühe korra. Järgmine päev ühe korra veel. Rohkem ei löönud. AINULT kaks korda. Eit kõndis minema, trampis kuti maine maatasa, noormees olevat ilma jäänud oma sõpradest ja kohalik poemüüjagi vaatavad halvustava pilguga, aga tema vaeseke midagi valesti ei teinud. Ta pole naisepeksja mainet väärt, sest ta ju ainult kaks korda lõi, naise provotseerimise tulemusena. Mine perse mees! Sa pead ikka eriline debiil olema, kui sa ei oska inimese asemel oma rusikat kasvõi vastu ust või seina suunata. Või minna välja jalutama kui närvid vastu ei pea, või kurat, osta kasvõi poksikott endale kui muidu hakkama ei saa. Kui naine ei sobi ja kooselu on halb, siis minnakse lahku. Keegi ei ole käskinud sul sobimatu inimesega koos olla, kui kõik on halb ja närvi on läbi.

Mõelge nüüd kallid inimesed rahus läbi, kas meile ikka on kohane lüüa lapsi, vanainimesi, naisi, alluvaid, sõpru või suvalist Vasjat pimedal tänaval?

Kuidas me seletame 3 aastasele lapsele, et vägivald on normaalne, aga oma lapsel me siiski kedagi lüüa ei luba?

24 Comments

  1. Ikka eit on nii juhm, et sõnadest aru ei saa siis keretäis teeb talle ainult head, ehk jõuab midagi kohale ka…

    • Jeebus Kristiina küll! Võtad siis nii juhmi eide. Osta parem poksikott, see ei nääguta ka, kui isegi sünnipäevaks lilli ei tooda.

    • Naisepeksjatest tillid peavad end tavaliselt teistest paremateks ja võtavad kõvasti sõna selle kohta, kui halvasti kõik midagi ikka teevad, kui jobud ikka kõik on jne. Ma tean seda, sest mu lähisugulane oli naistepeksja. Küll ta ei sallinud ei üht ega teist inimgruppi, kasutas teisi kogu aeg ära ja pidas end maailma nabaks. Ta oli küll ülbe, aga tegelikkuses oli hale möku, kes ei suutnud eluga hakkama saada ning kui naine oli ära läinud, siis ulgus ja tegi end kõikide ees veel rohkem täis 😀 Ja nii on nad kõik. Villu Tamme on kirjutanud head sõnad (lugu “Pohui Pohui”)
      Sa näed välja, kui Rakvere Rambo, kare ja karastun’d mees,
      kuid selles mehises kestas, närvilise vanamuti süda on sees.
      Väike solvun’d hing ja süda viha täis, keha vappumas kompleksides.

      Tilluke ajuke, rusikad suuremad, ego on suuremgi veel.
      Enesetähtsus rõhumas õlgu, nii et hing püsib vaevu sees.
      Sa vaata peeglisse, ja jäta nägu meelde, see mees on süüdi sinu vaevades.

      Ja nii ongi 😀

      Aga ärgem unustagem, et on ka neandertaalidest naisi, kes nelja seina vahel oma mehi mõnitavad, peksavad, ähvardavad jne. Ka sellest peaks rääkima. Miks mehed ei lahku ja teemat ei tõstata? Aga kas kujutad ette meest, keda sildistatakse “tallaaluseks, keda naine peksab”.
      Koletisi on kahjuks nii nende naistetaoliste kui ka meestelaadsete olendite seas.

      • Kahjuks ma nendest naistest ei oska rääkida. Kuulnud olen, näinud mitte. Äkki keegi targem võtab sõna. Otseloomulikult lähisuhtevägivald (või vägivald üleüldse) pole aktsepteeritav, vahet pole kas naine peksab meest või vastupidi.

        • Olen ka paari sellist kohanud ning ega elu nendega just meelakkumine pole. Saaks rääkida palju, mida mulle hiljem räägiti (selle kohta, mis nelja seina vahel teiste pilkude eest toimus), aga see ei ole minu lugu ning ma ei saa teiste eest seda teha. Ütlen ainult seda, et muster on sama – süüdistused, enda kannatajaks tegemine, ähvardused, alandused, keelud, peksmine, haiglane armukadetsemine ning kui juba mingil hetkel naine maha jäetud, siis edasine terroriseerimine. Keegi võiks ka selle külje pealt loo kirjutada. Need paar inimest, keda tean mina, seda ei teeks täiesti kindlasti – sest neil on häbi.
          Aga jah. Vägivald on igal juhul jube. Kodu peaks olema turvaline koht ja su teine pool keegi, kes oleks sinu kindlus – mitte keegi, kelle juures pead hoolikalt sõnu valima, et ta mingi hinna eest ei vihasta, ning kelle juurde ei taha koju tulla. Raske teema, aga sellest peab rääkima – nii et tänan!

  2. Hmm, mul on siin kusagil üks kaval leht selle lastetegemise teemal, kus mõni neist “põhjendustest” for dummies lahti on seletatud.

    Põhjendus nr 1 – “Our economy needs young workers to replace retired workers.”
    Mida see tegelikult ütleb – “Willing to sacrifice offspring to gods of National Economy.”
    Kuidas järelemõelnult seda lahendada võiks – “Automation reduces need for wage slaves. Consider rights of unconceived to stay that way.”

    Põhjendus nr 2 – “The world/country/nationality/clan needs more of us or we’ll be outnumbered.”
    Mida see tegelikult ütleb – “Elitism. Xenophobia. Eugenics easier to conceal than genocide.”
    Alternatiivne lahendus – “Convert others to your views so there’ll be one more of your kind and one less of Them.”

    Võimalik, et enamik inimesi kipub selliseid põhjendusi leidma kuna nad tegelikkuses pole sellele lihtsalt mõelnud, vaid need asjad on meie eest ära otsustatud enne, kui me ise enda eest mõelda oskasime (kus me üles kasvame, mida me filmides näeme jne jne). Seal lehel on päris kõvad argumendid: http://www.vhemt.org/biobreed.htm

    Vägivallast on saanud mingi “norm” aga see ei ole ideaalne u.u

    Me elame väga lapsikus ühiskonnas ja kui mingi suur tõsine kärakas ära ei käi, siis puudub sellel ka igasugune motivatsioon täiskasvanuks saamiseks… :/

    take care u.u/

    • Like, näpud püsti!
      Vähemalt pole meie norm enam 5-7 last peres. Magalarajoonide pisikestesse korteritesse õnneks nii palju lapsi lihtsalt ära ei mahu. 😀

  3. Küll see joomine on ikka hirmus asi jah. Ma olen ise proovinud ka ennast rohkem narkotsi tegema sundida. No krt, asi pole see. Tabletid, AD, psühholoogid nendest pole ka abi. Metsajooksu ja poksikotti saavad soovitada vaid need, kes pole ise kunagi korrlaikult tülpinud olnud. Maandamiseks, ümberlaadimiseks ja restardiks ei tea ma paremat vahendit kui alko. Ja kora nädalas võiks tervise huvides ikka selle ümberlülituse ära teha, muidu koguneb vahemällu juba liiga palju operatiivsaasta.

  4. Tegelikult on naistel võimalik meestele kollektiivne kambakas teha. Asi algab eneseväärtustamisest, see on vundament. Sest ükski endast lugupidav naine ei püsi kaua koos alkohooliku või vägivalduriga. Samas siin tuleb juba sisse, et need sotsiopaatsete kalduvustega isendid teevad naiste enesehinnangu selleks ajaks juba nii maatasa, et midagi päästa on juba keeruline. Aga kui tütreid kasvatada mitte tagasihoidlikeks ja allaheitlikeks, vaid iseseisvateks, ennast väärtustavateks ja ennast armastavateks inimesteks, siis peavad mehed ka ennast kokku võtma. Sest et varsti ei ole enam kedagi, kes nende poole persega tehtud eluga kaasa läheks.
    Tegelikult on naistel nii palju suurem võim kõige üle, kui me ettegi kujutada oskame. Ja mõni meesisend võib siia kraaksuma tulla, aga kraaksumiseks see jääbki. Sest et veidikese harjutamisega võib iga naine suuta mõelda nagu mees, aga ükski mees ei suuda kunagi mõelda nagu naine.
    Nii et kallid naised, kes te seda kommentaari loete: te olete selle liigi kõige väärtuslikumad isendid. Öelgu need mehed mida tahes. Minge peegli ette, tehke see endale selgeks ja hakake niimoodi käituma ka.
    Ja kui mehed ei nõustu sellega, siis mõelge hetkeks, kui kaugele te ilma naisteta tegelikult jõuaks.
    Seda ma arvasingi.
    (Mic drop)

    • Kodune kasvatus teeb mehed mökudeks ja naised alalhoidlikeks pereemadeks, true. Kui meie oma lapsi paremate põhimõtetega kasvatame, siis järgmine põlvkond on juba targem 😀
      Need naised, kes ennast ei väärtusta, nendel on põhjus, miks nad seda ei tee – kasvatus, eelnevad traumad jne. Eks sa proovi neid muuta. Naine, kelle enesehinnang ja eneseteadlikus on paigas, ei ela tõepoolest alkohooliku või vägivalla probleemides mehega koos(p.s EI saa ka koos nendega lapsi), aga need ülejäänud.. need kes usuvad, et nad pole paremat väärt? et head mehed on maailmast otsa saanud ja nemad pole ka paremate meeste jaoks piisavad? Mis me nendega teeme?

    • Lift, loll.
      Väärtusta inimest, mitte vagiinat vöi peenist.

  5. Kas on mõni naine arvab samamoodi nagu mina?
    Vahel ütlen ma oma mehele, et ta mulle ühe kõrvakiilu lööks. Sest vahel tõesti sõidab ka minul katus ära. Ma pean oma meest selleks löögiks küll tund aega veenma(vahel isegi kauem), aga lõpuks see tuleb. Ja see on hea. See lööb asjad uuesti paika. See on nagu restart. See äratab üles. See lööb mõtte selgeks.
    Seega mina PIGEM pooldan seda kui vahest mees naisele mõne õrna vopsu annab, JUHUL KUI ta enne SELGITAB oma naisele miks seda vaja on. Ja vastupidi muidugi ka. Olen ka oma mehele mõne õrna kõrvakiilu andnud kui suust täielikku iba välja hakkab ajama. Me saame mõlemad täielikult aru miks seda vahel vaja on ja hiljem oleme üksteisele väga tänulikud. 🙂
    Peace and love 😉

    • Ma leian, et viga on hoopis kuskil mujal kui inimesel on vaja löömist, et tal “asjad uuesti paika läheks”. Inimene peaks ikka suutma teistmoodi mõistusele tulla 😀 Aga palun väga, kui teile selline eluviis sobib, siis laske käia.

  6. Üks selline väga aggressivne võte eksisteerib ja on kasutusel nagu “see asi jääb koduseinte vahele, teistele ei räägi, muidu…”

    Nii vägivalla talujad kui praktiseerijad on kakti ja vajavad abi, mitte tümitamist, selle kõige aluseks on selline hehe, umbluu nagu emotsionaalne intelligentsus, mille arendamine võiks juba 10 aastat tagasi haridussüsteemi kaasatud olla…
    Vähemalt praeguse seisuga on see teema nii hästi ära pakendatud, et kusagil Viimsi erakoolis on see värk mingil moel programmis isegi sees.

    Mingi tolvani juures elav inimene või laps originaalis võibolla oleks uskunud ka, et okei, see asi siin ei tundu õige, peaks väljapääsu otsima, see moment mil agressiivne klammerduv kaaslane sellest haisu ninna saab, lendab rusikas näkku ja klassikaline “mitte keegi teine ei väärtusta sind nii nagu mina. mitte keegi teine ei hakka sind ealeski armastama.” + “See asi peab jääma koduseinte vahele.” + lapsele “koolis/lasteaias sellest mitte kellelegi ei räägi, või muidu…”
    Ja nurka surutud naine/laps on VÄGA sold.

    See taktika on üldjuhul (on ka ülemusi, kes sama taktikat kasutavad, kahjuks) väga ajutiselt toimiv, aga kui inimene on juba murdunud, siis sealt nurgast enam erilist välja astumist ei tule, kui just mõni hea samariitlane paar julget sammu ette ei võta. Aga kus nad on, kes nad on…
    Kas see ei peaks mingi soltsiaalametniku kapsaaed olema? Kuidagi tundub et kui mõni naine/mees pöördubki nende poole või mingi laps taipab sealt abi otsima, siis tihti lõppeb asi sellega, et üks osapool vabandab end mingi absurdse juraga välja ja kogu moos läheb samas vaimus edasi.

    Peksu ja muu vägivallaga ühe ega teise osapoole kannatusi ei lõpeta. Targutamisega ka mitte.

    See olukord on natuke nagu vaktsiini ja ravi kõrvutamine – esimene on siis nagu suurema haiguse ennetamiseks – miks ma siin ja seal prääksun, et emotionaalsust, mõtlemist ja käitumist tuleks algkoolis õpetada, mitte 20-30-40 aastaselt kusagil pühhiaatriahaiglas kivipõhjas, mai-tea-mis-aine-deliiriumis, või misiganes veel hullemate kahjustustega sinna jõutakse…
    Siis on nagu gripp juba sees ja sulle kirjutatakse 17 rohtu erinevate sümptomite leevendamiseks – et köhida oleks lihtsam, et tatt oleks tahkem, et pea ei valutaks, et sinikad kõrvalisi inimesi ei häiriks, et kogetud vägivalda oma lastele/loomadele edasi ei kanaldaks, et bussisõit ei oleks nii stressirikas või et auditoorsed hallutsinatsioonid su kaaslast tapma ei veena.

    Nii palju probleeme tuleb sellest, et inimene ei oska eristada “üksildust” ja “hirmu” näiteks “kiimalisusest” või et ta ei saa aru, miks on okei, kui teine inimene tahab minema kõndida ja sellel ei ole mitte mingit pistmist kellegi ego pahatahliku riivamisega. Ja mis kuradi väärtushinnanguid üldse antakse kaaslatele… Faking tarbijaühiskond.

    • Tean täpselt millest sa räägid. Mina tean ühte tüdrukut, kes 12 aastaselt enam ei uskunud seda, et “see peab koduseinte vahele jääma” ja hakkas rääkima. Kooli psühholoog ja klassijuhataja ütlesid, et tüdrukul on tähelepanuvajadus ja sotsiaalpedagoog ütles, et kahju küll, aga meie ei saa mitte midagi teha, kuni su ema ei tunnista, et midagi viga on. Great story! 😀

      • Aaargh. Sinna vahele see sitt keerlema jääbki. Läheb jah mingi alkohoolikust ema või peksev isa kellelegi tunnistama, et jah, ta joob, jah ta peksab. Isegi peksuga ähvardades ei tunnistata.

        “Tähelepanuvajadust” vistakse ka ikka NII kergekäeliselt, et see teeb haiget – kui inimene otsib tähelepanu, ja üldse ei ole vahet, mis vahendite või keele abil, SIIS ILMSELGELT ON SELLEL MINGI FAKING PÕHJUS Y.Y
        Nice one, paberid käes, “klassijuhataja”, “sotsiaalpedagoog”… Inimesed ei saanud aru, et need ei ole lihtsalt mingid suvalised rahateenimise ametid kuhu vastutahtmist tööle minnakse?

        Pmslt võid ka siis paar aastat hiljem üledoosiga jõuda otsapidi mingi psühholoogi juurde, kes on see sama edutatud sotsiaalpsühholoog (lol), kes ütleb, et sul on räige tähelepanuvajadus, gtfo, saa üle. Superäge 😀

        • True. Põhimõtteliselt saavad enamikel juhtudel sotsiaaltöötaja ja/või lastekaitse abi need lapsed, kelle perekond on toimetulekutoetuse saajad vms, teistele nad niisama naljalt koju ei roni ja ega pole ka politseist eriti kasu. Suht vigane süsteem minu arust. Aga kes pole kogenud seda, nemad aru ei saa sellest.
          Kahjuks on neid “pädevaid” igas ametis, ei teagi kumb on hullem, kas hoolimatu sotsiaalpedagoog või med õde? 😀
          Rääkides “tähelepanuvajadusest”, mul oli omal ajal parim sõbranna, kes viimases “tähelepanuvajaduse” hädas tõmbas endal jõhkralt veenid läbi ja kutsus koheselt endale ise kiirabi, selleks, et saada psühhiaatria haiglasse sisse ja abi enda probleemidele. Ema tal ütles selle peale lihtsalt “Ah, sai mis tahtis.”

      • Ega kui ma eelmine suvi kliiniku poole pöördusin, registratuuritädi oli ka natuke skeptiline mu vastuvõtmise osas – isegi kui perearst oli soovitusliku saatekirja kaasa kirjutanud, pidin ise end sinna sisse suruma – st arusaadav, et neil on ilmselt väga tihe graafik seal seoses nendega, kellest igasugune ennetustöö möödunud on, “me võtame siin vastu inimesi kellel ikka päris hullud mõtted peas juba on,” ütles ta – peale vaadates ära ei oleks öelnud, mis mõtetega ma sinna läksin…
        Avaldasin paar mõtet ja tädi oli sold, aga ju ma mõistsin mingi ime läbi kuidagi enda eest seista see moment – mu mõte sel momendil oli – kas inimene saab tõesti alles siis abi kui ta satub sinna üledoosi tagajärjel või kui mingi õnne läbi on inimene köie otsas rippumise napilt üle elanud? Või kui ta on oma mõtete ja käitumise pärast töö, kodu kaotanud ja “lähedastest inimestest” täiesti eraldunud?

        JUST see suhtumine “lähedaste” ja arstide poolt faking õpetab inimesi tegema just neid asju, et oma “tähelepanu” välja teenida või et kuidagi tõestada, et see mis sul kahe kõrva vahel toimub, on tegelikult ka kahjulik – MIKS ON MUL TARVIS SEDA DEMONSTREERIDA ja TÕESTADA?

        Kas nagu sõnade abil ei oleks faking võimalik “tõestada”, et mu mõttetööga ei ole kõik korras ja ma vajan abi.

        See ajas nii marru… Eriti, kuna mõnes teises tujus oleks ma sealt tuimalt minema kõndinud ja millegi “suurepärasega” hakkama saanud, et oma “tähelepanu” saada või õnnelik lõpp korraldada…

        Iga rannet kratsiv, suitsetav ja joov, teisi peksev, teisi narriv, enda eest seista oskamatu jne teismeline VAJAB “tähelepanu” – ja ma ei mõtle mingi exboifrendi või exfrendi või frendi, või mõttetu feik-õpetaja tähelepanu, vaid asjatundlikku tähelepanu ja no kurat küll… Sigh.

        • Well.. Pärast mitmeid pohhuistlikke ja nö nõmedaid psühhiaatreid ja terapeute, leidsin mina väga toreda kliiniku, kus tunned end nagu kodus. Kui tahad, võin infi jagada (ma muidugi ei tea, kus linnas sa elad).

          • Mul said need käimised selleks korraks käidud ja funktsioneerin paremini kui kunagi varem :3.

            St, ma ei tea, mul oli PERHist abi küll, kuigi sealne psühhiaater küsis ka päris ettevaatlikult, kas tahan oma sessid seal ära käia või peab mingi erakliiniku leidma. Kehitasin õlgu, tema põhjendas, et osadel patsientidel olla mingi biif selle haiglaga 🙂

            Võibolla läks terapeudiga õnneks; võibolla oli mulle endale retsilt abiks see, et suht ballz deep ise ka seda valdkonda uurima hakkasin (ja sain jaole enne, kui mõistuse pärisPÄRISPÄRIS sodiks käiata oleks jõudnud).

            Inimesed, nende seisundid ja vajadused on väga erinevad, selles mõttes jah, kõigile ei saagi samad tohtrid ja samad lähenemised sobida 🙁 Ja kahtlemata ongi tõepoolest ja pohhuistlikke ja nõmedaid sääraseid (üks tädi kirjutas muuseas oma raamatus, et ta ei suutnud peale 200 tundi teraapiat enam patsientidele kaasa tunda (ja 400 oli vist praktika osas kohustuslik lol) selles osas makes sense :D)

Submit a comment

Massive Presence Website