Palun igatse mind, kas või hetkeks?

In 50HALLIVARJU

Raske on leida nii ilusaid sõnu kui tahaks. Ta on nii kuradima ilus, vaataks teda vist igavesti. See võtab sõnatuks. Kuidas ta küll seda teeb? Peale kõike seda mida ta sulle lubas. Sind hoida. Sind kaitsta. Mitte kunagi haiget teha. Ja siis ära minna. Jätta sind üksi. Igaveseks. Sinna surema. Igatsema. Hullumeelne kuidas ühel päeval olid sa tema jaoks kogu maailm ja teisel….lihtsalt tühi koht. See tunne on ja jääb su sisse. Selle ühe hetkega käis terve koos veedetud aeg silme eest läbi. Need kaunid sõnad tema suust. Tema silmad ja see pilk, tema keha soojus su vastas. Tunneta seda kõike veel üheks hetkeks. Sest seda ei saa sa enam mitte kunagi tunda. MITTE KUNAGI. Näpistage mind palun, palun öelge et see oli väga halb uni ja et kohe ma ärkan üles. Kohe kohe saab see piin läbi….Pole see mingi uni. Sa pole see õnnelik printsess muinasjutust ja mitte keegi ei tule sind päästma. Las see tunne rebib sind lõhki. See valu on nii tugev et kaotad pidevalt oma mõistuse. Sa kurat hullud. See valu kestab päevi, nädalaid, kuid, aastaid. Miks sa pidid üldse mu ellu tulema? Miks sa kurat pidid? Miks sa lubasid et armastad mind kuigi tegelikult mitte…. mina ju armastan sind, mina ju lubasin sulle seda, mina hoolin ju sinust. Miks sina seda ei teinud? Miks mina veel armastan? Ikka veel nutan ja piinlen ja igatsen ja kannatan ja elan seda päevast päeva läbi. Miks?

Kohe ei suuda unustada neid hetki. Teda on su peas liiga palju. Nagu sõltuvus. Vahest juhtud lugema vanu tekste, kõigepealt naerad….hiljem nutad oma hinge seest välja. Jälle hiilivad need mälestused su silmadest välja ja voolavad mööda põski alla. Sa ei saa hingata sest kōik teeb kohutavalt haigelt. Seal sa siis nuuksud sest pisarad on otsas. Sa armastad nii väga. See on kohutav tunne kui sa oled saanud tema tõttu niiiii palju haiget aga ikkagi mingil määral hoolid temast ja ei saa tema peale mitte mõelda.
Sa pead lihtsalt elama selle teadmisega et sa ei saa tema juurde. Tema kaissu ja tema käte vahele. Tema silmadesse uppuda. Tema juukseid sasida. Tema kuumi huuli. Tema lähedust. Ja need pisarad tunduvad nii lõputud.

Õhtuti mõtled endamisi, tule tagasi. Palun tule tagasi. Palun ole siin. Praegu. Palun ole siin koos minuga. Võta mu ümbert kinni ja ütle kui väga sa mind armastad. Ma tahan sinu juurde. Ära mine enam kunagi ära. Palun ära jäta mind. Sa olid kõik mis mul oli. Lihtsalt palun tule tagasi. Anna andeks et hoolin sinust nii palju. Muidugi sa ju ei igatse mind….see ongi kõige raskem osa…..inimesed ei igatse asju mis nad lihtsalt minema viskavad.

Sa võid tunduda õnnelik, naerad, lõbutsed, veedad sõpradega aega, but deep inside you wanna cry.  See on kui mask su näos. Sa ei taha et sind haletsetaks. “Küll sa sellest üle saad ja peatselt unustad.” ; “Ta pole sind väärt nii kui nii.” Kurat teie ei tea mis minu sees toimub! Ma tahan et sina! Jah just sina kes sa mulle noa selga lõid ja mu elu ära rikkusid! Ma tahan et sina kuuleksid seda karjumist mu peas, hetkel kui ma mõtlen sinust, ma tahan et sina tunneksid seda valu mille sa oled põhjustanud, ma tahan et sina näeksid neid pisaraid ning mis kõige olulisem, ma tahan et sina näeksid kuidas ma lähen oma eluga edasi teeseldes et sa ei teinud mulle haiget ja et sa ei lähe mulle korda.

Ja sul ei jäägi muud üle kui sisestad endale iga päev et oled temast üle ja oled tugev. Khm. Sa oled temas kinni. Piisab teda ainult korraks näha et nutma hakata. Igal võimalikul hetkel jookseksid tema juurde tagasi. Temaga koos said osa kõige imelisemast muinasjutust. Ja ükskõik kui kaua see ka ei võtaks, sa rumaluke, ikka andestaksid talle, sest sügaval sisimas on sul vaid üks ainus soov, olla jälle koos temaga.

Tõesti üritad edasi liikuda, aga ei suuda. Alati mõtled sa, et äkki ta mõtleb ümber. Sa ikka ootad ja loodad, et midagi võib veel muutuda. Äkki saab veel kõik korda. Äkki saab veel teist asja. Iga päev sa mõtled, unistad ja loodad, et kõik saab uuesti korda, sa üritad nii palju kui suudad et tõestada kui palju sa teda vajad ja armastad. Kui terve maailm kisendab sulle “EI” siis lootus on see mis sosistab sulle kõrva “võib olla” Kunagi ta veel vaatab tagasi ja mõtleb endamisi: “Kurat….see tüdruk tõesti armastas mind.”

Öeldakse, et igas suhtes jääb lõpuks see kes armastab rohkem, oh god ma soovin et see poleks olnud mina.

 

5 Comments

  1. Suurepärane on veel isegi lahjalt öeldud. Nii eluline ja hea, et reaalselt hakkas ka valus.

    Aitäh!

  2. Need mõtted ja tunded on nii kuradi tõelised. Jah. Need on valusad.

  3. Ma olen viimased kaks aastat iga päev tundnud sama. Iga päev. Vahepeal on valu päris väljakannatamatu, nii jube, et tahaks endale füüsiliselt haiget teha, sest ei suuda seda piina välja kannatada. Vahepeal on vähe taandunud, kuid ta on ikka pidevalt seal, kõhus nagu ka painav igatsus. Ma vist olen lihtsalt harjunud sellega, et keha koguaeg valutab. Ütle mulle, kuidas sa enda eluga edasi lähed? Ma ei saa üle ja aeg ei tee asja paremaks. Ei, aeg ei paranda haavad. See teeb endiselt haiget, nagu oleks juhtunud eile. Ma ei tea näe kedagi teist võrdväärsena talle ja mitte keegi ei suuda mind samamoodi naerma ajada. Ma ei taha, et keegi teine mind isegi puudutab, rääkimata muudest intiimsematest tegevustest. Kuidas sa edasi elad, kui sinust on alles vaid vari sellest, mis sa kunagi olid? Vahepeal tunnen, et ma olen vist mingi värdjas, et ei suuda edasi liikuda. Miks teised suudavad ja mina ei suuda? Mis mul viga on?

Submit a comment

Massive Presence Website