Palju õnne, Vladimir Majakovski

In KÕRGNIHILISM

Täna 123 aastat tagasi sündis Vladimir Majakovski. Palju õnne, seltsimehed. Need lood ilmusid esmakordselt aga ajalehest Sirp ja Vasar aastal 1950. Olid ajad. Olid luuletajad. Olid ajalehed, seltsimehed.

N. Maslin
Stalini preemia laureaat

MAJAKOVSKI võitlus kõrgeideelise nõukogude luule eest

Võidukas Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon, mis äratas miljoniliste rahvahulkade loovad jõud, oli võimsaks stiimuliks ka vabastatud rahva kirjanduse loomingulisele kasvule ja õitsengule. Rahva kangelasteod ja võidud kõigil tema tegutsemisaladel muutusid nõukogude kirjanike inspiratsiooniallikaks. Kirjanikud näitasid oma teostes tööliste, kolhoosnikute, nõukogude haritlaste elu ja tööd, nende võitlust sotsialistliku korra võidu eest.

Sotsialismi ehitamise perioodil saavutas suurima õitsengu sotsialistliku realismi kirjanduse rajaja Maksim Gorki ja nõukogude ajastu parima poeedi Vladimir Majakovski looming. Nende loomingulises palges kehastusid uut tüüpi kirjaniku jooned, kes on tihedasti seotud võitlusega kommunismi eest.

Teatavasti kinnitus sotsialistlik realism nõukogude kirjanduse juhtiva meetodina 30. aastail kuid selle alusmüür rajati hoopis varem.

Juba oktoobrieelses loomingus kajastas Maksim Gorki töörahva võitlust oma vabastamise eest uue ühiskondliku korra ülesehitamiseks. Gorki kirjutas ühes 1933 aasta artiklis sellest, et kirjanikud peavad vaatama tegelikkusele ja seda hindama “oleviku saavutuste kõrguselt.” See ongi üks sotsialistliku realismi kirjanike eripärasus, milles vahendub nõukogude inimese orientatsioon tulevikule.

Ka Vladimir Majakovski lähenes, samuti nagu Gorki, tänapäeva hindamisele tuleviku kõrguselt. Suurte perspektiivide poeesia, mis tänapäeva kajastades lähendaks homset päeva, suure organiseeriva jõuga, kõrge noliitilise teadlikkusega luule oli see, mida propageeris Majakovski ja mida ta ise oma loomingus andis. Ta kutsus üles “tungima homsesse, edasi,” mitte kirjeldama “eilset kõma”.

Nõukogude rahvas ehitas sotsialismi kuulmatult raskeis tingimustes. Venemaa oli mahajäänud ja laostatud maa. Nõukogude riiki ümbritsesid vaenlased, kes püüdsid lämmatada noort vabariiki. Võimu juurde tulnud töölistel ja talupoegadel puudusid kogemused ning teadmised. Oma, nõukogude haritlasi veel ei olnud, kuna enamik vanu, kodanlikke haritlasi suhtus nõukogude võimusse vaenulikult. Sotsialismi ehitamine toimus võitluses sisemiste revolutsiooni- ja rahvavaenlastega, trotskistide ning igasuguste teiste kapitulantide ja reeturitega. Kodanlikud elemendid püüdsid rahvahulkade teadvuses kinnitada mineviku igandeid.

Lenin-Stalini partei paljastas vaenlaste katseid nõukogude inimestes juurutada neile võõrast psühholoogiat, kahjulikke ideid teaduse, kunsti, kirjanduse alal, võitles väsimatult nõukogude kultuuri kõrge ideelis-poliitilise taseme eest.

Nõukogude kirjanduse ees seisis kohe algusest saadik ülesanne võidelda vaenulike teooriate ja mõjude, reaktsiooniliste koolkondade ja suundade vastu ning aktiivselt kaasa aidata sotsialistliku ühiskonna ehitamisele. See oli eluline nõudmine, millele Majakovski reageeris kogu oma talendi jõuga. Ta kirjutas 1923. aastal:

“Poeedid ja kirjanikud on, selle asemel, et juhtida keelt, roninud säärastesse pilvetagustesse kõrgustesse, et neid ei saa sealt isegi sabapidi alla kiskuda. Avad mingisuguse ajakirja – see on kirju luuletustest: siin on nii “pärlihambakesed” ja “kitoon” ja “Parthenon” ja “unelmad” ja kurat teab, mida seal veel kõik pole. Tuleks paluda härraseid poeete taevast maa peale tulla.”

A. Lunatšarski jutustab ühes 1920. a artiklis vaidlustest Majakovskiga, kes talle kinnitas, “et kaasaegse luuletaja suurim kutsumus on piitsutavais värssides nuriseda halva kõnnitee üle Mjasnitskaja tänaval.” Selles väljendus poeetidele esitatud nõudmine “pilvetagusest kõrgusest” alla maa peale tulla, oma töö allutada revolutsiooni olulistele vajadustele. “Oma südames olin temaga (Majakovskiga) rahul,” tähendab Lunatšarski. “Ägedus ja paradoks on hoopis meeldivamad kui see elule sülitamise vorm, milleks on formalism.” Oma kuulsates “käskkirjades kunstide armeele” pöördub Majakovski kirgliku üleskutsega kunstnike poole astuda revolutsiooni teenistusse: “Seltsimehed, andke uut kunsti! – niisugust, mis tõmbab vabariigi mudast välja!” Selleks oli kõigepealt vaja pühkida teelt esteedid, “kes on mässitud rütmide ämblikuvõrku”, “pikajuukselised jutlustajad” ja kõik teised “estetistliku vanakraami” pooldajad.

Majakovski esteetika kujunes poeedi kestva, pingsa ja raske võitluse protsessis koha eest “tööliste rivis.” Ta ütles kohtumisel kommunistlike noortega 25. märtsil 1930. aastal:

“Minu tülihimulise iseloomu tõttu on end minu palju külge riputanud nii palju koeri ja mind süüdistatakse nii paljudes pattudes, mida mul on ja mida mul ei ole, et vahel mulle tundub, parem oleks sõita kuskile ära ja istuda paar aastat, et mitte kuulda seda sõimu. Kuid muidugi raputan endalt järgmisel päeval selle pessimismi ja käärinud käised üles, hakkan sõdima, kaitstes oma õigust olemasolule kui revolutsiooni kirjanik revolutsiooni jaoks, mitte kui taganeja.”

Võitlus Majakovski ümber polnud kitsalt kirjanduslik. Poeedi vaenlaste hulgas olid mitte ainult rutinöörid ja esteedid, vaid ka rahvavaenlased. Ühed astusid välja poeedi vastu, nähes temas nende poolt eitava revolutsioonilise ajastu kunsti kõige ilmekamat esindajat. Teised võitlesid Majakovski vastu, pretendeerides vana kultuuri tõeliste kaitsjate nimele. Uue ajastu ja selle kunsti nõudmised olid neile täiesti arusaamatud. Majakovski vastase kolmandale rühmale, kes revolutsiooni väiksemal või suuremal määral poliitiliselt olid vastu võtnud, oli iseloomustav jäik püsimine vanadel estetistlikel positsioonidel. Pidi omama ammendamatud polemiseerimisandi, sügavaimat sisemist veendumust oma taotluste õigsusse, et pidevalt tagasi lüüa pehkinud esteistlike vormide pooldajate ja teiste nõukogude kunsti vaenlaste kallaletunge ning hoope. Majakovski aga lõi need tagasi ja andis ka ise purustavaid hoope.

Erilist kohta Majakovski ümber käivas kirjanduslikus võitluses omasid pooedi niinimetatud “sõbrad”. Need olid tuntud või hoopis tundmatud “futuristikesed” nende formalistliku arusaamisega kunstist. Ka nende suhtes oli Majakovski halastamatu. Teravates artiklites ja följetonides, vaimukates esinemistes kirjanduslikel vaidlustel, vestlustes lugejatega, vihaseis ja pilkavais värssides mõnitas Majakovski estetismi ja formalismi väljendusi. Aritklis “ainult mitte mälestusi” kirjutas Majakovski:

“Vahetu raskus vanakraami vastases võitluses, mis iseloomustab revolutsioonilise kirjaniku elu enne revolutsiooni on nüüd suunatud selle vanakraami pärandi – estetistliku tardumuse – vastu. Muidugi selle kauni korrektiiviga, et revolutsioonimaal võidab lõpuks mitte tardumus, vaid uus, pahempoolne, revolutsiooniline taotlus . . .” Ja edasi: “Meie võit ei seisa lihtsustamises, vaid kogu komplitseeritud kultuuri hõlmamises.”

Sel artiklil on tähtis koht Majakovski sõnavõttude hulgas kirjanduslikel teemadel. See on kirjutatud päevil, millal Nõukogudemaa valmistus pühitsema Oktoobrirevolutsiooni kümnendat aastapäeva.

See oli aasta täis teravaid mõtisklusi luule üle, kokkuvõtete tegemist, uute märklaudade otsimist. Artiklis “Ainult mitte mälestusi” avab Majakovski oma pikaaegse kirjanduskriitilise ja loomingulise poleemika põhilise sisu. Võitlus “vanakraami”, “estetistliku tardumuse” vastu, uue, väärtusliku sõna eest, mis on saadud “inimeste artesiaalikest sügavustest”, võitlus primitiivse kunsti vastu, kunsti “lihtsustamise” vastu, “kogu komplitseeritud kultuuri hõlmamise” eest – see oli peamise hoobi suund.

Oktoobrieelne ajastu ei loonud ega võinudki luua mingit terviklikku kodanlikku kunsti. Kodanlik luule oli ajalooliste tingimuste tõttu revolutsioonieelsel aastakümnel pihunenud rohkearvulisteks, üksteisega vähe seotud vooludeks, rühmadeks ja koolkondadeks. Nende suundade ja koolkondade lagunemisprotsess oli eriti terav ja kiire Oktoobrirevolutsiooni-eelseil aastail. Revolutsioon rebis katted kodanliku poeesia kõigilt harudelt ja kiirendas veelgi nende lagunemisprotsessi. Punktiks, milleks kohtusid kõik kodanliku luule längjooned, olid imažinism ja formalism. Majakovski võitlus selle “vanakraami pärandiga” algas kohe revolutsiooni esimestel aastatel.

Imažinistid eitasid luule ideelisust. Nad taotlesid ainult üht: teha väljendusrikkaks iga rida, iga sõna omette. Nad valisid hoolikalt keerulisi metafoore, kujundeid ja võrdlusi, kuid kõigel sellel puudus luule tõeline elamus. pinnapealsed kaunistused ei suutnud katta selle pretensioosse koolikese ideelist vaesust.

Ka formalistid olid jõuetud looma kunstiväärtusi. Nad võitlesid sümbolistliku luule vastu ja nimetasid seda võitlust “poeetilise sõna vabastamiseks filosoofilistest ja religioossetest ahelatest.” Kuid see võitlus sümbolistliku ideelisuse vastu muutus nende käes võitluseks igasuguse ideelisuse vastu kunstis.

Formalistlik kool muutus revolutsiooniaastail võitlevaks reaktsiooniliseks rühmaks. “Filosoofilistele tendentsidele” vastandasid nad ülesande anda kunstivahenditega “asjade tajumust”. “Sõna on ese” ütles V. Šklovski. Ja edasi: “Ja selleks et anda edasi elu tajumust, tajuda asju, selleks et teha kivi kiviseks, on olemaski see, mida nimetatakse kunstiks.” Maailma esemelikkuse ja kunsti kultus oli formalistidel täiesti pinnatu, nende loosung vormide tajutavusest läbinisti subjektiivne.

Formalism oma “sõna on asi” teooriaga oli sügavasti võõras ja vaenulik sellele vaatele poeetilise keele ja luule kutsumuse suhtes, mida propageeris Majakovski oma küpsemail aastail. Juba tema varajanegi looming oli mitmeti poleemika kubofuturistide kõlaliste eksperimentidega. Revolutsioonijärgseil aastail vabanes Majakovski lõplikult omaenda “futuristlikest” harrastusist. Ta sai suurepäraselt aru, et tulevik ei või ega saa kuuluda ideelageda kunsti epigoonidele.

Võitluse motiiv revolutsioonilise, aktiivse kunsti eest läbib Majakovski kogu loomingut. Ta astub välja poeetide vastu, kes lähevad “mitte uue, proletaarse luule loomise joont mööda, vaid vana laguneva luule dekadentsi joont mööda”. Artiklis “Kuidas teha värsse” ironiseerib Majakovski nende üle, kes ihkavad luules hinge ülendada “sirelite, rindade, trillerite, akordide ja põskede” abil. Ta ründab poeete-epigoone nende “krossise romantismi” pärast, tungib kallale neile, kes “sulgenud silmad kõigele, mis ümberringi toimub, magusasti lõõritavad”.

Majakovski paljastas pidevalt eesrindliku kunsti ilmseid ja varjatud vaenlasi. Olles ise väsimatu töömees, nõudlik sõnameister, piitsutas ta väsimatult igasuguseid lohakuse, vastutustundetuse ja vusserdamise nähtusi kirjanike hulgas.

“Peamiseks tööks, peamiseks võitluseks, mida kirjanik praegu peab pidama, on üldine võitlus kvaliteedi eest,” kirjutas Majakovski.

Selleks, et paremini väljendada kommunismi ideede ülevust on vaja suurt poeetilist meisterlikkust. Ja Majakovski saavutas oma töös sõna juures erakordse selguse, veenvuse ning mõistetavuse. Leppimatus estetismi ning ideelageduse vastu ja kõrge kvaliteedi nõudmine – need on kaks külge Majakovski võitluses uut tüüpi revolutsioonilise luule eest, mis oma olemuselt ja kutsumuselt oleks üldrahvalik. “On aeg, seltsimehed,” ütles ta, “muuta meie kirjandus hääleharjutustest meie igapäevase, nii pisiasjades kui ka suurtes probleemides tohutu suure elu mõjuvaks relvaks.”

Majakovski taipas rohkem kui ükski teine poeet, et revolutsioon avas luule avaraimad võimalused. “Revolutsioon andis kuuldavale sõna, kuuldavale luule,” ütles ta. Raske oli luua seda “kuuldavat luulet” suure ühiskondliku ja esteetilise jõuga ja ühtlasi lihtsalt ning arusaadavat luulet.

“Väga raske on teha seda tööd,” ütles Majakovski, “mida ma teha tahan: lähendada töölisauditooriumi suurele luulele, hästi, ilma vusserdamiseta tehtud ja luule tähtsust teadlikult alandamata luulele.” Majakovski kogu looming on määratud rahvale.

“Kogu kunst kogu rahvale!” hüüdis Majakovski juba 1918. aastal. Tema teosed esimestest revolutsioonijärgsetest aastatest moodustavad ühtse tsükli, millest jõuliselt kõlab ajastu hääl. Pateetiline lüürika, agitatsioonilised luuletused ja loosungid Rosta plakatite juurde (1919-1921), näidend-ringvaade “Müsteerium Buff” (1918), poeem “150 000 000” (1920) on kantud revolutsioonilisest paatosest ja kunsti massilisuse taotlusest. poeet ülistab revolutsiooni kõige laiematele lugejateringidele mõistetavas luulevormis.

Kõiki neid teoseid iseloomustab hüperbolism, mis on üldse omane Majakovski loomingule. Sügavalt ekslik on vastandada Majakovski varasema loomingu hüperbolismi tema küpse luule realismiga, nagu teevad mõned kriitikud. Nad kinnitavad, et kujude hüperbolism olevat seotud mitterealistliku poeetilise teadvusega, et hüperbooli funktsioon ei sõltu luule sisust, iseloomustades vaid poeetilise mõtte “skemaatilisust”. Selle põhjendusega on siis ka hüperbolismi Majakovski luules sageli võetud kui mingit mittetäisväärtuslikku etappi tema arenemises. Kuid hüperbolism on seotud mitte ainult Majakovski varasema luulega, vaid kogu tema loominguga.

Nõukogude poeedid võivad realistliku kuju loomisele jõuda väga erinevail teedel. Nõukogude luule, mis on kutsutud suure kunstilise jõuga kujudes kehastama kogu nõukogude inimese mõtte- ja tunderikkust, on mitmekesine oma loomingulistelt varjunditelt. Majakovski on silmapaistev hüperboolimeister. Majakovski luule kujud, mis tegelikkust sageli kajastavad suurendatud mõõtudes ja proportsioonides, saavutavad erakordse üldistusjõu. Tema varasemate poeemide hüperbolism on läbinisti sotsiaalne; nende kunstilised kujundid “suurendavad” ekspluataatorlikku maailma tüppilisi omadusi, milles inimene lämbub, tema loov energia hukkub. Hüperbolism “Müsteeriumis” ja poeemis “150 000 000” rõhutab neis kujutatavate revolutsiooniliste sündmuste grandioosset ulatust. Poeemis “150 000 000” annab Majakovski suure sümboolse kujutuse kahe süsteemi – Nõukogude demokraatia ja Ameerika imperialismi – võitlusest. Mõlemad teosed olid ühtlasi poleemiliselt suunatud kodanlike esteetide vastu.

Majakovski poeesia on mitmekesine nii sisult kui ka žanriliselt. Raske oleks nimetada teemat, millele Majakovski poleks reageerinud. Olles uut tüüpi poeet, eluliselt seotud tegelikkusega, tundes sügavalt seda tegelikkust, elas ta oma maa tormist elu, reageerides kõigile küsimustele kiiresti ja mitmesugustes žanrides: heroilises eeposes, satiiris, lüürikas, agitatsiooniloosungis, poeemis, följetonis, näidendis.

Oma näidendites “Lutikas” ja “Saun” piitsutab ta kapitalismi igandite kandjaid. “Lutika” satiiriline paatos on pööratud väikekodanlike kalduvuste vastu Prissõpkini kujus, kellesse on koondatud tüüpilised inimese-parasiidi jooned. “Saunas” mõnitab poeet bürokraate. Mõlemad näidedind on kirjutatud esimese stalinliku viisaastaku algul. Poeet sai aru, et algavale ja suurele tööle on ohtlikud enesega rahulolu ja ükskõiksus, väikekodanlikud kalduvused ja bürokraatia, “pugemine”, nahahoidmine ja teised vanast maailmast pärinevad pahed. Majakovski looming, mis on suutanud nende pahede vastu, kasvatab nõukogude inimestes kõrgeid moraalseid omadusi ja vastutustunnet tema tegevuses ning töös.

Kogu Majakovski looming on näide rahva teenimisest. Ta oli rahva ideede lipukandja, bolševistliku partei ustav abiline. Ta paljastab ja piitsutab kõike, mis takistab liikumist kommunismi poole, luues eredaima galerii satiirilisi kujusid. Selles väljendub ka poeedi sügavaim side oma rahvaga, kellele kriitika  ja enesekriitika on muutunud elu seadusteks.

Majakovski elu ja looming moodustavad lahutamatu terviku. Ta kirjutas ühe oma raamatu eessõnas: “Lahkun tehtust ja ainult üle iseenda astudes annan välja uue raamatu.” Teatavas mõttes oli iga uus teos Majakovski katseks astuda üle oma endise. See tee oli viljakas ja õpetlik Majakovski on mõeldamatu oma loomingulise rahutuseta ja pideva edasitungimiseta. Ja säärast, elavat Majakovskit austab nõukogude rahvas kui oma parimat poeeti.

Peatükk (lühendatult) Stalini preemiaga autasustatud teosest “Vladimir Majakovski”

Submit a comment

Massive Presence Website