Pelguranna Holden Caulfieldi agulikarjäär

In NIHILIST LABS

Tagalinna garaažidepadrikust eeslinna paneelidesse

zoom-in

1

Deniss imeb sigaretti, teises käes mängupult. Ekraanil jookseb püssiga neeger mööda geto tänavaid. Galina askeldab pliidi ääres ja praeb pelmeene, õhk on praadimise lõhnast ja sigaretisuitsust paks. Puhta parkettpõrandaga altaril asetseb kolm maagilist eset:

  • grinder, mille teisele korrusele topitud vaigused tükid jahvatatakse esimest korrust veskina keerutades peeneks, nii et kolmandale koguneb peeneks jahvatatud kivi, neljandale aga kergelt läbipaistev, kleepuv THC-tolm, pothead´ide rahvaluules peaaegu Püha Graali seisusse tõstetud keef,
  • 2) poljana ehk nelinurkselt lahti volditud paberileht, kuhu peeneks jahvatatud stash puistata, et see seal tubakaga kokku segada, ja
  • 3) joint ise, mille keeramine on peen täpsust nõudev töö ning mis toob inimesed kokku ja ühendab neid, pannes nad hindama vastastikkust austust ja usaldust.

Deniss ütleks, et respect ja responsibility on seotud mõisted. Sellel teadmisel baseerub tema varane elutarkus ja kiirelt omandatud ellujäämiskogemus. Paneelmajatihnikutes elab endiselt noori aborigeene, kelle neotraditsioonide kese on vene kriminaalkoodeksist ja afro-ameerika getokultuurist kokku sõlmitud käitumisnormide ja suhtlemistavade süsteem. Deniss räägib vabalt eesti, vene, inglise ja veel kahte maailma keelt, kusjuures tema vanemad on umbkeelsed halli passi omanikud, tema ise aga anglo-ameerika meediaruumi vaimsuses ja pealinna urban mentality melus arenenud multitalent. Seepärast nimetabki ta ennast maailmakodanikuks.

Гражданин мира.

Üheksakümnendate segastel aegadel vene immigrantide proletaarperekonnas sündinud noormehena pole Denissil mingit otsest seost ei Nõukogude Liidu ega Venemaaga üldisemalt. See varastes kahekümnendates eestivenelane on lähedalt näinud hoopis kohaliku slaavi kogukonna vastuolulist suhestumist uue vabariigi sünni- ja arengulooga ning tunneb sääraste lõimumisprobleemide tausta. Ilmsesti näeb Deniss antud küsimust veidi teise nurga alt kui keskmine eestlane. Liidu kokkuvarisemine on tema vanemate mälestustes eelkõige halvaendeline kaoseperiood, sest Eestimaa tööstuslinnadesse ja -linnakutesse küüditatud venelaste järeltulijatel kadus ühekorraga nii identiteet kui tulevikuperspektiiv. Ehkki eesti kogukonna vabadusepüüdeid ei saa kuidagi kahtluse alla seada, tuleb ometi mõista, et eestivenelaste teistsugune taju Nõukogude Liidu lagunemise küsimuses on ajaloo paratamatu taak, mitte konkreetse rahvusrühma süü või kuritahtlikkus.

20160722_204820

Kolmanda põlve eestivenelased on oma vanematest märksa enam integreerunud nii kohalikku ühiskonda kui globaalsesse kultuuriruumi üldse. Nad orienteeruvad vabamalt eesti- ja ingliskeelses infoväljas, tundes samas ka kohaliku slaavi kogukonna karakterit ning uudispärimust. Nende vanematele tähendas NSVL-i kokkuvarisemine vaimse kodumaa hävingut ja kommunismimüüdi purunemist, kapitalismi tulek ei pakkunud aga mingeid erilisi lootusi ega ühtsustunnet. Nõnda polegi slaavi immigrantide järeltulijatel usku ei Eestisse, Venemaasse ega USAsse. Nad on XXI sajandi lapsed, multikultuurse tulevikuruumi esimesed esindajad. Võiks isegi öelda, et nad on nihilistlik põlvkond, kel pole rahvust ega emakeelt ning kelle sotsiaalelu käib võrgu vahendusel üle terve planeedi, lähedased suhted sõlmitakse aga tänavanurkadel või linnaparkides. Denissist on selline keskkond vorminud poliitiliselt teadliku noormehe, kes positsioneerib end kui kommunisti ning on valusalt teadlik üha suurenevast lõhest maailma vaeste ja rikaste vahel.

Ehkki riiklik võimuaparaat eestivenelasi natsionalistlikel alustel ei represseeri, on linnade ja linnaosade getostumine ning eestlaste ja venelaste segregeerumine silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Selle eraldumise juured ulatuvad juba nõukogude aega. Parteiladviku eesmärgiks polnud sundliitlaste maadele asustatud vene tööliste kohalikku kultuuriruumi integreerimine, vaid kultuuride ühtlustamine ning seda ilmsesti sotsialistliku uudispärimuse ja venekeelse infovälja kasuks. Hetkelises poliitilises ummikseisus pole mõtet süüdistada ei Eesti riiki ega ka kohalikke venelasi. Tegemist on mitmesuguste ajalooliste protsesside paratamatu tulemusega, millele praegune poliitiline olukord eriti soodsat valgust ei heida.

Sellegipoolest on noorte eestivenelaste seas näha pikatoimelise integreerumisprotsessi esimesi vilju. Denissi ringkonnas olen näinud üheksakümnendatel sündinud noori, kes suhestuvad maailmaga läbi ühtse anglo-ameerika kultuuriruumi ega oma rassilisi või rahvuslikke eelarvamusi, väärtustades eelkõige sotsiaalsuhteid ja individuaalseid vabadusi. Paljud nende seast räägivad pea aktsenditut eesti keelt ning vaid slaavipärased näojooned viitavad nende algsele päritolule. Ka nimed on sellistel poistel ja tüdrukutel tihtilugu internatsionaalsed nagu 90ndatel sündinud vene keskklassi lastel üldse. Maria ja Aleksandra, Max ja Anton ning nõnda edasi. Mõnikord eestipärastavad vanemad ka oma laste perekonnanimesid, lootes nende elukäikusid sel moel läbilöögivõimelisemasse suunda käänata.

patsaanid2

Eesti ja vene noored puutuvad aina enam kokku nii lasteaedades kui koolides, ometi ei pruugi nii veel toimuda tõelist integratsiooni. Denissi ringkonnas on lõimumise võtmeks tõsiasi, et paljukeelse eestivenelase hea kivi toob kokku mõlemast rahvusrühmast noored ning ühiselt hallatav meediaruum teeb võimalikuks vastastikuse dialoogi ja teineteisemõistmise. Seega on Denissi punkris jointi jagavate noorte hulgas needki tulevased lapsevanemad, kes oma võsukesi solidaarseteks indiviidideks kasvatades ühiskonda inimestevahelisele üksmeelele taas sammukese lähemale viivad, aidates lahendada neid probleeme, mis praegusaja poliitikute silmis ületamatuteks raskusteks on kasvanud.

 

2

Aga praegu kulgeb Denissi elu tema kümneruuduses kööktoas aguliaskeesi sumisevas vaikuses. Smogedes on korteri aknad lahti ka siis, kui väljas pitsitab viieteistkümnekraadine pakane ja klaasile puhkevad jäälilled. Korteri rauduks on alati lukus, sõbrad räägivad teineteisega poolihääli. Mõnikord kamandab Deniss teised ootamatult vait, ta olevat koridoris midagi kahtlast kuulnud. Siis läheb Galina uksesilma juurde ja piilub, kes seal kõnnib. Kord, kui ma selle üle irvitasin, heitis Deniss mulle sünge pilgu.

„Sind polnud siis, kui mendid käisid.“

Selle lause kaja mu kolbakumeruses torkab siiani. Sind polnud siis, kui mendid käisid. Sind polnud siis, kui vanem vend kaks aastat sai, ja sa ei pea kartma maja ees parkivate tundmatute autode klaaside tagant vilksatavaid mehi. Sind polnud siis, kui Aljoša ODga läks, ja sind polnud siis, kui sinistest vilkuritest hakkas läbi immitsema kiskja lõrinat.

Sind polnud siis, kui mendid käisid.

Sünge pilk. Õigupoolest seisavad Denissi-tüüpi diilerid narkomaailmas tankistide rollis. Kaubaga riigipiiride ületamine ning selle müüki parseldamine ulatub sügavamale krimiskeenesse, millest lihttarbija suurt midagi ei tea. Vahelüliks sobitatud diiler kuulub oma klientidega sageli samasse sotsiaalsesse klassi, ent lävib ka kriminaalse bardoga, mille seadused mugavusühiskonna mugandatud reeglitest hoopis karmalikumaid printsiipe järgivad. Sinu tegudest oleneb otseselt ka su edasine käekäik ning kurja õied kõrvetavad kibedalt.

graf-pags

Diileril on seega ohualdis roll, mis annab täitjale küll võimaluse mõistlikul määral raha teenida, ent eeldab samas ka pidevat, stressirohket tööd. Jõustruktuuridel on lihtsaim tuvastada just ilma katuseta ja korruptiivsete sidemeteteta diilereid, kes kehastavad oma olemuselt kõige ohutumat lüli uimastiäri pikaks venitatud ahelas. Tasased düüdid, kel vaja seda otsa ennekõige oma habit´i ülalpidamiseks ning vaikseks, tagasihoidlikuks eluks kusagil pealinna getostunud perifeeriapiirkonnas.

Aga kinnivõtmise korral istub diiler nii suurte kui väikeste eest, kusjuures kohtuotsused küündivad vägistajate, peksjate ja mõrtsukatega samade määradeni. Kanepi kasvatamise ja müümise eest on Eestis määratud nii pikaaegseid tingimisi karistusi kui ka reaalseid, ühe kuni kuue aastani küündivaid vangistusi. Samasuguseid abinõusid rakendatakse ka kõikvõimalike vägivallakuritegude korral, ehkki nende kuriteorühmade olemus ja tagajärjed paiknevad diametraalselt erinevatel tasanditel. Narkoäri saab kahtluse alla seada vaid moralistlikus mõttes, sest oma olemuselt pole uimastites midagi ohtlikumat kui näiteks alkoholi- või tubakatööstuses, relvakaubandusest rääkimata. Vägivald seevastu on universaalne, keelelisi, kultuurilisi ja ka liigilisi piire ületav sotsiaalne nähtus, mille tuumprobleemiks on juba oma olemuselt allasuruv ning kannatust põhjustav füüsiline akt. Seega ei saa uimasti- ja vägivallakuritegusid sisulises mõttes võrrelda, ometi mõõdetakse nende sooritajatele karistusi samade kaalupommidega, sageli uimastikurjategijate kahjuks.

Kui teismeline Deniss venna kaudu endast paar aastat vanema Aljošaga tuttavaks sai, tulidki tema esimesed otsad tänavabisnisis. Kiiresti lähedaseks sõbraks saanud Aljoša puges üha sügavamale ärisse ning vedas Denissi ja tema vanemat venda endaga kaasa. Amfiga tulid hiigelkasumid, aga ka ohtlik elu ja katusevajadus. Sinised adidased ja ergutid otse veeni viisid mõne kuuga seisu, milles edasine ühiskonnas funktsioneerimine osutus ajutiselt võimatuks. Kui Deniss kuu aega enne lõpetamist koolist välja lendas, viskas ema ta asjad ukse taha. Võibolla mõtles, et poeg võtab niiviisi aru pähe, palub andeks ja tuleb koju tagasi, et minna vastu oma helgele tulevikule kapitalismigetos. Kooli, tööle ja õndsasse pensioni turvalises, ettemääratud tulevikumaailmas.

20160722_221407

Aga Deniss ei läinud koju. Oli parajasti vanema venna narkobisnjaki kõrgaeg ning loomulikult võttis too noorema enda juurde. Üsna hiljuti üüritud korterilahmakas oli luksuslik, sauna ja rõduga, vaatega üheksandalt üle autotuledes lasna. Elu oli luksuslik. Kristallsinised ja teemantlillad kettad. Koksitriibud, joindid ja õlu. Piisavalt und ja puhkust. Piisavalt raha, et priisata. Paraku lõppeb seda tüüpi amfiäri sageli k i i r e l t: kiire kasumi, kiire luksuse, kiire läbipõlemise ja kiire hävinguga. Vanem vend võeti peagi ühe narkoralli käigus kinni ja Deniss sattus ootamatult tänavale, üsna üksi ja varata.

Algul passis ta siin ja seal, ühe või teise sõbra juures. Aga usalduse kogunedes hakkas tasapisi iseseisvalt diilima. Amfist tõmbus eemale, ei teinud enam triipu ega sahkerdanud gedodega. Praeguseks istuvadki pea kõik selle äriga tegelenud sõbrad kinni, kõige halvemini läks aga uljal Aljošal. Ametlikus tunnistuses seisab poisi surma põhjusena üledoos, aga Deniss krimpsutab sellest rääkides nägu.

„OD on peamine viis, kuidas tülikaks muutunud kamraadidest lahti saada,“ ütleb Deniss. „Kedagi ei huvita ju, mis tegelikult juhtus.“

Mida vähem lahendamata mõrvu või ebameeldivaid uurimisprotsesse jaoskonnatöö kaasa toob, seda parem  politseile ja jõustruktuuridele. Seda enam, et anonüümsete narkarite vahelised arveteõiendused ei lähe tõepoolest eriti kellelegi korda, Aljoša aga oli oma elu viimasel veerandil kõige pesuehtsam uulitsanarkar, kellesarnaseid Kopli või teiste aguligetode tänavatel veel näha võib.

20160722_205654

„Mitte ükski asi peale fenta ei pakkunud talle lõpuks enam rahuldust,“ räägib Deniss oma surnud sõbrast. „Päris lõpuks oli ta maniakk valmis. Raha oli tal alati liiga vähe, teda oli hirmus vaadata. Ta lasi kõiki üle, mind, mu sõpru, kõiki! Aga teatud tüüpe ei maksa üle lasta. Tegelikult ei maksa üldse kedagi üle lasta, seda olen ma Aljošalt igatahes õppinud.“

Deniss teab, mida räägib. Noor eestivene diiler on püsinud juba üle poole dekaadi ning see on toimunud nii sujuvalt ja lootustandvalt, et väärib teatavates ringkondades juba mõningast respekti. Teinekord kuuleb lugusid ka nendest, kel nii hästi läinud pole. Snitch´ijate poolt mentide kätte mängitud algajad diilerid, naabrite poolt välja nuhitud botaanikud oma kümnekonna taimega ning muud sedasorti õnnetused. Aga Deniss on roninud mööda agulikarjääri visalt ja läbimõeldult, et vältida sekeldusi nii uimastikaubitsejate, mentide kui ka oma klientide, agulikeeles lihtsalt sõpradega.

Aastaid tagasi, olles mõnda aega sõbra juurest sõbra juurde elanud, leidis Deniss lõpuks püsiva elukoha ühes taga-lasna kuuris. Seina ääres vedelesid mõned lauad ja telliskivid, nende kõrval kušett ja sisseehitatud raudahi. Isegi kitsas aknapilu laia kahepoolse ukse kohal, pleiss missugune.

Deniss jäi sinna peaaegu aastaks. Kapitali muudkui kogunes, äritsemiseks ostetud gedode hulk kasvas ja klientuur muutus püsivamaks. Millalgi õnnestus muretseda tuba odavasse agulihostelisse, läbisegi prostituutide ja seljakotituristidega. Toimus episood, mille käigus halvad tehingud ja linnakeskuste vestibüülides diilerdamine Denissile peaaegu saatuslikuks said. Pääsemine toimus üsna napilt, olles põhimõtteliselt initsiatsioon ellujääjate ringi.

20160722_205957

Nüüdseks on elu edasi läinud. Tänavad harivad iga sammuga ja kolkageto kvartaleid mõõtes koguneb ajuhalli. Sõprade ring on kindel ja usaldusväärne ning äri aetakse targalt ja läbimõeldult. Asjaosalised on rahul ning ajutiste paranoiahoogude möödudes tajutakse Denissi kümneruuduses kööktoas ümbrust jälle tüüne ja turvalisena. Kivi aitab mööda saata hommikuid, päevi ja õhtuid ning suurt enamat üks vähenõudlik maailmakodanik Kopli paneelide vahelt ei ootagi.

 

3

Deniss hõõrub silmi. Telefoniekraan näitab 12:43.

„Nii vara siis..“

Ta köhib pisut ja kougib pakist ühe winstoni.

„Kui kauaks?“

Põrandale lükatakse kaks kümnekat. Deniss põrnitseb neid ja klõpsab sigareti põlema. Galina toob kella.

„Tunniks, jah?“ küsib ta kümnekaid nähes. Sõber noogutab. Kellale tõstetud tükid tunduvad pudedad, oranžide õieniitide ja läikiva kristallkorraga. Priima värk ühesõnaga.

„Teeme peale kah või?“

Noogutatakse.

„Teeme.“

Kõik viskavad mingi osa grinderisse ja stash saab kokku samamoodi nagu sõbrad jointi taga, kusjuures see anglo-ameerika keeleruumist laenatud sõna tähendabki otsetõlkes „ühinenuid“. Joined . Kogu kiviringi filosoofia baseerub jagamisel ja vendlusel ning need, kes küüned ainult enda poole hoiavad, satuvad ehtsate savupeade hulgas põlu alla.

„See näitab inimese kohta nii mõndagi, kuidas ta oma jointi suitsetab,“ seletab Deniss. Üldiselt on kaks viisakat hit´i Kopli kiviringide etiketinormiks. „Aga mõni imeb nii ahnelt, et joint läheb sellest küünde. Ahnus on halb märk. Sellistega ei taha ma tegemist teha.“

Küüs tekib siis, kui joint vaid poolenisti ära põleb, nii et teist poolt tšäksiga kaasa peab aitama. Venekeelses slängis öeldakse sellise nähtuse kohta „rõdu“.

            Балкон.

„Ega mul kivist kahju pole,“ seletab Deniss. „Aga sõpru peab valima. Muidu seda ametit kaua ei pea.“

Deniss teab, millest räägib. Tema kõige lähedasemaks sõbraks on noormehest kakskümmend kaks aastat vanem Galina, kellega koos on tuldud läbi paksu ja vedela.

„Saime kokku juba siis, kui ma alles kuuris elasin,“ meenutab Deniss, kes on naisega nüüdseks juba aastaid koos elanud. „Galinat usaldan ma nagu iseennast. Koos on meil kergem.“

20160722_205839

Tänavadiileri amet on midagi enamat kui paljas töö. See on elustiil, millega käib kaasas pidev enesekontroll ja olelusvõitlus. Ometi eelistab Deniss riski raskusest hoolimata mööda tänavaid jõlkuda ja gedodega kaubelda, sest vastasel juhul peaks ta viima oma keha ja hinge Hesburgeri teeninduskomando või mõne teise sedasorti asutuse lihaturule. Aga seda Deniss ei taha. Pelguranna Holden Caulfieldina on temagi ümbritseva keskkonna silmakirjalikkuses, materialismis ja hoolimatuses pettunud ning tahaks elada kuidagi teisiti. Kenamini.

„Inimesed on nii ahned ja rumalad,“ kaebab ta vahel. „Tahaks midagi muud, midagi… head.“

Aga seda „head“ saab liiga harva. Patsaanide vägiteod tekitavad vastikust, prostituutide aukus põsed tõukavad eemale ning rõhuvad hinge. Kõik on nii hall, räpane ja egoistlik. Vaene, aga sellegipoolest halastamatu. Võiks olla ka teisiti, ühtehoidev ja hooliv, aga kes sellesse enam usub. Kõik märgid osutavad ju teisale, individualismi ja eneseupitamise suunas.

Denissil pole aga suuri rahalisi ambitsioone või kuulsusejanu. Temale piisab Kopli kümneruudusest kööktoast, Galinast, mõõdukast kivivarust ja sellest rahanatukesest, mis ta oma äriga teenib. Ta proovib vaid ellu jääda ega unistagi millestki enamast. Või nii see enamasti näib.

Aga mõnikord harva hakkab ta äkki rääkima, et tahaks koos Galinaga ära sõita. Tulgu ma kah kaasa, naerab ta. Kusagile Aasiasse näiteks. Elaksime seal anonüümselt ja rahulikult mõnes külas või väikelinnas.

„Inimesed tunduvad seal kuidagi… viisakamad,“ räägib Deniss mõtlikult. Korraga paistab ta väga noor, hoopis noorem kui tavaliselt. Kui kõhn ja habras ta tegelikult on, mõtlen ma. Kui haavatav.

avapilt

Aga sealsamas heliseb telefon ja hetkeks nähtavale ilmunud pildike paiskub taas olematuks. Denissi ilme on  jälle asjalik ja kergelt resigneerunud.

„Привет,“ kohmab ta telefoni. Kuulen õrna venekeelset suminat.

„Ну давай, пять минут.“

Ta tõuseb kerge ohkega diivanilt.

„Peab minema,“ seletab ta mulle. „Sõber ootab juba.“

Me jätame maja ees hüvasti ja läheme mõlemad ise suunas. Mõnekümne sammu järel vaatan korraks tagasi, aga Denissi ei paista enam.

Küllap on mõni märkamatu kangialune ta juba neelanud.

 

 

 

raudtee-rekonstruktsioonilLinda-Mari Väli

Martin Luiga fotod

Pagulastoimetus

5 Comments

  1. pahaks ei pane, aga samas ega päris täpselt mõista ka ei oska, et millised selle elustiili eelised siis ikkagi on, kasvõi siis mistahes leimi igapäeva tööga võrreldes.

Submit a comment

Massive Presence Website