Petlik õnnelikkus

In SNAP

Istun praegu vanematega koos elutoas. Nad vaatavad filmi, mina aga ei suuda sellele keskenduda. Vaatan aknast välja ja näen, kuidas sajab laia valget lund, justkui jõulud oleksid taas käes. Vaatan neid rahulikult langevaid lumetutsakaid ja üritan meenutada, millal minu hinges viimati selline rahu ja vaikus valitses. Surun oma muremõtted hetkeks alla ja üritan täiesti rahulik tunduda.

“Emps, kuule,” ütlen teiselt poolt tuba.

“Mh?” küsib ema vastu, pilk televiisorile naelutatud.

“Mida sa teeksid, kui ma ütleksin sulle, et ma olen masenduses? Et mul on depressioon?” pärin ja jään pingsalt vastust ootama.

Ema ohkab. “Ära aja rumalat juttu.”

Pööritan silmi. Sellist reaktsiooni ma oodanud olingi. “Aga kui ma räägin päriselt?”

“No, kas räägid?” kõlab vastus ja ta pöörab esimest korda pea minu poole.

Manan talle vastuseks vaid võltsi naeratuse. “Muidugi mitte.”

Ta jääb minu tobedat naeratust uskuma ja sellega meie jutuajamine läbi saabki, ema pöörab pilgu telekale tagasi ja mina vajun jälle enda mõtetesse.

Ma lihtsalt tahaks teile näidata, kuidas kõik, mida te oma silmaga näete, ei pruugi alati tõsi olla. Öeldakse ju küll, et oma silm on kuningas, kuid on asju, milles silmad võivad meid eksiteele viia.

Mu vanemad ei ole absoluutselt halvad vanemad, ärge saage sellest valest iaru ega hakake kommentaarides mu vanemaid halvustama. Nad on väga head inimesed, nad on mulle andnud enam-vähem kõike, mida mu hing on vähegi ihaldanud kunagi. Ma ise olen teinud lihtsalt valesid otsuseid ja mind teeb kurvaks see, et inimesed usuvad seda, mida nad oma silmadega näevad.

Koolis klassikaaslastega juttu ajades, väljas bussi oodates või bussis juba istudes ei pane keegi tähele, kuidas ma huulde hammustan ja vägisi suunurki üleval hoian, et mitte nutma puhkeda. Ma saan aru, ega võõrad tõesti ei pea tulema lohutama või hakkama huvi tundma, kuid kedagi ei tundu see isegi kottivat. Kui ma näeksin bussis näiteks mingit inimest nutmas, vahet pole kas see on väike poiss või täiskasvanud naine, mind ikkagi huvitaks, mul hakkaks hale ja ehk isegi läheks juurdegi küsima, et kas kõik on korras. Ma muidugi ei oota, et mulle südant hakatakse puistama, kuid vahel on lihtsalt vaja teada, et keegi hoolib.

Ehk on asi tõesti minus, et ma ei ole suutnud omale leida inimest, kellele kõik auslt oma südamelt ära rääkida ja mingitki tuge saada. Ma olen ümbritsetud inimestest, mul on palju sõpru, kuid keegi neist ei ole selline, kellele tahaks minna asju oma hingelt ära rääkima. Ma isegi ei oskaks seda teha.

Kuidas see käima peaks?

“Tsau, kuule, tead, mul on depressioon. Jah, sa kuulsid õigesti. Mu elus on reaalselt 99% asjadest valesti ja väga halvasti, ma nutan lihtsalt päevast päeva,” ja lisaksin ilmselt naljatades, et ma ilmselt nutan päevas rohkem kui hingan. Siis jätkaksin:”Ma ei tea, mida teha. Mul on füüsiliselt ja vaimselt nii valus. Ma ei saa millegagi hakkama. Mul on vahepeal suitsiidsed mõtted – ma olen võtnud tablette rohkem kui peaks ja olen end jala pealt lõikunud, lootes, et äkki hakkab parem, kuid see pole sekundikski aidanud. Ma ei usalda ennast üksinda koju jääma, sest vahepeal need mõtted lähevad mu peas nii hulluks, et ma kardan, et teeksin endale viga. Ma sõitsin ükskord 42ga Õismäelt Kaubamaja juurde ja tagasi, siis tulen maha ja vahetan bussi. Terve see aeg tagaistmel nuttes.”

Ilmselt olen naiivne ja usun, et varsti saabki kõik korda, kuid uskuge mind, iga päevaga läheb kõik aina halvemaks.

Mind hämmastab lihtsalt, kuidas inimestel on nii ükskõik või kuidas nad usuvad seda võltsi naeratust, mis neile ette manatakse, teesklemaks, et kõik on korras. Nii kui mõni mu sõber vähegi ütleb, et ta on kurb, ma jätan oma mured kus kurat ja teen kõike, mis minu võimuses, et ta tuju tõsta.

Ma tean, ma hoolin teistest rohkem kui endast ja panen nende huvid alati ettepoole, kuid nii ei saa kaua elada.

Igakord, kui keegi minuga vähegi rääkima hakkab, pean ma nägema meeletut vaeva, et: 1) mitte nutma puhkeda 2) suunurki üleval pool hoida 3) mitte vastata “ma ei tea”, et pääseda pikemast vestlusest 4) häält normaalsena hoida (st mitte nutusena, kurvana, värisevana). See võib kõlada nagu väga lihtne asi, aga ma ei oska tegelikkuses näiteks sedagi teha et ühe käega hõõrun kõhtu ja samal ajal patsutan teise käega pead, niiet.

Lihtsalt palun märgake inimesi enda ümber. Isegi kui te ei tunne neid, võite vabalt pakkuda oma õlga neile nutmiseks või abi, kui nad vaid soovivad. Ja isegi kui nad keelduvad, te ei kujuta ettegi, kui palju see neile tegelikult tähendab.

14 Comments

  1. SOLK pidi ju enam mitte tuld saama siin lehel ? tra mis ila , keda sa leidma peaksid sa fucking debiilne tatt ? see tekst on nii fake, igast otsast, tra mis deprekat sa p6dend oled et sellist sitta siia laduda suudad ? kuradi tiinekas maailmavaludes, sa pole elu n2inudki veel. waste of space

    • Anna andeks, aga igal inimesel on enda arvamus ja pigem oled sina see debiilne tatt siin, palun õpi enne kirjutamine ära ja siis tule tagasi heiti loopima. Depressioon on asi, mis avaldub erinevalt igal inimesel ja ei tasu judgema kohe hakata. Lihtsalt tõmba ise nahhui siit palun.

    • Mõni 10-aastane võib olla rohkem läbi elanud kui sina oma 30+ eluaasta jooksul üldse kokku, seega ei loe minu vanus siin midagi. Pealegi on minu teismeiga möödas. Tänan muidugi arvamuse avaldamise eest, kuid nõustun ka sulle vastanud neiuga.

      • Kuidas saab 10 aastane omada suuremat elukogemust kui 30+ aastane lohh üldse kokku ? tekstist kumab läbi ainult minig sala haudumine ja võlts bithchiks olemine , sest nii on teistele cool…dafk =!? mis tunne on elada pidevalt naeratava tänavalitsi näoga ? kergem hakkab alles siis kui kõik on teada ja ei pea enam energiat raiskama mingi fucking naeratuse hoidmisel teiste heaolu jaoks. sa kas teed selle omaks või oled samsugne idioot edasi…mul suht pohh

  2. Aga kujuta ette, et sa vaatad aknast välja, kuidas lumehelbeke langeb ja siis ema hoopis küsib, et mida sa teeksid, kui ma siin praegu sulle ütlen, et mul on räme depressioon ja sellepärast ma vaatangi klaasistunud pilgul Reporterit. Ehk siis see on appiröögatus, aga oma lihane laps ei tee väljagi, vaid vaatab lund jne. Loomulikult emad ei räägi selliseid rumalusi, sest nende päralt on vastutus jms, nad lihtsalt ei saa endale lubada lapse õlal tühjaks nutmist. Ometi on Kanal 2 vaatamine kindlasti mingi ohumärk, mis esmapilgul võibolla ei torka silma, aga väärib armastava ja osavõtliku ligimese tähelepanu. Pole midagi teraapilisemat kui unustada oma isik ja ego ja pühendada end ümbritseva maailma ja universumi tundma õppimisele.

  3. Kes teab, see ei palju ei räägi.
    Kes räägib, see palju ei tea.

    Kui sa 5 kuud ei lähe korterist välja, sest sul on tunne, et elu on otsas, 18 aastaselt.

    Mis krdi universumi avastamine.

    See on ajukeemia nüke, mitte ” mõtle positiivselt, jaluta looduses.”

    • No see universumi jutt oli eneseiroonia loomulikult. Aga käesoleva teksti autor toob välja asjaolu, et tegu pole ainult kellegi ajukeemiaga, vaid sellel kõigel on lisaks mingi sotsiaalne mõõde. Sa hoiad suunurki üleval mitte niivõrd sellepärast, et teistel oleks tore, vaid sellepärast, et vältida “norutamisega” kaasnevat stigma. Ütleme otse, et melanhoolne inimene tundub maailmale ükskõikne, egoistlik, vihane, eraklik, põlglik, ülbe, nõrk, memmekas jne. Ta tõukab inimesi endast eemale ja on täielik munn. Et vältida veel hullemat isoleerumist, peab ta tegema nägu, et elu on tegelikult sitaks lõbus koht. Et teglt ka ta mitte ei maadle siin mingite sisemiste deemonitega, vaid muretseb meie kõigi pärast, st tal on mingi sotsiaalne mõõde ka siis, kui ta tegelikult istub kodus ja ei suhtle mitte kellegagi. Tal on mure ühiskonna pärast. Teda tõmbavad inimesed, kes on ise kuidagi hädas ja ta mürgitab oma kaastundliku kohalolekuga komistanute enesehinnangut ja nende võimet taas jalule tõusta. Inimesed hoiavad temast nagu katkust eemale ja see kinnitab melanhooliku väljakujunenud eelarvamusi maailma suhtes. Nagu kõik haigused, on ka depressioon rõve ja tülgastav ja soovin edu selle varjamisel korralike kaaskodanike eest.

      • Ma ei leia, et varjamine oleks kuidagimoodi negatiivne asi. Mõni inimene on kinnisem, mõni jällegi avatum. Ja ma ei kutsuks seda, mida ma tekstis mainisin, varjamiseks. Kui teele satuks inimene, kellele ma saaksin pihtida erinevaid asju vms, siis ma kindlasti teeks seda. Väga vähesed inimesed on sellise iseloomuga, et läheks ükskõik kellele ükskõik millest rääkima. Iga jutu jaoks on vaja õiget aega, kohta ja inimest. Igale inimesele ei saa kõigest rääkida jne.

        Ma ei soovi hakata lihtsalt inimestele rääkima, mis minuga toimunud on, mis mõtted mul peast läbi käivad ja mis mind siiamaale üldse toonud on. Ma ei soovi hakata teiste tuju rikkuma, sellest ka tulenevalt see võlts naeratus ja peegli ees korralikult harjutatud “Jaa, ausalt, minuga on kõik hästi”, millele järgneks sõbralik muie.

        Ma usun, et mõistaksite mind siis rohkem, kui oleksite taolist asja kogenud ja teaksite, missugune torm sees möllab. See ei ole kuidagi halvaga öeldud. Väga lihtne on lihtsalt depressioonis inimesele öelda, et “mine jaluta väljas, kuula linnulaulu ja elu läheb ilusaks”. Kas see ka tõesti nii töötab? Ei. Vastasel juhul poleks inimesed depressioonis, ei võtaks endalt elusid jne. Kõik asjad siin maailmas ei ole nii tähtsad.

        Siiski tänan siiralt arvamuse avaldamise eest.

  4. olles tundnud tõeliselt depressiivseid inimesi ja vaadeldes nii sellest jutust ja kommentaaridest õhkuvat olemist tekib tunne et ohvrikompleks või lihtsalt hiline puberteet,
    Huvitav et seda naeru teesklemist on väljapaistvalt rõhutatud- ka märk hoopis muist probleemidest kui depressioon.
    Lapsed saage oma self diagnoosidest yle ja hakake elama bljää

  5. Ma usun, et sul on raske. Ma usun ka seda, et mõnikord on võõrale palju kergem oma muresid rääkida kui ennast kokku võtta ning tuttavatele/sõpradele tunnistada, et sul on masendus. Ka sõbrad ei reageeri alati nii, nagu sa ootaksid. Igatahes, kui sul on vaja kellelegi ennast tühjaks kirjutada, siis mu postkast on avatud!

  6. Kõik, kes te siin soojalt soovitate, et inimene peaks ennast ise aitama, erinevaid eneseabi- ja filosoofiaraamatuid lugema või pargis ennast linnulaluga ravima – read MY name! Mul oli/on depressioon, krooniline. Pargis võid käia ja ahastusest nutta selle üle, kuidas sa normaalse inimese kombel sellest päikesepaistest ja suleliste sirinast rõõmu ei suuda tunda, kuigi näed, soovitati, pidi aitama, kunagi ju täitsa meeldis… Üpris vähe kasu on ka sellet, kui mõni “mina olen ka teinekord ennast sitasti tundnud, aga mõtle selle peale, et sul on katus ja toit ja blää blääääää määäääääääää… Aafrikas elavad inimesed hoopis kehvemates tingimustes! Saa juba üle, kasva üks kord suureks!” mingeid *elutarkusi tuleb jagama… kui on ILMNE, et see isik pole midagi ligilähedastki elu jooksul tunnetanud, sestap ka arusaamatus ja väär arvamine arusaamisest. Ei saa vihane olla, ei saa sõimata, mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea ja selle eest ei peaks talle veel kõrri kargama. Las kõiketeadjad teavad kõike edasi, elu läheb sellest hoolimata edasi. Nüüd üks päris soovitus… mine teraapiasse, ära söö neid tablette vaid mine, leia selline terapeut, kes päriselt suudab kuulata ja veidi suunata, mitte üleliia targutada ja õpetada, kuidas elu peaks elama. Õige terapeut suunab sind selliselt, et sa teed ise need avastused ja saad (LÕPUKS, KUNAGI) ennast ise sellest südantpigistavast, hingematavast ning kõikehõlmavast mustast mädamülkast välja rebitud! Win or die trying, all there is to it…

Submit a comment

Massive Presence Website