Putsis Eesti

In SNAP

Miks on Eesti putsis? Sellist küsimust ei peaks küsima Nihilist.fm-is. Selle oleks ammu pidanud ära küsima ajalehtede juhtkirjad ja esilehed. Aga arvatavasti nad ei oskaks vastata. Vastus oleks: me ei tea. Või nad vist ei näe ka, et midagi on justkui pildil valesti. Tiit Ojasoo oli valesti, pani molli kellelegi. Taunin. Kõik taunisid. Muud probleemid tunduvad kõik pisivead nagu koostaja põhjustatud typo lehe ristsõnas.

Kui jutt juba ajakirjandusele läks…See, miks ajakirjandus on pime ja ei näe, et midagi on putsis tuleneb asjaolust, et ajakirjandusel puudub kohati oskus asja süübida. Spordiveergudel kirjutatakse dopinguskandaalist, suur kisa, sportlased mõistetakse toimetustes vangi ja treenerid hukkamisele. Keegi ei süübi sügavamale. Järgmine päev vaikus, sest tuleb tähtsam uudis, Ronaldo tegi uue soengu või kui väga veab, siis Sharapova flashis nibu. Sporditoimetuse lauad on jobi täis. Seega ei teki isegi võimalust näha, et midagi putsis.

Selleks, et näha, mis on putsis, mine Instagrami. Sa näed ise. Aga okei, seletame ära. Kunagi kirjutas Mudlum Kivirähka arvustades: “Instagramis on ühel inimesel selline konto, kuhu ta postitab peaasjalikult pilte sellest, mida ühes kauges Eesti nurgas süüakse. Need on kummalised vaikelud, kus harva ka mõni inimene peal, kohvitass ühes ja sigaret teises käes, pool veekeedukannu on näha, akna tuhm valguslaik. Aga enamasti ainult pekileib sinepiga, kollane tuub kõrval, või siis on fotol suur kaheliitrine Pilsner ja pakk kangeid punaseid suitse. Hakklihasoust kartulitega ja makaronid vorstiga, sellised head tugevad vaese rahva toidud, ja mingit salatit ei ole ülepea, ehk ainult see sibul, mis heeringa juurde käib. Toidupiltide vahel on väikelinna bussijaam või mõni pood, ainsad kohad, kus on elu ja inimesi. Igerike majade ees laiutavad suured sildid, mis annavad märku, et juba on lähedal mõni Maxima või Konsum. Paar korda aastas tuleb inimene pealinna, kukub seal jooma, kaotab kõik oma asjad ja läheb siis koju tagasi.

Ja siis on keskklassi bimbod, kellel papa kingib gümnaasiumi lõpetamise puhul uue auto ja paneb sellest kohe pildi Insta. Ma arvan, et ma ei pea ütlema, kes saab rohkem südameid. Kuigi minu subjektiivselt objektiivsel hinnangul esimene Instagrami näitena toodud persooni saadud südamed kvaliteetsema väärtusega. Minus pole sugugi klassiviha, rikkaid ei vihka, sest neil on raha. Aga bimbole auto ostnud papa pole ka arvatavasti rikas. Ma ei vihka ka keskklassi, kuid nendega on probleem. Ja see probleem on thing, miks Eesti on putsis ja muu Euroopa pisut vähem putsis.

Minu käsitluse järgi eristub Eestis keskklass kaheks. On rikkad, tuleb suur hulk tühja maad, siis tuleb keskklass – rahakam keskklass ja endaga hakkama saav keskklass, siis tühja maad ja vaesus. Asi polegi rahas, asi on kultuurilises kapitalis. Eesti on liikunud täiesti ebaloogilises suunas, kus inimesed, kelle kultuuriline kapital on äärmiselt madal ja sotsiaalne kapital häbiväärne, on saanud juurdepääsu rahale, mis on nad viinud rahakama keskklassi hulka. Iseenesest ei oleks probleemi, kui rahaga omandataks kultuurilist kapitali ja selle abil suurendataks sotsiaalset kapitali. Kahjuks see nii pole. Majanduslik kapital e. raha konventeeritakse väga sageli kuluobjektideks, millega näidata oma petlikku staatust.  Bimbo, kellele osteti auto, on arvatavasti lapsest saadik sellise konventeerimise käiguga harjunud ega pole eriti kultuuriga kokku puutunud, mis on sügavam ja mõttestatum kui Weekend Festival.

Ennist sai mainitud petlikku staatust. Just, see rahakam middle class on nende inimeste halb krohvikiht. Miks? Nendel inimestel puudub kvaliteetne sotsiaalne kapital. Tõsi, neil on tavaliselt palju sõpru ja tuttavaid. Ei salga. Seda näeb ka sotsiaalmeedia postituse all olevast meeldimiste arvust. Kuid kvantiteet ei näita kvaliteeti. Kuna Eestis on rahakama keskklassi hulka sattunud palju ehitajaid ja müügimehi, siis on selge, et võimukoridoridesse neil asja pole. Suur tutvusvõrgustik, mille liikmetel pole võimu. Tutvusvõrgustik, mille peamised teemad on suvel, kus on normaalsem rand (loe: kuhu saab autoga paremini ligi), missugune grill-liha või süsi on paremad.

Tuleb tunnistada, et rahakamast keskklassist tulevate laste haridus ei pruugi olla paha. Satutakse kutsekooli koristajaks õppima kui ka lõpetatakse hea gümnaasium kuldmedaliga. Kuid mingil imelikul põhjusel ei ole nendeni jõudnud haritus. Kui paluda neil nimetada mõni kirjanik, siis arvatavasti kõlab esimesena Kivirähk ja teisena Tammsaare. See polegi võib-olla tähtis, aga küsi, kes oli Ülo Nugis. Või küsi, kes on Toomas Sildam. Viimane pole mulle kuidagi sümpaatne ega meeldiv inimene, kuid teadmine, kes see leebelt öeldes mölakas on, näitab teatud info valdamist, mis võiks ühiskonnaelus kaasalöömise seisukohalt olla üsna tähtis. Või mine küsi neilt medalistidelt, kes on Andreas Kaju, Neeme Korv, Raivo Poom või Dannar Leitmaa. Arvatavasti saate vastuse, et tegemist on poliitikute või lauljatega. Ma ei tee nalja. Uued lollid Pähklid on tulemas. Kindlasti ei saa kanda minu kriitikat üle kõigile, ei rahakama keskklassi liikmetele ega medalistidele.

Aga fakt on see, et tegemist on ühiskondliku korralduse seisukohast ebaloomuliku olukorraga, kus harimatu inimene võib nautida häid majanduslikke hüvesid. Kas õpetaja või õppejõud ei ole väärt suuremat palka kui müügimees? Kas kulturnik või näitleja peavad olema vaesed? Rollid on läinud segamini vildaka turu pärast. Kuigi õpetaja on suurema nõudlusastmega ja rohkem vajalik element kui seda on müügimees, siiski pakub turg müügimehele suuremat palka.

Tulles tagasi Instagrami juurde, Mudlumi kirjeldatud isikul on lugemust, tarkust ja huumorimeelt, kuid temast sõltumata on elu teda lapsest saati nussinud. Arvatavasti ka tema vanemaid. Kus on õiglus? Miks ei võiks tema saada endale lubada normaalset elu? Normaalset alkot ja normaalseid naisi. Viime kapitalide hulgad omavahel vastavusse. Anname targale inimesele normaalsema elu kui lollile müügimehele. Teeme nii, et mu lapsed ei pea paarikümne aasta pärast nägema cooli vaest ja rumalat rahajõmmi ning küsima, miks on Eesti putsis.

2 Comments

  1. “Miks” on alati üks kõige keerulisemaid küsimusi. “Kas” on lihtsam ja vastus on selgelt jaatav. “On ta sinna sügavamale minemas või välja tulemas”, on hea küsimus, mille vastuses ma kõhklen, sest ühest aspektist olukord halveneb, teisest on võimalik öelda, et paraneb.

    Ajakirjandus… pakub seda, mis müüb. Kahjuks mitte kunagi ei arutle ajakirjandus probleemide üle nende tähtsuse järjekorrast (tõsidus * mõjutatute arv * tambovi konstant väljendamaks probleemi arengu potentsiaali). Ajakirjandus arutleb probleeme nende müüdavuse järjekorras, sest ajakirjandus noolib meie tähelepanu, et müüa meile reklaami.

    Kui ma ostan ajalehe, olen ma tema klient.
    Kui ma loen nihikat ja lehel pole ühtegi reklaami, olen klient, kes midagi tasuta sai.
    Aga kui ma loen netis lehte, brauser seadistatud sõdima saja reklaamiga, siis ma tean, et klient on keegi teine.
    Mina olen siis loodusvara, mida kliendile vahendamiseks pealkirjadega kohale meelitatakse.
    Ja see on vaid osa probleemist.

    Instagramis kindlasti näeb midagi. Ma ei tea, kui aldis on see keskkond sotsiaalsete mullide tekkimisele. Facebookis on nüüdseks mullid kujunenud. Mõnede inimeste ümber on need tugevamad, mõnede ümber nõrgemad.

    Reeglina anonüümsete inimeste ümber on nõrgemad (sest süsteem ei tea nende eelistusi ja positiivne tagasiside ei kipu tekkima). Samuti on reeglina poliitiliselt aktiivsete inimeste ümber mullid tugevamad, lendab pori ja moodi on läinud koguni ähvardamine. Säärases keskkonnas sa ei räägi midagi oma elust neile, kes teadmist kuritarvitada võiks.

    Kirjeldatud Instas nähtud asjadest… rikkus ja vaesus kõrvuti on probleemide retsept.

    Tõsi küll, see kingitud auto võib olla nagu minu oma, millel klapitõukurid klõbisevad, on korra kaitseväe kaubik uksest sisse käinud, mootori jahutuseks on salongi soojendus, koditsioneer on ammu unustatud, Kopli pätid on juhiukse luku ümber engineerinud, kesklukk lõpetas ise töötamise, seega kõik uksed on koguaeg lahti, ning kunagi on kalevipoeg ka liiklusmärgi tagaaknast sisse visanud. 😀 Aga tõesti, vaevalt et sel pekivõileiva pildistajal on isegi säärast autot kinkida kellelegi.

    Mind ennast ei huvitagi, mis kvaliteediga on nende sotsiaalmeedias saadud punktid ja tubrikud. Üks on selgelt rohkem ääremaadel, ja ühiskonna ääremaadel. Ehitajad ütleks, et ühel on elus ringi turnides kiiver ja kukkumiskaitse rakmed, teisel pole kumbagi (Eesti ehitajatest suur osa teadagi põlgab kiivrit ja rakmeid, Soomes on need asjad popimad).

    Osa su lastud nooli on märgis ja osa märgist mööda.

    Ma ütleks, et kirjanike ja lauljate teadmine näitab midagi – aga ei näita, mida inimene oma eluga peale hakkab.

    Eestis on kombeks rumalalt riskida, oma elu põletada, ja sealjuures mitte aru saada, kuidas ühiskond toimib, mis maailmas toimub, ja miks. Kui inimesi osatakse mõista, ennast ja teisi vigade eest hoida, rumalusi vältida ning ümbritsevast saadakse veidike aru, siis mind tõesti ei loksuta, kas isik loeb ilukirjandust või kuulab muusikat. Ise pole ma näiteks muusikat kunagi kuulanud – see lihtsalt ei mõju mulle.

    Mulle loeb, mida inimene kavatseb oma eluga ette võtta. On tal eesmärke ja unistusi? Millised? Sisemised või välised? Läbimõeldud või umbkaudsed? Suured või väikesed? Püüab ta neid saavutada või on loobunud? Kui püüab, siis mis vahenditega, mille arvelt on nõus kompromisse tegema, millest aga järele ei annaks? Kuidas on tal teiste inimeste mõistmisega? Oskab ta neid mõista, arvestada nendega? On ta ettevaatlik või uljas, avameelne või tagasihoidlik, milline on ta iseloom? On tal enesekontroll ja enesekriitika olemas, mil määral? Kuidas on lood järele mõtlemise vs. ratsionaliseerimisega? Kõigil on erinevalt. Kombinatsioone on lõputult.

    Ses suhtes, nende kirjelduste põhjal, mis netis pilte vaadates mõttesse tulevad, ei selgu kogu pilti. Kogu pilt on tänamatult keeruline.

    Aga üldpilt, keskmine tase, ei tundu tõesti andvat julgust midagi väga loota. Probleeme on palju.

    See, et harimatu inimene võib nautida majanduslikke hüvesid, ja haritud inimene jääda ilma, on alati võimalik olnud. Haridus ei näita ju motivatsiooni. Kui haridus, taiplikkus ja muud võimed on tööriistad, mis sul on, siis motivatsioon määrab, kas sa kasutad neid, ja milleks. Sotsiaalne positsioon omakorda piirab tugevalt, milleks sa neid saad kasutada. Iseloom otsustab, kui järjekindel sa oled oma oskuste kasutamisel.

    Et õpetaja saab pigem vähem kui müügiesindaja, vastab hetkel küll tõele. Teades inimest, kes peab kahe kohaga õpetajana töötama, et talutavalt toime tulla, olen nõus, et tasustamine on kaldus. Õpetajatel on laias laastus kõigil üks tööandja (riik), ja sellel on prioriteedid mõnevõrra paigast ära. (Samas ei saa öelda, et müügiesindaja amet oleks kerge. See amet on ebakindel. Kellel müük ei õnnestu, võib avastada et ilma tulemuspõhise lisata on ta palk madalam kui õpetaja oma.)

    Kus on õiglus? Ma ei tea… seda vist pole kusagil väga. Ebaõiglust on nähtud küll ja küll, juhus on tihti kah ebaõiglane, ning enamus inimesi, kes tugeva tagasilöögi saavad…. reeglina see mõjutab nende elukäiku negatiivselt. Kui neil pole kukkumiskaitse vahendeid, siis nad kukuvadki, ja mõni enam püsti ei saagi. Ja see on halb.

  2. Õpetajad on põhimõtteliselt sotsiaaltöötajad – see ei ole mingi amet, mida minnakse tegema selleks, et ropult rikkaks saada. Loodan, et seda ametit õpivad siiski inimesed, kes tahavad õpetada ja noorte inimestega tegeleda, mitte ei tegele oma naba imetelemise ja unistuste täideviimisega. Kas see amet inimese ka ära elatab – see on küsimus.
    Kas äraelatumine tähendab, et sa saad lubada endale auto, maja, lapsed ja mehe/naise, keda ülal pidada jne – ei. Keskklass, kes endale sellise eesmärgi seadnud on – et see kõik peab olemas olema, on selle asja veits peesse ajanud imo.

    Samamoodi nagu igal inimesel pole tarvis teada Ronaldo uut soengut, et ei ole vaja igal inimesel teada, kes on Andreas Kaju jne. Igal inimesel on vb vaja teada täpselt nii palju, kui tal äraelamiseks tarvis on – aga kui on vaja minna vb Weekend Festivalile kellelegi muljet avaldama, et tee erinevate nimede või kaugemate maailmaotsa sündmuste teadmine vb haiget – et noh, smalltalki saaks ja värki.

Submit a comment

Massive Presence Website