Neokonservid 2.0: Probleem Peter Pomerantseviga

In NIHILIST LABS

Originaal: Mark Ames, Pando

Mark Ames on Ameerika kirjamees, kes sai tuntuks oma Moskvas tehtud toimetaja- ja ajakirjanikutööga. 2008. aastal suleti Venemaal tema veebileht the eXile, ning ta naases Ameerikasse. Ames on kirjutanud ka New York Pressile, The Nationile, Playboyle, The San Jose Mercury Newsile, Alternetile, Птюч Connectionile, GQ-le (vene variant), ning on kolme raamatu autor.


Me oleme nüüd impeerium, ja kui me tegutseme, siis loome me oma reaalsuse. Ja samal ajal, kui teie seda reaalsust uurite — mõistlikult, nagu ikka — tegutseme me uuesti, luues uusi reaalsusi, mida te samuti uurida saate, ja niimoodi lähebki.”

Valge Maja ametnik, 2004, oma avalauses viimasel kuul enne USA Kongressi Komitee istungit pealkirjaga “Vastuseis Venemaa informatsiooni relvana kasutamisele,” serveeris Venemaal sündinud briti autor Peter Pomerantsev oma vabariiklaste poolt domineeritud publikule tulikuuma käigu neokonservatiivset hädakellapoliitikat. Tsiteerides “Liitlasvägede Euroopa Ülemkomandöri (SACEUR) kindralit Philip M. Breedlove’i”, kirjeldas Pomerantsev Krimmi ülevõttu Venemaa poolt 2014. aastal kui “kõige hämmastavamat infosõja blitzkrieg’i, mida me kunagi infosõja ajaloos näinud oleme.” Millele Pomerantsev lisas veel omapoolse jäise hoiatuse:

“Teisisõnu, Venemaa on Lääne vastu infosõda alustanud — ja meie oleme kaotamas.”

Istungi kutsus kokku Orange County neokonservatiivne vabariiklane Ed Royce; ning selle eesmärgiks oli kütta üles hirmu Venemaa “pretsedenditu” infosõja suhtes Lääne suunal — propagandavõitlus, mis  ilmselgelt toimub, ent mille dimensioone ja ohtusid küüniliselt võimendatakse — ja et see hirm seejärel propaganda ja mittetulundusühingute eelarveks muuta, et sellega Kremli võimu õõnestada.

Mis Pomerantsevi lobiesinemise neokonservatiivide juures nii hirmutavaks tegi on see, et ta ei ole selline jäme ja ülbe kantpea, millisena ma homo neoconius‘eid tavaliselt vaimusilmas näen. Pomerantsevi raamat, “Miski pole tõsi ja kõik on võimalik”, on lähiminevikus enim jutuainet pakkunud Venemaa-teemaline teos. Tema arvukad artiklid Kremli “avangardi”, “infosõja” ja selle “poliittehnoloogide” kohta on mõtleva inimese pressis hittideks saanud: Atlantic Monthly’s, LRB’s... Tema pilguheidud strateegilisse mõtlemisse Kremli “infosõja” taga on tihti läbistavad ja valgustheitvad, ja ometi on alati midagi ta kirjutistes ilmselgelt puudu. Mitte niivõrd selles, mis ta kirja paneb, kui selles, mis ta ütlemata jätab. Räme kontekstist välja tõstmine, mis pani mind eneselt küsima, kas Pomerantsev lugejaga mitte ei manipuleeri, vasakpoolse kriitilise analüüsi retoorikat kasutades, ent hoopis teistsuguste, neokonservatiivsete eesmärkide teenistuses… nagu Pomerantsev ahviks justament sedasama “avangardset” Kremli poliittehnoloogiat, millega ta maailma Ed Royce’sid hirmutanud on.

Ja siis muidugi pakitsevam küsimus — miks kurat teeb eeldatav ajakirjanik/kirjanik nagu Pomerantsev, kes väidab, et ta suurimateks eeskujudeks on kirjanduslikud kangelased nagu Cristopher Isherwood, USA ja Ühendkuningriigi valitsuste juures lobitööd, et nood oma psühholoogilise kaitse eelarveid tõstaks ja võõrriikidele sanktsioone peale paneks? Kus lõpeb iseseisev kriitiline analüüs ja algab manipulatiivne lobitöö?

* * * *

Termin “poliittehnoloog” (политтехнолог) ilmus vene pressis esimest korda 1996. aastal, kirjeldamaks Boriss Jeltsini Ameerika ja Vene poliitiliste spinndoktorite meeskonda, kes lavastasid tema kampaaniat, et ta tolleaastased presidendivalimised endale tasku paneks.

Poliittehnoloogid olid silmitsi pealtnäha võimatu ülesandega: Jeltsini ettemääratud võit enam-vähem nii usutavaks muuta, et Lääs seda demokraatia triumfina saaks tervitada, ning samas kodumaal venelastes niivõrd täielikku ja ülevoolavat fatalismi tekitada, et nad uuesti relvile ei tõuseks, nagu juhtus 1993. aastal.

Põhjus, miks see paberi peal lähes võimatu tundus, oli see, et Jeltsin sisenes valimiskampaaniasse reitinguga, mis kõikus 3% kuni 5% vahel, peegeldades seda, mis pidi olema 20. sajandi kõige katastroofilisem presidentuur: Jeltsini all kahanes Venemaa majandus umbes 60% võrra, meeste keskmine eluiga langes 68-lt eluaastalt 56-le, miljonid pidid tagasi naturaalmajanduse juurde pöörduma, esimest korda pärast Stalinit, kuna kohati jäid palgad aastaid maksmata. Venemaa oli haua äärel — kuid umbes 3%-5% elanikkonnast teenisid nagu bandiidid. Ilmselt sellepärast, et nad olid tõepoolest bandiidid.

Sisenevad “poliittehnoloogid” — Dick Morrise endise partneri Richard Dresneri juhitud ameeriklased, ja vene poole pealt reklaamihiid Video International, mida juhtisid Mihhail Lesin ja endine KGB spioon Mihhail Margelov — kes võtsid Boriss Jeltsini usutava valimisvõidu ära korraldamise eest au endale. Ajakiri “Time” tunnustas ameeriklasi “Borissi päästmise” eest, ning sellest tehti ka B-kategooria film, “Spinning Boris,” mille lavastas “Turner & Hootch’i” Roger Spottiswoode.

Dresner ja ameeriklased ütlesid, et ameeriklased tõid kampaaniasse fookusgrupid; moodustasid fiktiivsete Jeltsini-pooldajate rahvahulkasid, riigiomandis tehaste töölistest, keda sunniti demokraatiameelsetel Jeltsini rahvakogunemistel osalema; ja need olid vana hea USA nõunikud, kes võtsid omale au selle eest, et veensid Jeltsini meeskonda vene meedia üle täielikku kontrolli võtma ja ainsat kultuuriliselt ühendavat meediumit mingiks virtuaalse reaalsuse aparaadiks muutma, kasutamaks seda, et publikut Jeltsini vastase võitu kartma manipuleerida — argpüksist mudalolli Gennadi Zjuganovit, kes, kui Vene TV 1996. aasta meediarünnakut uskuda, oleks riigi verisesse kodusõtta paisanud, viinud GULAGite, loomavagunite ja laternapostide küljest rippuvate pereliikmeteni. Iga fantastilist ajaloolist luupainajat kasutati ära ja võimendati, et publikut teistsugusesse mõtteviisi ja täiesti nihestatud reaalsustajju viia.

Selleks tuli võtta täielik kontroll Venemaa televõrkude, raadio ja meedia üle, mis kuni 1996. aastani olid olnud relatiivselt vabad ning toimetajate huvide osas kaootilised. Selle võtmeks oli see, kuidas Jeltsin koopteeris kunagi iseseisva rahvusliku televõrgu NTV, mis kuulus oligarh Vladimir Gusinskile, kes oli olnud tuline Jeltsini Tšetšeenia veresauna kriitik. Jeltsin lahendas probleemi, lubades Gusinskile väärtuslikke panga- ja riiklikke telelitsentse ning muid varasid; Gusinski nõustus ning andis NTV Jeltsini teenistusse ja määras NTV tippdirektori Jeltsini telekampaania kajastuse juhiks.

Nagu Dresner oma memos Jeltsini meeskonnale soovitas:

“Naeruväärne on kontrollida kahte suurimat üleriiklikku telejaama ja mitte panna neid oma tahtmist tegema.”

“…Kusiganes mingi sündmus korraldatakse, tuleks teavitada riiklikke tele- ja raadiojaamu, et otseselt seletada sündmuse tähtsust ja seda, millist kajastust me tahame.” Lõpuks võitis Jeltsin vana kooli pettuse abil — Tšetšeenias näiteks, kus Jeltsini sõda oli 40 000 inimest tapnud ja pool elanikkonda maapakku saatnud, näitasid valimistulemused, et miljon tšetšeeni käisid hääletamas (kuigi Tšetšeeniasse oli hääletamise ajaks jäänud alla poole miljoni täisealise kodaniku), ja et 70% neist hääletas Jeltsini, oma hävitaja poolt. Nii saadi numbrid, mida Lääs näha tahtis — piisavalt, et New York Times saaks selle “Vene demokraatia võiduks” kuulutada, korrates president Clintoni ja tema meeskonna naeruväärselt lustlikku hinnangut.

Kuid uue postsovjetliku kõrgtasemelise virtuaalreaalse propaganda, mis vene vaatajaskonda kiiritas tähtsam ülesanne oli sisemaise leppimise organiseerimine, see, et Jeltsini valimisvargusele ei järgneks rahvarahutusi. Rahvas ujutati üle ööpäevaringse paanikapropagandaga veresaunade kohta, mis Jeltsini kaotusele järgneksid; neil polnud aimugi, et mees, kelle poolt nad hääletanud olid, oli esimese ja teise hääletusvooru vahel põhimõtteliselt surnud, järjekordsesse ägedasse südameatakkide seeriasse.

Mis isegi Dick Morrise spinndoktoritest sõpru üllatas, oli see, kuidas  kogenematule vene publikule jäi mulje, et nende rohmakas propaganda, mis opositsioonikandidaat Zjuganovi genotsiidiplaanijaks moonutas, polegi propaganda. Nõukogude aja lõpus teadis enamus venelasi, et nõukogude palju lihtsakoelisem propaganda on propaganda, ent see siin oli midagi uut, võime reaalsust metsikult moonutada, oma poliitilisest vaenlasest ajaloo suurim koletis maalida, ning inimesed võtsid seda uudise pähe, sest see nägi moodsam välja, kui vana puine Liidu propagandatoodang.

Nagu kirjutas ajakiri “Time”:

“Tõeliselt üllatav oli publiku reaktsioon kallutatud uudistele. “Me esitasime antud küsimust fookusgruppidele mitu korda,” ütleb Shumate. Tulemused pandi 7. juuni kokkuvõtvasse memosse telekajastuse kohta. Ainult 28% vastajatest ütlesid, et meedia oli Jeltsini kasuks väga kallutatud — see grupp koosnes peamiselt Zjuganovi pooldajatest. 29% leidis, et meedia on “mingil määral kallutatud”, kuid nende poolehoid kaldus Jeltsini suunas. Imekombel leidis 27% vastajatest, et nende meelest oli meedia Jeltsini vastu.”

Vene meedia polnud enam kunagi endine. Peale valimisi mõistis Peterburgi ajakirjanik artiklis “Valimiste virtuaalne reaalsus”selle tagajärjed hukka.  Loova klassi hulgas hakkas Jeltsini võidu kiiluvees levima üldine ebareaalsuse ja nihilismi meeleolu. Reaalsuse võltsimine ja poliitika lavastamine muutusid uueks avangardiks, tõmmates ligi tegelasi nagu Vladislav Surkov — “poliittehnoloog” Vladimir Putini kardina taga.

Kõige populaarsem hiliste 90ndate ja varajaste 2000ndate koomiline romaan, Viktor Pelevini “Generatsioon ‘P’”, jutustab loo teisejärgulisest luuletajast, kes saab varajastel 90ndatel Moskva kioski viinamüüjast copywriter‘iks ja “poliittehnoloogiks” Venemaa PR-tööstuse südames. 1999. aastal ilmunud Pelevini raamat kirjeldab maailma, kus kogu Venemaa poliitika ja tarbijareaalsus luuakse salajastes telestuudiotes asuvates Silicon Graphicsi tööjaamades, ja selle kõige eesmärgiks on reklaamitulude kasvatamine.

Ühes stseenis viiakse peategelane peastuudiosse, kus toodetakse skriptidele vastavalt Venemaa duumasaadikute 3-D hologramme ning esitatakse seda publikule kui funktsioneerivat demokraatiat. Tema reklaamiagentuuri boss seletab, kuidas see virtuaalne demokraatia töötab:

“[M]e nimetame niimoodi Duuma kolmdeesid. Dünaamiline videobareljeef — vaade on modelleeritud ühe nurga alt. Tehnoloogia on sama, kuid tööd on kahe suurusjärgu võrra vähem. Seal on neid kaks liiki — uba ja pooluba. Näed, see liigutab suud ja silmi? Siis on pooluba. Aga too seal, kes lehe taga magab, too on uba. Too mahub kõvakettalegi ära.”

“Siis on see ju meeletu alttõmbamine.”

“Oeh, […], kes siis nii ütleb. […] Oma olemuselt on iga poliitik lihtsalt telesaade. Heakene küll, paneme kaamera ette elusa inimese. Niikuinii kirjutab talle kõned valmis kõnekirjutajate meeskond, pintsakud valib stilistide rühm ja otsuseid teeb Pankadevaheline Komitee. Ja kui ta äkki rabanduse saab — kas tõesti peab siis kogu jama uuesti otsast peale alustama?” Isegi kurikuulus purjus tola Jeltsin on arvutigraafika leiutis, kelle põhjaks on kasutatud vana stuudionäitlejat, kes kunagi laval Shakespeare’i mängis, talle on traadid külge pandud ja vägisi täis odavat viina täis joodetud, et ta filmimise ajal autentselt purjus oleks:

“Kuule, aga miks teda pommis peaga näidatakse, kui ta on virtuaalne?”

“Tõstame reitingut.”

“Kas siis tema reiting tõuseb sellest?”

“Miks tema oma. Mis reitingut saab elektromagnetilisel lainel olla? Kanali reitingut. Miks maksab uudistes prime time‘i minut nelikümmend tuhat, oled sa selle üle aru pidanud?”

* * * *

Mis toob mind tagasi Pomerantsevi raamatu “Miski pole tõsi ja kõik on võimalik,” ja tema teesi juurde, mida ta oma raamatuis ja USA-UK valitsuskoridorides edastab: et Putini variant totalitarismist esindab midagi absoluutselt uut, innovatiivset ja ainukordselt ähvardavat — avangard-totalitarismi, mille vastu meie Läänes peaaegu kaitsetud oleme; totalitarismi, mis on konstrueeritud täielikult virtuaalsest reaalsusest, poliittehnoloogiatest ja moonutatud tegelikkustest, see kiirgub välja telereist ja internetist, pesemaks Vene publiku ja igaühe ajusid, kes nende infokiirega kokku puutub, sest see on nii kaugele arenenud ja nii segadusttekitav, et kõik, mida me kalliks peame, on selle ees hukule määratud.

Ma soovin, et ma liialdaksin ta teesi esitades, kuid just selline see on.

Pomerantsevi raamat on eeldatavasti sisevaade Kremli propagandamasina funktsioneerimisse, kirjutatuna Britimaale naasenu poolt, kes väidab, et töötas kümme aastat riiklikus propagandamasinas. Kuid detailide koha pealt on ta raamat veidralt ähmane — mis on vaid üks selle probleemidest. Ma ei ole seal töötades kunagi Pomerantsevist kuulnud, ta väidab (ja ma olen kindel, et see on tõsi) et ta veetis paar aastat kvaasi-lääne TNT võrgu jaoks töötades, kus ka üks mu oma parimaid sõpru mitmeid aastaid tipp-produtsendina töötas. Ma küsisin talt hiljuti, kas tema või keegi ta TNT kontaktidest mäletab Pomerantsevit, sest ma ise polnud tast oma Moskva-aastate jooksul kordagi kuulnud; ka tema ei olnud. Ma ei kahtle, et ta seal oli, kuid tema kirjutisel on ebaselge, udune, maskeeritud olemus, nagu ka tema lähenemisel enamikele asjadele, kaasa arvatud tema raamatu isiklikumad vinjetikesed: inimesed ilma perekonnanimedeta või äratuntavate nägudeta, tegelased, kelle valmiskirjeldused näivad pigem kirjutajate kursustelt kui elukogemusest pärinevat. Suurem osa ta raamatust on kirjutatud isikliku intiimse “memuaarina” tema elust 2000-tel, ja ometi asustavad seda 90-te venelaste karikatuurid: mafioosod, hoorad, suitsidaalsed tippmodellid, hedonistlikud uusvenelased, isegi haledavõitu Maailmapanga heategija Lääne-Euroopast. Raske uskuda, et keegi kujutaks Maailmapanga või IMF-i esindajat Venemaal haleda kaotajana, kui just sel kujutajal selle taga mingit isiklikku kasu pole. Mis, tuleb välja, Pomerantsevil on: ta on Legatumi Instituudi nimelises neoliberaalses mõttekojas vanemteadurina kirjas, ning selle asutuse asutas ülimalt salalik miljardärist röövkapitalist, kes on oma alalise varjudes redutamise poolest kurikuulus.

See teeb Pomerantsevi minu jaoks eriti komplitseeritud ja huvitavaks karakterjuhtumiks. Sest ühest küljest on tema raamatu teesis — selles, et Kremli poliittehnoloogid manipuleerivad kõrgetasemeliselt virtuaalse reaalsusega läbi televisiooni — palju tõtt, ning see väärib tutvumist. Kuid teesi teine osa, see, et tegu on millegi täiesti uue ja Putini leiutatuga, on nii ilmne vale, et solvab lugejat. Mitte ainult et Kremli reaalsusemoonutused algasid juba Jeltsini ajal ning Lääne täieliku toetuse ja nõuannetega, vaid ka meie oma valitsused on selles süüdi, nagu igaüks teile öelda võib, kel on meeles Iraagi ründamiseks leiutatud fabritseeritud massihävitusrelvade paanikat.

Pomerantsevi väljajätte saaks andestada, kui ta poleks nii läbinägelik ja intelligentne, või kui tema näol oleks tegu ilmselge neokonservatiivist kantpeaga, kelletaolisest keegi midagi ei oota. Tema kirjeldused Kremli propagandast ja “poliittehnoloogide” lavastajameisterlikkusest virtuaalse reaalsuse käitlemisel, mille abil Putinit võimul hoitakse ja stabiilsusetunnet sisendatakse, on tähtsad igaühe jaoks, keda huvitab poliitika ja tajuhaldus. Tema kirjeldused avangardkunstigurmaanist Putini poliittehnoloogiks hakanud Vladislav Surkovist “kogu Vene poliittehnoloogist”, on kohati suisa hiilgavad:

“Surkov on Vene ühiskonda juhtinud nagu suurt reality-showd. Ta plaksutab korra; ilmub uus poliitiline partei. Ta plaksutab uuesti ja loob Naši, Vene versiooni Hitlerjugendist [!] . . . Valitsuse asejuhina saab ta kord nädalas telekanalite juhtidega oma Kremli kabinetis kokku, andes juhiseid, keda rünnata ja keda kaitsta, kes on teles lubatud, kes keelatud, kuidas esitada presidenti ning kogu keel ja kategooriad, milles rahvas mõtlema ja tundma hakkab.”

Ja siiski rabab mind selle juures see, kuivõrd sügavalt on see juurdunud aega, kus Lääs Jeltsinit toetas, ning kuivõrd see sarnaneb Pelevini koomilisele romaanile hilise Jeltsini aja poliittehnoloogidest:

“Oled sa näinud “Starship Troopers’it”? Kus kosmiline dessant sõdib putukatega?”

“Olen.”

“Sama lugu. Ainult dessandi asemel on farmerid või väikeärimehed, automaatide asemel — soola-leiva ulatamine, ja putuka asemel — Zjuganov või Lebed. Pärast paneme kokku, taha võtame taustaks Lunastaja Kristuse kiriku või Baikonuri kosmodroomi, viime üle betacami — ja lähebki eetrisse…”

Pomerantsev ei paku sedalaadi laiemat konteksti, tuleb välja, sest see jääks tema eesmärgile jalgu — paanilistele lahendustele ja tuttavale vanale neokonservatiivsele agendale, mida ta oma raamatu lõpul toore jõuga pähe määrib, kujutades Putini Venemaad otsese eksistentsiaalse ohuna kõigele, mida lääne inimesed kalliks peavad.

Täielikult andis Pomerantsevi ära tema kangelaste valik hirmsates Kremli infosõdades: nendeks on lääne investorid ja ülemaailmsed lääne finantsinstitutsioonid. See on põhjus, miks ma ta tausta hakkasin uurima. Tema kangelasteks on inimesed, nagu mäljardärist röövkapitalist Bill Browder, endise USA Kommunistliku Partei juhi veretu pojapoeg, kes teenis Putini ustavaima verekoerana ajal, mil ta oma miljardeid kokku rehitses, kuid niipea, kui Putini KGB Browderi oma ringist välja viskas ja otsustas tema osa saagist omavahel ära jagada, moondus ta röövkapitalismi Andrei Sahharoviks.

Pomerantsev seisab Browderile nii lähedal, saab raamatust lugeda, et ta teeb Browderile Briti parlamendi jaoks isegi lobitööd, et Kremli-vastaste sanktsioonide määrust läbi suruda, Magnitsky Act’i, mida rahastab Browderi tumeda taustaga varandus.

Mul ei ole siin piisavalt ruumi, et Bill Browderist tervikpilti anda. Kuid siin on paar asja, mis tasub meeles hoida:

  • 1997. aasta New York Times’i profiilis kaitses Browder, kes tollal Yukose õlioligarhi Mihhail Hodorkovskiga investeerimiskoostööd tegi, seda, kuidas Yukos investorid ühte oma tütarettevõttesse lükkas, et Yukose emakompaniid rikastada. Browder kraaksus: “Kui kompanii oma tütarettevõttega kohutavaid asju teeb, siis oleksin mina pigem sellel poolel, millel on võim.”
  • 2003. aastal toetas Browder Putini autoritaarset võimu ja tema otsust Hodorkovski arreteerida,  öeldes, “Kena, hästi administreeritud autoritaarne režiim on parem kui oligarhlik maffiarežiim  — ja ainult need kaks valikut on saadaval.”
  • Päeval pärast Hodorkovski arreteerimist irvitas Browder: “Rahvas unustab kuue kuuga, et Hodorkovski ikka veel vangis on.”
  • Kui Putin  Hodorkovski 2005. aastal kohtu ette saatis, ründas Browder vangistatud oligarhi sellesama paljaksvarastamise eest, mida ta ise toetas ja millest ta ise tulu sai, öeldes  BBC-le: “Härra Hodorkovski pole mingi märter. Tema rajale on jäänud lugematul hulgal kurbi investoreid ning tema süüdistatakse laialdaselt selles, et ta on suure osa Venemaa kapitaliturgusid läbi 1990-te laastanud finantstrikitamise taga.”
  • Samal aastal ütles Browder New York Times’ile, et “Putin hoolib välisinvestoritest; ta lihtsalt ei hooli neist piisavalt, et lasta ühel oligarhil oma ebaausalt saadud varandust riigi kaaperdamiseks kasutada, et too iseoma majanduslikke huvisid edendada saaks.”

Mina mäletan sellist Bill Browderit. Ja sest ajast peale, kui ta KGB semud otsustasid, et neil on tast küllalt ning pagendasid ta väga rikka röövkapitalistina Londonisse, on Browder end esitanud rahvusvahelise röövkapitalismi Ema Teresana — ning visanud lugematuid miljoneid selle PR/lobiürituse suunas, mille eesmärgiks on kasutada inimõiguste rikkumisi, mida ta varem välja vabandas ja millest ta kasu sai, vemblana, et sundida Kremlit taas sellistele röövkapitalistidele nagu Browder investeerimissõbralikuks muutuma. Selleks otstarbeks on ta ühe oma advokaadi, Sergei Magnitski tõeliselt võigast mõrva Vene brutaalse politsei käte läbi viimse piirini ära kasutanud. Magnitski surm näib olevat esimene surm Venemaal, mis Browderile tema 15-aastase riigi tühjaks lüpsmise karjääri jooksul korda läks, läbi traagiliselt surmavate 1990ndate ja sealt edasi.

See on Browder, keda mäletan mina ja iga teine Venemaal töötanud ajakirjanik, keda ma tean. Võrdleme seda nüüd sellega, kuidas Peter Pomerantsev — kes tunnistab Browderi määruse eest lobimist — teda kirjeldab:

“Kui ma ootan William Browderit intervjuule “Kohta venelasi” jaoks, vaatan ma ajaleheväljalõikeid, mis on kõikjal üle tema Kuldse Väljaku kabineti seinte: “Ühe mehe ristisõda Kremli vastu”, “Mees, kes astus Vladimir Putini vastu.” Browder oli üks presidendi häälekamatest toetajatest, kui ta veel Venemaa suurim välisinvestor oli. Ta saabus riiki 1990-ndatel, kui enamus inimesi lääne finantsmaailmas ütlesid, et proovidagi on meeletus. Siis, 2006. aastal ajas ta valed inimesed närvi ning saadeti maalt välja…”

“Me saabume parlamenti. Browder kohtus parasjagu parlamendi liikmega Thamesile vaatava Portcullis House’i nurgakabinetis…

“Veidi hiljem kutsutakse mind tagasi parlamenti presentatsioonile “Miks Euroopa vajab Magnitsky Acti. USA versioon sellest määrusest on Browderi suurimaks saavutuseks.” Ja siis tutvustab Pomerantsev meile Browderi eksiili saadetud ameerika advokaati, kes hirmutab Pomerantsevit (ja eeldatavasti ka kergeusklikku lugejat) oma pahaendelise ennustusega sellest, kuidas Venemaa riigitelevisioon lääne tsivilisatsiooni põrmu paiskab nagu väravate taga ootavad barbarite hordid — täpsemalt, kõrgema klassi Londoni rajoonide väravate taga:

“Meil oli selline enesekeskne idee, et Lääne demokraatiad olid evolutsiooni lõpp-punkt, ja et me kaupleme jõupositsioonilt, ja et inimesed muutuvad meietaolisemaks. Niimoodi ei ole. Sest kui sa arvad, et see, mis meil siin on, ei ole habras, siis sa petad ennast. See,” ja siin tõmbab Jamison hinge ja lehvitab oma kätt, et märkida Maida Vale’i, Londonit, kogu lääne tsivilisatsiooni, “see on habras.”

Justnagu oleks Pomerantsov endasse imanud kogu selle imala ning keskpärase vene melodraama, millest ta nii suure põlastusega kirjutas — ehkki see “me ei kuulanud!” jama oleks võinud ka mistahes Hollywoodi B-kategooria katastrooffilmist pärit olla, “Soylent Green’ist” to “The Day After Tomorrow’ni“:

Jason Evans: “Mis sa arvad, mis meist saab?”

Jack Hall: “Mismõttes?”

Jason Evans: “Ma mõtlen “meist”? Tsivilisatsioonist? Kõigist?”

Mida ma ei suutnud uskuda, oli see, et Pomerantsev pani selle jutu mõistetavas pahameeles oleva mõrvatud advokaadi endise äripartneri suust paar lehekülge hiljem iseenda suhu:

Sest kui üks osa süsteemist on metsik vaatemäng, siis teine on aeglane, kannatlik õõnestustöö. Ja Kreml on läänemaailma aastaid õõnestanud.

“…Kreml on suur korporatiivne raider globaliseerumise sees, ta on veendunud, et suudab kõik aeglase Lääne vanad käigud läbi näha, et subversiivsemaid liigutusi teha. XXI sajandi geopoliitiline avangard.” See oli see koht Pomerantsevi raamatus, kus ma selle vastu seina viskasin, sest mulle tõesti ei meeldi, kui minuga niimoodi mängitakse — ning otsustasin viimaks ometi välja uurida, kelle kasuks Pomerantsev töötab ja miks kurat ta nii palju vaeva nägi, et midagi nii lolli ja labast öelda.

Ja siin lähevad asjad kardetavasti halvaks, vägagi tuttaval moel.

* * * *

Peter Pomerantsev kirjeldab end hetkel kui “Legatumi Instituudi vanemteadurit”. Võimalik, et te ei ole Legatumi Instituudist kuulnud, minagi polnud, kui välja arvata selle partnerlus First Look Media miljardäri Pierre Omidyariga võikas mikrofinantsinvesteeringus SKS Microfinance, mõned aastad tagasi Indias. Omidyar ja Legatum kaasinvesteerisid Unitus Equitysse, mis seejärel investeeris SKS Microfinance’isse, avaliku eesmärgiga aidata maailma vaesemaid inimesi India maapiirkondades. Selle asemel  võtsid paar rikast insaiderit sealt miljonilisi kasumeid,  samal ajal kui halastamatud SKS-i maksukogujad viisid sadu India külainimesi enesetapuni uppumise, pestitsiidi joomise ja muude hirmsate mooduste läbi. Omidyar’i roll selles oli mulle tuttav, ning ka tema kalk vastus massienesetappudele  (“sellised tagasilöögid on ootuspärased,” ajakirja “New York” andmete järgi). Kuid Omidyari kuriteokaaslasest Legatumist ei teadnud ma midagi.

Tuleb välja, et Legatum on kõige salalikuma miljardärist röövkapitalinvestori projekt, kellest sa kunagi kuulnud ei ole: Christopher Chandleri oma. Ta on uusmeremaalane, kes ühes oma miljardärist venna Richard Chandleriga ühte maailma edukamaid  röövkapitalifonde  juhtis — Sovereign Global/Sovereign Asset Managementi. See Monaco maksuparadiisis baseeruv fondiperekond tegutses kuni 2004. aastani, siis jagasid Chandleri-vennad, Richard ja Chris oma miljardid kahte erinevasse fondi.

Vend Christopher Chandler viis oma miljardid Dubaisse, kus ta algatas Legatum Capitali, ja 2007. aastal Legatumi instituudi, kus Peter Pomerantsev vanemteadurina töötab. Legatumi instituudi moto, nagu see uhkelt nende kodulehel seisab, ütleb:

“Jõukus Läbi Kapitalismi ja Demokraatia Tugevdamise.”

Sellist motot saab paljudel eri viisidel lugeda, ent kui selle allikaks on üks maailma kõige salalikumaid miljardärist riskipankureid, siis tekitab see otseses mõttes judinaid.

Ta on nii salalik, et ma sain alles hiljuti teada, et Chandleri vennad olid suurimad välisportfelliinvestorid Venemaal, läbi 1990ndate kuni 2000ndate esimese pooleni, ja ka suurimad välisinvestorid maagaasihiiglases Gazprom. Mul polnud aimugi. Ja mul oleks palju rohkem häbi, et ma neist kuulnud polnud, ainult et peaaegu ükski teine ajakirjanik või isegi pankur, kellega ma selle artikli asjus rääkisin, polnud neist samuti kuulnud, välja arvatud üks finantspressist, kes kirjeldas Chandlereid kui kurikuulsalt “raskeid allikaid” ning “suleseppade suhtes põlglikke”. Mitte just sellised inimesed, kellest sa ootaks isetut pingutust läbipaistvuse ja inimõiguste suunal riikides, kus nende kunagi tulusad investeeringud hapuks läksid.

Niipalju kui ma teada sain, tegid Chandlerid ämbrite kaupa kiiret raha, investeerides täielikus madalseisus ja korrumpeerunud tärkavatele turgudele siis, kui keegi teine seda ei julge, viivad oma vara hinna korruptsiooni ja korporatiivse halduse ümber lärmi tehes üles, ja siis müüvad maha, kui need investeeringud üles lähevad selle ajal, mis eemalt paistab nagu printsipiaalne võitlus korporatiivse halduse ebakohtade üle. Teisisõnu, rohepesu äärmuslik vorm.

Chandleri vennad on öeldavasti suurimad välismaised kasusaajad ühest suurimast erastamispettusest ajaloos: Venemaa varajaste 90ndate vautšeriprogrammist, kus igale Venemaa kodanikule anti vautšer, mis tähendas tema osalust erastamisele minevas riiklikus kontsernis… ja enamik naiivseid venelasi lollitati või sunniti oma vautšereid peaaegu eimillegi eest loovutama, üles korjasid need aga kavalad röövkapitalistid või vabrikute direktorid süvariigist. Ajakiri “Institutional Investor” kirjeldas, kuidas Chandlerid venelaste vautšerite kokkukuhjamisest kasu lõikasid ja need mõnede maailma suurimate ja kasumlikumate kompaniide osakuteks muutsid:

1994. aasta lõpuks olid Chandlerid piisavalt vautšereid kokku ajanud, et osta 4%ne osak Ühendatud Energiasüsteemides, Venemaa suurimas elektriteenuses, 11% Mosenergos, Moskva elektrivarustajast, 5 protsenti osakuid kõigis kolmes Yukos Oil Co peamises tootmisharus, 15% osaku  Novolipetsk Metallurgical Kombinatis, riigi suurimast terasetootjast ja väikese, teadmata suurusega osaku Gazpromis, maailma suurimas gaasitootjas. Parameetrid, mida nad igal korral kasutasid, olid lihtsad: osakute arvestusväärtus ületas suuresti kompaniide turukapitalisatsioone. enam kui 194 miljonili investeeritud dollariga ütlesid vennad, et nad on suurimad välisportfelliinvestorid Venemaal.

Chandleritest rääkiva artikli juures on illustratsioon kahest austusväärsest, hallipäisest vennast kenades pankuri rätsepaülikondades, hirmuhigi laubal, sest vihane vene barbar sihib neid kalašnikoviga, et neid aktsionäride miitingult eemal hoida — täiuslik kaanepilt Pomerantsevi raamatule, kui ta oleks piisavalt aus olnud…

screen-shot-2015-05-17-at-8-38-08-pm

Nende kõige avalikum võitlus Venemaal tuli 1990ndate lõpus, kui nad kaotasid lahingu Venemaa suurima metallurgiatehase kontrolli üle  Vladimir Lisinile, kes on nüüd üks Venemaa võimsamaid oligarhe. Sel ajal süüdistas Lisin Chandlerite salatsevat “Cambridge Capitali” fondi — üht paljudest nende salajase Sovereign Global grupi harudest — “spekulatiivses ostmises… ilma vähimagi pühendumiseta Novolipetski , või kogu Venemaa nigelas olukorras terasetööstuse pikamaajalisele taastumisele.”

Chandlerite meetod on suhteliselt lihtne: Osta jupp kompaniid korrumpeerunud, düsfunktsionaalsel turul, saa selle juhatusse, hakka korruptsiooni ümber kella lööma, aja hind üles, võta raha välja. Seda tegid nad Lõuna-Koreas 2003. aastal, kui nad ostsid osa SK Corpist — suurima õlirafineerija ja telekomide omaniku — ning pidasid veriseid juhatusesiseseid sõdu, kasutades reaalset korruptsiooni omakasu huvides, ning siis võtsid rahad välja, võites oma Monaco arvetele miljoneid.

See, mida Chandlerid Lõuna-Koreas tegid, et suurelt võita, sedasama teeb Pomerantsev praegu Venemaaga: teeb suuri ebasiiraid sõnu firmahaldusest, eetikast, korruptsiooniga võitlemisest ja nii edasi… ilma vähimalgi määral omaenda aganda suhtes otsekohene olemata, ega selle, kuidas tema inimesed sellest pealtnäha printsipiaalsest võitlusest võidaksid.

Siin näeme, kuidas Lõuna-Korea majandusteadlane Won Kang kirjeldab mis juhtus Chandlerite Sovereign Asseti mänguga SK Corpis:

“Sovereign kukkus läbi kahel põhjusel: pärast kogu retoorikat hea ärihalduse kohta, ei suutnud see luua spetsiifilist plaani SK Corpi väärtuse tõstmiseks; ja pärast retoorikat korralduse läbipaistvuse kohta ei olnud Sovereign ise läbipaistev. See keeldus oma osakute suurust ja omandistruktuuri avalikustamast, päästes seega valla ebakindluse ja halvad ootused väikeinvestorite hulgas, sealjuures ka välisinvestorite hulgas.”

Putini Venemaa on röövkapitalistidele nagu Chandlerid ja Browderid raskem koht, kuhu sisse hüpata, paarsada kiiret miljonit teenida ja nendega Monaco või Dubai poole ajama panna. Putini semudel pole neid vaja, nad asendasid nad ja panid raha enestele tasku. Seega on Venemaa ohuks lääne tsivilisatsioonile.

***

2007. aastal asutas Chris Chandler, miljardär Dubai Legatum Capitali taga, Legatumi instituudi, ja mehitas selle vanemate Bushi administratsiooni neokonservatiividega. Legatumi esimese juhtkonna eesotsas olid kaks endist Bushi administratsiooni Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu vanemliiget: William Inboden (kes spetsialiseerus “vasturadikaliseerumisele”) ja Michael Magan, kes teenis ka president Bushi eriassistendina. Pärast Obama võimuletulekut juhtis Legatumit über-neokon Jeffrey Gedmin, vana CIA frondi Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabadus endine direktor (neiupõlvenimega  “Raadio Vabastus Bolševismist”), ja üks esmastest allakirjutajatest raskekaalu neokonservatiivsele  “Projektile Uue Ameerika Sajandi jaoks”  ühes Dick Cheney, Donald Rumsfeldi, Paul Wolfowitzi ja ülejäänud Iraagi sõja gängiga.

Nüüdispäevil proovib Legatum oma Valge Maja rahvusliku julgeoleku/neokonservatiivsete ühenduste koha pealt veidi diskreetsem olla, ehkki Anne Applebaumi pimestav kohalolu Legatumi töötajate hulgas Pomerantsevi kõrval on kuidagi läbi lipsanud.

Mis toob mind Pomerantsevi töö ja agenda tõelise südame juurde, tuttava, poolpiduse lobitöö juurde, rajades sildu globaalsete röövkapitalistide nagu oma bossi Christopher Chandleri ja neokonservatiivsete režiimivahetusgruppide vahel nagu Rahvuslik Demokraatia Sihtkapital, või tuttavamate neokonservatiivsete sõjaõhutajatest lobistide vahel, nagu seda on Michael Weiss, .

2013. aasta Legatumi instituudi valges raamatus, kutsub Pomerantsev lääne valitsusi ekstsipliitselt korruptsioonivastastesse mittetulundusühingutesse investeerima ja oma moraalseid ja poliitilisi eeliseid korruptsioonivastastes ühendustes kasutama selleks, et Putini võimu õõnestada:

“Lõppeks võivad rahvusvahelised korruptsioonivastasete ühenduste võrgustikud mängida sama rolli, nagu inimõiguste kampaaniad mängisid 1970ndatel ja 1980ndatel.”

“Debatt “korruptsioonist” Venemaal ei ole seega lihtsalt altkäemaksude andmisest või mõningasest onupojapoliitikast. See on võitlus püstitamaks ehtsat demokraatlikku kapitalismi ning postmodernse diktatuuri trotsimine. Aitamise asemel teeb Lääs asjad hullemaks.” “Demokraatliku kapitalismi” all mõtleb ta muidugi “investeerimisvõimalusi mu bossi teise Legatumi — Legatum Capitali jaoks”.

Läinud aastal oli Pomerantsev veel ühe sellise libeda Legatumi valge raamatu kaasautoriks ühes lootustandva neokonservatiiviga hilisest George W. Bushi ajastust, Michael Weissiga. Üheskoos võtsid Pomerantsev ja Weiss kokku ohu, mida Venemaa avangardsed poliittehnoloogiad maailmakorrale kujutavad, hoiatades:

“võitlus desinformatsiooni ja strateegilise korruptsiooni vastu ning vajadus globaalsele liberaaldemokraatlikule suunale uut energiat anda ei ole pelgalt Venemaa-kesksed küsimused: tänast Kremlit võib vahest kõige täpsemalt vaadelda kui halvaloomulise globalisatsiooni avangardi.”

Et Pomerantsev lööb kampa niivõrd kompromiteeritud neokonservatiiviga nagu Michael Weiss on piisav, et seada kahtluse alla kõik, mis ta kirjutanud on. Hilistel Bushi-aastatel töötas Weiss Bill Kristoli neokonservatiivse organi, “Weekly Standardi” heaks; hiljem juhtis ta neokonservatiivset PR-projekti “Õiglane Ajakirjandus,” mis mängis ingliskeelsele pressile politseid mistahes Iisraeli-kriitilise ajakirjanduse asjus viimase brutaalse sõja kiiluvees, mis toimus Gazas, 2008.-2009. aastal. Seejärel, kui Süüria kodusõtta pöördus, sai Weissist üks juhtivaid neokonservatiivseid sõjaõhutajaid, kes kannustasid Ameerikat Süüriat vallutama. Võimalik, et kõige enam muret tekitavab neist Pomerantsevi tõsiseltvõetavusele see, et Weissil oli põhiroll ühe meie aja kurikuulsaima akadeemilise petturi, Elizabeth O’Bagy eduloos, kes oli petisest Süüria-“ekspert”, kellega Weiss liitus, et üheskoos sõda Süürias promoda. Näikse, et pärast O’Bagy paljastamist petturina, kel polnud vähimatki Süüria-alast kvalifikatsiooni, loivas Weiss minema, kuid vaid selleks, et koos uue kaasautoriga taas pilti ilmuda, ning ka uue biidiga: Putini Venemaaga. Hoolimata sellest, et tal pole mingit Venemaa-alast tausta ega teadmisi, on Weiss hiljaaegu mitmetes telekanalites Vene-eksperdina eduka taassünni teinud — justnagu Putini-kriitikute Elizabeth O’Bagy — ja Pomerantsevi roll selles partnerluses tundub olema Weissi adekvaatsuse tõendamine.

[The War Nerd kirjutas Elizabeth O’Bagy veidrast ja pelutavast loost selle hiilgava artikli.]

Eelmisel novembril esitasid Weiss ja Pomerantsev oma valge raamatu Venemaa kohta Rahvuslikule Demokraatia Sihtkapitalile, kurikuulsale USA impeeriumi külma sõja käele, mille seadis sisse Reagani CIA direktor Bill Casey. Sündmust modereeris ühe teise “värvirevolutsioonide” neokon-asutuse, Freedom House‘i tuus.

Ja just eelmisel kuul oli Pomerantsev Washingtonis lobimas — mis muud? — Kongressi oma miljardärist röövfondibossi ja neokonservatiivide nimel, kellega nad joonduvad. Legatumi kodulehelt võib näha, kui uhke meister Chandler oma kräsupäise neokonservatiivi lobioskuste üle olla võib.

See läheb aina edasi ja edasi — mitte ainult neokon-ühendused, vaid seda spetsiifilist tüüpi neokonservatiivid: räpakad, habetunud, Brooklyni hipster-neokonservatiivid…

Ja päris Pomerantsevi raamatu lõpus, tunnustuste hulgas tänab ta Ben Judahit, et too tema raamatule viimase toimetuslugemise tegi.

Tõsiselt? Ben Judah? Kas neokonbroiler saaks äkki rohkem pingutada? See on lihtsalt solvav. Judah, kui te ei tea, lasti läinud aastal lahti selle võltsingu eest, mis oli ta elu suurim kõmutekitaja isegi Politico ajakirja raames: Judah väitis, ekslikult, et Putin oli Poola presidendile salajase ettepaneku teinud, et nad võiks Ukraina omavahel ära jagada. See Poola president, kellele Putin väidetavalt poolt Ukrainat pakkus, on nüüdseks surnud, nii et ta ei saa seda eitada. Judah’ artikli mõte oli “tõestada”, et Putinil oli kogu aeg plaanis Ukraina vallutada ning osadeks jagada, mitte et ta reageeris USA toetatud Viktor Janukovõtši kukutamisele. (Judah käis ka New York Times’is ja kutsus USA’d üles ” Ukrainat relvastama”.)

Ja kes-oleks-võinud-arvata, Judah’ Suure Kõmulaksu allikaks ei olnud keegi muu, kui Legatumi instituudi Anne Applebaumi abikaasa. Tema nimi on Radislow Sikorski, ja ta on Poola neokonservidest  segaseim. Miski Judah’ kõmuloo juures polnud loogiline — miks peaks Putin oma NATO vaenlasele sellist idiootset ettepanekut tegema? Kuid parimad valed pole mitte kõige keerukamad valed, vaid sellised valed, mida inimesed uskuda tahavad. Ja Judah’ lugu tahtis igaüks uskuda — peale poola ajakirjanike, kes nägid selle läbi. Nad tegid seda, mida ajakirjanikud teevad, ja küsisid Sikorski käest lisadetaile. Sikorski kokutas ja pudistas ja tunnistas üles, et ta mõtles selle otsast lõpuni välja, ja vabandas. Nii tegi enamus meediast, mis Judah’ valejuttu avaldas. Sikorski ütles Judah’st ja Politicost isegi lahti. Aga tagasi pole seda lugu võetud. See on ikka veel seal, uhkelt nagu paabulind.

See on seesama kutt, keda Pomerantsev oma raamatu toimetamise eest tänab.

See kõik viib mõnede heidutavate mõistmisteni. Õieti üheni. Neokonservid on kohanenud.

Mind viis eksiteele Pomerantsevi esteetika: intelligentne, kohati alandlik retoorika. Luitunud hipster-agnostiline stiil, nipp, mida Pomerantsev oma semude, Weissi ja Judah’ga jagab. Ma arvan, et kui sa oled juba korra otsustanud kohutav olla, siis sa võid sinna juurde ka välja näha nagu sellised Brooklyni hipsterid, kes mu ärkvelolekuaega painavad.

Ma poleks kunagi pidanud silmi Venemaalt pöörama, nagu ma seda teinud olen, sest ajast, kui Kreml mu ajalehe sulges ja mu karjääri seal lõpetas. See on see, mis juhtub, kui sa lõpetad jälgimise, mis toimub välispoliitikaaparaadi vene portfellis su oma tagaaias, minu tagaaias. Õppetund kätte saadud: selles neetud äris ei või kunagi oma selga keerata.

[Illustratsioon Brad Jonaselt Pando jaoks]

Pelevini tõlge Maiga Varikult

1 Comment

  1. “The Truth is out there.” And that’s where it should remain.

    Artikli sissejuhatav lõik on üks olulisemaid kilde kaasaja mõistmisel. Aaviksoo “doktriin” on osa sellest. Suurim ja parim pähkel hetkel pureda on aga muidugi ISIS/ISIL/Daesh. Vahest see vabandab kõrvalekaldumist peateemast.

    Üks arvutimängule tuginev “analüüs”, osa pikemast ja asjalikumast loost.
    http://thesaker.is/the-middle-east-wars-islamic-state-sitrep/

    ***
    The New World Order. ISIL is just part of their great plan in ruling the world and bring the end-times. How they piece together is still unknown but because the New World Order and co. owns the mainstream media it’s safe to say that the NWO is behind ISIL. As a matter of fact just like how the NWO likes to speak to us in ceremonies and architecture it so too speaks to us in mass media.

    “Evidence”:

    In 2001 EA Studios release Command and Conquer General which pits three factions against each other in a fictitious modern real-time strategy setting. The United States of America, China, and the Global Liberation Army (GLA). The GLA is exactly as ISIL is, suicide bombers, chemical weapons, tunnels, bad accents, beards, etc. [Source]
    https://en.wikipedia.org/wiki/Command_%26_Conquer:_Generals
    Even the gameplay of the GLA as a faction (leaving aside its obvious Middle Eastern style of design) was centered on suicide units, tunnels, stealth, hijacking and has an abundance of cheap and fast units. However the GLA has no air force and in terms of durability and firepower is the weakest faction technologically, relying on numerical superior and surprise. [Source]
    http://cnc.wikia.com/wiki/GLA_Units_and_Structures_Summary
    GLA structures can regenerate back after being destroyed, no matter how many time you destroy a command center, it’ll come back.
    Remind you of anyone?
    Clearly this means that the NWO were foreshadowing their future moves in turning the Middle East into one homogenous terror-haven. Electronic Arts (EA) is traded on the NASDAQ. The NASDAQ is the ultimate base of power for the evil-worshipping NWO. Because the NWO love to speak in riddles, it is only safe to assume that Command and Conquer Generals is the NWOs designs for the Middle East through a game-puzzle. However the prediction was slightly off, involving China instead of Russia, but the game is set in 2013 (NWO KNEW IT ALL 14 YEARS EARLIER!) [Source]
    http://cnc.wikia.com/wiki/Global_Liberation_Army

    I should note the GLA was defeated by the Chinese so Russia will clearly win against the Islamic State. But of course like a cancer the GLA came back in the expansion CnC Generals Zero Hour to only be defeated again by the Chinese this time purging them from EUROPE. The NWO predict the Islamic State in Europe too!

    [I hope no one took that seriously, just wanted to illustrate absurd coincidences do happen]

    ***

Submit a comment

Massive Presence Website