PROJEKT HEA

In STREETNIHILISM

Pillele, kes oli kannatlik…

 

Kasper rullis kümnese peenikseks toruks. Peeniksega kiirendab paremini, sellepärast. Valged triibud särasid tumedal, lakitud puidust trepikäsipuul. Trepp, mille käsipuu juures Kasper ja Jesper seisid, viis lukustatud ukseni teisel korrusel, seega sobis too koht imehästi. Dead end ühesõnaga. Kasper ja Jesper vaatasid triipe. Pilgud täis hoolivust ning empaatiat, juskui vanematel, kes on tunnistajateks oma esiklapse esimestele sammudele.

Triibud olid pikad ja matsakad, nagu täissöönud nälkjad juulikuistel maasikatel. Kasperile meenus suvi, ta sulges silmad ja naeratas ootusärevuses. „Sinu kord,“ teatas Jesper, tõmmates veel teistki korda intensiivselt nina kaudu õhku, et poolele teele jäänud pulbrit saada sinna ülesse, kuhu ülejäänu juba jõudnud oli. Sinna, kus ta töötab paremini ja kiiremini. „Kiiremini, kiiremini, kiiremini!“ mõtles Jesper ning ulatas torus kümnese kaaslasele. Kasper assisteeris, sama suveootuses naeratus huulil.

Alt saalist kostus matsu. Agressiivset ja konkreetset, laserikiired ning plinkivad tulukesed trepikoja ukseavast seinale poiste selja taga visuaalidena sekundeerimas. Kasper tõmbas nimetissõrme suust läbi, libistas niiske näpu üle koha käsipuul, kus hetk tagasi oli laiutanud valge pulber, ning pistis selle suhu tagasi. Kasperi naeratus kaunistas trepikoja tupikut ja tema palele valgunud südasuine jume varjutas tolmused seinad ning läbipaistmatuks määrdunud akna poiste kõrval, seal tundmatus underground-klubis kusagil südalinna nurgataguses.

„Lähme Jesper,“ ütles Kasper ja lasi käsipuud mööda liuga alla. Tema hääl oli täis hoolivust ning hellust. Jesper järgnes talle rahulikult lonkides, võttes ühe astme korraga, neid päkkadega pehmelt puudutades, teine, kolmas, neljas ja nii edasi. Ta peaaegu et ei tundnudki kulunud betooni läbi saapataldade, vaid suisa hõljus selle kohal. Agressivne mats kõllidest valjenes poiste lähenedes saalile, tulukesed ja laserikiired muutusid iga sammuga eredamaks.

Kasper jalutas läbi pooltühja saali, kõnnak märgatavalt tantsuline, käed tegid rong-see-sõitis-tšuh-tšuh-tšuhh liigutusi, südasuine naeratus näol oli omandanud teatava enesekindluse ning rahu. Ta seisatas tüübi ees, kes oli jälginud kelmika muigega huulil tema lähenemist ja kes toksas nüüd sõbralikult rusikas käega Kasperi paremat õlga. Joonatan. Muigvel, sõbralikku nägu ilmestasid paarinädalane vunts  ja lokkis kihar laubal. Õpetlaslikud, kandiliste raamidega prillid petsid tema tegelikku olemust ka parimate sõprade jaoks alati, kui nad selle omameheliku rusikamüksu osaliseks said.

„Cheers!“ Kasper ulatas Joonatanile vargsi fooliumvoldiku ning toitis viimast oma energiat ja hoolivust täis pilguga läbi nende õpetlaslike prilliklaaside, mis poiste silmi lahutasid. Naeratused, ristunud pilgud ning minimaalsed puudutused kirjeldatud müksude näol moodustasidki kogu suhtluse sõprade vahel antud hetkes. Seda jätkus küllaga, mõlema jaoks, sõnad oleksid olnud üleliigsed, konkreetne mats subbakatest kehtestas olustikku, Joonatani lokkis kihar tema läikival laubal õõtsus selle rütmis.

Kasper ja Jesper hõljusid tantsupõrandal, biit ning laserikiired taustaks, kenad inimesed ümberringi, naeratusi ja sõbralikke pilke nende poole pildudes, piltilus blond tšikk-DJ puldi taga lükkas sisse järgmise käigu. Tšikk-DJ käed plaadimängijate kohal näisid hõbedased ses sädelevas discovalguses. Kvaliteetne electro matsutas oma tumedate soundidega subbakaid, 4×4 track, puhas kuld, kõik ruumisolijad tajusid seda ning hullusid oma tantsus. Osa peonoori kandis kostüüme, jointid käisid ringi, piletiraha siin täna ei küsitud. Kaunid kehad väänlesid ekstaatiliselt, naeratused olid taevalikud nagu ikka, pupillid nõelteravad või kiisulikult suured, tšikk-DJ tegi ideaalse ülemineku ning pälvis sellega aplausi.

Aeg lendas, muusika möödus, tuhat laserkiirte sirutust illustreerisid meeleolu, higi tantsuliste laupadel pärlendas äraandvalt. Kasper ja Jesper võtsid viimast, väiksed puhkepausid siin ja seal, aegajalt karastav õlu kuivavat kurku määrimas, suvine tunne oli jõudnud augusti, järgmine käik vajas sidurdamist. Kasper oli sellele õigeaegselt mõelnud. Täpne ajastus, sinised pillid, mis hangitud nurga tagant kangi alt, rändasid Kasperi ja Jesperi suhu, külm õlu keerisena loputamas. Väike viiteaeg nagu ikka, meeleolu oli selleks hetkeks jõudnud ähvardavalt juba kuldse septembri keskpaika.

Rewind, oktav üles, värskendav jaanipäev lõi poistel südamed rinnus põksuma, Joonatan alustas puldis oma setiga, laserikiired niitsid rahvast heledamana kui kunagi varem, Joonatani lokkis kihar laubal õõtsus subbaka matsust seina peegeldusena tiivustatuna.

Jesperil oli jaanipäevast aga vähe. Mõned korrad lõkkest üle hüpanuna, keset seda tulede möllu ja naeratavaid nägusid, ulatas ta Kasperile tükikese paberit, mis tagavararattana teksade väiksemasse küljetaskusse peidetuna oli oma aega oodanud. Juulikuu keskpaiga ülevalminud maasikad asendusid pooletunnise viiteajaga kevadiselt lõhnava sinililleväljaga. Tärkav rohi õõtsus merena tantsuliste väänlevate kehade kohal, vulisevad sulaveejoad kastsid külma õllena kuivavaid kurkusid.

Kasper ei suutnud enam olukorda kontrollida. Laserikiired olid liiga aeglased, tantsulised põrandal ja Joonatan DJ-puldis liikusid vaid aegluubis, eufooria rinnus pulbitses ning kees ja vajas kiiremas korras väljalaskmist. Kasper vaatas Jesperit. Ta vaatas Jesperit, kes oli moondunud Kasperiks. Kes vaatas Kasperit kui Jesperit. Kasper vaatas Joonatani ja kisendas ta peale, et ta teeks kiiremini ning ei venitaks niimoodi aegluubis seal DJ-puldi taga. Laserikiired olid muutunud pehmelt väänlevateks lontideks, subbaka mats käis aeglaselt uua-uua üles-alla, Kasper ei saanud enam aru, kas ta on tema ise, Jesper või Joonatan. Ta äigas käega üle näo ning tundis lokkis kiharat oma laubal, kandiliste raamidega prillid lendasi üle DJ-puldi Joonatanile näkku, too vaatas neist muigvel näoga läbi, Kasperile otsa ning müksas teda sõbralikult rusikaga vastu õlga..

Projekt HEA oli vallutanud Kasperi, vähemal määral Jesperi, Joonatan jäi ses osas mingis mõttes reserveerituks. Aeg, mis liikus kiirendades varakevade suunas, kus lumi ning jää katsid veel maad ja tuul puhus jahedat ning karget biiti, väljendus Kasperi jaoks kasvavas eufoorias. Tema keha allus ja harjus uudse tundega, erutus taganes mingil määral ning mõningaste rahustavate selgituste ehk vabanduste järgnedes muutusid tantsuliste näod saalis häiritusest taas kesksuviselt päikeselisteks, või vähemalt augusti keskpaiga lopsakusega võrreldavalt rahulolevateks.

Kasper oli jälle Kasper, ta vaatas üle õla, Jesper noogutas, Joonatan viskas neile DJ-puldi tagant muigvel pilgu üle oma õpetlaslike prilliraamide, lokkis kihar higisel laubal uljalt kõikumas. Jahedalt värskendavad õlled siin ja seal, rõõmsad naeratused ümberringi, subbakad, laserikiired..

Kasper astus tänavale. Jesper. Ere valgus pimestas segadusseaetud pupille. Kell oli kümme hommikul. Joonatan. Kasper ja Jesper läksid bussi peale. Projekt HEA ei vedanud neid seegi kord alt..

______________________________________________________________

 

Kus mu püksid on?
Kus mu traksid on?
Kus mu suupill, sahvriukse võti on?
Kus on supipott, kus on suhkrukott?
Selle kadumises süüdi on vist Joontan,
mäletan ta eile alles oli veel.

Kus mu kahvel on, kus mu vahvel on?
Kus on augud, mis olid minu sokkides?
Kus on niit ja nõel, kus on riiv ja sõel?
Kuhu kadusid kõik nööbid minu vesti eest?
Mäletan nad eile alles olid veel!

Kus mu kühvel on, kus mu tuhvel on?
Kus on kartulid, sibulad ja majonees?
Kus on õngekork, kus on hambaork?
Kus on pudel, milles oli köharohi sees?
Mäletan ta eile alles oli veel!

Kus on pipratoos, kus on kook ja moos?
Kus on kott, milles oli meie suitsusink?
Kus me Kasper on, kus me Jesper on?
Kus on Joonatan, ta käes on meie sulg ja tint,
mäletan nad eile alles olid veel!

Submit a comment

Massive Presence Website