Perse kukkunud aastad

In 50HALLIVARJU

Nii mõnigi aasta tagasi seisin koolitrepil… Köik tundus uus ja huvitav..
Räägin siis enda põhikooli ajast, mille algusaegu ei sooviks mäletadagi. Olen sellest kõigest küll juba ammu ammu üle saanud, aga tahtmine sellest kellelegi rääkida, see lihtsalt oma südamelt ära saada piinab mind siiani.
Esimene klass ei olnudki kõige hullem, kõik suhtlesid kõigiga ja oli selline lõbus läbisaamine.. Mina kui ilma isata suures peres kasvanud neiu ei teadnud sellisest asjast nagu kiusamine veel väga midagi. Muidugi sai vendade-õdedega kakeldud ja eks üksteist ka kiusatud aga sellist vaimset hävingut poleks ma iial osanud arvata.

Kõik algas umbes teisest klassist, kui hakkasid välja kujunema sellised sõpruskonnad, kokku hoidsid sugulased ja lapsepõlve tuttavad, kellel emme-issi rahaga eputamine oli tavaline asi. Minul sellist võimalust polnud, ema kasvatas mind ja mu õdesid-vendi üksi ning selajal (kui ma õigesti mäletan) Ta tööl ei käinud. Elasime maakohas, kus töövõimalusi oli väga vähe.
No algas see kõik siis sellest kui minul olid vanemate õdede riided/koolikotid. On kah asi eks. Aga jah, sellepärast sain endale igasugu hüüdnimesid mis siiani peas kummitavad ning nende sõnade lausumine paneb siiani südame kloppima.

Alati ei piirdunud asi vaimse vägivallaga, sain ka mõnelt enda klassi poisilt vahel jalaga nii kõhtu, selga – üksköik kuhu, peaasi et sai virutada.. Olin selge erand, ainus enda klassist. Sellest kõigest hoolimata olin ainult viieline, ma sain hakkama, ma tahtsin neile näidata et suudan olla parem kui nemad, isegi siis kui mul ei ole raha! Kuid see ei teinud asju siiski paremaks, hakkasid tulema uued hüüdnimed ( Tuupur, pugeja, nohik- labased, aga tolajal solvavad). Ma ei tahtnud enam kellegiga rääkida, hoidsin omaette, Valasin pisaraid igakord kui kodupoole jalutasin, et mitte keegi kodus ei näeks.

Oli kusagil 3-4 klass kui leidsin endale sõbranna. Teadsin teda väiksest peale, aga ka tema eiras mind varem. Elasime samas kortermajas, niiet saime peale tunde koos mängida. Üldjuhul veetsimegi aega temaga koos, mängisime nukkude, mõmmide, autode ja absoluutselt kõigega! Astusime koolis koos teistele vastu, meist sai ideaalne liit. Kaitsesime üksteist oma elu hinnaga. Kiusamine ei lõppenud aga asi läks minu jaoks kergemaks.. Mul oli keegi, kellega seda kõike jagada.. Vaikselt hakati ka mind omaks võtma, julgesin olla see kes ma olin ja ei hoolinud enam nendest nõmedatest sõnadest. Ka meie klassi neiud hakkasid mu eest välja astuma. Vahel sain ikka igasuguste sõnade osaliseks, hakati kirjutama mulle salajasi kirju ( Oled sa lesbi? / Lits oled! / Kas sa (Jätan söbranna nime mainimatta) olete juba seksinud ka??? ) See kestis ja kestis, jälle leidsid uue asja mille nimel mina kannatama pidin.

Seitsmendas klassis leidsin ma alkoholi ja tubaka. Hinded lagesid 5,elt 2hele . Tundides kohal ei käinud, ime pole ka miks hinded nii madalad.Olid iga nädalavahetused pralled, kus ma ei joonud ennast küll täiesti segi, aga piisavalt pruugitud sai küll. Hakkasin suhtlema endast 4-5 aastat vanematega. Nemad juba ammu teadsid mis on alkohol ja suits. Sõitsime öösiti autodega ringi ja mina loll lasin oma emal muretseda. Ema helistas iga poole tunnitagant et kus ma olen ja millal koju. Vahel nuttis, vahel karjus. Esimese alkoholi mürgituse sain kui olin 12. Neid on olnud mul elus 2. teine oli siis kui olin 14.

Kui sain 15 tulin ma sellest jamast välja. Palusin oma ema käest andeks, enam ei joo, vahel ühe siidri( Korra 3me kuu tagant ja nii seltskonna mõttes). Andsin emale igast oma liikumisest teada, ja ema sai aru, kui soovisin mõni õhtu kauem sõpradega väljas olla. Ma armastan oma ema, ausalt. Ma kahetsen siiralt et nii läks. Seitsmenda klassi lõpuks oli kiusamine enamvähem läbi, meie klassist läks ära mitu sellist poissi, kes mu elu põrguks muutsid.. Ja mina, ma olin õnnelik, olen siiani, ma sain hakkama, ma olen tänulik teile kõigile. Ma ei oleks selline nagu ma olen, vihkan seda kui kedagi kiusatakse. Elan oma elu, põhikool on seljataga ja mul on palju sõpru, kes armastavad mind sellisena nagu ma olen.. Ja ausalt, palun rääkige sellest oma vanematele, nii on kergem.. Ausalt.

1 Comment

  1. mind kiusati ka põhikoolis, ma pole siiamaani kellegile sellest rääkinud, uskumatu. Vahepeal tuleb ikka meelde mida tehti mulle. Sellele on valus mõelda.

Submit a comment

Massive Presence Website