Otto de Voogd-i kohtus peetud kõne.

In STREETNIHILISM

Otto de Voogd Foto: Elver Loho

Tõlkinud Siim Sinamäe

***

Mulle meeldis Eestis elada.

Mul on eesti naine ja kaks ilusat last, kes olid kasvamas eestlasteks.

Eesti oli mu peamine tegevuskoht ning just see paik, kus ma tahtsin oma vanaduspäevi veeta.

Miks?

Sest ma tundsin ennast siin vabana, sest ma tundsin innovatsiooni energiat, sest ma uskusin, et Eesti võtab innovatsiooni ja muutuse avasüli vastu.

Ja ma kujutlesin kord, et Eesti on üks arenenumaid riike maailmas.

Kui Bitcoin pildile tuli, tundsin ma, et see sobiks täpselt kõige sellega, mille eest Eesti seisis. Ma lootsin ergutada väikest kogukonda entusiaste, kes avastaksid selle uue tehnoloogia võimalusi. Võib-olla oleks järgmise Skype loomine võimalik olnud.

Alguses oli bitcoine kätte saada pea võimatu, kuid lõpuks leidsin ma mooduse, ostsin mõned siin-ja-seal. Mu esimene tehing oli kõigest 20 $ ulatuses, mingi tüübiga USA-st, keda ma kunagi kohanud pole, kuid kelle profiil tundus usaldusväärne.

Nii ma otsustasingi aidata sõpradel-tuttavatel saada bitcoine, et nemad ei peaks pimesi usaldama kedagi, kes on teisel pool planeeti. 20 eurot siin, 50 eurot seal. Seda tehes kohtusin ma inimestega, kes jagasid mu huvi antud tehnoloogia vastu. Koos unistasime me asjadest, mida me oleks üks päev ehitama hakanud.. Eestis, ning miks Eesti oleks selle jaoks täiuslik paik.

Kuid see kõik muutus ühel kurval veebruaripäeval aastal 2014.

Kuigi keegi ei teadnud, kuidas Bitcoine liigitama hakatakse, ja tundus, et iga riik tuli lagedale millegi erinevaga pärast pikka sisearutlust, siis nagu välk selgest taevast, sain ma ähvarduse: 32 000 eurot trahvi ja/või 3 aastat vanglas, juhul, kui ma olin vahetanud bitcoine ilma litsentsita. Ma olin esimene inimene Eestis, kes sai teada, kuidas riik liigitas bitcoine – seda polnud isegi kuskil avaldatud.

Ma arvasin, et kindlasti on mingi piir, et ei saa nii olla, et mõnesaja euro suuruseid summasi hakatakse nii tõsiselt võtma, et inimesi hakatakse vangigstusega ähvardama. Kuid politsei kinnitas mulle, et piiri ei ole, et ei ole vahet, kui palju ma bitcoine vahetanud olen.

Mitte kuskil Eestis polnud võimalik bitcoine valuuta vastu vahetada, Tallinnas oli vaid üks restoran, kus sai bitcoine maksmiseks kasutada – mõtlesin, et kindlasti ei vasta see sätestatud seadusele. Ma tahtsin nendega sellest rääkida, ja poltseiga arutada, arvates, et nad on mõistlikud ning pakkusin välja, et olen nõus nendega kohtuma.

Aga sai selgeks, et nad ei olnud huvitatud selliste asjade arutamisest. Nad tahtsid mind sundida koostööle uurimises, mis on minu enese vastu, et ma annaks neile informatsiooni, mida nad saaksid minu vastu kasutada, millega kaasnes risk kolm aastat kinni istuda.

Siiski, kasvasin ma üles, nagu paljud inimesed läänes, uskudes, et meil on õigused – ja ma usun, et kellegi sundimine koostööle, uurimises tema enda vastu, on põhiliste inimõiguste rikkumine.

Tuli välja ka see, et ma olin ainus inimene, kellele nad lähenesid, pool tosinat inimest, kes kasutasid palju enam tuntud veebilehte “localbitcoins”, kes olid selgelt vahetanud suuremaid summasi, kui mina, neile ei lähenenud politsei üldse. Samuti ei lähenenud politsei teistele operaatoritele, näiteks Spectrocoin-ile, mis on selgelt professionaalne organisatsioon, mis on Eesti turule suunatud. Samuti ei püüa politsei neid seaduseid rakendada ettevõtete nagu nt BitStamp puhul, mis on vahetanud Eesti elanikega sadade tuhandete, võib-olla isegi miljonite eurode väärtuses Bitcoine, ilma, et nendega oleks isiklikult kohtutud.

Miks nad mind välja valisid? Kas sellepärast, et ma oskan JavaScriptis programmeerida ja kirjutada API liideseid, tegemaks enda hinnakalkulatsioone ise? Või sellepärast, et ma oskan domeeninime registreerida ja teha enda veebileht, kus ma hoian oma programme, selle asemel, et kasutada kellegi teise omi?  Kas Eestis on IT oskuste omamine ohtlik?

Või on see sellepärast, et kui ma sain ühes Soome IT ettevõttes, mille heaks ma Eestis töötasin,  eesti keele tunde, ning mõtlesin, et selle raames oleks harjutamise mõttes tore teha oma USA-s hostitud hobilehest eestikeelne versioon?

Mulle sai selgeks, et Eesti pole päris see riik, milleks ma teda pidasin. Aastal 2013 ei oleks ma kunagi uskunud, et mõne seaduse salajast tõlgendust võib rakendada ühe või kahe indiviidi peale, eesmärgiks nendest näite tegemine. Ja mul oleks olnud raske uskuda, et inimesi üritatakse sundida koostööks nende eneste vastu.

Mida enam ma olukorda analüüsisin, seda enam ma taipasin, et midagi sellist ei oleks minuga Hollandis juhtunud.

Hollandi riigil ei ole mitte ainult viisakust, et avaldada oma seadusetõlgendusi, kui nad rakenduvad uutele asjadele ning anda tähtaeg, millal hakkavad rakenduma. Hollandi politseil on ebaseaduslik, niipalju kui mina tean, rakendada seadusi valikuliselt mõnele indiviidile. Nad peavad seda rakendama kas kõigile, või mitte kellelegi.

Peale selle, on Bitcoini asjus võtnud Hollandi riigiagentuurid väga mõistliku positsiooni, öeldes, et see on seadusetegijate otsustada, kuidas bitcoini kohtlema hakatakse. Ma nõustun sellega kogu südamest, et demokraatlikus ühiskonnas peaksid selliseid otsuseid tegema rahvaesindajad, mitte riigiteenistujad, keda oma positsioonile valitud pole.

Hollandis leidsin ma pulbitseva Bitcoini kogukonna, koos tosinate inimestega, kes tegid samu asju mis mina. Keegi neist ei pidanud silmitsi seisma sellega, millega mina Eestis pean, ning mõned on selles Bitcoini ruumis hakanud ehitama tõsiseid start-upe. Õieti, on Holland Bitcoini start-up’idesse tehtud investeeringutega maailmas kolmandal kohal, Pärast Silicon Valleyt ja Londonit.

Seetõttu otsustasin ma Eestist Hollandisse lahkuda ja oma pere kaasa võtta. Ma tunnen, Eesti on lasknud käest hea võimaluse, ja selle tõttu maksab ta millalgi suurt hinda. Mida kauem läheb aega olukorra parandamisega, seda suurem kaotus see Eestile on.

Minu Eesti unistus hävitati, tuli välja, et Eesti ei olegi minu jaoks. Ja meie kaks last, keda me tahtsime kasvatada Eestlastena, et nad tunneksid oma riigi üle uhkust, nad kasvavad nüüd selle asemel Hollandlastena. Kasvatatud isa poolt, kes kaotas usu nende sünnimaasse.

Ja nüüd ma palun teid, Eesti pärast, lõpetage see hullumeelsus, laske innovaatoritel uuendada asju ilma hirmudeta, ja laske riigikogul otsustada, mis on riigile parem.

Ja minu laste pärast – palun aidake mul taastada usk Eestisse.

 

voogdfacebook

11 Comments

  1. minge vittu .. ausõna minge vittu. ei See süsteem muutu . Liigapaljudele võimukatele pole kasulik. putsis riik. Lähme kõik minema siin. Ärme sööda nende värdjate külasid enam.

  2. Tekib samuti vaikselt tunne, et riik liigub vaikselt totalitaaruse poole ja nö. üleüldised “head ajad” lõppesid kuskil paar aastat tagasi. Edaspidi tundub asi minevat ainult kellegi kindla kontingenti huvide suunas, kus tavainimesele sisestatakse, et kui kümneid tonne taskus pole oma õiguste eest seismiseks, siis sul neid pole. See ebaeetilises ja demagoogia on justkui meelega tehtud nii läbinähtavaks, et külvata hirmu näidispoomiste läbi ja teha selgeks, et tehakse mida tahetakse. See käib üleüldise näkkunussi kohta mis siin riigis erinevatel tasanditel toimub. Pealtnäha e-riik, kõige läänelikum endine liiduvabariik, lätist parem jne. Reaalsus on aga midagi muud.

  3. Kao ära jah, Ottole tehti ettepanek politseiga koostööd teha ja tema keeldus sellest. Põhjus lihtne, Otto ostis endale bitcoinid, müüs need maha eesti kodanikele kellest ei jäänud mingitki märki. Eesti kodanik tellis silkroadist endale lademetes erinevaid narkootikume. Politsei vaatas, et kuule Otto käest saadud virtuaalrahaga on ostetud lademes narkootikume, küsis Ottolt, ise tellisid sealt või. Otto ütles, et ei tellinud, müüsin bitcoinid suvalisele ja tema ilmselt tellis. Politsei ütles, et kuule anna mulle selle päti nimi kes narkootikume sinu käest saadud raha eest tellib. Otto ütles piss off ment, i want lawyer, i want lawyer eu citizen is right to have lawyer. Ment ütles, et jou sa siin aitad kuritegevusele kaasa brada, köhi oma info välja, me saame sulle 32k trahvi teha või 3a rootsi kaardinaid orkunnida. Otto ütles, et bitcoini seadust ei ole ja ma võin kusta teie peale. Ja nüüd piikub nagu nurka kusend kõuts.

    • No trade of mine was associated with anything illegal as far as I know. The police did not come to me because of that either – they apparently have no clue to any of my trades. They came to me because I have a website, btc.ee and they don’t like that people trade Bitcoins. I was easy to identify and they needed someone to make an example of to scare people away from Bitcoin.

  4. Põhi point on selles, et ta kauples valuutaga. Ostis ja müüs bitcoine ja võttis vahelt kasu. Selle tarbeks peab olema litsents. Lihtne. Nihilist.fm (sõna “nihilist” kirjeldab kedagi, kes pole rahul riigikorraga) on koondamas ka sellesiseseid artikleid. Artiklite sisu jääb minule natukene kallutatuks.

    Litsentsid käivad eri ettevõtluse vormidega kaasas ja aitavad riigil kontrolli omada selle sees toimuva äritegevuse üle. Relvi, alkoholi, tubakatooteid ei osta ja ei müü igaüks. Kasiinodel, valuutavahetustel ja pankadel on litsentsid.

    • Eesti riik ei ole välja mõelnud, mis asi bitcoin on. Vahepeal taheti sellele näiteks käibemaksu peale laksata. Nii et valuutavahetus on varbast imetud vabandus. Pluss see, et politsei käis ja uuris ühte, sest see nägu jäi ette, aga teistest savi.

      • Ma olen üsna kindel, et Eesti riigi esindajatel on ettekujutus, mis asi on krüporaha (crypto currency) ja kas seda võib valuutana käsitleda. Ilmselt ajas ta kõige laiaulatuslikumalt seda äri.

        Mu meelest võiks Otto enda äri legaalseks teha ja mitte riiki süüdistada.

        • Otto nüüd lähebki ja teeb oma äri legaalseks – Hollandis. Eesti politsei maksab veel mõnele Linterile mõned tuhanded eurod toetusi ja korjab selle tagasi maailma suurimate (suhtelt elatustasemega) trahvide näol. Pealik saab osta veel posu klappe ja papusid

Submit a comment

Massive Presence Website