ÖÖ

In POPNIHILISM

Ma armastan ööd.

Väidetavalt, inimesed, kes on ärkvel öösel, töötavad öösel või ei saa lihtsalt magada, surevad nooremalt, kui need, kes päeval töötavad ja toimetavad. Vähk ja stress ja kõik muud asjad tulevad kallale. Aga elu ei olegi võistlus, et kes kõige kaugemale jõuab. Või kõige vanemana sureb. See ei olegi üldse võistlus. Elu ei seisne selles, et sa pead ilmtingimata midagi saavutama. Klišee: võidab see kellel on surres rohkem asju. Ei ole nii. Ei võida ka see, kes on karjääriredelil kõige kaugemale jõudnud. Ei võida ka see, kes kõige rohkem lapsi sünnitab. Elu seisneb elamises. Ma ei ütle, et sa ei peaks asju koguma, lapsi sünnitama või mööda redelit ronima. Ma olen mitte-keegi ja kui keegi kavatseb kunagi selle järgi elada, mida keegi teine ütleb, siis sügav kaastunne talle. Öösel toimub sitaks asju. Sind ilmselt eostatakse öösel. 9 kuu pärast sa sünnid . Võimalik, et öösel, võimalik, et mitte. Ma sündisin hommikul 7.05. Mu ema ütles, et tema kodukoha buss väljus Tartusse 7.05. Ometi ma pole väga täpne inimene. Ma sündisin hommikul, aga ma armastan ööd.

See aeg, mis sa oled väga väike ja natuke suurem, lasteaias ja algklassides, vormib sind päris kõvasti. Tegelikult kõik põhikooliaeg, mis sa praktiliselt koged, need inimesed ja juhtumid, jääb sulle kuskile alateadvusesse ilmselt ringlema. Ta jääb sinna mingisuguseks teooriaks. Mina sain mingi viie-aastasena teada, et õiglust pole olemas. Kaks venda loopisid mind lasteaias kividega. Mul viskas siibrisse. Lükkasin nad perseli ja toppisin liiva suhu. Aga see ei lugenud, et neid oli kaks ja mind üks. Nad olid mingi tähtsa tegelase pojad. Arvake ära, kes väljas kevadkülmaga nurka seisma pandi? Ikka mina. Sellest ajast mul on kõrvakuulmine kah putsis. Sain külma. Tegelikult oli see hea, et ma nii varakult juba aru sain, et õigem on valetada kuna õiglust nagunii pole. Kättemaks on kõige maitsvam külmalt serveerituna, ja 13 aastat hiljem sain nagu selle asjaga tasa. (Sellest kunagi hiljem..) Psühholoogilist jälge see ei korva. Aga mingisugune poolvenitatud õiglustunne käis korraks läbi. Igastahes. See praktika, mis sa omandad kuni sa hakkad täiskasvanuks saama, muundub sinus teooriaks, mida sa omakorda täiskasvanuna rakendama hakkad. Ja kui praktika näitab, et päevad on suht putsis, siis teoorias tuleb uut praktikat rakendada öösel. Ja öösel juhtub sitaks.

Ja sa oled mingi 16 või midagi ja oled kuskil rendisaunas koolipeol. Ja sa oled odavast longerost ja lauaviinast juua täis. Siis suudled sa mingi tüdrukuga, öösel, ja temast saab sinu esimene armastus. Sest päeval selliseid asju ei juhtu. Ja pärast te lähete lahku, millegi sellise pärast, mis juhtus öösel. Ja sa ei saa magama jääda, sest sa mõtled ta peale ja võib-olla tunned sa tema lõhna veel enda padjal. Pange tähele, sa oled isegi siis kurb, kui sa ise jätsid ta maha. Kui sa ise tüdinesid temast. See on mingi elu üks neid müsteeriume, mida võiks nimetada võõrutusnähuks, hingest tüki kaotamiseks või milleks iganes veel. Aa ja muide, harju selle tundega ruttu, see hakkab end sulle kogu elu ilmutama. Võid temast mõelda kui välismaal elavast tuttavast, kes paar korda mõne aasta jooksul Eestis käib ja siis käib pinda sulle sellise jutuga, et kui hea on kõik välismaal ja kui sitt on kõik siin. Aga seda tuttavat ei ole. On ainult see kuradi tuttav tunne.

Ja sa oled mingi natuke vanem või midagi ja oled kuskil öölokaalis ja kisud peldikukabiinis mingit sodi endale sisse. Keegi koputab uksele ja sul on juba nii ära ja pohhui olla, et teed kurba häält ja ütled, et palun oodake, mul on kõhuga probleemid. Siis pakid sa taskud kokku ja keerad luku lahti. Vaatad endast kõvasti vanemale mehele silma sisse ja ta hakkab neid pööritama. Kõigele ei saa otsa vaadata. Ja sa lähed puldi ette, inimeste vahele, ja sa ei tantsi ja ei kuula muusikat. Sellel hetkel sa oledki muusika, tants ja pidu. Sest on öö. Ja suitsuruumis jagad sa kõigiga armastust. Sest öösel armastatakse ja igatsetakse. Öösel on pime, aga temas on palju rohkem võimalusi kui päeval, siis kui on valge. Võimalusi, mis muudavad su maailma. Niimoodi, et sa tunned seda. Mitte ühtegi diplomit, tunnistust ega ka paberit ei ole väga võimalik öösel hankida. (Jätame protokollid kõrvale) Päeval segab sinu tunnetemasinat igasugune müra, nii helis kui pildis. Sagivad inimesed, lärmakad autod, päike, mis pimestab silmi. Öösel koondub maailm sinu ümber. Kõik mis sagib, lärmab ja pimestab, oled sina. Kõik mis tunneb, igatseb ja armastab oled sina. Sest sa kuulud ööga kokku ja kõigi nende teistega, kes kuuluvad kokku ööga. Öö võib ühendada. Ja lahutada.

Kui sa depressioonis ja üksilduses vaevled, on kindlasti öö. Sa ei saa magada, sest kõik on nii tühi. On mingi fucking teisipäeva öö või midagi taolist. Aknast paistvas paneelmajas on kõik tuled kustus. Sinu toas on ka tuled kustus. Sa kisud tekki üle pea ja siis viskad selle maha ja siis sa pigistad patja kõhu peal, käed ristis ja siis sa viskad selle ka nahhui. Siis sa teed suitsu voodis nagu mingis eriti magedas filmis, aga see suits ei aita. Sa kisud enda juukseid ja mõtled, et äkki oleks pidanud sind väiksena keegi rohkem tutistama, äkki siis oleks kuidagi teistmoodi läinud? Paned tule põlema ja uuesti kustu.

Aga vahepeal sa saad magada. Mingi ajani. Ja sa avad silmad, aga käsi ja jalgu liigutada ei saa. Ainult silmi. Mingi tegelane haarab su jalast ja ronib sulle peale. Ta tahab sind ära kägistada. Ja ta karjub. Sa üritad ennast liigutada. Sa ei saa hingata. Järsku tunned sa enda sees verd liikumas, ja sa karjud. Sa ärkad karjudes. Kell on mingi ÖÖ.25 ja sa oled üleni külma higi täis. Siis on tavaliselt mõtekas teha kümme minutit magamisest pausi. Joo klaas vett ja tee üks suits. Kui sa kohe uinud, tuleb ta tagasi. Möödub nädalaid, kus teda üldse ei ole, aga millalgi ta jälle tuleb. Aa jaa. See tegelane on analoogne selle eelmainitud tuttava tundega, mis ennast sulle ikka ilmutab. Äkki oleks asi kuidagi inimlikum kui sa ta nime teaksid, või ta kordki sinu kägistamise asemel pakuks välja, et äkki jooks tassi teed või mängiks malet.

Kõigest sellest hoolimata, armastad sa ööd. Isegi siis kui sa magada ei saa. Temas on see vaikuse võlu. Temas on inimesed. Need, kes magavad, pole inimesed, nad on magajad. Öös saad sa olla üksi. Olla üksinda, kuid mitte üksildane, on tänapäeval suur luksus. Öösel on seda natukene kergem teha. Üksinda olla. Üksildustundest lahti saamine on aga üpriski raske. Aga sa tead, et ükskord tuleb jälle öö, kus kõik muutub. Ilmselt kaotad sa öösel oma süütuse ja võib juhtuda, et teed just öösel midagi sellist, mille eest sind kunagi tulevikus süüdi mõistetakse. Öösel magatakse selleks, et keha paraneks ja taastuks. Kui keha natukene hullemini viga saab, mingis õnnetuses või nii, siis arstivärk on päris kaugele arenenud, me suudame lappida kokku luumurde ja igatpidi inimesi kokku traageldada.

Hingehaavadega nii hästi toime ei tulda.

Selle jaoks on ööd.

16 Comments

Submit a comment

Massive Presence Website