Paar peatükki raamatust “Mine ja Kaota Ennast”

In POPNIHILISM

1.

 

12. september 2016. Kuidagi kentsakas on iseendast kirjutada. Olen varasematel aastatel paar korda üritanud päevikut pidada, aga jõudsin kiiresti järeldusele, et mul pole enesele öelda midagi, mida ma juba ei tea. Võib-olla nüüd on. Pikk teekond seisab ees, ja mul pole õrna aimugi, kuhu see mind välja viib. Mul ei ole erilist põhjust. Lähen lihtsalt uitama. Sinna, kuhu tuul viib. Ma ei lähe kerge südamega. Eestimaa on ilus maa, mis sest, et tema sügisene rõskus hakkab vähehaaval kontidesse pugema. Siin on pere. Siin on head sõbrad, kallid inimesed. Aga minema peab. Mõni lihtsalt peab minema. See on veres. Mul on see alati veres olnud. Ma ei lähe ennast leidma. Sa võid ennast leida ja kaotada duši all, ajalehte lugedes, psühhiaatriahaiglas rahustite all vääneldes, enne gümnaasiumi lõpupidu küüsi lakkides, naabrimehelt muruniidukit laenates või mida iganes. Selleks ei pea kusagile minema. Ma leidsin ennast ükskord isegi peeglisse vaadates. Päris jube oli, mis sealt vastu vaatas.

Kuhu ma lähen, kus ma magan, mida teen? Ma ei tea. Ma olen dinosaurus. 27-aastane T-rex. Feissbooki konto kustutasin peaaegu aasta tagasi ära. Ligemale 1400 feissbookisõpra kadusid mälust kiiremini kui kaks tundi tagasi sirvitud kassipildid. Alles jäi vaid käputäis tõelisi sõpru – klassika. Mind pole enam ammugi olemas, ja kahtlen sügavalt, kas kunagi üldse oligi. Seega võin rahus minna, rahus haihtuda. Ma olen sotsiaalmeediaajastu kummitus, kelle jaoks on nutitelefon pelgalt tuim vastumeelne tööriist. Aga ma ei kahetse oma taandarengut. Kuradi mõnus on. Kuidagi inimlikum.

Ma pole sotsiaalselt hüperaktiivne maailmarändur, kellel on öömaja leidmiseks kümme saiti ja mis veel hullem – kes viitsib seal käia. Naljaga pooleks tegin hiljuti Instagrami konto. Ehk saab millalgi mõne kauni looduspildikese üles laadida, enne kui telefonist ilma jään. Raudselt jään. Ma juba tean neid reise. Mul pole õrna aimugi, millal ja kuidas ma jõuan kuhu, kas jõuan – ma ei tea, kui tihti ma edaspidi voolugi saan, et telefoni laadida, netist rääkimata. Neil asjadel on see nõme omadus, et nad kipuvad maksma – kas siis otseselt või kaudselt. Ma ei viitsi Couchsurfinguga jännata. Kõik tundub nunnu, aga ma näen raudselt liiga kahtlane välja, et keegi mind enda juurde diivanile võtaks. Ja mul pole Feissbooki, et keegi luurata saaks. Ma ei viitsi sellega jännata. Lihtsalt lähen. Järelikult olen salapärane kirvemõrtsukas. Soetasin paar päeva tagasi Tallinnast odava 65-liitrise seljakoti, kvaliteetse väitsa, korralikud veekindlad saapad ja normaalse magamiskoti. Ja noh, mingit pealtnäha kasulikku pudi-padi, nagu hügieenitarbed, kuivatatud puuviljad ja pähklid, vihmamantel, millest saab telgi teha jne. Nüüd on mul umbes 30 eurot järel. Sellega siis Euroopasse, või kusagile.

Päris puruvaene ma kogu aeg ehk olema ei saa. Aeg-ajalt laekub midagi pangakontole, näiteks minevikus tehtud tööde eest. Aga esimesed kaks-kolm nädalat vaevalt… Eelarve on, nagu ta on, sõpru ees ootamas vist väga ei ole, ainus keel, millele loota võin, on inglise (ja pisut saksa keelt ka). Proovin välja jõuda nii kaugele kui võimalik.

Homme saan rekaga pisut küüti, suisa Saksamaale välja. Mul joppas, üks tore perekonnatuttav rekamees lubas peale võtta. Alguses mõtlesin jala Saksa minna, aga jäin minekuga venitama. Sügis jõuaks mulle kusagil Poolas järele. Ja kui on üldse midagi, mille eest ma põgenen – siis on see sügis. Ja edasi? Kusagile soojemasse kohta. Portugali? Hispaaniasse? Aafrikasse? Hetkel veel täpsemalt ei tea, aga mul on Lõuna-Saksamaal, Ulmi lähistel vinged sugulased, keda pole juba kaheksa aastat näinud. Siis viimati Saksamaal käisingi. Sugulased jäävad enam-vähem tee peale. Kui võimalus on, hüppaks läbi ja ütleks tere. Vaevalt, et see võimalus veel kunagi tuleb. Eks näis. Homme algab teekond tundmatusse.

Noh, päevik, hakkan sinuga vist palju aega veetma. Parem kui sul piisavalt lehekülgi varutud oleks… Proovin kirjutada nii tihti, kui võimalust ja tuju on. Nüüd avan esimese õllepudeli paljudest. Saun juba köeb. Varsti tulevad sõbrad hüvasti jätma. Täna kavatsen ennast maani täis juua. Viimane rännak Põhja-Norras oleks mulle mitmel korral napilt elu maksma läinud. Seekordne rännak tuleb kordades pikem. Minu nimi on Egert, ja ma ei tea, kas ma tagasi tulen.

 

9.

Nagu mainisin, kaob mingis seisundis aeg ja ajataju. Päevad ei olnud enam ammugi olulised, samas näisid nad kõik ühesugused, kuigi maastik, teed, linnad, külad, terve loodus oli pidevas muutumises. Tahtsin sulle kirjutada, Scrap, aga üldiselt vajusin õhtul kusagil peatudes magama. Ja pealegi oli siis juba liiga pime, et kirjutada. Oluline oli vaid üks – jõuda Ulmi, tõotatud maale. Ulm, nooruspõlveunistus, salapärane, müstiline linn Lõuna-Saksamaal, Doonau kaldal, mis mulle kunagi kustumatu mulje oli jätnud. Aga et jõuda Ulmi, oli mõistlik minna Nürnbergi, kust sõidab sinna kohe kindlasti buss. Kurikuulus Nürnberg. Üldiselt mulle suurlinnad ei meeldi. Palju turistilõkse. Olgugi, et arhitektuur on maru ilus, tundub et elusat kultuuri on suurlinnades vastupidiselt reklaamitule häbematult vähe – ja kui on, on seal see, mida nad tahavad, et näeksid. Mis neile mugav on. Seal on esindatud paljud eksistentsivormid, aga harva elu. Väikelinnad ei ole seevastu nii lihtsad, kui pealtnäha paistavad, seal pead midagi olema ka, et ta sulle ennast avaks. Kes oma tegudega kelgib või rahaga vehib, sisse ei saa.

Pead mingisugune arvestatava moraalitunnetusega inimene olema, et väikelinn su omaks võtaks. Suurlinn liputab sulle saba ka siis, kui oled pesueht värdjas. Alla 200 000 elanikuga linn ei lase end petta. Suurlinlik võõrandumine, uhkete hilpudega saame peita, kui mädanenud me tegelikult seest oleme. Jei, Scrap, ma lähen suurlinna! Ma teadsin, et jõuan kohale, see oli lihtsalt aja küsimus. Noh, aega läks umbes neli ööpäeva. Teekond Nürnbergi ei olnud muidugi iseenesest meelakkumine. Maa ei olnud väga pikk, kiirteed mööda ca 63 kilomeetrit, aga kuna pidin paljudes kohtades suure ringi sisse tegema, tuli kilomeetreid kõvasti juurde. Liikusin tervislikel põhjustel hulga aeglasemalt kui varem. Nürnbergi ümbruses on rohkem metsikut loodust. Mägede nõlvadel on palju okas- ja lehtmetsa, kus võib kaua hulkuda, ilma et keegi vastu tuleks. Seal seljakotiga turnides tunnetad kiiresti, kui kuradi pisike sa siiski oled. Nõlvad olid reetlikud – kui jalad enam hästi ei tööta, hakkad komistama.

Paaril korral kukkudes tuli küll kerge muremõte, et murran lõpuks seal kusagil pärapõrgus jalaluu ära. Seal oli ka palju tarasid ja võrke, millest pidin üle ronima. Mõnes kohas olid maa sees pikad süvikud, 4–5 meetrit sügavad ja kümneid kordi pikemad, neist mööda saamine võttis aega. Palju ohakaid, kõrget kuluheina, torkivaid põõsaid. Üks püksipaar oli omadega juba päris läbi. Aga tagumiku peal ei olnud auke, see oli positiivne. Jätsingi need teksad jalga. Siis ei lõhu teisi pükse. Paaril korral eksisin ära ka. Kiirteeäärseid parklaid ei märganud. Jalad olid hommikuti nagu puupakud. Lõuna ajaks sai enam-vähem elu sisse. Sõin kõike, mida sain, lootuses et see jalgade seisundit pisut parandab.

Põllult leidsin maisitõlvikuid ja tammetõrusid. Mõnikord kallasin peo peale pisut meresoola ja lakkusin seda – kui soolad välja higistada, võib juhtuda et tuleb lõpuks peavalu ja lööb pildi eest. Ronimine ja turnimine kulutas aga kiiresti veevarusid ning ühtlasi oli alanud kuumalaine. Kiirtee ühelt poolt teisele pääsemine oli künkliku maastiku tõttu raskendatud – vahel läks serval, mida mööda ronisid, maastik päris raskeks. Teisel pool oli laugem pind. Algul proovisin tunneleid otsida, lõpuks vandusin ja jooksin korduvalt üle kiirtee. Kord ühele, kord teisele poole. See ei ole nii ohtlik, kui räägitakse. Tuleb lihtsalt mediteerida ja kiire sprint teha, loomulikult momenti peab ka valima. Vee leidmisega oli omaette jama. Seda kulus palju. Mul oli kaks 1,5-liitrist plastpudelit pluss üks üheliitrine – ma ei tahtnud kotti liiga raskeks teha. Veega on muidugi see, et mida rohkem seda kannad, seda rohkem ka kulub.

Vahel olin kusagil eikellegimaal, kui viimane veetilk otsa sai. Siis pidin hoogu maha tõmbama ja tempot aeglustama, kuni leidsin mõne allika. Aga kui neid kauneid pisikesi koski meenutavaid mägiallikaid leidsin, siis tihti mitu tükki lähestikku. Puhas, külm, karge vesi. Ma ümisesin Beethoveni 8. klaverisonaati „Pateetiline“, peaaegu iga kord, kui sellist mägiallikat nägin. Mitmel korral leidsin pisikese külma oja, kus sai sulistamas käia. Vett ma sealt juua ei julgenud, aga tegin seljas olevad riided märjaks. See aitas pisut janu taltsutada. Esimese päeva õhtul leidsingi ühe taolise oja. Pesin pesu, kallutasin mõne noore vahtra viltu ja panin riided oksadele kuivama. Lähedal oli väikelinn, kus oli Lidl – Saksa säästumarket, kõige kavalam pood, kui oled vaene. Seal on nii mõnigi toidukraam odavam kui Eestis, ostsin värskeid krõbedaid saiakesi, salaamit, pudeli odavat punast veini.

Vein ei olnudki nii halb, aga ei läinud üldse alla. Võtsin tookord lonksu ja keerasin pärast esimest sõõmu korgi peale. Alles ülejärgmisel õhtul jõin ära. Pudelist piisas, et purju jääda. Istusin täis peaga mingi linna ääres kusagil kõrgel sillal ja laulsin täiest kõrist. Enamjaolt metsavennalaule, mida üks lõõtsamängijast sõber mulle kunagi õpetas. Tol hetkel tundus see elu naljakas – purjus eestlane istub Saksa sillal ja laulab isamaalisi laule. Seisin hea selle eest, et möödasõitvad jalgratturid mu lõvi mõõtu möirgamist kuuleksid. Kui sa juba friigiks sündinud oled, siis kuuluta seda valju häälega. Äkki jäävad kuulama, sõidavad teelt välja, löövad pea ära, ja siis sa pole enam nii üksildane.

Tol ööl magasin ühe jõe kaldal, pooleldi nõgesepõõsas. Ei näinud pimedas, kuhu tuldud sai. Good times. Igatsesin juba ammu muusikat. Telefonis oli mõni enne reisi kiiruga tõmmatud Pink Floydi ja Creedence Clearwater Revivali lugu, aga akut ei tohtinud kulutada. Pidin ise ümisema ja jorutama. Perseläinud suupillist oli kahju. Puhkehetkedel oleks saanud mängida. Laulsin tihti „Tähti üheks õhtuks“. Seal olid mu lemmikread: kes nõrk on, annab alla, ja lõpp on kogu lool. Loomulikult, tegemist ei olnud mingi heroilise rännakuga, Scrap, ma põhimõtteliselt hulkusin ju sihitult. Ma ei hakka valetama, nii mõnelgi korral tahtsin jalgade tõttu sinnasamasse lamama jääda, lihtsalt ära haihtuda.

Üks hommik oli sitemat laadi, ma ehmatasin ära et üks jalg on surnud. Pidin teda tükk aega mudima, enne kui elu sisse tuli. Põhimõtteliselt käitusingi nagu robot – üks samm veel, üks samm veel. Katsusin mitte liiga palju mõelda, lihtsalt astusin edasi, ja kui mõtlesingi, keskendusin headele mõtetele. Künklik maastik on mind alati tõmmanud. See inspireerib, annab ainet, millest kirjutada – mingisugune boheemlaslik segadus peab olema loomekeskkonnas, mäed sümboliseerivad oma salapäraga seda segadust. Sa ei tea kunagi, mis seal teisel pool ootab… põnev, raisk. Mis seal juhtub? Kas seal taluhoovis on noor naisterahvas, kes hobusele ratsmeid pähe paneb, või vana kepile nõjatuv mees, kellel on mõni lugu rääkida? Huvitav, kaua nad seal elanud on? Kuidas nad sinna sattusid? Kes see vanem naine on, kes aias tulipunaseid õunu korjab?

Mõtlesin neist ise lugusid välja. Selline lapsik värk, aga aitas mõtteid eemale juhtida. See-eest sain minna läbi paljude Saksa väikelinnade (kus ei olnud tihti poodi) ja näha ka pisut vaatamisväärsusi, millest muidugi hoolega pilte klõpsisin. Seal kandis oli nii mõnigi kaunis loss, jahimaja või häärber, vahel katsusin teekonna sättida nii, et see jääks otse tee peale. Näiteks Seehofi lossil Memmelsdorfis oli kauneim aed ja purskkaev, mida ma kunagi näinud olin. Veetsin seal ringi jalutades terve tunni. Oleksin nagu sisenenud 18. sajandisse. Selline tunne, et iga hetk võib mööda alleed läheneda mõni aadlik uhkel kaarikul. Väikelinnade puhul on alati natuke naljakas see avalik tähelepanu, mis sulle osaks langeb, kui sa teatud normist erined.Näiteks kui kargad kusagilt üle müüri ja avastad, et aias käib väikse lapse sünnipäevapidu. Vabandad ja tõmbad kiiresti lesta, aga inimesed ahmivad muidugi õhku.

Või kui mäenõlva pidi tolmuse ja higisena alla ronid. Siis vaadatakse sulle pikalt imestusega järele, et kes see hull seal turnib, miks ta teed ei kasuta. Aga sellepärast, et mõni tee teeb liiga suure ringi sisse ja kõigil ei ole kuradima autot. Aga vahel tuldi minuga väikelinnades juttu ajama. Mõned vanemad inimesed näiteks. Tulid juurde, kui kusagil pingi peal jalgu puhkasin (tihti rääkisid inglise keelt), küsisid, et kust tuled, kuhu lähed, rändur. Sõbralikult, muhedalt. Kuulasid põnevusega. Nad olid toredad. Ma nägin nende silmis vist välja nagu tüüp, kes on just sunnitöölaagrist välja lastud. Peeglit ju polnud, aga poodide klaasakendele vaadates nägin mõnikord peegeldust. Must ja habetunud. Nagu mingid söetriibud üle näo. Pole õrna aimugi, kust need sain. Otsa ees pesematusest rõvedad vinnid.

Lonkasin märgatavalt vasakut jalga, valge maika oli halliks tõmbunud ja räbal, teksad räbalad. Kott narmendas, käsivarred olid verised ja ära kriibitud (need kuradi ohakad!). Aga mul oli tegelikult hea meel, et nad tulid juttu ajama, ma ise ei lävinud viimasel ajal eriti inimestega. Polnud nagu midagi öelda. Mõni päev tundus kolm päeva pikk. Vahepeal rääkisin kõndides iseendaga. Pidasin maha pikki, enamasti humoorika alatooniga dialooge. Mitte et ma segi oleks, aga igatsesin eesti keelt. Kauneim keel maailmas. Iga kord, kui pikemalt võõrsil oled, saab keel kuidagi armsamaks. Mõtlesin juba ammu inglise keeles, mõtlen siiamaani, Scrap. See pole hea. Huumorimeele peab säilitama. Kui selle kaotad, oled omadega kiiresti perses. Minu puhul, mida mustem huumor, seda parem.

Mõtle peas kõik asjad läbi, mis võivad perse minna, ja naera nende üle – siis ei saa nad sulle ligi hiilida ja üllatada. Aga vihma ei sadanud, tore. 10 km enne Nürnbergi olid jalad juba päris perses. Puusadest käisid nagu nõelapisted läbi. Vajusin pärastlõunal ühte väikelinna bussipeatusesse istuma. Tee tolmas päikselõõsas. Palavik oli. Mõtlesin, et nüüd ootan küll bussi. Enam ei jaksa, raisk. Võtsin ühe paratsetamooli ja kaks multivitamiini tabletti sisse. Vett oli ka veel jaopärast. Bussipeatuse lähedal üle tee oli garaaž, mille ukse ette oli kokku tulnud pisike punt tsiklirahvast. Kaks naist, kolm meest. Meestel stiilsed tagid, naistel kulmu- ja huuleneedid ning ägedad soengud. Tõmbasid suitsu ja lobisesid saksa keeli. Garaaži avatud ukse vahelt paistsid uhked pillid.

Ma pole mingi spets, aga vist kaks chopper’it ja üks klassikalisemat tüüpi elukas. Garaaži ees oli sinine Fordi minibuss. Heitsin pilgu busside sõidugraafikule, aga kui oled ikka Tallinna omadega harjunud, siis läheb esialgu segaseks. Läksin uurima, kas siit busse üldse Nürnbergi läheb. „Nürnbergi tahad?“ küsis kõige noorem kutt inglise keeles. „Kuule, me lähme kohe varsti Nürnbergi. Mitte päris kesklinna, aga võin su metroo juurde visata, kui kesklinna tahad.“ Tsiklimehed on ikka normaalsed. Mingit küsimust ei olnud. Kaks vanemat tsiklimeest kaasa ei tulnud. Läksin kuti kõrvale ette, neiud läksid taha – seal polnud istmeid, oli voodi. Kutil oli bussis põhimõtteliselt kõik eluks vajalik.

Tsikkidel oli kaasas must dobermann, kes pikutas sõidu ajal nende vahel voodis. Kutt pani mussi möirgama. Mingi saksa rokkbänd, mida ma ei teadnud. Me ei rääkinud sõidu jooksul eriti palju. Sõit oli lühike, ise olin väsinud ja näost valge. Kutt nägi ka välja, nagu tal oleks selja taga korralikum tinapanek. Kerisime aknad alla ja tegime suitsu. Plikad tõmbasid joint’i. Pakkusid mulle ka, aga ma tahtsin pea selge hoida. Metroos pilves peaga seigelda, tänan ei, Scrap – kõlab nagu keskmisest ebameeldivam ärevushäire. Aga kusagile Nürnbergi äärelinna metroosissekäigu juurde jõudes küsis kutt mult paberit ja pastakat, ja visandas lihtsa metrookaardi. Mine sealt sisse, võta automaadist pilet, võta see rong, mine seal peatusest maha, ja oledki kesklinnas. Seal on kohe bussijaam lähedal, midagi rasket ei ole. Tänasin ja lonkasin metrootrepist alla. Joppas.

Pileti ostmine automaadist oli ingliskeelse menüü puhul üllatavalt lihtne. Viis minutit hiljem saingi õigele rongile. Isegi ruumi oli, õnnestus istuda. Ja mis veel imelikum – õiges peatuses maha. 1 : 0 minu kasuks, Nürnberg. Metroo ümber oli koondunud terve kamp joodikuid, kes kerjasid õlleraha. Möödakäijad said pidevalt vatti. Rahvast oli palju. Kesklinn, nagu kesklinn ikka, modernsete hoonete taga paistsid vanad kirikutornid. Vanalinn. Sinna tahaks minna, kui jalad lubavad. Aga kõigepealt tuli Ulmi suunduvaid busse uurida. Flixbussi tahaks, see on vist kõige odavam. Istusin hetkeks ühele pingile, venitasin kangeks kiskuvaid jäsemeid. Võtsin saapad jalast ja tuulutasin jalgu. Taevalik tunne. Jalad olid suuri ville täis, mõned neist lõhkenud. Sokid andsid jalgadele musta värvi.

Noppisin varvastelt puuvillatükke. Tuvid tulid varbaid uudistama. Muigasin endamisi. Veider elu. Alles oli aeg, kui ma oleks mõne tuvi pikemalt mõtlemata ära söönud. Lähedal oligi suur bussi/rongijaam, vähemalt kolmekorruseline. Ohtralt rämpstoidu- ja suveniiriputkasid. Hõrgud lõhnad. KFC. Mäkk. Burger King. Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja läksin kõigepealt KFC-sse. Maitsesin esimest korda elus neid kuulsaid kanakintse ja -tiibu. Muuseas polnudki eriti head, olin tudengina isegi paremaid teinud. Mööda jaama patrullisid automaatidega relvastatud, vist… eriväelased või midagi taolist. Lisaks käsirelvadega politseinikud ja turvamehed. Rahvast oli murdu. Jeesus, kui palju kerjajaid seal oli. Ma ei pea silmas neid, kes seda raha reaalselt vajasid, pean silmas sulisid ja laiskvorste, Scrap.

Ei saanud reaalselt rahus liikuda, iga natukese aja tagant hüppas keegi turja. Mitte ainult mulle, paljudele backpacker’itele. Enamjaolt türklased ja kavala naeratusega mustlased. Seal oli raudselt mingi kerjuste maffia. Kõik näisid üksteist teadvat. Samasugused topsid käes. Üks jättis rahule, hüppas järgmine turja. Süstemaatiline värk. Süstemaatiline paigutus. Kindel vahemaa. Kõik rääkisid head inglise keelt. Üks hästiistuvas triibulises ülikonnas suurt kasvu nälkjas haakis juba peaukse ees ennast mulle sappa. Algul oli viisakas, kuigi üleolev, teatavat laadi naeratus näol. Bully. Mängis oma suuruse ja karisma peale välja. Lootis hirmutada, et on mingi maffioss ja kui sa talle raha ei anna, siis… kunagi ei tea. Küsis, kas mul eurot on. Vastasin viisakalt, et kahjuks ei ole. Kõndis mulle järele. Hotellis töötades näed sellist tüüpi jorsse palju. Lõpuks lakkad hoolimast, nad muutuvad lihtsalt tüütuks. Bully hakkas mulle aeglaselt järele kõndima. „Well, thanks for nothing. You are such a good person! Thanks for nothing.“ Ta reaalselt hõikas seda, nii et koridor vastu kajas. Sellise vinguva, ähvardava häälega. Et kõik lähedal olevad inimesed kuuleksid. Puhas pahatahtlikkus. Mu vastus oli piisavalt otsekohene, ta teadis et ei saa minult raha. Seega proovis mind avalikult alandada. Konkreetne munn. Odav, madal võte. Ma hakkasin naerma. „Pleasure is mine,“ hõikasin valjult vastu. „Nothing is what you need.“ „What did you say?“ Kõndisin edasi, tegelt ei tasuks kraaksuda, neil on seal tutvused, aga tol hetkel oli lihtsalt suva. Kuradi bully. Oleks siis veel, et viisakas, aga ei, kaugel sellest.

Osa tüüpe kõndis sul näiteks järel, luuras, kuhu sa lähed – kui ütled näiteks et sorry, mul pole raha, ja lähed KFC-sse sööma, tulevad sulle lauda, jõllitavad sind. Märkasin seda mitmel korral. Mul ei ole midagi türklaste kui rahvuse vastu ja mustlaste kui rahvuse vastu – olen mõlemast rahvusest sõpru leidnud, aga mul on vimm nende konkreetsete isikute vastu, kes üleolevalt raha küsivad, ja sind siis sõimama hakkavad, kui sul ei ole / sa ei soovi oma natukest mingisugusele suvalisele jorsile anda. Miks kurat keegi midagi ette ei võta ja neid lontruseid sealt minema ei löö? Politseinikud ei ole lollid, nad teavad, mis seal toimub. Siin on mingi kala, raisk. Noh, ja eks kerjusehakatised muidugi oskavad hästi süütuid silmi teha, ja keegi ei saa midagi teha… Mul oli vaja pangaautomaadi juurde minna, lihtsalt kontrollima. Oli üks lokkis peaga pikk kõhetu kutt, kes mul järel käis.

Arvasin, et raputasin raisa maha – ta jäi pealtnäha mingit teist inimest tüütama. Läksin lõpuks eskalaatorist üles kolmandale korrusele, vaatasin ringi. Õhk oli puhas. Ajasin automaadist oma asju, ja just siis kui kaardi välja võtsin, rahakoti põue torkasin, koputas keegi mulle õlale. Sama kutt oli eikusagilt välja ilmunud, ütles soravas inglise keeles: „Yeah, right. You’re good. You know how to lie.“ „Stay away.“ Vaatasin talle ikka väga mürgiselt otsa. Läksin talle lähemale. Mis mõttes sa tuled mulle selja taha pangaautomaati luurama? Endal on hoolitsetud välimus, uhked riided, hõbekett ja kallis (ikka reaalselt kallis) nahktagi seljas, vii midagi panti raisk, kui sa reaalselt toiduraha vajad. Kutt taganes. Mul sai hing nii täis, tahtsin talle sealsamas vastu hambaid virutada.

Kutt sai sellest vist aru, pidas õnneks paremaks eemale tõmbuda. Jõllitas ehmunult ja pudistas midagi et „Rahu-rahu, juba lähen.“ Rahune ise maha, kuradi nahaal. Kutt keeras otsa ringi ja pomises midagi, mida ma ei kuulnud. Muidugi jah, nüüd oli küll aeg kaduda. Siin võisin endale veel edukalt jama kokku keerata, kui palju paugun. Ma ei saa ka vahel oma keelt hammaste taga hoida, kui selliseid näen. Lonkasingi igaks juhuks ruttu alumise korruse infoletti, pärisin Flixbusi kohta (odavbussifirma, domineerib pigem Lääne-Euroopas), kusjuures infoletis oli kolm töötajat – ja üllatus-üllatus, keegi ei rääkinud inglise keelt. Aga sain pisikese saksakeelse seletamise järele aru, et neil on sealse bussijaama lähedal oma eraldi jaam. Uksel möödusin sellestsamast bully’st, aga too oli õnneks juba liialt ametis järgmiste inimeste tülitamisega, et mind tähele panna. Flixbusi kontor ja peatused olid eraldatud, rahulikus kohas. Populatsioonilt domineerisid hipsterid ja backpacker’id. Mõnus.

Läksin pisikesse kontorisse, seal oli kaks kena noort neidu, kes suhtlesid vabalt inglise keeles. Näitasid arvutiekraanilt Ulmi siirduvate busside aegu. Nagu taoliste firmade puhul tihti kombeks, siis mida varem pileti ostad või tellid, seda odavam on. Kõige soodsam pilet oli järgmisel päeval kell 14.10, sõiduajaga umbes 3,5 tundi, hinnaga 9.90. Tänased piletid olid ligi kaks korda kallimad. Võtsingi järgmise päeva soodsaima. Polnud veel õrna aimugi, kus ma täpselt magan, aga mul oli hädaabi-plaan olemas. Magan bussijaamas pingil magamiskotiga, kui paremat kohta ei leia. Siin tundus turvalisem. Küll hipsterid mu seljatagust kaitsevad. Nüüd oli aega. Mul oli kotis veel saiakesi ja natuke salaamit, mõned mahlased õunad. Palavik hakkas ka üle minema.

Bussijaama taga oli tasuta tualett, pesin hambaid ja nägu, täitsin veepudelid, vahetasin sokid ja panin puhtamad, ilma aukudeta teksad jalga. Järgnesin rahulikus tempos turistide voole Nürnbergi vanalinna. Kui tuled metsast suurde linna, siis inimesed ei näi inimestena, nad on mingisugused tulnukad, Gucci või Police’i prillid ees, räägivad telefonidega, sagivad nagu sipelgad, kõigil on kusagile kiire, suured unistused ja ihad, saladused, intriigid. Ei pea kakskümmend aastat üksikul saarel veetma, juba nädalakesest-paarist piisab, et enamikust neist asjadest ajutiseks võõrduda. Aga pole hullu.

Sisimas on nad palju üksikumad kui mina. Mul on vähemalt salaamisai, kes mu soove tõeliselt mõistab. Meievaheline armastus on palavam kui poeetidel. Lonkisin südaööni Nürnbergi vanalinnas ringi, imetlesin arhitektuuri ja klõpsisin pilte. Albrecht Düreri maja. Raekoda. Suveniiripoed. Kuulsad kirikud. Võtsin välikohvikust õlle ja sain telefoni laadida. Kaunis, mis ma oskan öelda, Scrap. Räägitakse, et suurem osa Nürnbergi vanalinnast hävis Teise maailmasõja ajal. Üles on see ehitatud aga nii, et petab esimesel silmapilgul ära küll. Bussijaama tagasi jõudes polnud ma ööbimiskohaga seoses targemaks saanud. Õhtu oli külmavõitu. Istusin bussi ootavate hipsterite seas, ja silmitsesin ümber kebabiputka sagivaid türklasi. Tunnike hiljem hakkas vihma tibutama. Inimesed läksid seinte äärde. Meie juures peavarju ei olnud. Peavari oli kebabiputka juures, aga seal oli lärmakas. Läksin vetsu sooja. See oli suur ja avar. Passisin natuke aega. Uni oli peal. Läksin õue tagasi, tegin suitsu.

Tiirutasin ümber bussijaama, aga ei leidnud normaalset varjualust. Lähedal oli üks park, aga seal olid kodutud juba soojemad spotid ära hõivanud. Lõpuks läksin tagasi peldikusse. Passisin momenti, kui kedagi sees ei olnud ja tõmbasin boksidel uksed lahti. Keskmine boks oli kõige puhtam. Põrandal oli ainult natuke pori ja pott tundus puhas. Lukustasin ukse ja laotasin mati boksi põrandale. Rullisin magamiskoti lahti ja tõmbusin poti ümber kerra. Jalgu välja sirutada ei saanud, aga see-eest hakkas kiiresti soojem. Algas minu unetu öö peldikus. Mind ausalt öeldes üllatas, kui kirev ööelu ühiskasutatavas peldikus käib. Kutid käisid sisse ja välja, küll kambaga, küll üksi. Kuulsin saksa keelt, jaapani keelt, prantsuse keelt, türgi keelt, mida iganes.

Mõni hängis niisama, mõni tuli sõbrale vaimseks toeks. Loomulikult oli mõlemast kõrvalboksist kõik kuulda. Katsusin vait olla ja naeruturtsatusi alla suruda. Aga kui keegi üks hetk kõrval pihku panema hakkas, siis ma ei teadnud, kas köhatada, käratada või valju häälega naerma puhkeda. Hoidsin vägisi ärritust tagasi. Ma tahan magada, nahhui sa toksid siin. Kui keegi vetsu tuli, siis pihkupanemine lakkas. Saabus vaikus, hakkas tüüp uuesti konti taguma. Ühe korra vist kuulis, kui ma liigutasin. Siis võpatas, aga jätkas püha ristiretke. Saaks see juba läbi… Mõtlesin, et kui ta ruttu ei lõpeta, siis ikka köhatan. No sai omadega valmis, ohkis ja ähkis. Ja kadus. Mine rahus, anonymus. Palun, laske nüüd magada. Teie sittumise kannatan veel ära. Oi, seal käis igasuguseid, Scrap. Kui järgmine vend paarkümmend minutit hiljem nutitelefoniga klõbistama hakkas ja kõrvalboksis pihurallit alustas, oli mul juba siiber. Köhatasingi vaikuses. Tüüp vist läks krampi, ehmatas ära ja tõmbas kähku minema. Aga kusagil kella kolme ajal tuli üks tüütu kamp. Kaks kutti ja tüdruk.

See, et tegemist oli meeste vetsuga, neid ei häirinud. Nojah, võrdõiguslikkus olgu majas. Nad olid prantslased. Millestki pilves, aga see ei tundunud savu. Amfilaks, või midagi taolist. Ma ei saanud aru, mida nad rääkisid, aga jutt oli sügavalt erootilise alatooniga. Kudrutasid, keegi suudles kellegagi, või suudlesid kõik kolm üksteisega. Tüdruk oigas vaikselt. Mingi väga kahtlane tegevus käis seal eesruumis igatahes. Kui keegi vetsu tuli, siis tüdruk kihistas. Aga kell oli juba palju ja inimesi tuli üha harvem. Lõpuks saalimine lakkas. Ma muudkui vandusin vaikselt. Uni peal, samas asend veidi ebamugav, keeraku vähemalt volüümi maha. Sittagi. Ühel hetkel läks tüdruk minema, kutid jäid sinna. Kudrutasid midagi omavahel. Üks tuli minu ukse taha klõbistama. Kangutas, ei saanud lahti. Küsis vist prantsuse keeles, kes seal on. Ma ei vastanud midagi. Mine ära, raisk. Läkski teise kabiini.

Mõtlesin, et nüüd läheb ja piilub üle serva, et kes seal on. Olin juba valmis talle lehvitama, aga ei midagi. Nad olid muidugi korraliku laksu all ka. Teine tüüp läks natukese aja pärast teise kabiini. Mine munni, Scrap! Kihistasid ja hakkasid üks ühes, teine teises kabiinis pihku taguma. Mõlemad. Instant karma’s going to get you, laulis kunagi John Lennon. Ma usun teda nüüd. Nii juhtub, kui ajada üks õnnetu türa närvi. Õige pea koputavad su uksele kaks õnnelikku türa. Kuradi prantslased. Olgu, ma vist parem hakkan koomale tõmbama, olen munnidele juba liiga palju oma väärtuslikku aega pühendanud. Lõpuks sain ehk tunnikese magada, kui nad läinud olid. Varahommikul peksis naiskoristaja mind peldikust välja. Päris pahane oli. Kell oli kuus hommikul. Külm, unine. Närisin õuna. Lonkisin tunnikese, enne kui mingi normaalsema kohviku leidsin, kus odavamaid saiakesi pakuti. Jäin laua taha magama, aga kohvikupidaja raputas mu üles. Päev tuli soe. Leidsin ühe rahulikuma pargi, kus sain paar tundi päikesepaistel põõnata. Kell 14.10 läksin bussi peale, mis sõitis Ulmi.

Magasin terve sõidu aja. Peatus oli Neu-Ulmis, üsna linna ääres. Otsustasin, et võtan Ulmi jaoks hiljem eraldi aja. Tervislikel põhjustel. Kuna mul oli plaanis üllatusvisiit, olin kahevahel, kas sugulastele helistada, või mitte. Lõpuks otsustasin neid pisutki hoiatada, aga ei saanud kätte. Messisin Eesti sugulastele. Neil paraku teist numbrit ei olnud. Nüüd ei jäänud muud üle, kui Geislingenisse kohale minna. Sugulaste sealset kodu mäletasin hästi. Nii et tuleb ikka tõeline üllatusvisiit. Kesklinna sõitsin trammiga ligi 20 minutit. Aknast paistis Doonau. Müstiline, kaunis Doonau. Leidsin bussijaama. Ma ei saanud sellest Saksa sõidusüsteemist ikka midagi aru. Käisin infoletist uurimas, seal selgus, et viimane buss oli ära läinud. Vandusin ja hakkasin jala minema. Muidugi, oleks võinud rongiaegu vaadata, aga… Tagantjärele tarkus. Tahtsin lihtsalt sinna jõuda. Ükskõik, kuidas.

Võib-olla tundus jalgsirännak kuidagi eriti heroiline, ei teagi. Jalad lõid all tuld. Üks samm veel, üks samm veel. Palavik oli tagasi tulnud. Võtsin paratsetamooli. Ööseks jõudsin kusagile Dornstadti lähedale. Kui enne nägin sitaks potentsiaalseid magamiskohti, siis selles tsoonis oli nendega kitsas. Puhus tugev tuul. Ronisin pimeduses üle mingi kõrge võrkaia, selja taha jäi lai maantee ja lage maa. Mets õõtsus. Midagi väga ei näinud, otsisin tulemasinaga teed. Tuul kustutas pidevalt leegi ära. Oleks võinud ikka pealambi osta, aga tagantjärele tarkus seegi. Hambad plagisesid, ei saanud aru, oli see külm või palavik. Peitsin ennast võssa ära. See oli kahtlane ja creepy koht. Täpselt selline, et kohe-kohe tulevad mingid maffiossid sinna laipa viskama. Eemal lookles väike tee, mida mööda vahel veoautod sõitsid. Viimane öö. Vist. Siis olen kohal. Natuke veel. Mõtlesin sugulastest, mõtlesin neist tihti, nagu kodustki. Kui palju aega sellest möödas on, kui siin olin? Kaheksa aastat? Kas nad tunnevad mind ära? Või mis veel hullem, mina neid? Öösel ärkasin mürina peale.

Sealsamas, minust umbes 7–8 meetrit eemal lagedal alal seisis kaks veoautot. Militaartüüpi. Tuled mulle näkku suunatud. Kastidest hüppasid, automaadid käes, maha mõned mehed. Lugesin neid kokku kümme või üksteist. Mind nad ei näinud, tihe võsa varjas kõik ära. Vandusin. Nagu needus. Selleks, et magada, pead lõivu maksma. Igal pool nagu juhtuks midagi. Kõigepealt pekstakse peldikus pihku, siis tuleb jagu sõdureid. Annaks jumal, et nad kõik koos pihku lööma ei hakka. Nad tõstsid veokist asju maha. Võtsid vist varustusekotid välja. Varsti pandi üks veoauto käima, see tagurdas natuke eemale. Kraapisin endale igaks juhuks lehti ja oksaräga peale. Peast käis läbi mõte, et äkki nad otsivad mind, äkki aktiveerisin mingi süsteemi või keegi nägi midagi.

Aga oli vist ikka mingi õppus. Mehed käisid lampide ja automaatidega ümber laagri. Paar meest läks minust ainult mõne meetri kauguselt mööda. Üsna pea kogunesid nad autode juurde tagasi. Olid suhteliselt rahulikud, tegid nalja. Istusid matkatoolidele ja sõid. Keegi polnud valvel. Rahunesin ka maha. Ometi ei tihanud liigutada, nad oleks lehekrabinat kuulnud. Põiekas oli. Hoidsin oma kaks tundi kinni, enne kui nad eemale läksid. Autod jäid sinna, aga mehed läksid teise suunda. Nüüd sain ära käia. Seejärel matsin ennast uuesti lehtede ja okste alla, proovisin magama jääda. Tuul undas, mehed hõikusid eemal. Varsti ärkasin üles, nad olid tagasi. See oli rahutu öö, aga mind ei avastatud. Hommikul ärgates olid autod läinud ja minu jalad kuradi surnud. Oigasin ja venitasin neid, masseerisin. Läks tükk aega, enne kui nad normaalselt tööle sain. Pärast üle aia tagasi ronides nägin saksakeelseid silte, mida öösel ei näinud – oligi mingi militaarterritoorium.

Viimased 20 kilomeetrit Geislingenisse tiksusin puhtalt valuvaigistite peal. Hoidun üldiselt nende võtmisest, katsun igasugust tabletikeemiat võtta nii vähe kui võimalik, ja nii palju kui inimlik, aga nüüd pidi. Taldade all olid kõik villid lõhki, need nägid välja nagu verised tombud. Tõmbasin mitu tabletti jutti sisse, palusin väljamõeldud jumalalt jõudu. Lootsin, et puusad ja jalad päris pekkis ei oleks, ja ma eluks ajaks lonkama ei jääks. Viimased kolm või neli kilomeetrit Geislingenini oli puhas agoonia. Tahtsin korduvalt alla anda ja sinnasamasse tee äärde tolmu lömitama jääda. Koperdasin tihti. Murdsin endale tee äärest kepi. Naljatasin endamisi, et nüüd olen nagu Gandalf sõrmuste isandast.

Kui läksin üle mõne silla, siis toetusin silla äärele. Nooruspõlvemälestused Geislingenist, vanast kaevanduslinnast viie kauni mäe vahel tuhmusid, kui seda igatsetud paika nägema hakkasin. Sõna otseses mõttes, sest pilt hakkas eest kaduma. Eriti linnas sees, kus ootas üks eriti värdjas mäkketõus. Kõndisin hästi aeglaselt. Mitu sakslast pidasid mind murelikult kinni ja küsisid, kas kõik on korras, saab mind kusagile ära visata? Olin vist näost täitsa valge. Ma oleks võinud abi vastu võtta, ma tahtsin, oo, ma tahtsin, aga see kõik muutus juba neetult isiklikuks. Minu ja Tee vaheline võitlus. See polnud päris macho-värk – aga ma mõtlesin, et kui ma nüüd viimased kaks kilomeetrit läbi linna ennast autoga eskortida lasen, kõnnin edaspidi iga teed mööda häbiga ja silmad maas. Leidsin pingi ja puhkasin natuke. Jõin vett, kuulasin linnulaulu. Ja läksin teosammul edasi.

Mäletan eredalt, kuidas lõpuks kohale jõudsin, Scrap. Sugulased elasid ridaelamus, kenas aiakesega majaboksis. Vajusin ridaelamu ette istuli, toetusin seljakotile, panin suitsu põlema. Istusin seal päiksepaistel mitukümmend minutit, kogusin pisut jõudu. I made it, motherfucker. Aega läks, aga asja sai. Lõpuks ajasin ennast püsti. Enam polnudki eriti valus. Tuju oli järsku nii kuradi hea. Kujutan ette, et mingid prantsuse võõrleegionärid võivad sellise teekonna välja naerda, aga minu jaoks oli see suur asi. Lonkasin ettevaatlikult ukseni ja lasin kella. Nüüd hakkas küll süda kloppima. Kalleid inimesi näha on mingis mõttes hirmutavam, kui kampa türklasi.

 

2 Comments

  1. Mage ja kehvake tekst tundub. Mina-mina-mina, kuhu sa niimoodi jõuad, mees. Sa pole ennast veel kusagile kaotanud.

Submit a comment

Massive Presence Website