Ohtlik endale ja teistele

In STREETNIHILISM

Sattusin lugema siinset viimast kärakirjutist enesevigastuse teemal. Olen selliseid manitsevaid ja "õpetlikke" ning "mõtlemapanevaid" üllitisi kohanud nii palju, et neid kokku lugeda oleks piin. Nende lugemine oli ka piin. Aeg-ajalt keegi ikka jagab Facebookis mõnda enesevigastamist pilkavat artiklit, naljapilti või kirjutab umbes sarnase soperduse, nagu eelmainitud tekst. Olen aastaid kuulanud tutvusringkonnas aeg-ajalt üleskerkivaid mõnitavaid sõnavõtte. 

kasva suureks

get your shit together

otsi abi

sa oled haige

su keha on kingitus

ole positiivsem

mis sul viga on

räägi kellegagi

Nüüd ma vastan teile.


Ära muretse. See ei ole halalugu, see lugu ei manitse kedagi "normaalseks hakkama" ega oota haletsust. Ma tahaksin kogu olukorra lihtsustamiseks väga öelda, et on olemas erinevad enesevigastajad. Et on tähelepanuvigastajad ja on salaja tegutsejad. Aga kogu oma naiivsuses usun ma siiski, et kõigil meil on ühine joon. Me pärineme samast hoodist, sellest emotsionaalsest Koplist. See meeleheide, mis viib inimese nii kaugele, et ta paneb iseendale käe külge, on põhjatu. See miski, mis viib murdepunktini ei pea olema alati dramaatiline. Nagu ka sellest ringist väljatulek ei ole väga teatraalne läbimurre. Minu tõukasid sellele teele kiusamisprobleemid koolis. Minu esimene füüsiline valu ei olnud lõige. Ma olin viiendas klassis, aasta oli 2002, kui järjekordse tüli järel tundsin ületamatut viha ning lõin kogu jõust rusikaga vastu lauanurka. Lauanurk ei olnud tahtlik löögi sihtpunkt, see oli juhus. Hetk, kui mu rusikasse surutud väike üheteistkümneaastane käsi maandus teraval nurgal, vabanes löögist mu kehasse metsik adrenaliin. Ma mäletan seda põrgulikku valu, aga see asendus sekunditega eufoorilise rahulolutulvaga. Pinge oli vabanenud. Nagu kitarrikeel, mida liiga kaua krutid. *plinn*

Üsna pea muutus iseendale sinikate peksmine rituaalseks tegevuseks. Peksin pead, rusikaid või jalgu vastu seina, lauda, uksepiita. Sinikad ei tekkinud mul kergesti, aga katsudes oli löögi saanud koht hell ja mõnikord koolitunnis istudes ja rusikaga kintsul olevasse valusasse löögikohta surudes saavutasin taas rahuliku meele. 

Mäletan, kuidas läksin kord muusikakooli ning komistasin koolimaja ees. Ei midagi tõsist, ent hetk, mil mu käelabad maandusid asfaldil, ei mõelnudki ma pikalt, mida teha. Surusin kõigepealt ühe käe tugevalt vastu rabedat asfalti ning lohistasin seda. Kordasin sama ka teise käega. Imepisikesed kivikesed lõikusid mu peopesadesse ning tõmbasid need puruks. See soe, tukslev ja kipitav tunne mu kätel oli justkui autasu, väljateenitud valu.

Lõpuks ei pakkunud ükski löök ega tagumine enam seda tunnet, mis oli esimesel korral. Sa satud sellest laengust sõltuvusse, nagu ükskõik, missugusest narkootikumist. Aga vahe on selles, et seda ainet toodab su enda aju ja doosi suurendab ainult suurem valu. 

Kui ma 14-aastasena leidsin esikukapist isa taskunoa, tabas mind samasugune rush nagu selle kõige esimese rusikalöögi järel. Piisas ainult noa nägemisest, et mul oleks teada, mida ma järgmisena teen. Nuga hüppas oma pesast välja ja libises mööda käsivarre sisekülge nagu läbi sooja või. Ja see tumepunane veri, tume-tume-tume punane, peaaegu pärlendav imeline veri, kui ilus ja imeline see oli. Tundsin, et olin iseennast leidnud. Ma polnud kunagi varem tundnud end nii hästi, kui sel hetkel. Edasine oli otsustatud. Mõnikord ei suutnud ma terve koolipäeva vältel muust mõelda, kui ainult koju jõudmisest, et võtta see nuga ja suruda sügavale kätte. Kui kätel ruum otsa sai, liikusin ma edasi roiete juurde ja jalgade sisekülgedele.  Lühikesi varrukaid või pükse polnud ma selleks ajaks juba mitu aastat kandnud. 

Üheksandas klassis märkas üks klassiõde mu käsivart ja kiljatas üle koridori. See tõmbas mulle soovimatut tähelepanu, mis süvendas põgenemissoovi veelgi enam. Ma olin 17, kui esimest korda enda vigastamise lõpetasin. Seegi kulges loomulikult, mulle tekkisid esimesed päris sõbrad, olin kooli vahetanud ja mul oli tähelepanu vaja mujale suunata ning igapäevane high ununes.

Nagu iga sõltuvusega, oli tagasi auku kukkumine ränk. Ma ei olnud kunagi füüsiliselt ja vaimselt nii katki, kui siis. Mis mind ajendas, enam ei mäleta. Ilmselt mingi suvaline vahejuhtum või ütlemine, sest mu enesehinnang oli olematu ja iga sõna kõlas solvanguna. 

räägi kellegagi

Ma rääkisin. Kooli psühholoogile, pärast mida teadis sellest kogu kooli personal ning paljud õpilased. Sa oled haige, mis sul viga on, ole positiivsem, võta ennast kokku, kasva suureks, su keha on kingitus.

Ma kasvasin suureks, kasvasin koos sellega, selle abil. Mu keha oligi mu kingitus, see oli imeline, millele ta vastu pidas ja milliseid ajukeemia narkotrippe mulle pakkus. Tänaseks on viimasest vigastusest möödas kaks aastat. Ma olen 23-aastane.

Meid on teie ümber palju. Mine ise selle inimese juurde, kes riputab enda katkisest ihust pilte üles. Kuigi see tundub vastiku tähelepanupüüdmisega, võid sa õigesti lähenedes selle inimese päästa. 

TWLOHA

Submit a comment

Massive Presence Website