Põhjasõda Vol.2 ehk Laar, rootslased, IRL ja Vopak

In NIHILIST LABS

Kirjutatud 19. septembril 2011. Reblogin, kuna Vopaki ja IRLi vanad suhted tänu Ekspressile korraga kuidagi kuumad. Enjoy. Selgituseks loole: Mart Laar on kahtlusteta eesti kõige korrumpeerunum poliitik, veidi Savisaarest ees. Selliseid hoiatavaid vestlusi organitega, mis Savisaarele seoses vene rahaga tehti, on Laaril olnud kümneid. Küsige talt täpsemalt, ta teab, et ta ei saa eitada, või küsige Pruulilt ja Vichmannilt, nad teavad ka. Kui ka Laari ratastool saaks läbi proksi veetud võiks nii Laari kui Savisaare pensionile saata. Pole enam mõtet karistada. IRL aga ilmselt situb lihtsalt end kaheks. Pool EKREsse, pool Vabaerakonda. Ja vene raha on alati liikunud ja jääb alati liikuma eesti poliitikasse läbi inimeste, kes kõige kõvemini karjuvad: isamaa, respublika, eestimeelsus! Aga olgu, loe. Fresh as ever.

Ma olen osavalt suutnud ajalehtedel arvamuslugude kirjutamist vältida, aga vahel nad ikkagi küsivad. Kui mul midagi valmimas, siis saadan. Postimees arvas, et see lugu on nende jaoks liiga insiderlik. Mea culpa. Ekspress.. Ma ei mäleta mis nad ütlesid. Memokraat kahtlustas mind päevapoliitikas ja kallutatuses. Mea maxima culpa. Playboy avaldas kohe. Playboy agenda ongi vast kõigist lihtsam. Veel lihtsam on aga avaldada oma blogis. Siit ma tulen: Põhjasõda Vol. 2

Ma avan pudeli viina ja väidan, et põhjust juua on küll. Käimas on Põhjasõda Vol 2. Erinevusi esimesest on muidugi mitu: verd on tänavatel vähem, taanlased on suhteliselt passiivsed, neid asendavad hollandlased. Neist ja kõigist teistest allpool. Ning on väga kahtlane, kas seekord õnnestub säilitada Balti erikord. Faktid.

Äripäev avastas tänu Rootsi telesaatele, et Eestis teeb äri keegi Gennadi Timtšenko. Ma ei uskunud oma silmi. Milline ajakirjanduslik tase. Trükkisid Rootsi teleintervjuu Eesti lehes ümber. Ma, kurat, kirjutasin ilukirjandusliku teose „Comeback” üle aasta tagasi, mis kogemata, täiesti juhuslikult (ja mis kuidagi, ma vannun, ei ole seotud Onu Gena, vabandust, härra Gennadi Timtšenko ega tema ettevõtmistega, eestlase ausõna) räägib muuhulgas ka vene ärimehest Jevgeni Krimtšenkost ja tema firmast Hildir, kes omab Eestis kogu transiidiäri. Mis uuriv ajakirjandus see on, mis räägib millestki nii suurest, nagu Gunvor ja Timtšenko, aasta peale seda kui ilukirjandus? Ajab jooma.

Just see enneolematu The Economisti vabandus härra Timtšenko ees, mis ilmus 30. juulil 2009 (http://www.economist.com/node/14140737), oli „Comebacki” kirjutamisel üheks oluliseks inspiratsiooniallikaks. The Economist ei suutnud tõestada, et Timtšenko ja Putin on äriliselt seotud.

Ja nüüd kirjutab Eesti Ekspress, et keegi kahtlustab, et Heiti Hääl on Onu Gena mõjuagent. Samal ajal kui Heiti Hääle konkurent, Vopak, nagu ei ole. Kuigi Vopakil on ühisfirma artistiga, keda varem tunti nime all Severstaltrans. Ja Vopak veab ainsana läbi Eesti Onu Gena kaupa. Vedas, veab ja jääbki vedama. Ka pronksiööle järgneval ajal vedas, kui kõik teised, isegi söevedajad, rääkimata Heiti Häälest, istusid kuival. The Economist ja kõik teised lehed – sel pole kindlasti seost ei Putini raha ega tema poliitikaga.

Kindlasti oli see lihtsalt juhus, et mehel, kellel pole mingit tõestatavat ärilist seost Putiniga, ainsana kaup läbi Venemaa-poolse transiidiblokaadi ikkagi liigub. Venemaa on ju õigusriik. Ei sega poliitikat ja äri. Iial. Aamen.

Ma kujutan ette, kuidas Ferdinand Porsche enne Teist maailmasõda võis rääkida: ma ei ole fašist, mul on lihtsalt Hitleriga ühisfirma. Kõik oleksid uskunud, tahtnud uskuda vähemalt. Kalsarijuoppo on soomlaste termin joodiku kohta, kes joob aluspesus oma köögis. Aga Arnaut Lugtmeijer Vopak, E.O.S.i juht Riigi Kinnisvara ASi nõukogus peaks isegi Putini näole muheluse tooma. Mina lihtsalt kargan trussikute väel mööda kööki ja röögin: idioodid! Deliirium? Annaks Jumal.

11 aastat tagasi kirjutasin ma raamatu „Pangapettus.” See rääkis muuhulgas loo sellest, kuidas kogu Eesti majanduse võtavad ära langevarjudega siia saadetavad rootslased. Nii on ka läinud suures plaanis. Ainus, mida ma ette ei näinud, on see, et nad tahavad ka Eesti Panka. Jürgen Ligi, üks väheseid isemõtlevaid mehi, keda Andrus Ansip kuulab, pukseeriti eemale. Muidugi võib öelda, et Ansip ja Ligi ise panid Männiku EPsse. Pannes sellega E-peesse. Aga isegi mina olen alahinnanud rootslaste iha saada eurotsooni keskpankurite laua taha oma mees. Selle peale peaks võtma. Murest.

Rootslaste käpik (arvan, et ma ei tee Herman Simmile liiga, kui ütlen, et Jaan Männik on pärast kogu Telekomi rootslastele sebimist rootslaste Simm) sebib nii, et veri ninast väljas, et saada Eesti Panga presidendiks enda käpik Ardo Hansson. Vean kihla, et Hansson on väga tore inimene. Jaa. Aga see ei loe. Kui Männik on rootslaste käpik nagu Muppetsite Miss Piggy ja Hansson on Simmi-ptui-Männiku käpik nagu konn Kermit, siis on häiriv, et me ei näe seda kätt, mis liigutab Miss Piggyt, kes liigutab konna! Mis mõttes ma peaksin vähem jooma? Mis sul viga on?

Kui ma veel ühe kuradi ahvi käest kuulen, et Eesti Panga presidendi amet ei tähenda midagi, siis ma lähen berserki. No see on nagu hulluks. Aga viikingite moodi. Noh, hakkan rajult pekslema, nagu Koit Toome.

Kui 2008 toimus kapitali kabuhirmus põgenemine Eestist ja Swedbanki tabas bank-run, siis oleks piisanud Eesti Panga otsusest suurendada pankade kohustuslikku reservkapitali ja nagu nõiaväel oleks Eestisse voolanud kümneid miljardeid kroone rootsi pensionäride raha. 24 tunni jooksul. Kui raha ei oleks tulnud, oleks pangad natsionaliseeritud ja ilmselt oleks Eesti Pank Deutsche Bundesbankiga teinud kokkuleppe likviidsuse tagamiseks. Rootsi pankurid teavad seda. Männik teab seda. Mina tean seda. Aga mina ei saa midagi teha. Ma täna rokin väljas. Muredest tühi on terve linn.

Tegelikult peaksin ma kirjutama järgmist raamatut. „Pangapettus 2”. Aga ei taha. Ma pole suurem asi rindereporter ja mulle meeldivad õnnelikud lõpud. Need on kaks ainsat asja, milles ma Hemingwayst erinen. Proosit! Nagu eelminegi Põhjasõda, käib kaklus nii, et kohalikelt eriti ei küsita. Kas te kujutate ette, et Rootsi prügifirma Ragn Sells ehitas Suur-Sõjamäele jäätmekütuse tehase. Ilma detailplaneeringu, projekteerimistingimuste ja ehitusloata? Haige joodiku unenägu, võiks öelda. Hemingway.

Ma kummardan maani Rootsi Kuningriigi suursaadiku ees ja tänan teda, et Tema Hiilgus, armuline suursaadik Jan Palmstierna oma lõpmatus headuses käskis Ragn Sellsil ehitada tehase ikkagi enda krundile. Mitte Kadrioru parki. Või Vabaduse platsi. Küll need kohalikud holopid veel kõik ehitus- ja kasutus- ja muud load põlvili langedes ise teie ette toovad, kui Rootsi pangad nende eluasemelaenud ära võtavad. Elagu Absolut! Elagu Abba! Mingu teil Eestis alati hästi.

Sest Swedbank sai Venemaal ja Ukrainas sellise laksu, et kui need „db” nende logos oleks munad, tuleks need värvida hõõguvpunaseks. Ja nemad teavad seda ja venelased teavad seda. Ja mina tean. Rindejoon on siin. Rootslased tahavad üha vähem aborigeene endale jalgu tolgendama. Venelased naudivad kohalike ärimeeste ja poliitikute kemplemist: kellest maalitakse suurem Putini sõber ja kes tegelikult on. Sama ajal kui kõik teavad, et Gazprom rahastab ainult ühte parteid. Kes kurat ütles „härra Raudne”? Kes köhis, nagu kostaks IRL? Mina see polnud. Mul läks kurk kurku. Hapukurk. Proosit!

Ma lihtsalt meenutan, et kui Gotlandi ja Sillamäe ja Kotka sadam konkureerisid NordStreami ehituse pärast, siis ainult Swedbanki nõukogu endise liikme Mart Laari avalik, ennastohverdav ja resoluutne sekkumine tagas Sillamäe kindla kaotuse. Laar oli ainus poliitik, kes, laotades sinimustvalge oma roosale kehale ja koleda häälega neitsina „ei” kiljudes, sai oma käitumisega sundida Ansipi kehast kangeks.

Rootsi isandad rõõmustasid, sest Laar garanteeris, et Eesti võtab kõik kahjud Põhjatorust: keskkonna, poliitilised ja majanduslikud. Saamata vastu mitte midagi. Peale rahvusliku uhkuse, et me keerasime tagumiku ette ja Gazprom pani ikkagi oma toru. Isegi kaks. Putin ise käis avamas. Simm on täiesti marginaalne, niikaua kui neil on Laar. Kellel neil? Ajalugu näitab. Igal juhul mitte meil. Cheers!

Põhjasõda 1 tulemusel rajas Peeter Suur Peterburi. Põhjasõda 2 tulemusel lõi Vladimir Igavene Põhjatoru. See pole lihtsalt aken Euroopasse. See ühendab Saksamaa Venemaaga nagu kägiveen. Vägev saavutus. Ja nagu Peeter õppis laevandust just hollandlastelt, õppis Vladimir ühtteist sakslastelt. Ajalugu, sõbrad, on ennast kordav purjus libu.

Sakslased olid esimeses Põhjasõjas kindlast loiumad venelaste liitlased kui praeguses. Ja mind huvitab, kas keegi toob seekord mängu poolakad. Nagu oli Põhjasõda Vol 1s. Lihtsalt kirevuse pärast. Või tasakaalu mõttes. Et õnnestuks ikkagi tekitada siin Balti erikord. Või jagavad rootslased-venelased selle maa siin sõbralikult ära. Mudel on ju olemas, kuidas rootslastega ilusasti fifty-sixty koostööd teha. Nimi on Gunvor. Ja kui järele mõelda, siis vist ka IRL. Usun, et härrad Herkel, Lukas, Ammas et. al. saavad sellest aru ning seepärast eemalduvadki.

Avan järgmise Putinka Vodka. Võtan pitsi Jürgen Ligi terviseks. Tema vähemalt proovis. Põhjani! Over and Out.

1 Comment

  1. Arvasin, et natuke mõistan, aga pärast lõiku: “…oh, hakkan rajult pekslema, nagu Koit Toome.,” taipasin, et seda haldjakeelt ma siiski ei mõista. KT ei peksle, oigab ja halab, seda küll.

Submit a comment

Massive Presence Website