(PEDO)FILIA PATRIAE

In KÕRGNIHILISM

Eesti pedoprokurörid on küünilis-küündimatu element, mida lapspornovastase võitluse sildi all kasutatakse süsteemikriitikute vaigistamiseks. Võtame näiteks Lea Pähkeli. Kus on tema päristöö võidud? NIHILIST.FM andmetel juhtis hiilgav jurist Pähkel kriminaalmenetlust, mis puudutas Eesti teismelise poisi 2008 aastal enesetapuni viinud Hispaania netipedofiili Benjamin Cabello Sanchest. Pervert vahistati alles tänavu märtsis. Võib arvata, et vahepealse 9 aasta jooksul Sanches teps mitte käed rüpes ei istunud. Eesti seaduste järgi aga on tema 2008 aasta teod kas juba aegunud või aeguvad järgmisel aastal. Nii tõhusalt ja südamega võitleb proua Pähkel päris pedofiilidega.

Kolm on kohtu seadus, Markii de Sade’i ja Nabokovi kõrval jõudis NIHILIST.FM toimetusse veel üks kuriteoteade – teade pornokirjanike Jüri Ehlvesti ja Vladimir Sorokini teoste levitajate suhtes:

“Silitasin ta vasikamokkadena siledat ja pehmet häbet. Sain näppude vahele tillukese kliitori ja see oli oli tugev, kivikõva. Küsisin: oled sa seda varem teinud?” (Jüri Ehlvest “Päkapikk kirjutab”)

****

“Hitler rebis Vesta püksid puruks ja tõukas teda. Tüdruk vajus sirelilillat-valget-kuldset värvi katteriidega diivanile. Adolf roomas põlvili tema juurde, lükkas ta jalad laiali ja venitas sõrmedega halastamatult lahti ta häbememokad, mida katsid alles üsna pehmed karvaudemed.” (Vladimir Sorokin “Sinine Pekk”)

Pole üllatav, et kuriteate esitaja sai seekordki nautida kõrgemat sorti kaarega uriinijuga krae ja juuste vahele: “…. Võttes arvesse, et Venemaal [!!! – toim] loeti teos kunstiliseks teoseks, ei saanud ega pidanud Eesti Vabariigis teose levitajad ette nägema, et tegemist võib olla pornograafilise teosega ning neil puudub tahtlus võimaliku pornograafilise teose levitamiseks.”

Kui jutuotsa veidi üldisemas suunas käänata, siis meie jõuametkonnad on käsi-käes IRL-i poistebändiga kujundanud Eestist ühe täitsa triksis-traksis politseiriigi, kus uusi karistusnorme tuleb nagu pardipersest, aga normirakendus sõltub ainuüksi pedoproksi suvast. Igaühe kuklas peab tiksuma teadmine: äkki mina ka… kas juba tullakse…? Soe pesu, seep ja kuivikud olgu alati valmis, sest keegi ei tea, millal tullakse. Ajalugu õpetab, et hirmuõhkkond annab karistamatu pinna vägivallaks ja sigatsemiseks. Mille poolest erineb Kender Mandelštamist, Isaak Babelist või Boriss Pilnjakist, kes 30-ndatel loomingu pärast hävitati? Seni on ta elus.

Meetodid muutuvad, mentaalsus jääb. Nüüd trikitab moodne kavalpeast silovik ajakirjanduse kõrval ka sotsiaalmeedias. Näiteks Justiitsministeeriumi avalike suhete juhataja Riina Solman jagas 15. aprillil lõõgastusvanne müüva advokaadi Heidi Rajamäe-Pariku kodanik-haarab-sule-stiilis “poleemilist murekirja”.

Loomulikult oli see puhas juhus. Kuigi proua Solman on IRL-i eestseisuse ja volikogu liige, kelle parteigenosse Reinsalu 2015 suvel ilma konkursita (!) kõrgesse ametisse lennutas. Heidi-nimelise advokaadi kohta teame ainult niipalju, et disain aitab müüa. Arvata võib, et tädi teab, millest räägib – eks rahategemiseks ole iga kaup kõlblik.

***

***

***

***

2 Comments

  1. No kuulge.

    Ma ei usu, et isik, kes Jüri Ehlvesti peale kaebuse kirjutas, on see sama isik, kes Kaur Kenderi peale kaebuse kirjutas. Väljaarvatud juhul, kui seda tegi Kaur.

Submit a comment

Massive Presence Website