Pilk Eesti ajakirjanduse hetkeseisule vol 1. “Postimees”

In KÕRGNIHILISM

Postimehe juures on palju vigu ning need vead peegeldavad omakorda suuremaid murekoht Eesti riigi korralduses ning üldises visioonis. Üheks suureks probleemiks on meie ajakirjanduse võimetus olla enesekriitiline. Teiseks suureks probleemiks on ajakirjanduse püüd olla reaalsuse kujundaja, mitte edastaja. Sedasi saab väita, et nii EV valitsus ja Postimees (ning eks ka Ekspress) on tegelikult samast savist voolitud. Ei valitsus ega Postimees suuda tegeleda liikuda kaugemale mugavustsoonist nimega rahvuslus. See tähendab, et nii valitsus kui ka Postimees toetuvad oma pinnal püsimiseks nüüdseks juba klišeelikule kuvandile eestlasest nagu ta oli üheksakümnendate lõpus. Selline mudel toetub konservatiivsele ja kujutlusvõimeta kõrkusele, mille järgi on muutused halvad ja kohaneda tuleb ainult formaalselt: sisuliselt uut suunda või lähenemist pole tarvis, vaja on ainult kaasaegsemat tehnoloogiat kuid see kõik on vaid vanaaaegse ideoloogia turgutamiseks.

Nii näeme kuidas tegutseb EAS ja laristatakse raha ilma mõõdutundeta kui samal ajal on kõikjal kuulda juttu “meil pole raha”. Nii riigikantselei kui Postimees toetuvad mudelile, mille järgi on muutused ohtlikud ning hoida tuleb “stabiilset” joont, mis tähendab tegelikult seisakut kui ka laias laastus mahajäämust arenenud maailmast. Tegu on seega turundusega: Eesti riik müüb välismaale ja rahvale seda pilti endast millisena ta end näha tahab. See välistab avaliku inimlikkuse nagu oma vigade tunnistamise, vigade analüüsi või kastist väljaspoole mõtlemise. Sarnane seisund on ka Postimehes, mida ei anna võrrelda The Guardiani või mõne muu suursuguse väljaande visiooniga. Asi pole siinkohal rahas, vaid juhtide suutmatuses liikuda edasi mugavustsoonist, jättes nad samal ajal teadmatusse kuidas kohaneda muutuma rahvastiku ja maailmaga üldiselt.

Eks neid mõtteid ajakirjandusele kriitikat teha on olnud mitmeid, aga kes see jõuaks. Üks kehv lugu sellega on meie meedia suutmatus end kritiseerida ja ega seda kusagil ei avaldataks ka. See, et mingi väljaanne suudab avalikult olla enesekriitiline on enneolematu. Pigem on kuulda lekkinud lugusid sellest kuidas Postimees käsib oma ajakirjanikel hoida teatud tooni või suunda. Isegi ERRis pole lugu nii hull, kus alles paar aastat tagasi käskis sealne ülemus (otsi link ise) mitte avaldada kanepit positiivses või isegi neutraalses valguses kajastavaid lugusid.

Postimehe põhiprobleemiks on (sarnaselt kõikidele meediakonservidele nagu TV3 ja Ekspress) raha. Aeg on raha ja aega ei ole, kõik lood peavad minema üles kiiresti. See tähendab, et ka Postimees elatub klikkidest ja reklaami müügist, mille tõttu ei jõutagi lugusid mõtestada või lõpuni läbi uurida. Paisatakse üles ajalise piirangu raamides. Kes ees, see mees. Samuti on Postimees läinud rohkem kollasemaks ja idiootsemaks, segades kokku meelelahutuse (meedia) ning reaalse ajakirjanduse. Selles on süüdi ka Ekspress. Nii on võrdväärselt samas portaalis kõrvuti Elu24 ja Arvamus nupud mis laias laastus edastab sõnumi: kõik on meelelahutus. Sport on meelelahutus, seal figureerivad sportlaste bikiinides naised. Miks? See pole spordiga seotud. Aga see on seksikas.  See müüb.

Postimehe kohanemisraskustest võib aru saada nii, et enamus kajastatav pole enam ammu ajakirjandus. See oli kunagi ajakirjandusväljaanne, mis on nüüd for fun meediasait. Nii valivad nad “uudisteks” esilehele inimeste sotsiaalmeediast võetud seikasid, Top 10 kunstrindadega naisnäitlejate nupukesi ja “Vaata Raplas toimunud ohvritega autoõnnetuse fotosid”. See kõik on ajakirjandusväljaande püüdlus kohaneda muutunud maailmaga kus paisatakse inimestele ette kõike, peaasi et see müüb. Samas teeb Postimees klassikalise vea, muutes pealkirju clickbait‘imaks. Pealkirjades sisalduvad “Mis sina arvad, kas…” proovivad lugejat kommenteerima tõmmata unustades asjaolu et lugeja pole ajakirjanik. Nii on Postimees ammu juba tabloidi võtete meister. Samuti lisab Postimees tihti pealkirja emotsiooni, nagu “Ärritunud poliitik Palo ütles…” või “Solvunud suusataja hüppas…” jne. Tegu pole objektiivse sündmuste edastamisega, vaid kindlalt uriiniga üle soristatud lumega millel siis lugeja kelgutama peab.

Kergem on aga võtta ette Postimehe peatoimetaja kiidukõne. Hindas ise oma tööd ja hindas viiele. Veaks meil kõigil, et me oleksime säärase objektiivsuse piirimail. Võtame ette ja vaatame, mida ta siis kostab:

“Kallis Eesti rahvas! Just nii on Postimees oma 160-aastase ajaloo jooksul oma lugejaid tuhandeid kordi kõnetanud. Tänapäeva massimeedia ajalugu on inimkonna vanusega võrreldes imelühike. Aegade alguses oli laiemat infot hankida ülimalt keeruline. Vaid peamiselt viimase 200 aasta jooksul on inimesteni jõudnud mitmekülgne ajakirjanduslik info, mida keegi on lasknud trükkida. Hiljem on sõnumit levitatud raadios ja televisioonis. Veebimeedia tekkega on viimase 15 aasta jooksul info hankimise võimalused plahvatuslikult kasvanud. Ka viis, kuidas meedia ühiskonda seejuures mõtestab, on muutumas.

Kui siiani vahendas ajakirjandus ühiskonnas toimuvat, otsis, leidis ja kajastas uudiseid, siis üha enam hakkab praegusaegsest meediast saama ka abimees. Täna ajakirjandus mitte ainult ei räägi oma lugejaga, vaid on hakanud teda ka kuulama. Veebimeedia pakub siin tohutult võimalusi. Silmapilkne tagasiside selle kohta, kuidas lugu vastu võetakse, annab meile hetkega pildi lugeja ootustest. Erinevalt aastatetagusest lõbusast naljast interneti täissaamise kohta tegelikus elus seda muret ei ole.”

Siin ajab Hussar juba kordamööda suust välja termineid “ajakirjandus/meedia”. Kummana nad end siis defineeriksid? Kas gurmeerestorani või kiirtoidusöögikohana? Teisest lõigust saame välja lugeda asjaolu, et lugusid kajastatakse sihtgrupile vastavalt. See tähendab muidugi seda, et igal tootel on oma sihtgrupp. Postimehe sihtgrupp on (maru)rahvuslik, mis üritab oma valitsuse kritiseerimisega olla “rahva poolel”. Eesti rahva loomastumist ja madalamaid instinkte saame näha avatud kommentaariumites, mis peegeldab meie kollektiivsest loomusest halvimat. Hussar annab mõista, et väljaanne kuulab lugejat, mis tähendab tõlkes seda: hoitakse seda suunda mis tõmbab nende rahvuslikku sihtgruppi, mis neid ärritab ja paneb pealkirjadele vajutama. Veel parem kui keegi kirjutab kommentaare, sest see tõmbab ligi omakorda lugejaid. Tegu on laias laastus tsirkusega ja oleks huvitav teada kui kaua Postimees vee peal püsiks kui kommentaariumid kinni panna. Hetkel on kommentaariumid kohad lollidele, kes meediaväljaannetele tasuta contenti toodavad. Koerad teevad vahel nii, et üks oksendab välja ja teine sööb kohe ära.

“Veebimeedias saab pakkuda mitmekülgset sisu kitsastele sihtrühmadele. Üha enam pakub uudismeedia tänu innovaatilistele lahendustele peale üldhuvitava just seda, mida lugeja ootab ehk millelaadset ta on varem otsinud või lugenud. Mõneti võime öelda, et massimeediaajastu monoloogist on jälle saanud ajakirjanduseelne dialoog. Siin on klassikalistele ajakirjandusorganisatsioonidele tugevalt kandadele astunud sotsiaalmeedia, peale suhtlemisevõimalustele võimendab ka infomüra. Õigel ja valel vahetegemine muutub seejuures üha keerulisemaks.

Siinkohal kerkibki olulisena esile ajakirjanduse roll faktide kontrollimisel, meediamanipulatsioonide äratundmisel ja tõe väljaselgitamisel. Ega ilmaasjata räägitud 2017. aastal maailma meedias tõejärgsest ajastust. Mitu riiki on pidanud kibedusega tunnistama, et tõejärgsus on tunginud nende demokraatlikesse protsessidesse, neid hävitanud ja mürgitanud. Ühiskonnas toimuvad protsessid ja arutelud ei ole seetõttu enam läbipaistvad ega üheselt mõistetavad.”

Huvitav tõlgendus asjaolust, et lugejatele pakutakse täpselt seda mida nad ootavad. See tähendab, et kui menüüs müüb hamburger siis sa ei hakka seda asendama püreega. Tegu pole ajakirjandusega vaid tooteturundusega. Nagu meedia puhul ikka, müüakse emotsiooni. Nii edastab Postimees teatud emotsiooni ja teab kuidas seda kätte saada. Selleks tuunitakse pealkirju, edastatakse lugusid teatud nurga alt ja muud nipid.

Mingit “tõejärgset” ajastut pole olemas, sest kunagi pole eksisteerinud tõeeelset ajastut. Mida Hussar soovib öelda on, et meedia manipuleerib rahvaga ja sellele on aina enam tähelepanu juhitud. Nii vasakpoolne kui parempoolne meedia (ühe perse kaks kannikat). Postimehele ja Ekspressile astub muidugi blogindus ja isegi Nihilist kandadele, sest nemad on piiratud oma reklaamitellijate ja ideoloogia poolt. Näiteks võib tuua Postimehe kampaaniat Keskerakonna ja venelaste vastu, mida kujutatakse normaalsusena. See pole normaalne, vaid marurahvuslusega flirtiv bias. Nii ei ole Postimehe näol tegu avatud süsteemiga, vaid mittedemokraatliku status quo‘d soosiva suletud süsteemiga mis tegeleb teatud imidži peegeldamisega ühiskonda. Tegu on Kesknädalaga, kui Keskerakond oleks Eestis pikalt võimul olnud.

Samuti on Postimehe probleemiks suutmatus mõista ühiskonda, sest see pole sama ühiskond milles Postimees õilmitses: rahvusriikide hävimine ja eestluse ümbermõtestamine on neile vaenulikud ideoloogiad, mis vastanduvad nende müüdile “õilsast eestlusest”. Postimees on kurikuulus sõjapaanika levitajana, venelaste demoniseerijana ja laulupeost Pravda kombel hõiskamisega.

“Postimehe 160 aasta juubelile pühendatud arvamusliidrite lõunal meenutas religiooniloolane Marju Lepajõe tõejärgsusest rääkides, et libauudiste ja luiskelugude maailm ei ole midagi uut. Muu hulgas kasutas ta tõejärgsusest rääkides üht tuttavamat sõna: «kuulujutt». Kuulujutte on ikka räägitud ja ka ajaloolise tõe pähe võetud. Lepajõe pani kuulajatele südamele, et kuulujutul ei tohi lasta maailma valitseda. «Uljas mõiste «tõejärgne ajastu» ei vabasta meid vajadusest püüelda tõe ja täpsuse poole,» tõdes ta.

Saal kuulas Tartu Ülikooli religiooniloolast hinge kinni pidades, et lustakamatel kohtadel rõkkavalt naerma prahvatada. Korraga oli kohalviibijatele kõik nii selge. Asju tuleb nimetada õigete nimedega. Täpsed sõnad puhastavad suhteid ja puhastavad mõtlemist. Kammertoon saalis viibivatele ajakirjanikele tõejärgsusega toimetulemisel oli antud.”

Postimehe suutmatus kohaneda moodsa maailmaga loob tema ümber isoleeriva müüri: kõik on ikka “tõejärgne” (pole olemas, ebateaduslik termin) ja maailm on täis “kuulujutte”. Tegu on rahvusliku maailmavaatega, kus on Tõde vs Vale ja must vs valge. Hussar ütleb, et lugejale erinevate vaatepunktide esitamise asemel tuleb leida üks äärmus ja seda taguda. Selleks äärmuseks on IRL-Laarilik ajalookäsitlus ja rahvusliku nurga rõhutamine ad infinitum. Selle tulemuseks on Postimehe maailma tõlgendamine läbi vanade mudelite. Sellest tuleb moonutatud pilt, mis ei kajasta reaalsust võimalikult objektiivselt. Nende sihtgrupp tahab Eesti lipul valget ning must ja sinine on liiga segadusttekitav. Ainult valge, ainult tõde. Selle retoorika hulka käib NATO-venelased-pereväärtused-suurte tissidega modellid-kohalik naljalugu tsükkel. Ei midagi uut, lihtsalt müüa seda burgerit. Saba on pikk ja seda tuleb teha kähku, muidu lähevad näljased Delfisse.

“2017. aasta kujunes Postimehele kiire kasvu aastaks.Muutusi oli palju. Näiteks muutus Postimehe juriidiline staatus. Edaspidi on Postimees lahutamatu osa suurest Eesti Meedia kontsernist. Kriitikute arvates pidi 160-aastane leht suures masinavärgis lahustuma, kuid on läinud hoopis teisiti. Meediateoreetikud ütlevad, et suured meediamajad peavad oma kaubamärke armastama ja hoidma. Julgen öelda, et Postimees kui Eesti Meedia kõige suurem ja tugevam kaubamärk on just nii hoitud. Ta on ikka seesama: inspireeriv, terav, tabav, mitmekülgne ja abistav. Veelgi enam, Postimees on nüüd tugevam kui varem ja seda põhjusel, et palju tihedam koostöö Eesti Meedia teiste ajakirjandusväljaannetega annab meile vastastikku võimalusi oma tegevust laiendada.

Ühinemine ja suurem koostöövajadus nõuab meilt suuremat pingutust ja esimesed kriisidki selles vallas on üle elatud. Olles kümme aastat tagasi näinud lähedalt Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ühinemist Eesti Rahvusringhäälinguks, julgen kinnitada, et kokkukõlamise harjutamine on vajalik ja kahjuks ka aeganõudev protsess.”

Ellujäämise nimel võtab Postimees suhu kellelt iganes. Rahvuslus ei müü enam, põlvkonnad vahetuvad. Postimees jääb ellu vaid siis kui puhkeb sõda Venemaaga.

Postimees pole inspireeriv. Keda ta inspireerib ning kuidas? Postimees on kõike, mida ajakirjandus ei tohiks olla, mis peaks ajakirjandusele andma halva nime. Postimees inspireerib võib-olla imetajal uimesid kasvatama ja tagasi meresügavustesse sukelduma. Nii võib see küll olla.

Terav ja tabav? Ei ole. Postimehe kolumnistid peale Lobjaka on vanad nõukogude inimesed, kes kirjutavad nõukogude mõtteid nõukogude stiilis. Neil pole tööl noori inimesi. Kui sa Positmehesse tööle lähed, jääd sa automaatselt 45-aastaseks ja hakkad feministe kartma. Enamus Postimehe original contentist on kas naeruväärselt iganenud hala moodsa maailma kurjuse üle või vanainimesi rahustav “ah, see on lihtsalt totter mood”. Samuti pole terav ja tabav Venemaaga hirmutamine, mis on tegelikult REFi poolt omatud lehele väga omane ja tavapärane. Paigas on kindel narratiiv, mis müüb ja mis rahvuslasi triggerdab. Noored ei loe Postimeest.

Mitmekülgne ja abistav? Ainult siis kui arvestada nende intsesti Elu24 lugude ja tõsisemate tükkide kõrvutamise mõttes. Postimees on justkui prostituut-preester kes keerab sulle enne taha ja pärast lunastab pühalikult su patud. Jällegi rõhutan, et Postimees on ellujäämise nimel kollane ja segab lugeja jaoks kokku hamburgerilaadse info-olluse: peaasi et jääd nende saidile. Paberlehes on tõsisemad lood ainult sellepärast, et paberlehe pealt ei teeno raha. Porno ja kärts-mürts jäävad veebiversiooni. Penskarid saavad kodus lehte lugeda kui tahavad. Nemad ei osta niikuinii netist midagi.

Kõik mida Hussar väidab on ennegi teada asjaolu et nad ei saa iseseisvalt ajakirjandusmaastikul hakkama ja peavad suuremate tegelastega seljad kokku panema.

“Meie edukad koostööprojektid kinnitavad, et kiiresti muutuvas meedias on kanalite koostööst ainult võita. Nii võib meie lehe veebiportaalist leida rohkem videoid Kanal 2st. Postimeest näeb ühel või teisel moel jälle rohkem Eesti Meedia telekanalites. Olgu näiteks toodud meie ühine Tallinna linnapea kandidaatide debatt või veelgi laiem koostööprojekt «Postimehe 100 nägu Eestist ja maailmast», kuhu oli kaasatud ka Kuku raadio.”

Suurepärane, et kaasati Kuku raadio. Edu märk. Kanal2 on kollane meelelahutuskanal. Sarnaselt võib väita, et “saan palju seksi kuna maksan prostituutidele.” See oleks fain, kui tegu poleks end ajakirjandusväljaandeks nimetava ajalehega. Kompostipoiss on sulle ikka väga tabav nimi.

“Kui tellisime eelmise aasta augustis uuringufirmalt EMOR Postimehe maineuuringu, selgus esindusliku valimiga küsitlusest, et võrreldes kolme aasta taguse uuringuga on meil nädalas vähemalt ühe korra paberlehte sirvinud lugejaid kolmandiku võrra rohkem. Ka üldhinnang lehele oli murdosa võrra parem. Võimalik, et viimaks saame nautida ka paksemaks ja tuumakamaks läinud paberlehe töö vilju. Kasv tundus siiski pisut ootamatu ja novembris kordasime uuringufirmaga sama küsimust. Tulemus ületas kõik ootused: lugejate arv oli kasvanud 37 protsendini koguauditooriumist. Loomulikult tuleb siin arvestada paariprotsendilist statistilist viga ja sedagi, et noorem lugeja ei pruugi teha vahet teha paberlehel ja veebiväljaandel. Viimase puhul on meil lugejaid mõistagi veelgi rohkem, iga kuu üle 600 0000.”

Nõukogude ajal oli pidevalt kasvav rekordiline viljasaak. Kõik märgid näitasid, et järgmine aasta pidi tulema isegi suurem. See kasv on pidev. Eestil läheb hästi. Noorem lugeja teeb vahet paberil ja ekraanil samamoodi nagu sital ja saial. Noor lugeja ei taha Postimeest. Kui praegune nõuka ajal kasvanud põlvkond hauda läheb, peab Postimees sunni korral totaalselt muutuma või sureb välja.

“Lõppevat aastat jääb tähistama mitu säravat ajakirjanduslikku verstaposti, nagu koostöös rahvusvahelise uuriva ajakirjanike organisatsiooniga Pesumasina-nimelise rahapesuskeemi paljastamine või ministri elukaaslase seasaaga avalikkuse ette toomine.

Laia vastukaja tekitas mitu arvamusartiklit. Nii on Postimehe aasta arvamusliidri tiitliga pärjatud Raul Rebase eestvedamisel alanud diskussioon avaliku raha suunamisest valdavalt Venemaa teleprogrammi edastavasse PBK telekanalisse. Elavad on olnud arutelud metsaraiumise ning Rail Balticu ehitamise ja trassivaliku teemal.”

Ajakirjanduslik saavutus ei tohiks olla “sädelev”, vaid ühiskonda muutev ja seda kritiseeriv. Ajakirjaniku ülesanne pole sädeleda nagu twilighti vampiir vaid tegeleda oluliste teemade mõtestamise ja paljastamisega. Postimehe üheks omaduseks on meeldida rahvale, kellele ei meeldi valitsus. See tähendab, et Postimees müüb Eestist rahvale meeldivat imagot. Selle hulka käib ministritele ärapanemine ja näiliselt rahvamasside keskel valitsuse peale karjumist. Kui Postimeest võib võrrelda nõukogudeaegse parteilehe Pravdaga, on selle lugejad-rahvuslased bolševikud ja rahvuslus on nende partei. Postimees on parteileht. Nagu nõuka ajalgi, tohib parteid kritiseerida ainult natuke, et nad ei solvuks ja vihastuks. Eestlasi peab kujutama stiilis “alati saab paremini”. Suurt probleemi riigis pole, lugeja on meie poolel, probleem on valitsuses. Lugejat ei tohi kritiseerida.

Arvamusartiklid Venemaa kritiseerimiseks on nende leivanumbriks, samuti NATO tankide arvu üle ahhetamised ja muud rahvusluse luulud. Venemaa kallal mölisemine NATO selja tagant on nende ajakirjanduslik kohus. Eestimeelne!

“Ka Postimehe ajakirjanike endi seisukohad kõlavad jõulisemalt. Lõppevast aastast meenub mulle kümneid kordi, mil meie seisukoht, kriitika või ettepanek on tekitanud laia vastukaja. Kuigi meie tähelepanu objektid tahaksid oma mugava eluga edasi minna, on just Postimehe tähelepanelik ja nõudlik sekkumine sundinud neid oma mugavustsoonist välja tulema, oma otsuseid selgitama ja põhjendama ning vajadusel neid ka üle vaatama. Postimehe tähelepanu võib olla meelitav, ent kui see on kriitiline, valelt ja valskuselt katet rebiv või irooniline, on see viimane asi, millega kokku puutuda tahetakse. Meie lehe seisukohti loetakse, arvestatakse, oodatakse ja kardetakse ning mõnigi kord muudab just Postimehe käsitlus ühiskondlikke protsesse, eelarvamusi ja hoiakuid. See paneb meile kindlasti suure vastutuse, kuid mis veelgi olulisem: tuletab meelde professionaalse ja eetilise ajakirjanduse olulisust. Ühel väärikal ajalehel – ma kirjutan ajalehest, kuigi mõtlen ka veebiväljaannet, sest «ajaleht» kõlab nii paganama hästi – peab olema mõju, ja Postimehe mõju on iseäranis tuntav.”

Vale. Lähenetakse alati rahvusluse, parempoolsuse nurga alt kus venelasi tambitakse ning vene elanikkonda esindavad poliitikud-arvajad on erilise küberkiusamise laine all. Postimees läheb inimesele kambakat tegema siis, kui lugeja seda soosib. See tähendab, kui Postimees ei peleta endast eemale oma põhilist tarbijat. Postimees läheb alati ohutut teed: tampida neid keda rahvuslased tampida tahavad. See on Eesti leht. Saad aru? Kui keegi Postimeest kardab siis on see hirm sattuda clickbait’iks, tänapäeva meedia ohverdusaltarile kus sulle lüüakse kõigi ees nuga rindu ja sellest tulevnevat verd lakuvad sealsed töötajad suure isuga. Kõik tahavad näha avalikku alandamist. Postimees pole kunagi mõtelnud kas see mida nad teevad on eetiline ja moraalselt õigustatud.

Ei ole. Postimees müüb verd ja tsirkust. Reaalne elu ei toidu. Ajakirjandus ei toida.

“Postimehe ülesanne on inimesi informeerida, nõrgemaid kaitsta ja kurikaelu nahutada ning sõnavabaduse ja demokraatia eest seista, kuid ajastu märk on ka see, et tänapäeval tuleb lahutada inimeste meelt. Selles vallas astuti eelmisel aastal suur samm edasi. Postimehe teemaveebid on jõudsalt kasvanud, muutunud põnevamaks ja mitmekülgsemaks. Nüüdisaegne meediaorganisatsioon peab tehnoloogiliste uuendustega ühte sammu astuma. Eelmisel aastal tegi Postimees märkimisväärse tehnoloogilise arenguhüppe. Kuna üha enam loetakse uudiseid mobiiltelefonist, valmis meil uus mobiilivaade, mis mahutab ekraanile rohkem uudiseid, on funktsionaalsem ja mugavam kasutada. Uudislugude jutustamiseks on valminud erilahendusi. Soovitan kõigil lugeda Roosmarii Kurvitsa ja Aarne Seppeli koostatud, Postimehe 160 aasta juubelile pühendatud veebiraamatut, mis on suures osas ka eesti ajakirjanduse ajalugu.”

Vale. Hussari selgroog praktiliselt kriuksub, kui ta endal keradeni suhu võtma ulatub. Postimehe tegutsemine artiklitepõhiselt näitab trendi, mis keskendub ühiskonna sihikindlale rahvusluse propagnda edendamisele. See tähendab, kui see on muidugi REFile äriliselt kasulik. Seega peab Postimees end mitte objektiivse maailmakajastuse edastajaks vaid uudiste loojaks. Neil on võim paisata oma versioon koheselt üle terve Eesti. Nad ütlevad, et sa pead neid kartma sest mis sa väike inimene ikka teha saad. Nii on Postimehest saanud (kuid mitte veel Ekspressi tasemel) avaliku hukkamise koht sarnaselt Rooma areenidele kus lõvid ja tiigrid kiskusid rahva lõbuks venelasi, poliitikuid ja muid mingil põhjusel ebasoosingusse sattunuid avalikult tükkideks.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et Hussar ja Postimees näevad end kui kohtuniku ja hukkajana kellele antud taevalik voli (ajakirjanduslik puutumatus) hävitada ja ülistada neid keda nad välja valivad. Vähemalt on Objektiiv selgesõnaliselt parempoolne. Kui sa loed Objektiivi siis sa tead mida sa saad. Objektiiv pole kunagi midagi muud väitnudki vaid on täpselt see millena ta end esitleb.

“Olen tihti mõelnud, et kui papa Jannsen satuks praeguse Postimehe toimetusse, siis mida ta märkaks või ütleks. Tõenäoliselt ei jääks tema tähelepanuta nüüdisaaegsed töövahendid, ekraanide ja info rohkus ning lugejate kohest tagasisidet võimaldavad veebilahendused, kuid olen enam kui kindel, et ta märkaks ka seda, et ajakirjanikutöö on ikka seesama. Tuleb maailma mõista ja mõtestada ning seda lugejateni viia.”

Huhh. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et Postimees on dinosaurus, kes ei kohane muutuva maailmaga ning on selle nimel taganenud kusagile ääremaale: justkui oleks tegu üleriigilise maakonnalehega. Ellujäämise ja klikkide nimel tehakse mida tarvis. Samas võõrandutakse uuest, nooremast põlvkonnast ning lugejate tõstmiseks on neil vaja kas sõda Venemaaga või mingit rahvuskonflikti. Pealkirjade ja sisu kaudu sündmuste moonutamine ja otsene edasine manipuleerimine, iganenud lähenemine maailmale ja ajakirjanduse institutsiooni kasutamine oponentide hävitamiseks kuuluvad kõik Postimehe juurde. Nii ei ole Hussari endale õlalepatsutamisest lugeda ühtegi eneseteadlikku kriitikanoolt. Hussari tekst oleks otsekui Pravdast kopeeritud kihutuskõne, kus parteil läheb aina paremini ja järgmine aasta on saak suurem. Paljastatud on palju spioone ja välisriikide mõjuagente ning läänelik propaganda lõpeb seal kus Postimees algab.

Isegi minu viitevabast ja kiiremas korras kirjutatud mõtisklusest on meie meediamaastikul puudust. Meil puudub täielik analüüs väljaannete koha pealt, sest ükski väljaanne ei soovi olla kriitika all. See on Nihilist.FMi ja igasuguste blogiplatvormide eelis: filtreerimata arvamus, mis ei teeni klikkidelt midagi ja elab ning sureb puhtalt oma suutlikkusest kõnetada lugejat. See on miski, mida Postimees ei suuda. Tulevik on piirideta ja Postimees kunagi üle piiri ei lähe.

Over and out,
Pärnits

10 Comments

  1. Hea, et sa tood näiteks Guardiani mis on biased left-wing labouri suuvooder.
    Kes üldse ütleb, et ajakirjandus peab neutraalne olema? Küll oleks viisakas oma poliitilised vaated lihtsalt avalikult selgeks teha.

      • mida fakki
        mina ei ole veel maailmas näinud ühtegi ilma konkreetse motiivi ja maailmavaateta ajalehte.
        see kas see konkreetne teematika sulle meeldib või mitte on hoopis teine teema.

        • Pärnits oma eheduses, mulle meeldib.
          Kas Pärnitsale meeldib, et mulle meeldib – see arutelu oleks juba liiga gay.
          Igal juhul, minna tuleb edasi!

  2. Postimees on rahvuslik ajaleht ? Ok, ma väidan, et Stormfront on sionistlik liberaalne portaal ja Maaja on kristliku moraali juhtiv häälekandja.

    Aga see selleks. Kanep ja venelased näitavad ühte väga huvitavat nüanssi ja nimelt seda et marksimusmus kommunismus on täielikult fossiliseerunud. Tegemist on Nõukogude Liidu lõpuaegadega kus viimase hädas kärutati välja revolutsioon ja kodusõda ilma et keegi asjaosalistest oleks aru saanud et 1989dal aastal inimesi need asjad enam ei huvita.

    Kanep ja venelased on 1961 aasta teema kus Kuuba kriis ehmatas Ameerika seaks ja samal ajal oli õhinal Trotskit lugev John McCain mures et suur koll Anslinger võib ta karjääri ära rikkuda.

    Aga meile on see näiteks, et marksismusel pole viimased 60 aastat mingit mõttetegevust toimunud. Ajusurm. Kanepi legaliseerimine on ju sama kui NLiidu lõpuaegadega kui prooviti kodusõda lõpuni sõdida ja ei saadud aru, et inimesi ei huvita enam Tšapajev ja Denikin samamoodi nagu tänapäeval ei lähe kellegile korda enam Anslinger.

    Kujutage nüüd pilti, kui Sinine Äratus hakkaks ntx ennast James Deani moodi riidesse panema või EKRE himutaks rahvast Mosgaziga ja lubaks Eesti majanduse Moskvitš 408 tootmisega käima panna ?

    Aga marksimus kommunismus võitleb ikka 1960date aastate lahinguid kus McCain oli ikka ilus ja kena ja teemaks olid kanep ja neegrid ja homod ja venelased. Sarnaselt NLiidu poliitbürooga kus tudisevad vanurid nägid avasilmi und Kodusõjast ja nende tallalakkujatset järelkäijad ei mõelnud üldse mitte midagi.

    James Dean ei ole enam seksisümbol. Hruštsov on surnud, Nixon on ka surnud, Anslinger on ka surnud ja te pole suutnud 60 aastat uut kolli välja mõelda. Õigupoolest te pole 60 aastat suutnud üleüldse midagi mõelda. Siiamaani mõtlesid McCain ja Soros ja Chomsky teie eest aga enam nad ei jaksa mõelda.

    • Mccain ei ole mõtleja, ta ei suuda enesegi eest möelda.

      • Nõus. 2 ülejäänut ja kogu Globaalne Eliit tervikuna ka pole. Paljudele meeldib ntx. Sorost kurjaks geeniuseks pidada aga kogu tema geniaalsus seisnes ju pahaaimamatu ühiskonna ootamatult krabamises. Sorosel on sama palju geniaalsust kui krokodillil kes pahaaimamatul suplejal munad ära napsab.

  3. Tere
    Tore et Nihilist pole surnud.

    Postimees on puhas kriisiporno ja negatiivse energia allikas, lugege kasvõi pealkirju, mida nad panevad. Mingi 80% on sellised, et hüppa aknast välja. Aga samas on see vist erakapitalil põhinev ettevõtmine ja no mis teed, kui selline on maitse.

    Kui lugeda kommentaare Postimehes, siis 80% või rohkem on seal keskealised kurjavõitu stammkunded ja anonüümsete kommentaaride kaotamine pole selles osas midagi muutnud. Mulle tundub, et raha nimel orienteerubki Postimees lugejakommentaaride järgi, mis on sellised pseudokonservatiivsed-nõukogulikud.

    Ja AddBlock on vaestele vanema sordi arvuti omanikele kohustuslik, kui ei soovi, et Postimehe Prisma-riba kompuutrit kokku jooksutaks.

  4. Warning! Postimehe iganesmiskujul lugemine ( if u buy that crap) alandab Teie IQ taset vähemalt 100 punkti võrra.

    Mental fukushima, mofkr. Foil for brain protection strongly recomended!

    V.a nekroloogid muidugi.

Submit a comment

Massive Presence Website