Poliitprokurör Lea Pähkel ja tema järgmine käik

In KÕRGNIHILISM

Kaheksas kuu olen ma kriminaalasjas kahtlustatav, koos lisadega, DNA, sõrmejälgede võtmise ja muuga. See liiga piinav pole olnud. Aga kaugeltki mitte mugav. Sõprade lapsi on koolis rünnatud, mõned inimesed on väga pahasti öelnud, aga ei midagi stalinlikku. Muidugi on õigus kõigil, kes hoiatasid, et see saab võtma suure osa mu ajast ja tähelepanust. Minu ajakirjandustegevus on praktiliselt paralüseeritud. Aga see ilmselgelt on ka kogu protsessi üks kõige tähtsam eesmärk.

Mind on käinud hoiatamas, või oleks ikkagi täpsem öelda: ähvardamas, mitu pealtnäha selle asjaga mitte kuidagi seotud inimest. Südametunnistusega inimest. Heasoovijat. Nõustu prokuröri oportuniteedipakkumisega, ütlevad heasoovijad. Lase asjal ära lõppeda. Sa tead ju, mis muidu juhtub.

Ei tea, mis siis juhtub?

Targad, südametunnistusega inimesed naeratavad: kas sa arvad, et juhuslikult sattus sulle venelasest uurija, kes ei ole lugenud ühtegi su teost, kes tunnistab, et talle ei meeldi eesti kirjandus? Kas sa ei arva, et see sinu taktika, minna isiklikult prokuröride vastu ei vii sind üsna varsti vanglasse? Kas sa arvad, et juhuslikult satuvad seal vanglas su kongikaaslaseks väga vägivaldsed venelased, kes lapsporno valmistajatega suht kiiresti 68 teevad? Mis 68, küsin mina? Noh, see on nagu 69, ainult et sina teed neile ja nemad sulle ei tee, jäävad võlgu. Miski pole juhuslik, ütlevad heasoovijad, prokurör saab kõike veidikene sättida.

Ma olen need südametunnistusega heasoovijad viisakalt kuradile saatnud, mind ei saa väga venelastega ähvardada, ega muidu ka. Loobusin talvel prokuröri pakutud oportuniteedist. Uurimine jätkus. Ja teen ikka seda edasi, mida ma õigeks pean. Sellest on saanud minu kõige tähtsam ajakirjandus- ja kirjandusprojekt.

Probleemid algavad

Probleemid algasid enamvähem kuu aega peale seda, kui NIHILIST.FM hakkas kirjutama fentanüüliprobleemist Eestis. Ma olen lubanud selle hullumeelse narkopoliitikaga, kus Eestis sureb igal aastal üle saja inimese üledoosidesse, sõdida kuidas jaksan. Ma lubasin seda ja lisaks ka IRLi hävitamist Kolmeraudse saates live, otse Ken-Marti Vaherile. Ma olen selline, tuline.

Muidugi võib uskuda, et Ken-Marti tahtis vastu lüüa. Igaüks, kes eesti poliitikast mingeid jutte kuuleb, on kuulnud ka seda, et Respublica poiste viimane reaalne toimiv võimubaas olevat käsitsijuhitavad, vaimselt korrumpeerunud, erahuvidest lähtuvad prokurörid.

Poliitprokurör Saskia Kask

Väga paljud väga tõsised inimesed, kirjandusteadlased ja poliitikud ja endised politseinikud, endised poliitikud, on avaldanud imestust, et mismoodi selline asi üldse algatati. Kirjandus on radikaalselt erinev kõigist kunstivormidest. Need on mustad tähed valgel taustal. Mitte kedagi ei kujutata. On allegooriline groteskne lugu hullumeelesest tegelasest haiges ühiskonnas. Küsimus on fundamentaalselt sõna- ja väljendusvabaduses ning tsensuuris, mille iga läänelikke väärtusi ja vabadusi hindav inimene kohe instinktiivselt ära tunneb. Kuidas saab nii tuima näoga lihtsalt suvalise kriminaalasja algatada?

Täpselt ma ei tea. Kuid mõned faktid on teada. Esiteks, see inimene, kelle kaebuse alusel mind süüdistatakse, tema nimi on riiklik saladus. Seda on vandunud prokuratuur, et nad ei avalda seda kunagi. Ehk siis anonüümne kaebaja. Seda pole vaja teil teada, rõhutab prokuratuur. On vaja, mul on väga vaja teada inimese nime, kes minu loomingu kohta avalduse tegi.

Järgmine fakt on aga selgem. Nimelt kirjutas keegi inimene Nihilisti loo pealkirjaga: Valgust magamistuppa, kust kotitakse Kenderit.

Prokuröri poeg

Ma lugesin seda, ja mul vajus suu lahti. Ja põhiliselt seepärast, et see lugu tundus nii usutav, nii tõepärane. Just nii asjad mõnes prokuröri kodus käivad. Ma tean. Sest ma olen prokuröri poeg.

Jah, mu isa oli prokurör. Ja ma mäletan teda emaga kodus oma tööasju arutamas. Ma mäletan neid kaklemas teemade ja asjade üle, ma mäletan ema avaldamas arvamust, kes on süüdi, kes ei ole. Ma olin laps. Aga ma mäletan senini kaasusi, ma mäletan senini nimesid, paragrahve. Ma olen prokuröri poeg.

Kui see lugu nihilistis ilmus, siis saatsin ajakirjanikuna sõnumi Gerrit Mäesalule, IRLi kommunikatsioonijuhile, kus palusin täpsustada, et kas vastab tõele fakt, et ta on Saskia Kase elukaaslane ja lapse isa. Et kontrollida, kas see pole laim IRL suunal. Ma ei saanud vastust. Temalt.

Prokuratuur ähvardab

Aga peale seda ähvardas prokuratuur mind avalikult, see tähendab ajalehe vahendusel. Tundub, nagu oleks prokuratuur IRLi suhtekorraldusbüroo. Prokuratuur nimetas minu, poliitkoluministi, ajakirjanduslikku küsimust, seda ühte sms’si, ründeks prokuröri eraelule, lähedastele. Prokuratuur ähvardas, et tegu on jälle kuriteoga, aga nad ei pea vajalikuks praegu asja alustada. Aga jätavad endale selle võimaluse. Mind ajas see naerama. Ma olen kirjanik, ajakirjanik ja prokuröri poeg. Ärge tulge mulle lolli juttu ajama.

Lisakas pöördus Prokuratuur või siis IRL või keegi Google poole, ning palus Googlel eemaldada otsingust see link loole “Valgust magamistuppa, kust kotitakse Kenderit.” Google saatis NIHILIST.FMile selle kohta teate, et eemaldas lingi otsingutest. Olgu. Aga see lugu on siin.

Screen Shot 2015-07-30 at 14.13.55

Ja ma kordan siin üle, et poliitilise krimasja minu vastu algatas prokurör Saskia Kask, kelle elukaaslane on Gerrit Mäesalu, kes oli tol ajal IRLi kommunikatsioonijuht. Ja ta algatas selle kriminaalasja justnimelt valimiskampaania ajal, et mind ajakirjandustegevuses võimalikult jõhkralt diskrediteerida.

Diskrediteerimise kohta ma ei oska lõpliku hinnagut anda, kindlasti läks see väga olulisel määral korda. Fakt on ka see, et fentanüüliteema on saanud mult oluliselt vähem tähelepanu kui varem, sest ma pean võitlema nüüd ka oma vabaduse ja hea nime eest. Äri armastab vaikust. Äri armastab stabiilsust. Eriti fentanüüliäri. Ja kui nihilist fentanüülist ei kirjuta, siis on ju tunne, et seda probleemi nagu Eestis ei olekski. (Eesti Päevaleht läheb julge sammu edasi: fentanüüliprobleem on Eestis Kaur Kenderi süü!) Mea culpa, mea maxima culpa. 

Prokurör Lea Pähkel

Aga Saskia Kase asemel on nüüd siis mind süüdistamas Lea Pähkel. Mul on olnud proua Pähkliga üks otsene ja üks kaudsem kokkupuude.

Ühel kenal kevadpäeval kirjutas mulle tore seltsimees Oudekki Loone ja avaldas nõutust, et Tallinna Ülikooli kohvikus istub keegi proua koos ühe vananeva kirjandusprofessoriga, ning klatšib mind selgel ja kõlaval häälel, nii et seda on võimatu mitte kuulda, lisaks manipuleerib ja lipitseb ta vana mehega, et saada teda “erakordse inimesena” kohtusse staartunnistajaks Kenderi vastu. Jutt, mida proua Pähkli juhtimisel aeti, oli nii ülbe, nii eneskindel, nii vali, et Oudekkil ei olnud mingit võimalust seda mitte kuulda.

Muidugi lendasin ka kohvikusse. Muidugi panin käe professori õlale ja küsisin otse: kas sa tuled minu vastu kohtusse? Ei, kindlasti ei tule, ütles professor. Oudekki pani selle episoodi ka FBsse. Väga terava kommentaari kirjutas Rein Raud, kes ütles, et kui Ülikooli ekspertarvamust on vaja, siis lahkesti seda võib ka küsida. Ma olin enamvähem kindel, et kui ma toimiku kätte saan, siis on ka Tallinna Ülikooli ekspertarvamus seal sees.

Muidugi ei olnud. See on siis minu kaudne kokkupuude Lea Pähkli tööga. Toimik on kõige naeruväärsem dokumentide kogu, mida ma olen elus näinud. Internetist on välja trükitud mu novell. Kultuuriministeeriumi juures olev sportlaste ja ametnike komisjon on teinud oma lolli analüüsi. Kirjanike Liit on avaldanud Kultuuriministeerium komisjonile arvamust, et kirjandusteost tuleb analüüsida lähtuvalt tervikust ning kogu kontekstist ning ei ole teost analüüsinud. Prokuratuur ise ei ole aga nõudnud teose kohta mitte ühtegi ekspertiisi mitte üheltki kirjandusteadlaselt. MITTE ÜHTEGI.

Heasoovijad annavad viimase hoiatuse

Kas sa arvad, et see on juhus, küsisid mult südametunnistusega, hoolivad inimesed, kes ei peaks kuidagi olema asjaga seotud. Ei, see ei ole juhus, jätkasid nad, nagu ei ole juhus see venelasest uurija, ei ole juhus, et prokurör Lea Pähkel ei küsi mitte ühegi kirjandusteadlase arvamust.

Lea Pähkel ei vaja neid arvamusi ega analüüse. Lea Pähkel sätib, millise kohtuniku juurde su asi satub, jah seda sätitakse. Ja Lea Pähkel teab, et on enamvähem 95% tõenäosus, et sind mõistekse süüdi. Miks, küsin ma? Sest prokurörid leiavad kindlasti selle kohtuniku, kes sind isiklikult jälestab, seda saab sättida. Mingid asitõendid ei loe. Kohtus süüdi mõistmiseks on vaja ainult prokuröri süüdistust ja kohtuniku otsust. Nõustu oportuniteediga, hulluke, kuni prokurör sulle seda pakub, nõustu.

Ja tõesti. Lea Pähkel kohtus mu adovokaadi Paul Keresega. Ja kohtus kohe mitu tundi. Ja Paul tuli tagasi pakkumisega, et mingitel tingimustel võivad nad leida, et avalikku menetlushuvi ei ole. Ehk pakuti uuesti oportuniteeti.

See pakkumine ajas mind naerma. Oportuniteet. Äkki veel heategevusliku annetusega, et ma käituks süüdlaslikult? Ning kõik teavad, et kuritegu sooritati, lapsporno toodeti, lihtsalt humaansusest halastati hullumeelsele narkarile.

See tähendab, et ma ei saanud mitte mingil juhul oportuniteediga nõustuda: edaspidi oleks kõik, mis ma kirjutan narkoärile ja poliitikale ohutu, nagu iga hullumeelse jutt. Ma ei kavatse mitte elus sellega vabatahtlikult nõustuda.

So, let’s rock on

Ja mis siis, et toimikus ei ole ühtegi kirjandusanalüüsi, mis siis, et väga tõenäoliselt ei lase Lea Pähkel ka kohtus ühelgi kirjandusspetsialistil eksperdina esineda, mis siis, et ilmselt tõlgendatakse ka seda kirjutist kui rünnet prokuröridele. Las olla. Las läheb asi kohtusse.

Võlgnen selle neile viiekümnele väga julgele ja väärikale inimesele, kes minu novelli UNTITLED 12 Nihilistis ja mujal oma toetuskirjaga avaldasid. See oli ilus päev, Põhiseaduse vaimus. Küsimus on sõna- ja väljendusvabaduses. Selle päeva kokkuvõte.

Võlgnen selle neile paarikümnele heale kolleegile, kes minu toetuseks ootamatu ja sooja avaliku kirja prokuröridele kirjutasid. Iga kirjandust armastav inimene saab aru, et tegu ei ole pornoga. Tegu on antipornoga, kõige õudsema õudusjutuga. Mis siis, et need asjad Lea Pähklit ei koti. Mind kotivad. Ma ei anna alla.

Ma saan kohtus tribüüni. Ma saan seal areeni. Respublica nimeline vähk on vaja ühiskonna elutähtsatest organitest välja opereerida. Pakosta ja Aaviksoo näited kinnitavad, et tegu on vaimselt kõige korrumpeerunuma seltskonnaga Eestis. Aga see minu krimasi, mida käsitsijuhtimisel jooksutavat justiitsminister Urmas Reinsalu, oma omaniku Ken-Marti Vaheri rõõmuks, saab vast ka rahvusvahelist vastukaja. Siin on kõike. Seksi, narkot, vägivalda, demokraatiat ja sõnavabadust. Kõike, mis teeb elu mõnusaks, kirjanduse ägedaks ja mille nimel tasub võidelda.

Südametunnistusega heasoovijad. Ärge tulge enam oma ähvardavate juttudega. Ma ei lepi oportuniteediga. Ma ei ole kuritegu sooritanud. Ma avaldasin ühe novelli. See novell võib meeldida või mitte. Meelis Oidsalu nahutab Ekspressis, et liiga arg oli tekst, et oleks võinud olla ilgem. Maitse asi. Aga see on ainult kirjandus, ei midagi vähemat ega rohkemat. Kunstid on vabad. Tsensuuri ei ole. Seda ütleb Põhiseadus.

Aga see kohtuasi, see on poliitiline. See on sõnavabadusest, see on vaimsest korruptsioonist, see on õigusriigi lagunemisest. Ma ei karda ei Ken-Marti Vaherit ega Lea Pähklit ega teid ega keda kuraditki.

Ma ootan seda päeva, kui sõbrad kõigist lehtedest, blogidest, teledest, portaalidest on kohtusaalis kohal. Ja Lea Pähkel asub kohtule seda novelli ette lugema. “Vaikust!” käratab Kohtunik. Lea kohendab uut ja äkilist kostüümi (Prada tõesti?), sätib oma värsket soengut (selleks kulus kolmsada eurot?), köhatab hääle puhtaks, vaatab kohtunikule sügavalt silma ja loeb, peast: “Ta on oma munnipulga ori. See lihalohv erutab teda, see läheb kõvaks ja kutsub teda onaneerima.

Järgmises seerias

Siis ma ütlen kohtule, et on võimalik tõestada, et selle novelli ma postitasin NIHILIST.FMi USAs reisil olles. Täitsa juhuslikult läks nii. See postitus võttis aega ja seda oli kõige mugavam USAs puhkusel olles teha. Detroit vs Everybody. Ka politsei helistas mulle USAsse Detroiti, see on ka dokumenteeritud. USAs kehtib kogu kirjutatud sõna, ka iga eestikeelse sõna kohta 1st Amendment. Sõnavabadus on kaitstud. Mu füüsiline USAs viibimine postitamise ajal on dokumenteeritud. Tseki, see on üks sadadest fotodest, mis on timestampitud ja geotagitud 24. Detsember 2014. Kui ma novelli UNTITLED12 avaldasin. Detroit. MI. USA.

IMG_5074

Ja siis ma ütlen kohtule, et NIHILIST.FM server asub ja on alati asunud füüsiliselt UKs ja ka juriidiliselt UK jurisdiktsioonis. Oh, ja selle kohta on ka toimikus Eesti Politsei väljavõte 29. detsembrist 2014. Ennäe.

Screen Shot 2015-07-30 at 14.19.35

 

Eesti Karistuseadustik teadupärast kehtib neis riikides, kus ka vastava riigi seaduses on antud tegu kuritegu. Aga UKs sellist kuritegu ei ole. On sõnavabadus. Ei saa teha ilukirjanduslikku lapspornot. Plot thickens. See kõik puudutab USA, UK ja Eesti kõige olulisemaid väärtusi. Sõna- ja arvamusvabadust.

Aga mul on meeles, mida heasoovijad ütlesid. See ei lähe kunagi meelest.

Kohtus süüdi mõistmiseks on vaja ainult kahte asja. Prokuröri süüdistust ja kohtuniku otsust. Võta palun oportuniteet, hulluke, mitte miski muu ei saa sind aidata.

 

21 Comments

  1. Vaat siis, kuidas kõlab tõlge aia vahele jäänud sea lõugamisest…

  2. Jõudu ja jaksu! Väga ulme lugu, aga respect, et alla ei anna, võitle edasi!

  3. Väga hea. Eriti hea on server UK-s ja füüsiline keha USA-s. Sellega saab veel nalja. Eks paljudel meist ole oma võitlus kalasilmse nürimeelsusega. Ainult mastaabid ja kajastus on erinev..

  4. KarS §178 ütleb, et alaealise isiku kujutamine pornograafilises situatsioonis on süütegu. Füüsiline isik TsÜS § 7 järgi on keegi, kes saab kanda tsiviilõigusi ja -kohustusi. Väljamõeldud tegelane ei ole ju isik. Kuidas sellele küsimusele vastatud on?

    • Praegu võetakse ütlusi tosinatelt lastelt, kellel on interneti ligipääs ja keegi nende lähedastest on Nihilist.FM-i akna lahti jätnud. Untitled 12 ohvreid on potentsiaalselt sadu, kui mitte tuhandeid. Lapsed lugesid jälkusi ja senini normaalsed inimesed muutusid selle tõttu pedofiilideks. Niimoodi tulebkui laste trukkimise isu peale, et lihtsalt loed kuidas seda tehakse. Saad aru, et pedofiilia pole haigus vaid valik. Nagu kommiisu tuleb peale, näed reklaami ja tahad kohe põske pista. Sama on imiku munniga. Peale U12 ilmumist on pedofiilia saanud suureks ajaviiteks terves riigis. Vaata, palju meil töötuid on kes ei teadnud mida oma ajaga teha. Nüüd nussivad nad kõik lapsi.

    • Vahe ongi selles, mis seaduses kirjas on. Ja seaduses ei ole üheselt defineeritud kes või mis on “alaealine isik”. Sellele tunginetaksegi, et see on lahtine. See võimaldabki minna kunsti kallale ja saada ümber asjaolust, et alaealine isik ei ole füüsiline isik TsÜS §7 mõttes. St alaealine isik ise ei saa kanda õiguseid ja kohustusi, kuid alaealine isik, kes on ühtlasi füüsiline isik, saab.
      See lähenemine on algusest peale selline olnud. Just nimelt selle jaoks et saaks ühe mütsiga lüüa ebamoraalseks ja kriminaalseks ära kõik, mis vähegi lapsporno tunnustele viitab. Lapsporno on ühiskonnas praegu selline tabu, et pole sõnu. Nagu Fight Club. St lapsporno esimene reegel on, et sa ei räägi lapspornost. Lapsporno teine reegel on, et sa EI RÄÄGI lapspornost. Kui sa lapspornost räägid, siis oled sa pedofiil ja kurjategija, sest kui sa seda kohe universaalselt hukka ei mõista ja endast ära ei heida, siis sa toetad seda. Nagu lapsporno oleks mingi kultuuriline viirus, mis sind moraalseks laibaks muudab. “Kuskilt pidid need mõtted ju tulema!” on kahtlaselt sarnane väitele “Kuskilt pidi saatan sinu sisse saama!”

      • Minu meelest on “alaealine isik” üsna selgelt seaduses defineeritud – alaealine isik on piiratud teovõimega füüsiline isik. Mitte kuskilt ei tulene, et “isikuks” võib lugeda väljamõeldud tegelast ja ükski mõistlik isik ei tõlgendaks seda nii. Mind väga huvitab, kas prokuratuur on kuidagi sellele väitele vastanud.

Submit a comment

Massive Presence Website