Päev, mil kirjandus ja kultuur väga magedalt ei kõlanud

In STREETNIHILISM

Kas põhjuseks oli hommikul loetud poliitika.guru, kus prokurör Lea Pähkli käed olid piltlikult öeldes verised või miski muu, kuid täna muutis prokurör kogu oma kaitsetaktikat.

Ei olnud märkigi möödundnädalasest sõjakast laamendajast, kes ähvardas käskida kohtul kõik küsimused maha võtta. Täna esindas malbe, naeratav, uudishimulik prokurör “lihtsat inimest”. Sellist, kel pole kusagilt võtta ei lugemust, haridust, kogemust.

Ja tõtt tuleb tunnistada: Rein Raua kõrval poleks ükski muu roll tal ka välja vedanud.

Kes on Rein Raud, mäletate küsimust? Kui ma ei oleks näinud seda metamorfoosi oma silmaga – ülbest, üleolevast, kõiketeadjast võimujõhkardist, selle tänase tasase, heatahtliku, lepliku üliõpilaseni – siis ma ei oskaks eales arvata, kui tuimalt manipuleeriv võib üks riigiametnik olla. See on see, kust ma saan järgmise loo karakteri.

Täiesti selge oli see, et Lea Pähkel tegi kõik, et Rein Raud unustaks, et me oleme kohtusaalis, kus mind reaalselt ähvardab loomingu eest kuni kolme aasta pikkune reaalne vangistus. Lea Pähkel tegi nägu, et seda kõike on vaja, et kaitsta kedagi, ma ei tea keda ja talle, lihtsale inimesele lihtsalt mõni asi selgeks teha.

Rein oli tippvormis. Ma ei hakka siin protokolli mälu järgi taastama. Aga päris mitu korda, iga Lea Pähkli naiivse, lollaka, lihtsameelse küsimuse peale mõtlesin ma — sissejuhatus semiootikasse, sissejuhatus kirjanduslukku, sissejuhatus värsiõpetusse, sissejuhatus retoorikasse, sissejuhatus üldisesse kultuurilukku. Jep, need on need loengud, kus Lea Pähkel ei ole ilmselt mitte kunagi käinud. Rein selgitas ja Lea kuulas. Esimeses reas, nagu iga püüdlik üliõpilane.

Ma võin eksida aga ilmselt oli see küsimus: “Mis asi on intertekstuaalsus?” Kui ma naerma purtsatasin.

“Mis teid naerma jälle ajab?” küsis kohus.

“See riigi raha eest korraldatud elementaarse hariduse andmine kohtus, see ajab naerma,” vastasin ausalt.

“No ise olete selles süüdi.”

“Austatud kohus, mina ei ole seda kriminaalasja enda vastu algatanud.”

Aga Rein sai rahus jätkata. Mälestused uhusid tagasi. Meil on Reinuga ajalugu. Ma olen olnud ta õpilane. Koos oleme teinud mitut eesti kultuuri jaoks olulist päästeoperatsiooni-projekti. Läksime raginal kokku Sirbi-skandaali ajal. Tema ei saanud aru, mida mina teen, mina ei saanud aru, miks ta aru ei saa ja meid ründab. Siis sai veel täristatud. Aga mingi kuu aega enne seda, kui ma U12 avaldasin saime me kuidagi tvitteris ilmselt jälle aru, mida me teeme, kumbki.

Ta kiitis mind nihilist.fmi eest, kus sel ajal Ahto Lobjakas ja Hardo Pajula hävitusmustreid harjutasid. Ja mina ütlesin Reinule, et see on see sama tema loodud EHI Salme tänava vabaduse vaim, mida ma nihilistis kogu aeg olen tahtnud. See on sama koht, kust me tuleme.

Ristküsitlus tiirles porno ja kõige muu ümber.

“Kas kultuuris on palju selliseid asju, kus alaealistega selliseid asju tehakse?” uuris igavene üliõpilane Pähkel.

“Ohjaa,” professor Raud noogutas, “kasvõi Game of Thrones, kui praegu maailmas kõige populaarsematest asjadest rääkida.”

“Kas seal vägistatakse ka eelkooliealisi lapsi?” pilgutas üliõpilane Pähkel uskumatusest silmi.

“Kas seaduse mõistes on mingit vahet, kas vägistatakse kahe- või kaheteistkümneaastaseid?”

“Aga kas Sadee raamatud on pornograafilised?”

Professor Raud käitus kui džentelmen. Ta ei hakanud kohtu ees üliõpilasele häbi tegema. Ta võttis enne vastamist väikse pausi ja siis, veidi vaiksema häälega, kuid nii, et kõik eriti tähelepanelikult kuulaksid: “De Sade’i teosed on kahtlemata transgressiivse kirjanduse osa.”

“Aga kas U12 ei ole siis pornograafiline? Kust peab lihtne inimene, kel pole sellist ettevalmistust, aru saama, millega on tegu?”

“Kuidas see lihtne inimene seda lugema satub?”

Ja nii fucking edasi. Poolteist tundi. Isegi üle. Kõige tihedamat, huvitavamat, haaravamat sissejuhatust kirjandusse ja kultuurilukku.

Ma tahtsin karjuda.

MINE KOOLI TAGASI! Mismoodi on võimalik, et selliseid elementaarseid asju ülikoolis ei õpetata. SADEE MU SUUR VALGE TAGUMIK.

Kui Reinu ristküsitlus sai läbi lahkus ta saalist ja korraks oli vaikus.

“Kas prokurör tahab süüdistuse tagasi võtta?” küsis kohus.

“Kohtul on täna kummalised naljad,” raputas Lea Pähkel pead.

Reinu tutvustatud kultuuri- ja kirjandusteadus olid kui miiniväljad, kust siis Lea Pähkli süüdistus, et Untitled12 on pornograafia, oli läbi veetud ja see süüdistus oli just kaotanud mõlemad jalad ning roomas edasi vaid käte abil. Ei olnud ilus.

Next stop. Jaak Allik.

Kurat, homme on jälle vaja kohtusse minna. Seepärast ei jaksa kõike kohe üles kirjutada. Aga poolteist tundi seadusandluse ajalugu. Endine kultuuriminister selgitamas, miks ta sellise seaduse tegi, mis selle eesmärk on ja oli. Mul on märkmed, ehk kunagi saab ka stenogrammid. Ma kirjutan selle asja ka lahti. Aga väike teaser.

“Porno definitsioon,” meenutas Jaak Allik, “sai seadusesse kirjutatud minu mäletamist mööda Lauri Vahtre poolt. See on just tema sõnastus — “labaselt ja pealetükkivalt, muid inimlikke seoseid tahaplaanile jättes” — me ju kõik saame aru, et labane ja pealetükkiv ei ole seadustes mitte kuidagi defineeritud.”

Hullult mõistetavaks muutub, miks natsid eesotsas Lauri Vahtrega nii väga mu süüdimõistmist tahavad. See on natside seatud lõks selleks päevaks, kui nad ise võimul on. On vaja ainult salakavalaid, jõhkraid justiitstimukaid ja iga autor, kes sellistele limukatele nagu Maarja Vaino ja Mihkel Kunnus ei meeldi, saab oma kriminaalasja. Sest milline tekst poleks labane ja pealetükkiv? Limukad ja timukad käivad alati koos. Igas totalitaarses režiimis.

Juuratudeng Lea Pähkel jätkas oma hommikul valitud kaitsetaktikaga, püüdes olla viisakas, lihtne, siiras, uudishimulik. Ma kordan: kui ma ei oleks näinud teda ülbitsemas siis ma ei oskaks elus arvata, milline silmakirjalikkus see kõik on.

“Aga mille jaoks see U12 üdse kirjutatud on, kes seda üldse lugema peaks?” nõudis kohus lõpetuseks Jaak Allikult.

“Lugupeetud kohus,” Jaak Alliku nägu oli surmtõsine, “seda küsimust võiks küll küsida suure osa eesti kirjanduse kohta.”

AMEN.

Ja lõpetuseks Jaanus Adamson.

Mu peas kriiskas selleks ajaks juba päris tõsiselt. Vaata, Jaanus Adamson on cool. Ta on selline Varoufakise-laadne cool. Aga veidi resigneerunum. Aga fucking cool. Saad aru, ta tuli selle kõva nahktagiga kohtusse. Selline õppejõud, kelle pärast tüdrukud tahavad seda kirjandusevärki õppida, selline õppejõud, kelle moodi jahedalt targad tahavad kutid olla. Jep-jep, lähevad prillipoodi, et valida endale just sellised raamid, sest see on nii kõva.

Milline neetud ressurssi raiskamine on seda kõike suletud uste taga teha. Millised säravad definitsioonid, millised ägedad võrdlused. Kuradi eesti kultuuri- ja kirjanduskriitika pole kogu eesti kultuuri ajaloo jooksul olnud rohkem elus, rohkem põnevamas, ägedamas situatsioonis. Veidi selline tunne, et peaks isegi ennast korraks tõsiselt võtma, saad aru, see on nii šeff, kui Jaanus Adamson su teosest räägib.

“Porno on tarbetekst, te teate küll, milleks seda tarvitatakse, igaüks teab.”

Sellega ei saa vaielda.

“Kas kirjandust ei saa niimoodi siis tarvitada?” küsis semulik üliõpilane Lea Pähkel nooremalt õppejõult.

“No aga kuidas? Tarbetekst peab olema lihtne, üheselt mõistetav, primitiivne. Igasugune kirjanduslikkus, kujundid, metafoorid, lausete rütm, poeesia, see kõik teeb selle tarbimise raskeks, ja ma ütleks et nii tiheda teksti puhul: võimatuks.”

“No aga kas see tekst peaks olema kõigile kättesaadav?” küsis kohus lõpetuseks.

“Ma olen kahe tüdruku isa,” ütles Jaanus, “ja teate, mina ei karda. Ühtegi teksti.”

WORD UP.

Ma pean magama minema. Homme on jälle kohus. Aga ma tean, miks see protsess peab kinnine olema. Seda prokuratuuri eepilist rumalust, juhmust, pahatahtlikkust tuleb iga hinna eest varjata.

Riigist ei jää normaalset muljet.

Lea Pähkel, see jõhker Pähkel, mitte see nunnu Pähkel, ei küsinud 1,5 aasta jooksul mitte ühegi kirjandusteadlase arvamust, ei küsinud ekspertiisi ei Tartu ega Tallinna ülikoolist. Ta mängis sellele, et lapsporno süüdistus on nii ränk, et meedia, ühiskond, avalikkus, kõik mõistavad mu ette süüdi ja surma ja kohtus jääb tal ainult võit vormistada.

Mul pole mingit alust arvata, et mind mõistetakse õigeks. Aga respekt kohtule – nädalaga on uuritud 100 korda rohkem, kui prokuratuur pooleteise aastaga.

Aga ma usun, et Lea Pähkel teab väga selgelt, et ma ei ole süüdi. Ja ta on koostanud süüdistusakti teadvalt süütule inimesele ja sellega tegeleb ühel päeval Karistusseadustiku paragrahv 310.

Pärast sai veel nalja. Aga sellest hiljem. Kõigest hiljem. Kohtureporter lõpetab. Kohtualune peab magama kebima. Kirjanik vaatab seda kõike pealt ja raputab pead. Põhiseadus suitsetab närviliselt tänaval. Sõnavabadus. Kunstid on vabad. Tsensuuri ei ole. Keegi ei pea kohtus oma süütust tõestama. See kõik on bullshit.

Over and out.

19 Comments

  1. Mul ei ole midagi selle vastu, et Kender teeb sellest suletud kohtuistungist avalikku kohtureportaaži.

    Aga kohtureportaaž ei ole ilukirjandus, isegi kui see on reportaaž ilu- või kolekirjanduse üle peetavast kohtuprotsessist.

    Seetõttu tuleks minu arvates küll asjale kasuks, kui Kender koonerdaks siin sääraste väljenditega, millega ta tavaliselt ei koonerda.

    Tead ise küll, miks.

    • Ei saa aru, miks tuleb suu kinni hoida. Just sellises maailmas ei soovi ma elada, kus tuleb mingitel arusaamatutel põhjustel igaks juhuks suu koomal hoida. Mismõttes nagu?
      Muide see kohtuprotsess kuulutati kinniseks ainult seetõttu, et ei pandaks toime uut kuritegu. Kuriteoks peab prokurör lauseid erinevatest tekstidest, mis temal ihu imelikuks teeb. Nende lausete lugemine on aga ammu juba läbi, kuid kohtuistung on ikkagi kinnine. Saate aru, aga see lihtsalt ei mahu mulle pähe, kuidas saab riik üldse nii käituda oma kodaniku suhtes, et mõne lausejupi pärast kuulutati kogu protsess kinniseks. Mis riik see on ja kelle riik see on ja kelle jaoks see riik on, kes korraldab seda justiitsvägivalda praegu???

      Ma väga väga loodan, et Paul Keresel on mingi plaan ja see mis hetkel toimub on lihtsalt lõks laskmaks prokuratuuril mässida ennast iseenda valede võrku lõpuks. Kõik objektiivsed märgid näitavad, et seda kohtuprotsessi ei peaks olemas olema. Põhiseadus ei luba seda protsessi kinnisena pidada. Karistusseadustiku paragrahvi 178 probleemsest sõnastusest on riik ise teadlik enne, kui Kender oma loo avaldas. Eneli Laurits avaldas riigiametnikuna oma (riigi?) seisukoha 25.11.2014, kus ei jää kahtlust, et see paragrahv sellisena on feilinud. (http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/laurits_juridica_artikkel.pdf). Täpselt kuu aega hiljem 23.12.2014 avaldas Kaur U12. Mitu päeva hiljem tehti kuriteoteade? Mitu päeva hiljem oli juba olemas pornokomisjoni otsus, et tegu on pornoga? Pornokomisjoni vastutusalasse kuulub otsustamine selle üle, mis vanuses lastele mingi teos on sobilik, mitte see kas mingi teos on porno. Ühesõnaga, prokuratuuril olid olemas kõik vahendid, et kaalutlusõigust kasutades see kuriteoteade ajaloo prügikasti saata. Miks seda ei tehtud, võib ainult oletada.

      Tulles tagasi Põhiseaduse ja kinnise kohtuprotsessi juurde, siis lugedes Põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, saame teada järgmist:
      Kõlbluse kaitsesse puutuvalt oleks vist raske eitada, et tänapäeva liberaalsetes tingimustes on siiski keeruline endale ette kujutada kriminaalasja, millest avalikul kohtuistungil rääkimine võiks ühiskonna kõlblust kahjustada. Erialakirjanduses on kõlblusekaitselisel eesmärgil peetud kohtuistungite kinnisust põhjendatuks näiteks siis, kui kohtuistungil on olnud vajadus avaldada laste seksuaalse väärkohtlemise või nekrofiilse käitumise üksikasju.

      Millal me sinna jõudsime, kus must-valgelt kirjas olev “laste seksuaalse väärkohtlemise üksikasjad” on transformeerunud “virtuaalsete laste seksuaalse väärkohtlemise üksikasjadeks”? Tuletame meelde, et kohtuistung kuulutati kinniseks, mitte põhjusel, et kohtus võidakse avaldada laste seksuaalse väärkohtlemise või nekrofiilse käitumise üksikasju, vaid seetõttu, et prokurör kartis kohtus sooritada uut kuritegu, kuritegu, mida ei saa aga olemas olla enne, kui kõik kolm kohtuastet on läbi vaieldud. Selle koha peal minu mõistus hangub.

      Ehk siis, seda kohtuistungit ei tohiks olemas olla ja see ei tohiks kinnine olla. Kõik normid toetavad sellist lähenemist. Ometi on asi kohtus kinniste uste taga. Mis põhjustel? Emotsionaalsetel. Selline siis ongi Eesti Vabariik AD 2016. Mulle ei meeldi ja selle eest kohtu alla. Punkt.

      Jõudu ja jaksu Kaur. See kantseliit, mille keskel Sa praegu oled sunnitud viibima, võib olla kaunis masendav ja frustreeriv. Aga sa ei saa jääda kaotajaks.

  2. Minu meelest hästi mõnusalt kirjutatud, mingit igavat reportaaži ei viitsiks küll lugeda. Otsus sellest ka kuidagi ei sõltu, kuidas sa seda siin kirjeldad, see ongi autori retrospektiiv asjale, mis on tema õigus, nii et go on 🙂

  3. kirjanduse teadlased ja “sõbrad” mu suur valge perse, mõtleb Pähkel , ja paneb kogu selle punaprofessorite kamba kinni.

  4. “väga magedalt ei kõlanud” on siis otsetõlge “was not a boring ass shit”

  5. Ma siin üritan ette kujutada seda pretsedenti mille see süüdimõistev otsus looks. Okei, kohtu pädevuses on otsustada, et mis on porno ja mis ei ole. Otsustame siis, et U12 oli lapsporno. Nüüd tulevikus jääb üle vaagida, et mis veel lapsporno on ja kus see piir jookseb? Ehk siis sisuliselt jääb kohtu otsustada, et 35 puud on mets, aga 34 puud ei ole.

    Kas see juku -ja-mari-seksivad anekdoot on lapsporno? See kui ma ütlen “lapsed kepivad” on? Kas juuresolev illustratsioon kujutab lapspornot? http://www.upload.ee/image/5795156/lapsporno.png

    …. Sest selle protsessi loogika järgi tundub, et kõik kvalifitseeruvad ja karistusseadustik näeb ette, et kui teotunnused on olemas, siis tuleb menetleda. Niiet noh, menetlege nüüd.

  6. Ždanovi kõne Žoztšenko hukkamõistmisel oli järgmise loogilise struktuuriga:

    ***

    Mida me peame arvama Žoztšenkost, kes kuulub Leningradi väärastunud kirjandusringonda. – Ilmselt on Z jätis, kui ta kuulub sellisesse väärastunud kirjandusringkonda. – Ja mida me peame arvama Leningradi kirjandusringkonnast, kui nad hoiavad enda rüpes säärast jätist nagu kirjanik Z? – Ilmselt on see kirjandusringkond väärastunud.
    Järelikult tuleb nad kõik Siberisse saata.

    ***

    Seda nimetatakse ringtõestuseks.
    Seda saab rakendada ka Kenderi ja Nihilist.fm peal.

    ***

    Teine tuntud skeem on:

    SÜÜDISTUS -> HÄIRITUS -> KARISTAMINE HÄIRITUSE EEST

    Näiteks, kui ma asjast õigesti aru sain, esitati Ojuländile süüdistus ühes asjas, aga erakonnast välja heideti hoopis selle eest, kuidas ta ennast süüdistuse vastu kaitses.

    ***

    Kenderi enda loogika järgi otsitakse lihtsalt ettekäänet, et teda milleski süüdi mõista. Ta ise on üsna hea ettekäände pakkunud.

    Aga omaenda loogikast lähtuvalt võiks Kender ennustada, et talle esitatakse veel mõni süüdistus, isegi kui esimene luhtub.

    Näiteks tuleb hoiduda kohtu solvamisest.

  7. Mulle tundub, et kohtu otsust me veel ei tea. Vastasel korral pr. Pähkel ei võimleks, kõik oleks hästi viisakas ja steriilne, pigem selline tüütu tseremoonia, mis tuleb osalistel kuidagi ära pidada. Arvatavasti kaebab ta kohtu otsuse edasi, kui see ei tule selline nagu oodatud ja millegipärast ma arvan, et ei pruugi tulla päris selline, mida küsitakse. Teiseks ei maksa unustada, et kohut ei peeta Untitled12 üle, vaid selle valmistanud kirjaniku üle ja see on oluline nüansivahe. Untitled12 on asitõend, mille tuginedes väidetakse, et kodanik Kender on pedofiil (selleks tegevuseks loetakse vist ka organiseerimine, kaasaaitamine jms tegevus). Kas seda protsessi tohib ilukirjanduslikus võtmes kajastada? No niikaua, kui seda pole otseselt ära keelatud, ma küll ei näe põhjust, et seda ei tohiks, vastupidisel korral see olekski allumine tsensuuri diktaadile. Kui inimene leiab, et ta ei ole talle esitatud süüdistustes süüdi, siis on tal õigus end kaitsta, kõigi käepäraste vahenditega, mis pole seadusega ära keelatud.

    • aga küsimus on vist laiem. üks muusik ütles mulle, minust mõni aasta vanem, et tema on põlvkonnast, kes veel ei julge suurt midagi ja osa noori on põlvkonnast, kes enam midagi ei julge. siin kuskil vahepeal on kari hulle, kes midagi ei karda. kaduv liik, seda küll, aga veel olemas. ma ei tea mitte ühtegi seadust või käsku või keeldu, millega saaks mind panna kirjutamist lõpetama just sellest, millest ma tahan. mind lihtsalt ei koti. ok, vahistamine, vanglas, ilma kirjutusvahenditeta. aga ma leian ikka variandi. alati on leitud.

      • Lenin kirjutas piimaga raamaturidade vahele. Piima hoidis leivasisust voolitud potis. Vaatan siin, et Pevkur ja Reinsalu ja teised siin tahavad jätta riigist väga normaalset muljet, tuua ohranka tagasi.

      • Ma olen jälle kuulnud, ei mäleta enam, kes ütles, et erinevad põlvkonnad saavad erinevalt aru huumorist. Näiteks ei taju vanemad põlvkonnad irooniat, nende maailmas on vähem värve ja seesama pidi kehtima nooremate suhtes, kes on üles kasvanud peale Brežnevi aega. Kui järele mõelda, siis võib siin mingi point olla.

  8. Lihtsalt repliigina üks huvitav fakt, et senini ei ole ühtegi prokuröri Eesti Vabariigis süüdi mõistetud Karistusseadustiku par.310 alusel (valesüüdistuse esitamine). Huvitav küll miks??? Kas tõesti peaks uskuma, et rohkem kui 20a jooksul on kõik prokurörid üdini ausad olnud???!!! Seda on ikka väga-väga raske uskuda, et mitte öelda midagi muud siinkohal… Laialt levinud arusaam ja prokuröride (ring)kaitse on lihtne, nemad ei ole süüdi, sest üksi fakt/tõend ei oma ette kindlat kaalu ja tõendite/faktide alusel otsustab vaid kohus, kas inimene on süüdi või ei ole… Seega kõik jätkub…

    Huvitav, kas mina olen ainus, kes arvab, et midagi on “pildil” väga valesti ja sisuliselt on prokurörid EV-s puutumatud isikud, kes võivad teha mida heaks arvavad (klaarida oma isiklike arveid, enda jaoks ebameeldivad/mugavad tüübid saata kohtu alla ja solgutada neid seal aastaid, täita tuttavate tellimusi…) ja… ei mingit vastutust sealjuures!!! Meeletu võim ja nullilähedane vastutus! Milline suurepärane amet või kuidas?!

    Paturegister.ee andmebaasis on üksjagu materjale ka prokuröride ja abiprokuröride tegevusest, mingi aeg saab ehk seda materjali ka kasutama hakkata, sihipäraselt…

    Julgeks pakkuda välja, et esimene “pääsuke” KarS par.310 alusel kohtu alla minemises saab olema 2017.aastal…

    • Seega kõigepealt esitab prokurör valesüüdistuse (KarS § 310), siis kohtus prokurör annab valeütlusi (KarS § 320), millega ta loob kunstlikult tõendeid (KarS § 316)? Siis tuleb esitada kuriteoavaldus prokuröri suhtes ja Kaur peaks kohtus taotlema ka kohtunikult kriminaalmenteluse algatamist. Lisaks võiks esitada kaebuse prokuröri tegevuse osas järelvalvemenetluse algatamiseks prokuröride eetikakoodeksi alusel – http://www.prokuratuur.ee/et/organisatsioon/prokuroride-eetikakoodeks

Submit a comment

Massive Presence Website