Pärnitsa semiootiline pimedus, ehk habemega nali

In STREETNIHILISM

Peopesad sügelevad, kätte jõuab õhtu,
siis ma löön sulle rusikaga kõhtu.
Balti jaama taga, Viru hotelli ees,
seal olen mina kõige kõvem mees.

Ref:
Mees sa ei tea, kui kiiresti ma löön(2x)
noorte seas populaarne ja agressiivse iseloomuga viisijupp (sic!)

 

Ayatollah Khomeini  on kirjutanud nõnda: „Intellektuaalid, kirjanikud, need kellel on informatsioon ja ideed, me näeme neist osasid demokraatia nimel pliiatseid haaramas ja kirjutamas mida iganes ms neile pähe tuleb, põhjustades lahkarvamusi. Too nn. intellektuaalide grupp peab end parandama. Mida iganes me ka kannatame, on nende intellektuaalide ja kohtunike tõttu. Meie kannatused on nende süü.”* On just väga sobiv alustada Iraani auväärt imaami mõttekäiguga, millest võime õppida palju ka tänapäeval. Aeg ruttab edasi, kuid tarkus ja viisakad kombed jäävad. Võime õppida ajaloos meile eeskujudeks jäänud meestelt, kuidas elada oma elu ja võtta šnitti nende vaevaga kogutud kogemusepagasist. Väärikus tuleb aastatega ja oma vigadest õpitakse. Auväärt Ayatollah on tänapäevase semiootilise kultuuriruumi kaasaegne näide kellestki, kes jääb kindlaks oma seisukohtadele ja lööb püsivuse, elutarkuse ja koduõppepõhise erudeerituse põhjal elus edukalt läbi.

Seda ei tee aga Mikk Pärnits oma uue jutukoguga (kui seda nii üldsegi nimetada saab), mis on kahjuks tüüpiliseks näiteks praegu sirguva põlvkonna kartmatu, väärikuse ja traditsiooniliste kirjandustavade pihta suunatud eneseteostusest. Näiliselt on kõik ju, nagu noored ütlevad, korras. Võtkem aga ette see isegi mitte Schilleri suvemaja vabaõhuköögi lõikelauaks mittesobiva teose. Noorem põlvkond tahab loomulikult šokeerida neid, kes on tulnud enne. Meenuvad lõpuaktusel kuuldud sõnad, kui Emajõe Lõõbikuna (andestage mulle see kalambuur) tuntud Harri Kingo lausus: „Igast tõrust kasvab kunagi tugev kuusk, kuid tuul ei saa kunagi kaske ümber puhuda.” Nii on see ka nüüd, kui suundume infoühiskonnana aina metalingvistikulimasse antropoloogiasfääri. Nõnda on Pärnits roninud selle kuuse latva ja peksab endal rusikaga Aristotelese kombel vastu rinda ja hüüab mässumeelselt: „Et tu, Brute!”

Aleksander Suur arvas, et ta on edukas mees ning karjäärisõjaväelane. Seda arvas ka meile kallis väejuht hr. Hitler. Kuid lõpuks paljastus siiski Aleksandri harimatus ja ainsad jäljed temast on tema sandaalijälg savitahvlil, mida ta tulutult katki sõtkuda üritas. Süüdates Aleksandria Raamatukogu ja püüdes teadmistesalve hävitades oma nooruslikku mina-pilti parandada, tõi ta ajalukku hoiatusliku eeskuju intellektuaalide kohta. Minnes Schilleri kombel kohtumõistjaks ja karmikäeliseks proosakirjanikuks, on Pärnits toomas kirjandusse mitte värskeid tuuli, vaid laibalehka. Pärnitsa raamat „Sümboolne eesti pimedus” haiseb keskpärasuse ja teismelisele tüüpilise enesehaletsuse järgi, maitsestades silmale ja hingele ebameeldivad kompotti veel visuaalpõhise inetuse ja verbaalkõhulahtisusevärvilise grammatikaholokaustiga.

Originaalitseda on maailmas väga lihtne, kuid miks leiutada auväärt horvaadi teadlase Tesla kombel jalgratast? Võtame lahti lehekülje 39 ja leiame sealt jutukese „Migratsioonisündmus”. Palun väga, lugu lindudest. Viibiks Pärnits veidi vähem küberruumi ahvatlevates avarustes ja rohkem raamatukogude manu, teaks ta lihtsat tõsiasja linnulugude kohta: neist on juba kirjutatud. Linnud on ennast kiiresti ammendav teema, kuid samas on see loomuomane noortele ignoreerida (nende kahjuks) olnut ja keskenduda vaid oma äsja avastatud sõnavoolule. „Kutsun teid üles mitte vihkama, sest vihkamine ei jäta inimesele ruumi jääda õiglaseks ja see teeb pimedaks, sulgedes kõik mõtlemise uksed.”* Soovitan Pärnitsal sirvida Saddam Husseini kogutud kõnesid. Idamaade semiootiline panus maailma mõttesse on suur ja võimas, mis meenutab mulle juhtumit ühe Hugo Treffneri kooli  vilistlasega.

Olin aktusel ja linalakk neiu jäi mulle juba ammu oma lühikese kleidi ja nii-öelda hoorapunase huulepulga tõttu silma. Küll proovisin talle õnnitlejate järjekorras ligi hiilida, küll proovisin temaga hiljem välisukse juures Schopenbauerist juttu alustada. Tüüpiliselt iPadide ja vibraatorite peal üles kasvanud noorsoole ei teinud neiu mind kuulmagi, kuid isikliku elukogemuse juurde põgusalt naastes saan kinnitada et see on kahjuks tänapäeva ühiskonnas üsnagi levinud juhtumiks. Neiu läks bussi peale, ma sõitsin kaasa. Kui ta väljus, lõin teda selja tagant vastu kukalt. Samamoodi on Pärnits varitsenud juba aastaid süüdimatuid lugejaid, segades kokku mürgijoogi intellektuaalist ja isehakanud kohtunikust, kummast ta ei suuda edukalt ühegi rolli välja mängida. Tema piinlik esimene jutukogu („Näiv on jääv” 2005) ja minu poolt arvustatud, ülehinnatud noorteromaan („Hundikutsikaeetika” 2009) olid eredateks näideteks eetikanormide ja moraalitunnetuse peal ignorantselt tallava Pärnitsa madalalaubalisest lausestruktuurist. Platoni kombel saab öelda, et „mina ei löönud teda, vaid ta ise kukkus”. Tüdruk kukkus, kuid teda lõi Pärnits.

Ja nüüd siis see neljas löök noorte pihta, sest täiskasvanud koos minuga seda kummalist kirjandusnähtust ei loe. Meie ees seisab kirjanduslik untermensch, igavesti poolkõvaga vara-ejakuleeriv Frankenstein: kleepides kokku halvima Hando Runnelist, igavaima Sauterist ja läägema Rooste alkoluulest, toob Pärnits meie ette omaenda ebaõnnestumise. Viga kohtunikuks hakkamise juures seisneb selles, et tihtipeale satub kohtumõistja ise kohtupinki. Nagu hukati rahuprohvet Hussein, pani ka Pärnits endale ise silmuse kaela ja on selle raamatuga end üles poonud, uriin* mööda säärt alla vulisemas. Lood kisendavad tähelepanu järele, kuid efektiks saab kahjuks vaid erudeeritud lugeja eemaletõukamine. Kui üldse, on tema alatiseks ja pisteliseks auditooriumiks teismelised huligaanid, psühholoogiateaduste tudengid ja kohaliku prügijäätmejaama sorteerijad.

Kui Aleksander marssis Suure Raamatukogu ees ja proovis hävitada sajanditevanuseid kirjarulle, jäid alles vaid savitahvlid. Kodumaises ilukirjandusriiulis säilivad kõige paremini põletatud savist teosed. Paber põleb, kuid savitahvel on igavene. Seda ei mõistnud too aktuselt koju läinud neiu, nii-öelda „nutitelefon” (kasutaksin asjakohaselt siinjuures sõna „infovaegus-plastiline heliaparaat”) ja seda ei mõista ka Pärnits. Võime vaid Tartu Ülikooli ukse ees sammastele toetudes talle kaabut kergitada ja öelda tigedale noorkirjanikule „head teed!” Kas saab pahaks panna nooruse rumalusi, nagu pandi Aleksander Suurele pahaks inimeste tapmist? Arvan, et minuga nõustuks Saddam, kuid Ayatollah on temast muidugi vanem ja nii vana inimene enam nõnda armulik ei oleks. „Intellektuaalid on sionistide agendid”, lausus imaam eelmise aasta kihutuskõnel, kus võllas rippusid nii liberaalse suhtumisega kanepikimujad kui ka masturbatsioonisõltlased. Nõnda ripub võllas ka Pärnits, kelle tõttu noorsugu harjub kuulama „tsee-deesid” ja mitte kuldse helikvaliteediga vinüüle, pruukima valge viina asemel kuradimaltsa ja lugema Lotmani asemel ainult blogisid ja lõustaraamatut*.

Raamatu kaane peal laiutab šokeerida üritav vabamüürlase silm, sümboliseerides kehtiva korra vastu seismist ja sionistlikku rahaorjuse ümmardamist. Lood ise on täis ebaloomulikke (seda nii narratiivilt kui struktuurilt) stseene ja mõttepursatusi, mis oleksid pidanud igasuguse kahetsustundeta Aleksander Suure tikust tuhaks põlema. „Symboolse eesti pimeduse” olemuse võtab  teravmeelselt kokku Hegeli jutuajamine iseenda peegelpildiga: „kas panen enne püksid või sokid?” Selle peale pistnud Kant pea ukse vahelt tuppa ja lausunud: „sa pane enne till püksi.” Kas see nii ka tegelikult aset leidis, me ei tea. Kuid sellest hoolimata elab Husseini dialektiline narratiiv edasi ka Eesti kultuuriruumis, hõivates endal koha nii Kundla kui Tammsaare kõrval. Ehk andestaks auväärt Saddam Pärnitsale tema keskpärased ekstsessid. Ehk patsutaks talle õlale Khomeini ja soovitaks noorsugu lollitava Pärnitsa siiski üles puua. Kahtlustan, et sel hetkel pistaks mõne korstna seest oma auväärt peanupu välja just Imanuel Kant ja lausuks kalambuuritsedes „You kant, he has hung himself.” Kvantparadoksaalsuse semiootikadiskursuse kohaselt on Pärnits end selle raamatuga tõesti ise üles poonud, sooritades Aleksandri näitel loomingulise enesetapu. Ehk saab talle ka selle tagasihoidliku kriitika alusel selgeks asjaolu, et pole mõtet kirjutada. Kõik, mis on väärt kirjutamist, sai kirja pandud juba 18. sajandiks.

Tagasihoidlikkus ja väärikus seisnevad selles, et ma ei tuututa oma erudeeritusega. Siiski olen ma tugev ja teravmeelne kriitik ning minu teravust on kinnitanud ka Lotman isiklikult. Minu selja taga seisavad savitahvlid, autoriteedid, elukogemus. Säärased plörtsatused, nagu Pärnits ja tema kangekaelne laibana lehkamine on meile veel kauaks kaasas, koos sääskede pinina ja ühistranspordis jauravate joodikutega. Sellest hoolimata soovitan jääda klassikute juurde, lugeda turgutuseks Khomeinit ja Kanti ning kergitada muretult mütsilotut põgusale, ebameeldivale nähtusele nimega Mikk Pärnits: ta ei ole savitahvel, ta on vahvel.

Mihkel Kuннus

kaas

 

Käkerdise leiate siit.

5 Comments

    • näikse nagu see raamat oleks mitu raamatut korraga! sellel on jälgitav loogika, mis haakub maailmaga, aga millel on minu silmis olulisi vigu. ma olen paljude punktidega põhimõtteliselt nõus, aga need osad, millega ei ole, need on minu meelest tähtsamad.

  1. Pärast selle teksti lugemist kogusin kokku kogu suguseltsi raamaturiiulitelt viimase kui ühe Dostojevski teose, sh ka ühe Idioodi uuema väljaande mille üle tädi oli ostes uhke olnud, ladusin need kustunud lõkkeplatsile korrapärasesse hunnikusse ja urineerisin nende peale karjudes üle varahommikuse linnulaulu: “Käi vittu, Kunnus!”

    Saanud oma sümboolse kättemaksu nõmeintellektuaali vastu, tulin tagasi tuppa, et iPadide ja vibraatoritega õnnelikumat elu edasi elada.

    Mine munni kui diip on inimestele sõnadega suhu sittuda. Täitsa perses, peaks seda kogu aeg tegema, nagu Kunnus.

  2. Kas te ei arva, et on argpükslik, isegi silmakirjalik piirata kommenteerimist saidil, kus sisule, allikatele ega kvaliteedile mitte mingeid alumisi piire ehk standardeid pole?

Submit a comment

Massive Presence Website