A neiu called Елена.

In POPNIHILISM

Leidsin ennast kõndimas närviliselt ümber kahekordse puumaja ühes Tallinna elamurajoonis. Vittu. Kas see on ikka õige maja? Mille kuradi pärast ei või olla kõikidel majadel numbreid küljes? Arvatavasti on kunagi selle maja külge ehtinud metallist sinine majanumber juba aastaid tagasi leidnud tee metallikokkuostu, ning on mõnd kohalikku narkomaani aidanud lähemale tema igapäevasele doosile. Kuradi värdjad… Lõpuks otsustan helistada.

Peale pikka kutsumist vastab telefonile Venekeelne naishääl: ”Da?”. ” Halloo, helistasin teile ennist, pidime kokku saama ja noh… teate küll”. Hääle järgi otsustades oli tegu oma kahekümnendates neiuga. Tema hääl oli vabelev. Saades kinnitust, et asun õige korterelamu ees, siirdusin välisukse juurde. Kurat, ei veel. Istusin lagunevale betoonastmele, mis viis lagunevate postkastide, ning puidust välisukse juurde. Võtsin taskust oma sigaretipaki ja vaatasin ülesse. Silmanurgast riivasid vaadet vastasmaja lagunev eterniitkatus, kuid see polnud oluline. Taevas oli tumesinine, ning kuu paistis täissuuruses. Lapsena meeldis mulle alati taevast vaadata. Kunagi tahtsin jõuludeks teleskoopi saada, sellist väikest, väikese statiiviga ja.. Türa… Hõõguv suits hakkas näppe põletama. Viskasin koni käest ja tõusin ülesse. Välisuks tuli väga raskelt lahti. Trepikoda oli pime. Kobamise abil leidsin trepi käsipuu.

Oli tunda niiskust, ning hallituselõhn kriipis tugevalt ninasõõrmeid. Teiselt korruselt paistis valgust. Koputasin uksele, millele oli kriidiga kirjutatud ”14”. Kuulsin toas samme, ning taustaks mängivat ”Russkoje Radiot”. Ukse avanud neiu naeratas mulle pisut… nii suunurgast ja kutsus mu tuppa. Tema korter oli ühetoaline, ning mööbel peaaegu, et puudus. Keset tuba oli ümmargune laud, laua ümber kaks taburetti, ning üks narmendav tugitool. Nurgas oli diivanvoodi, millel lebas päevinäinud kõuts.” Kas sa tahad teed?”. ”Miks mitte?”- vastasin talle.

Ta loivas kraanikausi juurde, et võtta sealt kaks tassi. Tal oli seljas välja veninud kampsun, ning jalas ainult püksikud. ”Mis su nimi on?”. ”Madis olen mina”. ”Mina olen Jelena”. ”Räägi Lenka, oled sa sellega juba kaua tegelenud?”. ”Ei ole eriti kaua, enne sind on ainult kaks meest……..klienti olnud”. Hoolimata Lenka väsinud ja lohakast välimusest oli temas midagi tüdrukulikult armast. Sellist mõnusat soojust õhkus temast. Ma olen ennemgi käinud kuulutuste peale naisterahvastel külas, kuid nii armsat neiut polnud ma veel selle ameti peal kohanud. Meie jutuajamine laua taga jäi üürikeseks, sest tee oli juba otsakorral, ning aeg surus takka. 23:54 – näitas kell raadio peal, mis lõõritas mingit jubedat vene poplaulu. ”Kas ikka viiskümmend, nagu enne kokku leppisime?”. ”Jah, kui sa just midagi veel lisaks ei taha?”. Panin viiekümneeurose rahatähe lauale tühja teetassi kõrvale.

Lenka ajas kassi voodist minema ja kutsus mind enda juurde. Viskasin tema kõrvale pikale, ning hakkasin tema õlgu silitama. Ta lükkas mu selili, ning tuli kaksiratsi minu peale. Ta võttis vana kolletunud kampsuni seljast, paljastades kaks kaunist prinki rinda. Issand… Sellel neiul on imekaunid rinnad. Ta tegi mu püksiluku lahti ja hakkas mind kõvaks imema. Jumalik – mõtlesin endamisi, kurat ta oskab seda päris hästi. Seda fakti, et ta oli mulle öelnud, et enne mind oli olnud ainult kaks meest, otsustasin pidada valeinformatsiooniks. Pasaajamiseks, mispeale peaksin mina end temaga erilisemalt tundma. ”Klient on kuningas” – kehtib igas töövaldkonnas.

Ta juuksed olid meekarva, ning nad olid hoolikalt kammitud. Kui olin kõva võttis ta oma püksikud jalast ning hakkas mulle otsa ronima. ”Stopp Lenka!”. ”Aga kumm?” – küsisin ma? Mispeale ta läks oma spordikoti juurde, ning võttis sealt ühe kondoomipaki. Ta pani selle ise peale, ning tuli lõpuks minu peale. Ta libistas ennast aeglaselt minu peale. Ta oli soe, niiske, täiuslik… Ei läinud kaua aega, et mind tulema panna. Suutsin ainult vaadata teda, teda kui inimest, mitte nagu järjekordset hoora, kes raha eest on valmis kasvõi ennast põletada laskma. Ta juuksed lehvisid üles-alla, küljelt-küljele. Tema pringid rinnad tundusid täiuslikud minu peos. Ta näitles orgasmi nii hästi, et peaaegu uskusin seda päriselt. Ma hingeldasin tugevasti. Ma vajasin hetke… Tema oli juba ennast riietada jõudnud kui mina alles ennast püsti ajasin voodist.

Küsisin, kus vannituba on, ning läksin sinna. Vannituba nägi täpselt välja selline, nagu üks vannituba sellises kortermajas olema peaks. Otsustasin ennast mitte tervenisti pesta, ning suutsin asja kraanikausi kohal toime ajada. Panin ennast riidesse kõutsi valvsa pilgu all. Vaene kass… Mida kõike ta siin korteris näinud ei ole. Kallistasime, ning astusin välisukse poole. Kui olin astunud üle lävepaku hüüdis Lenka mu nime. ”Oota Madis”. Ta nägi välja täpselt sama seksikas ja kaunis kui enne. Ta pani käed ümber mu kaela ja sosistas kõrva ”Aitäh”. Seejärel sulges ta oma silmad ja suudles mind. Kurat võtaks ta suudles mind! Ja mina loll suudlesin teda vastu! Mitte kunagi ei panda litsiga tatti! Ega ei tehta talle keelekat, ma tean seda, aga midagi oli kõiges selles… Midagi sellist mis kangestas mind ja muutis mu haavatavaks.

Läbisin nüüd juba tuttava teekonna läbi pimeda ja niiske trepikoja, ning astusin värske õhu kätte. Väljas oli sügis. Lehed keerutasid tänavanurgal ilusat tantsu, ning hetkeks tundus kõik kaunis.
Sirutasin käe taskusse suitsude järele. Vastu vaatas mulle ainult tühi pakk, millest viimasel suitsul lasin tervenisti näppude vahel ära hõõguda. Viskasin tühja paki keerutavate lehtede poole ja hakkasin jalutama oma auto juurde. Minu auto oli pargitud üpris kaugele ühe ostukeskuse ette. Siinkandis ei julgekski ma oma autot mujale parkida. Ostukeskuste parklates on kaamerad, ning kui keegi teebki midagi, siis saan selle sitapea vähemalt kätte.

Lähenesin kiiretel sammudel parklale lähemale. Kaugelt oli näha eredat ostukeskuse reklaami, ning Audi A6-te – ainsat parklas olevat sõidukit. Tegin ukse lahti ja viskasin kõigepealt tagaistmele oma mantli. Panin auto tööle, ning hakkasin raadiot näppima. Kindalaekast leidsin ühe avamata paki sigarette ”Marlboro” ja panin ühe ette. Lasin akna alla, ning lasin tubakasuitsul, mis täitis minu kopsusid, seguneda jaheda sügisõhuga. Teekond koju oli kuratlikult pikk, kuna elasin vägagi tunnustatud elamurajoonis teiselpool linna. Eemal kõigest sellest. Eemal narkomaanidest, prostituutidest, varastest. Ma elasin oma ideaalses maailmas, ning võisin nautida elu pahupooli just siis kui tahan. Nad ei tunginud ise minu ellu. Mina olin selles olukorras peremees.

Möödusin lauluväljakust, ning võtsin suuna Pirita teele. Rannajoon tungis oma valgete laineharjadega pimeduses selgesti esile. Parkisin auto tänavale ja avasin sepistatud värava. Välisukse poole jalutades avastasin ennast mõtlemast sellele neiule. Sellele neiule kes oli tund aega tagasi minuga vahekorras. Kuradi lugu – mõtlesin endamisi. Välisukse taga ootas mind hämar maja. Valgust ei kumanud mitte ühestki ruumist. Mööda treppi teisele korrusele minnes oli Lenka ikka veel minu mõtetes.

Magamistuba oli pime, ning voodis polnud kedagi. Ma olen edukas mees, kuid edu armastuses polnud minul kunagi olnud. Suhteid on olnud, kuid ükski neist pole pidama jäänud. Ma vist olengi mingit sorti pasamagnet, kes suudab enda poole tõmmata ainult lohakaid naisi, kes soovivad ainult mingit finantsilist stabiilsust. Mitte armastust, vaid rahalist tuge. Viimaks veendusin mingi hetk oma elus, et mul ei olegi mõtet oma aega raisata nendele suhetele, mis mitte kunagi kuskile ei vii. Palju lihtsalt on lihtsalt maksta naisele ühe korra eest, ning teda enam mitte kunagi näha. Kuid seekord on teisiti.

Ma lausa tahaksin teda veelkorra näha. Ei! Ma olen üleväsinud, ning ei suuda selgelt mõelda. Sa fantaseerid mingisugusest prostituudist? Hale oli enda peegelpilti näha, mistõttu otsustasin hambapesu täna õhtul vahele jätta, ning riskida ühe õhtuga. Vast ühe õhtu pärast nad välja ei kuku… Viskasin suurde voodisse pikali ja proovisin uinuda. Magamistoa aknast puhus tuppa sügisene tuuleiil, mis paitas mind unele.

Kurat kuidas ma vihkan hommikuid. Raske on otsustada, kas mina olen padja nägu või padi minu nägu? Läksin alla kööki, et endale üks hiigelsuur ja kange kohvi keeta. Oehh kuidas tahaksin olla mõni selline inimene, kes ärkab hommikul üles naeratusega, ning joob ära klaasitäie värskelt pressitud apelsinimahla. Ja seejärel läheks arvatavasti sörkima. Öäkk – unustasin kohvile suhkrut panna. Lisan suhkru ja lähen terrassile. Kuna tänane päev on vaba, siis üritan enda jaoks mänguplaani välja mõelda. Panen muusikakeskusest mängima Pink Floydi laulu ”Comfortably Numb”. Vajun tugitooli.

Kuna külmkapis haigutab suur tühjus otsustan minna hoopis poodi. Peale kohvijoomist lähen vannituppa, ning proovin ennast ühiskonnale vastuvõetavamaks teha. Ajan habeme, pesen hambad, ning käin dushi all – seda kõike mitte muidugi selles järjestuses. Teel poodi lasen autol paagi bensiini täis. Minu kõrval tangib oma Mini Cooperit üks keskealine naisterahvas. Ta mõõdab mind pilguga, ning naeratab minule. Vaatan teda ja naeratan samuti. Seisame tanklas nagu kaks dementset jobu, näod irevil. Tema paak saab täis, ning ta siirdub maksma. Mõne aja pärast lähen ka mina sisse, ning näen seda naist endale kohvi võtmas. Ma ei lähe tema juurde. Ma teen näo nagu poleks ma teda märganud, ning loodan, et ta tuleb ise minu juurde.

Kassasabas tunnen järsku toksatust oma seljal. Pööran ümber, ning minu selja taga seisab vanem härrasmees. ”Palun vabandust, et ma teile otsa müksasin”. ”Pole hullu miskit, ikka juhtub”. Näen suurtest tanklaakendest kuidas tuttav Mini Cooper tanklast välja pöörab, ning kiirendusrajal hoogu hakkab koguma. See oleks võinud olla ”midagi”…. Või samas mitte midagi. Nagu alati. Maksan ära ja lahkun. Lähenedes oma autole märkan paberilipakat oma kojamehe vahel. Telefoninumber, ning nimi – Johanna. Panen paberi taskusse ja sõidan minema.

Esimese asjana lähen poes alkoholileti juurde. Võtan kaks pudelit punast veini ja pudeli viskit. Seejärel siirdun ülejäänud lettide juurde. Peas mõlkumas plaan kutsuda see keskealine naine enda juurde veini jooma, ning seejärel magamistoas lõpetada. Viski on minule. Selleks puhuks kui mind peaks mingi süütunne vaevama hakkama. Ma ei kavatse hetkekski loota, et siit võib tulla midagi erilist, ma olen juba palju kordi pettunud. Ainus mida soovin on seks. Kahe täiskasvanu vahel, täiesti kohustustevaba seks. Teel koju helistan sellele Johannale, tutvustan ennast ”selle tanklakutina”, ning panen välja idee minna õhtust sööma. Ta nõustub – ilmselgelt. Jõuan koju ja hakkan ettevalmistusi tegema. Puhtad linad, prügi välja, tolmuimejaga ringijooksmine. Tavapärane rutiin.

Ta oli nõustunud sellega, et sõidutan teda ise. Ja kuna olin eelnevalt juba maininud, et võiksime pärast minu juures veini juua, järeldasin, et tema soovib sama mida minagi. Kell lähenes poole kaheksale. Ootasin ühe maja ees oma õhtukaaslast. Ta väljus majast just sellel hetkel kui tuuleiil oli otsustanud maja nurga tagant välja hiilida. Tema musta värvi juuksed lehvisid tuule käes majesteetlikult. Ta jalutas edasi, ning avas ukse. Võtsime suuna restorani poole. Ma olin üllatunud, et leidsime koheselt ühise jututeema – töö. Tema oli just alustanud tööd ühes arhitektuuriga tegelevas ettevõttes, ning mina olin juba viiendat aastat selle ameti peal. Pikema jutuajamise järel sain teada, et ta tuligi sellesse firmasse, kus töötan.

Tema küll töötab sekretärina, kuid hakkaksime teineteist sellest hoolimata nägema tihti. Restoran on soliidne, ning väljapeetud. Aitan Johannal mantli seljast ja juhatan ta istuma. Palun tal juba tellida, ning siirdun tualetti. Vaatan ennast peeglist ja tunnistan endale: Selles naises isegi on midagi. Kes teab, võib-olla ongi tema see ainus ja õige? Ülejäänud õhtu veedame meeldivalt, ning jututeemad lausa kerkivad iseenesest. Tema naeratus on jäämägesid sulatav, ning pilk range, kuid kaunis. Olen temast nii lummatud, et hetkeks on tunne nagu oleksime selles restoranis kahekesi. Ainult mina ja tema… Ja nii võiks ju olla igavesti…. Igavesti ja mitte kunagi. Toon ennast maa peale tagasi ja naasen vestlusesse natukene teise suhtumisega. Peale arve tasumist aitan oma kaunile kaaslasele mantli uuesti selga, ning avan talle restorani välisukse.

Olles veendunud, et esialgne plaan on veel jõus – võtan suuna kodu poole. Terve tee koju oleme autos vaiksed, kuna teame mõlemad kuhu see tänane õhtu viib. Jõuame minu poole. Avan välisukse ja lasen kaunil naisel siseneda. Aitan uuesti mantli seljast, teades, et kohe varsti aitan ka ülejäänud riided seljast. Panen vaikselt märgima Gary Moore-i plaadi. Ma tean, et see on klišee, kuid naudin seda kitarri. Istume diivanile ja ma valan tema veinipokaali täis, seejärel enda oma. Mõne aja pärast leidsime ennast keset huvitavat jutuajamist, ning mul ei olnudki paha. Ma tõeliselt nautisin seda, mida see naine räägib ning kuidas ta seda räägib. Vein hakkas juba üsna pea mõjuma, ning Johanna muutus natukene avatumaks…vallatumaks. Ta istus mulle lähemale ja puuris oma kirgliku pilguga mulle otse sisse.

Tundsin ennast kuidagi alasti. Keegi pole suutnud kunagi minule sisse vaadata, see pilk oli eriline. Panin oma käed tema õlgadele ja suudlesin teda. Tema suudles mind vastu. Tema sõrmed libisesid läbi minu juuste, ning mina hoidsin tema puusadest ümbert kinni. Hakkasin kompama tema selga, et leida lukk. Tõmbasin luku lõpuni lahti, ning ta tõusis püsti. Kleit otsekui voolas mööda tema ilusat keha põrandale. See ilus punane kleit oli nüüd põrandal, kortsus. Ta istus mulle sülle ja võttis rinnahoidja ära. Ilusad pringid rinnad vaatasid mulle nüüd otse näkku ja ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Ma võtsin ühe rinna kätte ja hakkasin seda suudlema, lakkuma, lutsima. Ta muutus pööraselt kirglikuks. Ta hakkas minu püksilukku avama, ta tundis kui kõva ma olen. Võtsin püksid jalast, ning aitasin temalgi seeliku ära. Aeglaselt libistasin tema stringid üle tema põlvede.

Me olime nüüd mõlemad ihualasti diivanil. Hakkasin suudlema tema kaela. Liikudes aeglaselt tema rindadeni. Ta oli kirest hullumas, oli selgelt näha, et ta polnud olnud kellegagi kaua aega. Suudlesin tema naba, tema puusasid. Suudlesin tema sääri ja lükkasin aeglaselt tema jalad laiali. Tema tupp nägi kaunis välja. Karvutu. Ta oli ennast hoolikalt raseerinud enne kohtama tulekut. Lähenesin kliitorile ja hakkasin seda hellalt suudlema. Nüüd oli olukord tema jaoks liiast. Ta rebis mu jalgevahelt ülesse ja tahtis, et hakkaksin teda panema. Justnimelt panema. Ma lükkasin ennast tema libedasse tuppe ja momentaalselt täitus tuba Johanna mõnukarjetega. See hetk oli imeline, jumalik. Ma tunnen, et tal hakkab tulema… Just nii…. Veel…. Ja järsku hakkab tema telefon helisema. Mispeale hakkab Johanna karjuma: ”Kiiremini”!!! Me tuleme samaaegselt ja see tunne on maailma võimsaim. Mõnust krampides tupp tihkelt ümber minu kivikõva riista, mis tulistab tema sisse. Tema sisse? Vittu! Kondoom ununes täielikult! Kurat! Mis nüüd saab? Ehk pole hullu ja ta on tablettide peal?

Ta tõuseb püsti ja läheb oma käekoti juurde, kus jätkuvalt heliseb tema telefon. Ta võtab telefoni kätte ja võtab kõne vastu. ”Jah kallis? Ei kõik on korras muidugi, ma olen lihtsalt ühe oma kolleegiga väljas.” Kuradikurat….. Tal on mees… Ideaalne. ”Jah musikene, ma armastan sind ka. Varsti näeme.” ”Miks sa mulle oma mehest ei rääkinud”? ”Kas see oleks midagi muutnud”? Kurat muidugi oleks see midagi muutnud, mis tal viga on? Tunnistan, et see oli üks parimaid vahekordi minu elus, kuid tal on juba mees. Ma võin olla mitte just kõige moraalikuulelikum mees, kuid kodulõhkuja ma pole. Kõiksugused petmised tulevad alati varem või hiljem välja. Otsustan pikema jututa ennast riidesse panna, ning soovitan Johannal sama teha.

Otsustan ta oma kodust nii kiiresti välja viia kui võimalik, terve tee autos oleme haudvaikselt. Raadiost ainult kõlab midagi. Viin ta täpselt sama maja ette, kust ta ennem peale võtsin ja soovin talle kena õhtut. Ta mõistab, et toimis valesti, ning vabandab. Ta soovib mulle samuti kaunist õhtut, ning lahkub. Panen suitsu põlema. Mida kuradit? Nüüd ma pean iga päev teda nägema tööjuures. Fakk. Panen auto käima ja võtan suuna kesklinna poole. Mitte selleks, et leida mõni baar või pubi, vaid selleks, et oma närve rahustada. Öine kesklinn on mind alati suutnud rahustada oma tühjade tänavatega ja kollaste vilkuvate valgusfooridega. See kõik mõjub mulle kuidagi eriliselt. Panen uue sigareti põlema.

Persse, kaugel ees paistavad kollased vilkurid. Lähemale jõudes selgub, et on toiminud järjekordne veeavarii, ning terve magistraal on vaja risti üles kaevata. Panin tagumise käigu sisse ja tagurdasin esimese tänavaotsani, mis peeglist paistis. Keerasin sellele tänavale, kuradi kummituslinn. Tänavat kattev asfalt oli lagunenud. Majad oli puust, osad põlemiskahjustustega. Kujutasin vaimusilmas ette kuidas mõnes sellise maja korteris mõni sarimõrtsukas oma ohvrit mõneks rituaaliks ette valmistab ja pärast jätab ta räpassesse vanni vere sisse ligunema. Mõistus ütleb mulle, et targem oleks panna auto uksed seestpoolt lukku. Kuna tee on auklik, siis liigun aeglaselt.

Mõni habemeajamisnoaga maniakk leiaks ideaalse võimaluse, et autosse hüpata, ning mul kõri läbi nüsida. Näen kaugemal mingit rüselust. Kuna ühtegi kõrvaltänavat pole, olen sunnitud neist mööduma. Kolm kutti piinavad ühte noort neiut. Nad hoiavad teda kinni ja ei lase tal põgeneda. Kurat küll. Mis inimestel viga on? Mu mõistus saab aru, et see tegevus on vale, ning õudne, kuid minu hirm ei lase mul autot peatada ja appi minna. Nendel inimestel on võib olla noad ja süstlad ja kurat teab mida veel taskutes. Parem mitte sekkuda. Möödun neist ja püüan mitte märgata neid. Neid vaadata julgen alles peeglist. Tüdruk on nüüd juba pikali maas ja nad üritavad teda vägistada. Üks mees üritab tüdruku teksapükse jalast rebida ja teine rebib tal kampsunit seljast. Kurat. See kampsun tuleb meelde….

Kus ma… Lenka! Vajutan pidurit nii tugevasti kui mu parem jalg suudab. Löön tagumise käigu sisse ja kihutan rüselejate poole. Kui jään vastasmaja ette seisma, on nad mind juba märganud ja ootavad mis edasi saama hakkab. Meenutan istme all olevat gaasipüstolit, mille üks sõber mulle mõni aeg tagasi kingituseks ostnud oli. Võtan selle välja ja jooksen nende poole. Esmalt nad arvavad, et on olen mõni naljamees, kuid lask ühe mehe pihta paneb nad jalgadele valu andma. Ma lasin ühele nendest kätte. Arvatavasti pole seal peale väikese lihashaava midagi, kuid hetkeemotsioon ja hirm pani nad põgenema. Aitan neiu üles, ta tunneb mu ära. Nad olid teda eelnevalt ka peksnud, tema näo järgi arvestades mitte just lahtiste kätega. Võtan Lenka sülle ja panen autosse. ”Ma viin su enda juurde Lenka.” ”Sa mäletad mu nime Madis”? ”Muidugi”.

Asetan ta tahaistmele pikali. Ma püüan teda liigutada nii vähe kui võimalik. Tal on valus. Tal on väga valus, ma näen seda tema silmadest, kuid ta ei nuta. Tal on selleks liiga tugev isiksus. Arvatavasti polnud see esimene kord Lenkal midagi sellist taluda. Kuid kurat võtaks see on viimane. Lenka proovib midagi minu käest küsida, kuid ma ei saa aru mida. ”Tssss, rahulikult”. Panen auto ukse kinni ja kõnnin ümber auto. Paar inimest on akende peale tulnud vaatama mis väljas toimub. Üks neist sõimab mind vene keeles, ma ei pane teda tähele ja istun autosse. Edasi proovin sõita võimalikult tasakesi, et mitte Lenkale veel rohkem haiget teha. Jõuame läbi öise Tallinna lõpuks Piritale, ning seekord avan puldist väravad ja sõidan sisse.

Ma tahan, et tal oleks võimalikult lühikene maa tuppa. Kurat ma võiks praegu lausa esiuksest sisse sõita, et tal parem oleks. Võtan ta uuesti sülle, nüüd on ta juba rahunenud, ning natukene meeldivamas tujus. Nii meeldivas kui üks neiu, keda hetk tagasi kolmekesi vägistada prooviti olla saab. Tassin ta süles esiuksest sisse, ning panen tule põlema. Otsustan mitte panna teda elutoa diivanile magama, vaid viin ta ülesse oma magamistuppa. Võtan ta riidest lahti, aga ainult niipalju kui abiandja võiks seda teha. Asetan ta voodisse. Kuigi ta võiks arvatavasti ise ka kõndida, on minu tänane heategu niivõrd muljetavaldav tema jaoks olnud, et ta laseb minul ennast aidata täiel määral. ”Aitäh sulle Madis, sa oled nii tore mees” – kõlab neiukese suust. ”Kas sa tuled minu kõrvale”? ”Ei tule Lenka, täna mitte”. Panen talle teki peale, ning lahkun toast. Võtan sammud elutoa poole. Peatun hetkeks köögis, et omale üks naps valmis teha, ma olen selle ära teeninud. Täna küll olen. Viskiklaas peos, siirdun elutuppa. Istun diivanile ja panen vaikselt muusika mängima. Miks ma seda tegin? Miks aitasin ma seda vaest hinge täna? Võib-olla selliste inimeste saatus ongi selline? Ja tänavanurgal vägistamine igapäevateema nende jaoks? Nende?

Kes on ”nemad”? Inimesed, kellel pole elus piisavalt õnne olnud? Niipalju kui mina tean, võib tal lihtsalt halb saatus olla. Ta ei pruugi milleski ise süüdi olla, et ta praegu sellist elu elab. Võib-olla lapsena tema vanemad tülitsesid pidevalt? Võib-olla tema isa oli alkohoolik, ning peksis tema nähes ema? Kuni lõpuks isa kaotas töö. Ja siis ema otsustas Lenkaga lahkuda. Seejärel ema avastas, et pole üldse lihtne elada üksi, ning hakkas enda keha müüma. Võib-olla on Lenka lapsepõlvest saadik selliseid elukombeid näinud, ning tal endalgi pole kindlasti kerge olnud. Ma ei tea tema lugu. Niipalju kui ma ka oma pead sellega ei vaevaks, jääb see kõik alati oletuseks. Aitab. Panen tühja viskiklaasi käest ja viskan pikali. Tuba on haudvaikne. Ainus mida silm näeb on kardin. Kardin, mida liigutab seesama sügisene tuul, mis puhus täna Johanna juustele. Tema juuksed olid nii ilusad. Kurat. Miks tal peab mees olema? Ja miks ta minuga keppis? Järsku tahtis ta vaheldust? Oehh… Homne päev veel, ning siis ongi esmaspäev. Päev, mil pean minema kontorisse ja meie uut sekretäri nägema…. Johannat. Jään vaikselt unne….

Ärkasin kusagil lõuna paiku. Tundsin kohvi ja praemunade lõhna. Kuulsin kedagi köögis askeldamas. Viskasin endale kiiresti püksid jalga, ning läksin kööki. Seal askeldas Lenka. Kaunis väike Lenka. Tal olid jalas ainult püksikud, ning seljas minu särk, mis oli vedelenud magamistoas. Ta juuksed olid veel pesemisest niisked. ”Tere hommikust”. Teretasin teda vastu. ”Kuule, ma olen sulle siiralt tänulik eilse eest”. ”Pole tänu väärt Lenka”. Istusin lauda, ning ta tõstis minu ette taldriku, millel oli kaks praemuna. Ta valas mulle tassi kohvi ja istus minu kõrvale. ”Sul on väga kaunis kodu, Madis”. ”Anna andeks, et omavolitsesin sinu köögis”. ”Ei ole hullu midagi, ära muretse Lenka. Tunne end kui kodus”. Kodu. Kodu oli mõiste, mis oli meie mõlema jaoks tühi ja kõle.

Hoolimata sellest, et Lenka oli Vene päritolu, rääkis ta perfektselt Eesti keelt. ”Aitäh sulle veelkord… Kui sind poleks tulnud…Siis…” . ”Aga ma tulin” – rahustasin ma teda, ning võtsin sõõmu kohvi. Et ma just sellel hetkel sõitsin sealt mööda kui Lenka seal oli. See pidi olema saatus, kuigi sellisesse asja ma ei usu. Telefon helises. Helistajaks oli Johanna. ”Tere Madis, ma tahtsin eilse pärast helistada”. ”Mul oli väga tore sinuga, aga ma tean, et tegin vea”. ”Ma luban, et seda enam ei kordu, ning nüüdsest oleme ehk ainult sõbrad”? ”Muidugi Johanna”. ”Luban endapoolt samuti, et seda ei juhtu”. ”Kaunist pühapäeva sulle Johanna”. ”Sinule ka, esmaspäevani”. Esmaspäev, kurat. Mis pilguga ma teda töö juures vaatan? Loodan, et suudame mõlemad sellesse väikesesse ”apsu” täiskasvanulikult suhtuda.

”Kas see oli sinu naine”? – uuris Lenka. ”Naine…ei olnud, tööjuurest helistati”. ”Aga kus on sinu õnnelik naine”? Minu naine….. Ohh. ”Mul pole naist”- vastasin talle. Mispeale ta natukene sulas ja tundis ennast veelgi kodusemalt. Istusin maha ja piilusin silmanurgast Lenkat, kes pesi nõusid. Ta sääred olid imekaunid ja siledad. Hoolt enda eest see naine oskas kanda. Ainult paar sinikat rikkusid pilti. Need olid arvatavasti eilsest rüselusest. Kui ta oli lõpetanud istus ta minu kõrvale, ning võttis ümbert kinni. ”Keegi pole mind kunagi niimoodi aidanud”. ”Sina oled minu rüütel valgel hobusel”. Naeratasin veidi, ning tegin ta põsele pai. ”Pole tänu väärt”. ”Sa vääridki ainult rüütleid”.

Hakkasime mõlemad naerma. Selline südamlik ja soe naer. Ta suudles mind põsele ja pani oma pea mulle õlale. Ma ei hakanud temalt küsima, kus tema mees on, sest teadsin vastust isegi. Isegi kui tal on mees, siis arvatavasti on ta kusagil Kopli Liinidel narkouimas. See on lihtsalt liiga ilmselge sellises situatsioonis. ”Lenka, sa võid siia jääda nii kauaks kui soovid”. ”Ära muretse millegi pärast”. ”Aitähh sulle rüütel”- kõlas vastuseks. Ma pidin korraks lahkuma, kuna tänaseks oli üks kokkusaamine lepitud. Uksel andis Lenka mulla sooja ja niiske põsemusi. Ma ei osanud kuidagi reageerida. Kui hakkasin ära sõitma, nägin veel küljepeeglist Lenkat uksel seismas ja vaatamas kuidas ma aina kaugemale sõidan. Kui jõudsin tagasi Tallinna hakkas juba kergelt hämarduma.

Paar vihmapiiska langesid mu tuuleklaasile. Hakkas sadama. Sügise värk. Jätsin auto tänavale, ning läksin koju. Maja oli vaikne. ”Lenka oled sa siin”? Vaikus… Ta oli läinud, ning ma polnud kindel kas kohtan teda veel kunagi. Kindlasti kohtan, ma olen selles kindel. Istusin maha ja panin teleka sisse. Peale viieminutilist kanalite klõpsimist leidsin lõpuks sobiva kanali, ning süvenesin saatesse. Uksekell helises. Olin nii süvenenud, et ei pannud seda tähelegi. Uksekell helises uuesti, nüüd panin teda juba tähele. Läksin ukse juurde, ning avasin selle… ”Lenka”? ”Tsau”. ”Loodan, et sa ei pahanda”. ”Käisin tõin mõned asjad enda juurest”. ”Mõtlesin, et sa ju lubasid mul siin paar päeva olla”? ”Mitte paar päeva Lenka, vaid niikaua kui soovid”. Võtsin tema spordikoti ja kutsusin ta sisse. ”Sa võid magamistoas olla, ma ise magan siin elutoa diivanil”. ”Lollus, ma tunneksin ennast palju turvalisemalt kui sa minu kõrval magaksid Madis”. Ma kohkusin veidi, kuid ausaltöeldes tegi see lause mulle rõõmu.

Ma ei pidanud silmas midagi seksuaalset. Lihtsalt kena neiu kõrval on ju alati tore olla. Ta siirdus ülesse oma kotti lahti pakkima. Ma valasin meile mõlemale veini. Kui ta tuli trepist alla olin tema ilust lummatud, sel hetkel ma nägin tema õiget ilu. Tema õlgadeni juuksed olid koduselt sassis, ning tema ülakeha kattis ilus särk. Jalas olid tal aga lühikesed teksapüksid. Kutsusin ta enda juurde istuma, ning andsin talle veinipokaali. ”Ma ei tea kas ma ikka tohiks juua”. ”Ära muretse, ma olen täielik džentelman”. ”Selles olen ma kindel Madis”. Ta võttis oma kaunite kätega pokaali ja riivas oma sõrmedega minu omi. Minu seest käis läbi väikene elektrilaeng. Ma vaatasin talle silmadesse ja tahtsin teda suudelda. Suudelda ülima kirglikkusega, just nii nagu tema oli seda teinud tookord ukselävel. Peale esimest pokaali hakkasime juba natukene vabamalt suhtlema. Tema hirm terve maailma ees oli peaaegu kadunud, ning ta avas ennast mulle täielikult. Kõik oligi nii nagu ma oletasin. Isa joodik, ema polnud samuti mingi karsklane. Meest Lenkal polnud. Kunagi aastaid tagasi, kui ta oli veel kaheksateist, tundis ta armastust. Oli olnud üks noormees, kes tundis tema vastu huvi. Viis teda kinno, välja sööma. See oli Lenka jaoks suur asi, kuna Lenka ise oli väga vaesest perekonnast, siis ei saanud ta endale selliseid asju lubada. Ta tundis ennast printsessina, kuni üks hetk leidis too noormees endale teise, ning nad läksid lahku. Tüüpiline Love Story. Prostituudiks oli ta hakanud tõesti alles hiljuti, ning mina olevat esimene, kellega ta oli päriselt vahekorras. Enne mind olid olnud ainult kaks meest, kellest üks tahtis ainult, et tal lahti pekstakse, ning teine oli soovinud midagi nii rõvedat, et Lenka loobus sellest. Ta on tõesti üks eriline tüdruk. Üks tüdruk, kes väärib oma ellu armastust ja palju paremaid elutingimusi. Peale veini läksime pesema. Muidugi lasin temal enne käia, ning ise läksin alles peale teda. Kui lõpuks läksin magamistuppa oli ta juba voodis, ning teki all. Kurat kui koduse tunde ta minus tekitas. Sellise tunde, nagu oleksime terve elu koos olnud. Tundsin ennast temaga väga mugavalt. Võtsin riidest lahti, ning läksin samuti teki alla. Soovisin talle head ööd. Järsku tundsin kuidas tema käsi liikus mööda minu säärt ülesse riista poole. Küsisin ta käest: ”oled sa kindel”? ”Jah”. Ta käsi haaras minu riista, ning hakkas tegema kõike võimalikku, et mul oleks hea. Silitasin tema kauneid juukseid, ning suudlesin teda suule. Ainuüksi see suudlus oli minu jaoks juba orgasmilise võimsusega. Võtsin temalt ümbert kinni ja tõmbasin enda keha vastu. Ta oli juba teki alla minnes alasti. Ta keha oli soe nagu kuumaveekott. Ta pani oma pea teki alla ja hakkas mind imema. Kurat kui hea see on… Ta tuli minu peale ja ma sisenesin temasse. See tunne oli kõikvõimas. Seks, mis järgnes oli kuum ja kirglik. Kui ma lõpuks tulin, tundsin ma, et minust on kogu energia välja imetud. Ma olin jõuetu. Tema tuli samuti. Ta vajus mulle kaissu, ning me uinusime mõlemad. Just nagu mees ja naine… Just nagu nii peakski olema. Mina – edukas arhitekt ja tema – prostituut. Öö oli jahe, ning see sama kuradi sügistuul murdis viimaseid puulehti õuesoleva vahtra küljest. Linn magas…

Avasin oma silmad selle peale, et äratuskell tegi järjekordselt õõvastavaid helisid. Vaatasin kõrvale, Lenka. Imekaunis Lenka oli minu kõrval ja see kõik polnudki unenägu. See kõik oli juhtunud päriselt. Tõusin vaikselt voodist, et mitte äratada Lenkat ülesse. Pesin padjanäo maha, ning tegin omale kohvi. Mõne aja pärast tuli Lenka alla, sama kaunis kui eile õhtul. Tema pole padjanäo inimene. Tema on hoolimata kellaajast kaunis. Tänasin teda eilse öö eest. Kinnitasin talle, et see kõik oli minu arust väga eriline. Ta ainult naeratas mulle kelmikalt ja suudles mind. Ma ei saanud aru mida see suudlus tähendas. Kas oli see tunne õige või vale? Igaljuhul seda suudlust ma tundsin, see läbistas mu keha täielikult. Pealaest jalatallani. Suudlesin teda veelkord ning soovisin talle kaunist päeva, justkui me oleksime paar. Kaks armastajat, kes on teineteist leidnud. Mul polnud õrna aimugi kuhu see kõik edasi võiks viia. Ma ei tahtnud sellele mõelda. Ma lihtsalt nautisin seda hetke, milles olin.

Kuradima liiklus kepib jälle ajusid. Mida sa siin ees teed? Kao minema! Vahepeal on selline tunne, et enamus inimesi on oma juhiload ostnud. Idioodikari raisk! Jäin kontorisse kümme minutit hiljaks. Büroos oli Johanna juba hakanud oma asju lahti pakkima. Mingid ülijubedad kunstlilled. Lilleline pliiatsitops, ning pilt temast ja tema mehest tungisid kõige rohkem esile. ”Madis, hommikust”. ”Tahaksin sinule tutvustada meie uut sekretäri”. ”Meil on olnud juba au kohtuda”- kinnitasin talle, mispeale meid jäeti kahekesi. Johanna nägi kaunis välja. Ta vist näeb alati kaunis välja. Soovisin talle head esimest tööpäeva, ning läksin oma igavasse kontorisse. Mõne aja pärast koputas Johanna uksele, ning lasi ennast ise sisse.

”Madis kuule.” ”Mul on tõesti kahju sellepärast, mis juhtus meie vahel”. ”Ma vist tõesti lasin emotsioonidel enda üle võimust võtta”. ”Pole hullu miskit, ega see nüüd nii halb kogemus ka polnud”- laususin talle vastuseks. Otsustasime lõuna ajal koos kohvikust läbi hüpata. Tema võttis cappuccino ja mingi saiakese, mina võtsin ühe suure musta kohvi. Ma pole siiamaani veel õieti ärganud, ning võin neid kohvisid terve päeva lürpida. Oma üllatuseks avastasin meid vestlemast tööteemadel. Kartsin hetkeks, et see vahejuhtum, mis meie vahel aset leidis jääb meid veel pikka aega saatma, kuid õnneks eksisin. Peale lõunat läksime tagasi kontorisse. Kuna esmaspäevad on jubedad igal töökohal, siis pidin ka mina täna natukene kauemaks kontorisse jääma. Normaalsetel inimestel peaks nädalavahetustel tööelu seisma jääma. Mina olen sellest aru saanud, kuid meie kliendid mitte. Niisiis jäin seda kogunenud paska sorteerima.

Väljas oli juba pimedaks läinud. Tuul oli tõusnud, ning kõigutas tänavalaternaid. Ka Johanna oli täna kauemaks jäänud. Esimesel tööpäeval on ju ikka vaja muljet avaldada. ”Hei Johanna, kuule ma tänaseks lõpetan”. ”Homseni!” ”Madis oota, kas sa saaksid mu koju visata täna”? ”Ma ei tulnud autoga, ning mul pole kellegagi koju saada”. Jalutasime mööda hämarat parklat autoni. Tal oli seljas pikk punane mantel, mis ei paljastanud midagi peale tema kingade. Avasin talle ukse- džentelman nagu ma olen, ning istusin ka ise autosse. Peale seda kui olin süüdanud täna juba teabmitmenda sigareti, hakkasin hämarast parklast välja tagurdama. Tallinn oli tühi, linn magas. Ainult meie sõitsime mööda tühje tänavaid. Ma tundsin kuidas Johanna käsi liikus aeglaselt minu poole, ning hakkas minu säärt silitama. Ma ei kavatsegi talle seda pakkuda. Tunne oli hea, kuid hoolimata sellest tundsin, et see on vale. Ma ei suutnud lõpetada Lenka peale mõtlemist. ”Lõpeta Johanna”! Ta ehmatas ning tõmbas käe eemale. Tema silmis oli üllatus ja hirm segunenud üheks kokteiliks. ”Palun vabandust Madis”. Ma ei vastanud talle. Otsustasin terve tee vaikida. Jõudsime tema maja ette, Johanna lahkus sõnagi lausumata. Süütasin järgmise sigareti. Ma teadsin, et siit tuleb veel mingi jama. Ta on lihtsalt selline tüdruk. Ma tahtsin lihtsalt koju, tahtsin näha Lenka naeratust. Ma tahtsin olla temaga. Ma teadsin, et ta ootab mind samuti. Ma lihtsalt tean seda…

Järgnevad nädalad möödusid tavapäraselt. Johanna oli lõpuks suutnud oma seksuaalsust kontrollima hakata, ning me saime hästi läbi. Nagu kolleegid ikka peaksid saama. Ei midagi enamat. Lenka oli nüüd täielikult minu juurde kolinud. Me keppisime. Me suudlesime. Kuid ”seda” jutuajamist polnud meil veel olnud. Kurat ma ei tea, kas ma tahangi ”seda” jutuajamist. Miks ei võiks lihtsalt nautida seda, mis meil on siin ja praegu? Miks peab seda kõike rikkuma mingisuguste kohustustega?

Peale järjekordset väsitavat ja igavat tööpäeva sõitsin koju. Nägin oma maja ees nüüd juba vägagi tuttavat Mini Cooperit. Johanna. Mida vittu tema siin teeb? Ja kuidas ta teab kus ma elan? Sisenesin oma koju ettevaatlikusega. Ma nägin Johannat ja Lenkat diivanil istumas. Lenka hoidis kätega peast kinni ja nuuksus. ”Püha müristus, mis toimub”?! ”Kas sa siis ise ei teagi sitapea”?! ”Eks küsi siis Johanna käest”. Ma ei saanud mitte midagi enam aru. Lenka tõusis ülesse ja jooksis õue. ”Mis siin kuratvõtaks toimub Johanna”? ”Madis, kas sa mäletad seda korda kui me olime vahekorras”? ”Kui sa mõtled seda korda kui me mõlemad libastusime siis küll”. ”Mis see siia puutub”? ”Vaata Madis……ma olen rase”. Vittu….. Tundsin kuidas jalad muutusid nõrgaks, ma istusin maha. Nüüd on kõik, maailm varises kokku. Olen kindel, et Lenka… Minu silmarõõm Lenka kaob nüüd pildilt. Minu pildilt… Ma vajasin hetke. Toibumiseks. Just nagu peale seksi Lenkaga.

”Mille kuradi pärast sa siia tulid”? ”Ma tahtsin sulle sellest rääkida, kuid leidsin tema siit”. ”Meil hakkas jutt jooksma, ning mul libises see kuidagi suust välja”.

Kui ta oli seda öelnud tekkis tema näole vastikusttekitav irve. See kuradi libu mängis minuga ja ta nautis iga hetke sellest. ”Ma annan sulle raha abordi jaoks”. ”Ei, Madis”! ”Ta on meie armastuse laps ja me ei hukka teda”. Türa küll. ”Aga sinu mees”? ”Aga sinu Lena”? Ma käskisin Johannal kaduda kohemaid minu kodust. Ta lahkus, kuid tuletas uksel mulle meelde, et me räägime veel sellel teemal. Lõpuks ometi oli ta kadunud. Kui olin ennast veidi kogunud tormasin õue ja hakkasin pilguga oma silmarõõmu otsima. Teda polnud kusagil. Tänav oli täiesti tühi. Istusin otsemaid autosse, ning tuiskasin läbi linna nagu segane. Ma aimasin, et ta võib olla oma korteris. Selles samas, kus esimest korda kohtusime. Parkisin seekord auto otse kahekordse kortermaja ette, ning tuiskasin trepikotta. Uks millele oli kriidiga “14” kirjutatud oli praokil. Avasin ukse ja sisenesin. Seisatasin äkitselt kui nägin korteris kolme meest. Lenkat seal polnud. Hakkasin küsima mida vittu nad siin teevad, kui äkitselt tundsin hoopi kuklasse, ning vajusin põrandale.

Tundsin loksumist. Ma kuulsin ähmaselt jälle seda kuradi Vene raadiot taustaks mängimas. Hetke pärast mõistsin, et olen autos. Suures autos. Bussis vist. Ma ei saanud midagi täpselt aru. Pea lõhkus kuradima valusalt. Auto peatus järsult, ning ma lohisesin ette, vastu vaheseina. Vittu. Jälle lõin pea ära. Tagumised uksed tehti lahti, ning mind lohistati välja. Mind viidi kusagile laohoonesse. Ma ei suutnud midagi eristada. Ma ei tea kui kaua ma oimetu olen olnud, ning kas me üldse Tallinnaski oleme enam. Kurat, samahästi võiksime vist ka Lätis olla. Mind pandi istuma toolile, mis paiknes täpselt selle kõleda tühjuse keskpunktis. Tundsin paar meest ära. Ühele neist lasin gaasipüstoliga kätte. Raibe oli elus ja terve. Vahetult peale tutvumistseremooniat sisenes lattu üks mees, kes kandis ülikonda. Kurat küll, ta erines teistest. Teised kandsid dresse ja nahktagisid, nagu mõnes halvas filmis. Aga tema oli erinev. See kõik meenutas mõnda halba seriaali. Fucking Sopranod raisk! ”Kus Lena on”? Vittu… Te küsite minu käest seda? ”Ma tahaks ise ka teada kus ta on”. ”Oota, kas sa oled see tema uus peika vä”? ”Ja, ja”. ”Sa oled julge mees, et tulistasid ühte minu meest”. ”Ma lihtsalt kaitsesin Lenkat”. ”Need värdjad tahtsid teda vägistada”. Kõik inimesed siin ruumis hakkasid naerma, kõik peale minu. ”Sa mees nagu ei tea üldse midagi vä”? ”Sa üldse tead kes ta on vä”?

Hakkasin tõsiselt kahtlema nende meeste vaimses tasemes. ”Ma tean millega ta enne tegeles”- ma kahjuks teadsin seda tõesti. ”Aga kas sa mees seda tead, et Lenka töötas meie heaks”? ”Jah…siis ta kadus järsku ära, ning hakkas minule võlgasid tekitama”. ”Iga päev, millal ta ei töötanud, tõi minule kahjumit”. ”Ning selle asjaga teeme me küll tasaarvestuse”. Hakkasin terve maailma peale närvi minema. ”Kui palju Lenka võlgu on”?

”Piisavalt palju. Kus ta üldse on”? ”Ma ei tea… Me tülitsesime ja ta lahkus. Ma läksin teda korterisse otsima, aga leidsin ainult need kollid sealt”. Nii kui olin jõudnud lause lõpetada tabas mind kaks rusikahoopi. Üks makku ja teine näkku. Ma tundsin, kuidas veri hakkas vasakust ninasõõrmest välja voolama. ”Kle pede, näita natukene austust nende inimeste vastu, kes siin praegu olukorra peremehed on”. Ülikonnas mees rahustas oma kollid maha ja palus kõigil asja tõsiselt võtta. ”Mees kas sa üldse saad aru, millises pasas sa praegult oled? Litsi Lena on minule palju võlgu ja nüüd on ta kadunud. Sina oled ainus inimene, kellega ta suhtles”. ”Ma ei tea isegi kus ta on. Ausalt.” ”Kas teil oli mingi asi? Armastad sa seda litsi või?” ”Ma ei tea, aga mulle meeldiks väga kui te ei nimetaks teda niimoodi.” ”Tead mees, hoia oma mokk maas. Sul on kaks valikut: Sa aitad meil Lena ülesse leida ja me unustame sinu. Või sa ostad selle litsi välja.” ”Kurat ma ütlesin, et ei nimeta teda niimoodi!” Järgnes paar rusikahoopi minu pihta ja pikk selgitus, et nemad võivad teda kutsuda kuidas tahavad.

Lenka on nende oma. ”Kui palju Lenka võlgneb?” ”Oi, oi mees. Palju. Hetkel on tema hind 10 000 eurot. Iga järgneva päeva eest tuleb tuhat otsa.” Kurat, mul pole hetkel sellist raha mitte kusagilt võtta. Mida ma teen? Ma otsustan koostööd teha. See võidab mulle aega midagi välja mõelda.
”Ma aitan teil teda leida. Ma toimetan ta teile ise.” ”Väga tore, et nõustusid koostööd tegema. Sul on viis päeva. Kui selle aja jooksul pole kas Lenka minu ees või raha laekunud, siis oled kadunud mees.”

Mulle visati kott pähe ja pandi autosse. Järgnes pikk sõit. Mind visati Lenka korteri lähistel autost välja ja soovitati trikke mitte teha. Vittu. Jalg valutas. Kõik kohad valutasid. Istusin äärekivile ja panin sigareti põlema. Vaatasin kaugenevat mikrobussi, kust mind oli hetk tagasi väikese hoo pealt välja heidetud. Ma ei teadnud, mida edasi teha…

Väljas hakkas hämarduma ja vihma sadas. Mõned üksikud vihmapiisad tabasid plekist aknalauda ja tõid esile kõleda kolksatuse. Ma ei suutnud Lenka korterist mitte midagi sellist leida, mis võiks vihjata tema asukohale. Kuid voodi all oli vana kingakarp, milles olid mõned fotod. Leidsin paar lapsepõlve pilti Lenkast emaga. Ühel pildil seisid nad majatrepil kahekesi. See ei olnud see maja kus praegu viibin. See pidi olema Lenka ema maja. Pildi nurgast paistis osa maja peal olevast tänavanimest. ”Kung….”. See pidi olema Kungla tänav. Kustutasin laelambi, milleks oli üksik pirn, mis rippus juhtme otsas ja panin ukse kinni. Kungla tänaval ei pidanud ma õnneks kaua otsima, kuna seda sama maja polnud keegi restaureerinud.

Ta oli juba pildid kole ja vana, hetkeline vaatepilt ei erinenud eelnevast oluliselt. Voodrilauad, mis katsid majaseinu olid vanad ja kobrutavad. Iga värvikihi alt paistis eelmine. Ja selle alt eelmine jne. Aknad olid puidust ja kõverad. Enamus aknad olid mõralised. Maja katus oli kõver ja tänaval lebasid mõned üksikud väikesed eterniiditükid. Maja välisuks oli aastatepikkusest niiskusest pundunud ja tuli suure vaevaga lahti. Püha issand! Milline hais! Lõhn oli ebameeldiv ning seda kirjeldada oleks peaaegu et võimatu. Katsin varrukaga nina ja astusin edasi. Enamus korterite uksed olid kas pärani lahti, või ei olnudki neil uksi ees. Koridori lõpus olev uks oli suletud. See peab olema õige uks. Ma ei hakanud pikalt mõtlema, mida öelda ja kuidas küsida. Minu ainus lootus oli, et seal korteris lõhnab natukene paremini kui siin trepikojas. Ma koputasin uksele ja jäin ootama. Mitte keegi ei reageerinud. Koputasin uuesti, nüüd natukene lärmakamalt ja pikemalt. Korterist hakkas kostma sõimu ja karjumist.

Olukord oli minu jaoks vägagi ebameeldiv, kuid ma pidin sinna korterisse pääsema. Ma pidin tema emaga rääkima, ma pidin teada saama, kas ta on siin käinud. Nüüd panin ma käe rusikasse ja tagusin mitu korda vastu ust. Kuulsin kolistamist ja vaevalisi samme ukse poole tulemas. Uks avati jõuliselt. Uksel seisis umbes viiekümneaastane naisterahvas, kes oli tugevas joobes. Tal oli seljas vana võidunud hommikumantel ja tema juuksed olid rasvased. ”Tere. Kas Jelena on siin?” ”Kakaja Jelena?” Kõlas uimaselt vastuseks. ”Kas teie olete Lena ema?” ”Kunagi olin.” Vastati väga vigases eesti keeles. ”Vabandage, millal te viimati teda nägite?” ”Mingi ment oled vä, et niipalju uurid?” ”Tule parem sisse.” Vaatamata seapesale, mis paistis tema seljatagant otsustasin ikkagi tuppa minna. Oi kurat! Siin haises isegi rohkem kui trepikojas. Arvatavasti oligi selle korteri hais levinud trepikojani.

Ma otsustasin diivanile mitte istuda, kuna võisin ainult ette kujutada, mis eluvormid seal parajasti elutsesid. Ma seisin keset tuba, ning proovisin endale seismiseks ruumi tekitada sellega, et lükkasin jalaga vanu ajalehti eemale. See korter oli tõeliselt jubedas seisukorras, ning mõnele heal järjel olevale inimesele võib tunduda täiesti uskumatu, et keegi tänapäeval sellistes tingimustes veel elab. ”Kuule Eesti poiss, kas sul raha on vä? Tahad ma imen sind? Anna natukene, kurat nii paha on olla.” Kurat võtaks. Lenkat pole siin olnud pikka aega. See on iseenesest mõistetav. Ja ma mõistan teda, kusiganes ta ka praegu poleks. Mul hakkas Lenkast kahju. Kahju, et ta on sellistes tingimustes üles kasvanud. Ma võtsin taskust rahakoti, ning panin sada eurot lauanurgale.

Ma ei öelnud sõnakestki ja pöörasin ringi. Just kui olin avamas maja välisust kuulsin selja taga häält: ”Kuule. Vahest käib ta oma sõbrannal külas. Too elab Maardus.” Ta andis mulle vana paberilipaka, kus peal oli aadress. ”Aitäh raha eest. Kui sa tahad, siis ma võin sulle midagi vastu teha.” ”Pole tarvis, hoidke ennast. Teil on tõesti tore tütar.” Võtsin suuna Maardu peale. Autos oli vaikus, raadio oli välja lülitatud ning aknad lahti. Ma ei suutnud ikka veel sellest haisust lahti saada, see oli arvatavasti minu riietel küljes. Ma suitsetasin sigareti sigareti järel. Kell armatuurlaual näitas 02:26 kui jõudsin maja ette, mille aadress oli kirjutatud vanale paberilipakale. Tüüpiline kolmekordne kortermaja. Lifti majas ei olnud, ning viimasele korrusele pidin minema jala.

Korterit eraldas trepikojast suur ja massiivne rauduks, mille kõrval oli uksekell. Ma vajutasin uksekella, ning kuulsin kuidas korterit täitis uksekella helin. Mitte keegi ei reageerinud, ning korter oli vaikne. Ka peale viiendat korda ei tulnud keegi uksele. Kedagi ei olnud kodus. Ma lahkusin sealt ja otsustasin hommikul uuesti proovida. Sõites koju täitis mind rumal lootus, et äkki on ta tagasi tulnud. Oma vihast üle saanud ja nõus mind ära kuulama. Liikusin läbi vilkuvate kollaste valgusfooridemere läbi Lasnamäe. Minu sigaretid olid otsa saanud, kuid ma ei tahtnud aega raisata nende ostmise peale. Ma tahtsin lihtsalt kiirest koju minna.

Minu maja aknad olid pimedad. Ma tegin vaikselt välisukse lahti ja piilusin sisse. Kõik oli täpselt nii, nagu ma ta jätsin. Külm ja kõle. Ma valasin endale klaasitäie viskit, kuid ei jõudnud selle joomiseni. Ma jäin magama diivanile ja viskiklaas veeres põrandale. Magamine tegi mulle head. Ma kujutasin ette Lenkat ja ennast rannal jooksmas. Jah rannal jooksmas. See on juba ammu aegunud filmistseen, kuid see on kuradima romantiline. Tundsin kuidas keegi silitas mu põske. Pehmed ja siidised naisterahva käed liikusid minu kaelale, ning sealt edasi minu särgi alla. Ma avasin oma silmad ja nägin enda peal Johannat. ”Kurat kao minema minu pealt?” Ma lükkasin ta kõrvale, ning tõusin püsti. ”Mida sa siit tahad? Kas sa pole juba piisavalt teinud?” ”Madis, ma tulin kõigest tere ütlema sinule.

Tegelikult tulin ma kontorist, sa ikka tead mis päev täna on?” Vittu, täna oli ju tööpäev. Ma olin selles meeletus sündmustemelus täielikult töö ära unustanud. ”Tead, mine kontorisse tagasi ja ütle, et ma jäin väga haigeks.” ”Aga mis ma vastu saan sinult?”- Küsis ta maial häälel. ”Sa lihtsalt teed seda ja kõik.”- Vastasin Johannale vihaselt. ”Nii pole ju üldse lõbus… Sa päriselt muretsed tema pärast jah?” ”Muidugi ma muretsen tema pärast. Ma… Ma…armastan teda.” Johannal oli piisavalt inimlikkust, et sellel hetkel lahkuda sõnagi lausumata. Ma panin kohvimasina tööle ja läksin vannituppa. Ma võtsin kõik haisvad riided seljast ja viskasin minema. Ma vaatasin ennast peeglist. Mu nina all oli kuivanud veretükke. Ma hõõrusin nad sooja veega ära ja läksin ennast pesema.

Päike tungis vannitoa aknast sisse ja mõjus kuumaveeaurus ebameeldivalt. Ma panin hommikumantli selga ja läksin kööki kohvi jooma. Ma polnud ikka veel kindel, kuidas ma sellest olukorrast välja rabelen. Mida ma nende kollidega peale hakkan? Kui ma leian Lenka, siis teda ma neile kindlasti üle ei anna. Ma ei kujuta ettegi, mida nad temaga teha kavatsevad. Ma otsustasin uuesti proovida seda korterit Maardus. Nüüd kuulsin korteris samme ja hääli. Inimesi oli seal kaks. Ma lasin uksekella ja jäin ootama. Ukse avas nooremapoolne mees, kes vist ainult jõusaalis elabki. Ja selle kõige eksponeerimiseks oli tal seljas valge maika. ”Mida sa siit tahad? Kes sa üldse selline oled?” ”Ma olen Lenka sõber.” Mehe nägu muutus. Ta leebus natukene ja lasi mu sisse. Tuba oli kanepisuitsu täis ja laual vedeles muudki kraami. Diivanil lebas häguse pilguga noor naine. Mul paluti istuda diivanile. ‘

“Okei. Mida sa tahad? Amffi? Kokat? Kanepit?” ”Ei, ei. Ma tulin Lenkat otsima. Ma pole teda eilsest saadik näinud ja äkki on ta siin käinud?” Naine diivanil tõstis pead ja palus jõujuurikal kööki minna. ”Sa oled Madis jah?” ”Jah olen. Kas Lenka on siin käinud?” Naine tõusis istuli. Ta võttis laualt paki ”Nexti” ja pani kaks sigaretti põlema. Ühe jättis endale huulte vahele ja teise ulatas minule. ”Ta käis eile siin. Ta oli endast täiesti väljas. Ta nuttis ja hüsteeritses.” ”Kas sa oskaksid mulle öelda kus ta praegu olla võiks?” ”Ma ei tea. Ma tahaksin sind väga aidata, aga ma ei tea isegi kuhu ta läks. Ta istus natukene aega siin ja siis lahkus, ega öelnud kuhu ta läheb.” Ma tundsin, tema pilgust, et ta jätab midagi rääkimata. Eriti ilmselgeks muutis olukorra see, et peale igat lauset vaatas ta närviliselt ja altkulmu seda maikaga tölli. Ma võtsin sigaretist paar mahvi ja kustutasin ta tuhatoosi. ”Madis. Ta oli endast korralikult väljas. Ta ütles, et see kõik oligi liiga ilus, et tõsi olla.” Ma köhatasin.

”Mida ta täpsemalt rääkis?” ”Ta rääkis kõigest. Sellest, kuidas aitasid teda ja kutsusid enda juurde elama. Lenka on terve oma elu elanud vaesuses ja inimesed, kes teda on ümbritsenud, pole olnud alati just kõige sallivamad. Ta elust on alati olnud puudu armastus. Ja siis äkki ilmusid sina välja. Sa hoolitsesid tema eest ja olid lahke. Ta pole kunagi lahkust tundnud. Teda on alati ümbritsenud sitapead. See põhjus millepärast ta lahkus tegi talle väga haiget. Kas sa mõistad mind Madis?” Ma vajusin sügavamale diivanisse, ning aimasin, kuid ei suutnud uskuda järgnevat. ”Madis. Lenka ütles minule, et ta armastab sind.”

Ma istusin maja ees autos ja pahvisin sigaretti. Ma ei osanud midagi teha ja kuskile minna. Ma armastasin Lenkat ja nüüd sain kinnitust, et ka tema armastab mind. Kus ta küll olla võiks?
Hakkasin tundma sigaretifiltri haisu, raisk. Viskasin koni aknast välja, ning süütasin uue sigareti. Küljepeeglist paistis Mercedese S-klass, mis oli pargitud paar autot tahapoole. Mind jälgiti. Väga tore.
Kui mul polnud juba enne vähimatki aimu, mida teha, siis nüüd olin sootuks peata. Arvatavasti jälgivad nad mind juba ammu. Nad teavad täpselt sama palju kui mina. Ja miski ei takista neil minna neid inimesi ”üle kuulama”. Võtsin suuna kodu poole. Ma ei üritanudki lolli mängida.

Ma sõitsin rahulikult, ning ei üritanud nendest lahti saada. Ma peatusin tanklas, et endale sigarette osta. Nemad sõitsid edasi. Parkisin auto ära, ning suundusin tanklasse. Kõigepealt sisenesin tualetti, et endale külma vett näkku loopida. Kurat, see kõik kasvab juba ülepea. Soetasin kolm pakki ”Marpsi”, ning sõitsin parklast välja. Paari tänava pärast parkis teeääres tuttav mersu, ning kui olin temast möödunud hakkas ta vaikselt järgi sõitma. Kuidas ma ennem neid ei märganud? Ei pea just omama magistrikraadi, et neid lakutud S-klassiga tölle märgata. Mersu jälitas mind peaaegu koduni. Ajasin auto hoovi, ning läksin tuppa. Jooksin kohe elutuppa, ning piilusin suure kardina vahelt õue. Mersu sõitis vaikselt lähemale, ning jäi paari maja kaugusele seisma. Türa!

Ma olen ööpäevaringse valve all, kuidas kurat ma Lenkat leidma peaksin? Kui leiaksingi ta, siis oleksid nad kohe mul kannul ja võtaksid ta minult silme ees ära. Ma pean neist kuidagi lahti saama. Aga kuidas? Kuidas küll? Mõistsin, et kui väga ma ka ei üritaks, ei suuda ma midagi tarka välja mõelda. Ma ei ole mingi märulikangelane, ma olen tavaline jobu, kes töötab kontoris. Valasin endale klaasitäie viskit. Ja seejärel teise, ning seejärel kolmanda-kuni lõpuks uinusin diivanile.

Ai türa kuidas pea valutas. Tegin endale hiiglasliku hommikukohvi, ning piilusin taas kardinatevahelisest pilust õue. Tuttav mersu seisis jätkuvalt liikumatult. Kuidas kurat ma seda teen? Mida rohkem ennast piinasin, seda rohkem hakkas pilt silme ette tekkima. Pilt, kuidas kaotajaks selles olukorras jääb Lenka või mina. Või meie mõlemad. Mul polnud eriti palju aega jäänud. Meenus jälle tema narkomaanist sõbranna ja see, et ta ei olnud minuga avameelne. Aga kuidas ma saaksin sinna minna? Ma ei saa sammugi teha ilma, et mind jälgitaks. Olukord muutus juba naeruväärseks. Mina – täiesti tavaline arhitektinäru. Ja nüüd selline situatsioon.

Ma pole oma elus relva näinudki – kui muidugi see gaasipüstol välja arvata. Miks ma pidin tol õhtul just sellele kuulutusele vastama, mille number on juba nädalaid ”välja lülitatud või väljaspool levipiirkonda”. Miks pidin ma teda kohtama, ning mille kuradi pärast pidin ma temasse armuma? Ja tol õhtul – miks ei võinud ma lihtsalt edasi sõita? Ei. Siis oleksid nad tema vist ära tapnud. Kuid nüüd oleme me mõlemad ohus. Kui ma toon neile Lenka, siis tapavad nad meid mõlemaid ära. Kui ei too, siis tapavad nad minu ja küll nad Lenka ka ülesse leiavad. Ma pidin kuidagi selle sõbranna jutule saama. Ilma, et see töll kõrval seisaks ja olukorda jälgiks. Ma pidin midagi tegema, kodus passimine ei aidanud minu olukorrale grammivõrdki kaasa. Ma pakkisin väikesse kilekotti mõned asjad, ning otsustasin koti autosse jätta. Nii igaksjuhuks kui peaksin põgenema. Ma võtsin oma magamistoa šeifist viimase sularaha, mida oli täpselt 8500 eurot. Raha panin ma vöö vahele. Jällegi – nii igaksjuhuks kui midagi peaks valesti minema. Just sel hetkel kui otsisin autovõtmeid helises uksekell. Kartsin halvimat. Et need on nemad, ning nüüd tahavad nad minuga jälle natukene ”juttu ajada”. Või veel hullem, Lenka. Äkki ta rahunes maha ja tuli tagasi? Ei, võimatu. Nad poleks tal lasknud ukseni kõndida ja oleksid ta ennem autosse ära tirinud.

See oli Johanna. Ta seisis uksel, silmis väsinud ja üksik pilk. Kutsusin ta sisse ja veendusin üle tema õla piiludes, et minu jälgijad on veel alles. Juhatasin Johanna elutuppa. Ta lõhnas veini ja odava parfüümi järele. Temas oli kadunud see miski, mis sundis mind temaga ühte heitma tol õhtul. ”Madis, ma pean sulle midagi ausalt ära rääkima. See pole sinu laps. Ma tean väga hästi kelle oma ta on, ära arvagi, et ma mingi odav libu olen”.

”Ma pole seda arvanudki Johanna”. Tundsin kuidas hiigelsuur kivi langes minu südamelt, ning järsku läks kõik palju kergemaks. Kuid mitte kauaks muidugi. Ma olin oma palju suuremast probleemist vägagi teadlik. ”Ma tahtsin lihtsalt sinuga olla Madis. Sa meeldid mulle väga ja ma tahtsin…ikka veel tahan sinuga koos olla. Sa tekitasid minus erilise tunde”. Tundsin tugevat veini lõhna vägistamas ennast minu ninasõõrmetesse iga kord kui Johanna oma suu avas. ”Kas sa tööl ei peaks olema Johanna?” ”Ma tulin ära sealt. See koht on mõttetu ilma sinuta. Palun, ma tahan sinuga koos olla.Tee mind õnnelikuks naiseks Madis.” ”Anna andeks Johanna, kuid see vestlus on lõppenud. Mine koju, tee omale tassike teed ja mine maga ennast välja.”

Ta puikles muidugi vastu, ning proovis mind korduvalt oma joobnud huultega suudelda ennem kui ta lõpuks välja astus. Ta istus oma Mini Cooperisse ja hakkas vaikselt sõitma. Ma poleks tohtinud tal autorooli istuda. Sellel naisel pole kõik korras. Kuid äkki paistis väikene võimalus. Auto, mis mind pidevalt oli jälginud käivitati, ning hakkas liikuma Johanna punase auto järel. Lõpuks ometi! Sellist võimalust ei pruugi mul enam tekkida. Ma haarasin kiiruga toast kõik asjad, mida pidasin vajalikuks. Ma tormasin autosse ja käivitasin ta. Ma vaatasin veel viimase korra üle õla teades, et seda maja ei näe ma pikka aega. Võib-olla isegi mitte kunagi kui asjad peaksid valesti minema. Ma lükkasin kangi ”D” peale ja kihutasin mööda tuttavat peateed aina kaugemale oma kodust.

Probleem oli ainult selles, et mul polnud vähimatki aimu, mida edasi teha. Ma tegutsesin hetkeemotsioonide ajendil, ning lihtsalt pidin seda võimaluse aknakest ära kasutama. Ma olin paranoiline ja vältisin täielikult oma tavalist marsruuti. Tavalise ja kiireima ”Pirita tee” asemel kasutasin metsavahelisi teid, mis juhatasid mind otse Lasnamäele. Ma teadsin, et mul pole võimalustki mõne tuttava inimese juurde minna. Nad jälgivad niikuinii kõike ja kõiki. Seega minu vend, vanemad ja parimad sõbrad olid välistatud. Ma taipasin ka seda, et ma ei saa väga kaua oma autoga mööda linnatänavaid sõita. Varem või hiljem tuntakse auto ära, ning olen taas omadega pasas. Vaikselt hakkas moodustuma mõte, et pean oma autost vabanema. Sõitsin mööda Lasnamäe ääreteid kuhugile tühermaale, ning hakkasin oma mõtet teostama. Mul oli piisavalt sularaha, et natukene aega ise hakkama saada. Võtsin autost kõik vajaliku ja jätsin ta sinna. Lahtise juhiukse ja võtmetega süütelukus. Öö veetsin kusagil odavas hostelis keset õõvastavat magalarajooni. Seisin viskiklaas käes ja sigarett hambus akna peal ja jälgisin magavat Lasnamäge. Kõiki neid aknaid, kus tuli põles – ja ka neid kus tuli oli juba kustus. Heitsin lõpuks pikali, ning lootsin, et hommikuks pole prussakad mind ära söönud.

Hommik algas maailma kõige jubedama kohvilaadse tootega. Oi türa. Seda kohvipaksu küll esimest korda ei kasutatud. Aga 20-eurose toaga hostelis vist midagi paremat loota oleks juba lauslollus. Käisin pesemas ja lahkusin sellest asutusest lubadusega, et ei naase siia ealeski. Võtsin suuna Lasnamäe autoturgude poole lootuses, et leian sealt mingid rattad endale alla. Peale mitut platsi jäi silma üks ”Voyager” minibuss. Peale proovisõitu tundus, et ei peagi vist esimese asjana remonditöökotta sõitma. Nad olid nõus ka sularahaga, niiet soetasin endale selle sõiduki. See auto polnud midagi erilist. Tuhmunud kollakad esituled, ning tagaaknal kooruv toonkile. Kõik mis omane 2000 eurosele ”Voyagerile”. Peatusin oma uue ”limusiiniga” kiirsöögiputkas, ning võtsin lõunat. Otsustasin täna õhtul proovida seda sõbrannat Maardust. Ehk taban ta hetkelt, kui seda tölli pole ta kõrval.

Peatusin Maardus juba tuttava kolmekordse kortermaja ees. Märkasin ka autot, mis jälgis olukorda maja ees. Peatusin kaugemal, kustkohast mulle avanes ikkagi mingi vaade trepikoja uksele. Ma ei saanud lihtsalt sisse minna ja koputada uksele. See oleks enesetapp. Ma lasin seljatoe allapoole ja panin sigareti põlema. Autos haises meeletult sigarettide järele, niiet polstri pärast ma ei muretsenud. Mõne tunni pärast, täpsemalt kusagil 12 ajal öösel maja välisuks avanes, ning sealt väljus tuttav naisterahvas. Tal oli prügikott käes. Oi kurat! Ma pargin täpselt prügikasti kõrval!

See on minu ainus ja kõige reaalsem võimalus! Ta peatus hetkeks, et süüdata sigarett, ning siis jätkas jalutamist prügikastide poole. Ma avasin kundepoolset akent veidike, ning hüppasin kõrvalistmele. Just kui ta oli avamas prügikastikaant, panin näo aknale lähemale ja kasutasin ära oma võimalust. ”Tsss. Ära midagi ütle, ega ära vaata siiapoole. Viska rahulikult prügikott ära, ning tõmba oma suits siin ära. Sind jälgitakse.” Minu üllatuseks ta ei hakanudki karjuma, vaid viskas koti prügikasti ja jäi taevast imetlema. ”Mina olen Madis, kas mäletad?” ”Jah mäletan küll. Kui nad sind märkavad oled sa surmalaps.” ”Ma tean seda isegi. Kas sa saad mind aidata? Ma tean, et eelmine kord jätsid sa midagi rääkimata.” ”Ole homme kell kümme Pargi tänava kohvikus. Ma ei saa rohkem rääkida, mul saab suits kohe otsa.” Ta viskas koni prügikasti kõrvale maha ja lahkus. Ootasin veel veidi, ning sõitsin minema. Peatusin ööseks mingi poe parklas ja lasin seljatoe päris alla.

Kuulsin läbi une koputust aknale. Tegin silmad veidike lahti. Väljas paistis hommikune päike. Aknale koputaja oli mingi võmm. Avasin akna ja viskasin talle ette esimese stsenaariumi, mis mulle pähe tuli. ”Mul oli naisega suur tüli ja ta viskas mu välja. Mul polnud kuhugile minna, ning otsustasin autosse jääda.” ”No selliseljuhul pean sulle soovima kannatust. Kena päeva, ning loodan, et lepid oma prouaga ära.” ”Mina ka, mina ka.” Kell kümme olin kohvikus, kuna ma polnud juba paar päeva midagi korralikku söönud, otsustasin võimalust ära kasutada ja endale midagi söödavat tellida. Samal hetkel kui ettekandja mulle minu ”pika poisi” tõi, astus kohvikusse too sõbranna, kelle nime ma siiani ei teadnud. Ta istus minu lauda ja tellis endale kohvi. ”Sa vist mõistad miks ma tookord kõike rääkida ei saanud?” ”Jah ma täiesti mõistan sind.” ”Tegelikult Lenka palus, et võtaksid temaga ühendust.

Tal on päris suured probleemid praegu, kuid seda sa mõistad isegi. Ma olen sinu poolel Madis. Ja ma tahaksin väga, et sa aitaksid Lenkat praegu.” Ma sain temalt aadressi, ning lahkusin. See aadress polnud mingi kortermaja oma. See aadress kuulus talule Tartumaal. Lasin kütusepaagi täis ja võtsin suuna linnast välja. Ma jälgisin pidevalt tahavaatepeegleid, kuid kedagi ei tundunud mul järgi sõitvat.
Maantee servades lebasid jälle need sügisesed lehed, mis paiskusid õhku ja seejärel paar meetrit autole järele iga kord kui mõnest jälle möödusin. Talu leidmine osutus raskemaks kui ma arvasin. Siin on neid metsateid igas suunas, ning õige valimine tundus rohkem õnnemänguna. Otsustasin valida kõige koledama tee, ning peagi vaatas minule vastu suur värav keset metsateed. See oli tüüpiline kolmnurkne värav, mis löödud kokku kolmest postist. Kuna väraval oli tabalukk, siis jätsin auto sinnapaika ja jätkasin jala. Mõte sellest, et Lenka on kusagil siin lähedal pani mu jalad kiiremini tööle.

Peagi viis käänuline tee mind otse ühe talu hoovile. Tüüpiline talu. Vanad hooned, kanad jooksmas õuepeal ja vana traktor keset õue. Garaaži uks oli lahti, ning sealt avanes vaade Vene maasturile ”Niva”. Äkki avanes maja välisuks ja sealt jooksis välja kummikutega vanamees, kellel oli kaheraudne jahipüss käte vahel. Jäin koheselt seisma ja mõistus keelas mul ühtegi sammu astumast. Samal hetkel nägin, kuidas aknakardin liikus ja selle tagant paistis ilus tütarlapse nägu, mis lõi koheselt särama. Nagu arvatagi võite, kuulus see ilus näolapp Lenkale. Ta lõi hooga majaukse lahti ja jooksis paljajalu õuele. Ta karjus vanamehele, et pangu ta püss maha ja jooksis minu poole. Ta nägi nii kaunis välja. Ta juuksed lehvisid kelmikalt küljelt küljele kui ta jooksis läbi lehtede hunnikute. Ta klammerdus minu külge ja embas mind. Ma panin oma käed tema ümber ja me suudlesime.

Vanamees võttis oma püssi ja läks tagasi tuppa. Me lihtsalt seisime seal, hoides teineteisest kinni, ning vaadates teineteisele silma. Alles siis kui vihma hakkas sadama torkas meile pähe, et võiks sisse minna. Me ei lasknud teineteise kätest hetkekski lahti. Vanamees tegi meile kõigile teed ja me istusime köögis. Köök oli talumajale omaselt suur, laudpõrandat kattis kaltsuvaip. Me kõik jõime oma teed mummulistest punastest tassidest, mis olid arvatavasti sellest ajast kui Eesti polnud nii vaba maa. Mõne aja pärast vanamees lahkus, ning jättis meid kahekesi. ”Madis, mul on nii hea meel sind näha.” ”Minul sind ka Lenka. Ära midagi ütle, naudime lihtsalt seda hetke.” Ta istus minu kõrvale ja suudles mind. Selles suudluses oli tunda kõike. Armastust, hirmu, viha ja andestust.

Peagi oli juba kell nii palju, et mõte magama minna tundus mõistlikuna. Ta juhatas mind ülakorrusele, ning näitas suuna magamistuppa. Ma Istusin voodiservale, ning lasin pea kätele. Ma ei suutnud uskuda seda, et lõpuks leidsingi oma Lenka ülesse. Ma ei tahtnud mõelda sellele, mis saama hakkab. Ma tahtsin lihtsalt nautida seda hetke, milles olin. Istumas voodil, kuhu mõne hetke pärast tuleb Lenka. Magamistoa uks avanes ja uksel seisis Lenka. Tal oli seljas liibuv öösärk, mis paljastas tema kauneid rindu. Ta sulges enda järel ukse ja hakkas minu poole kõndima. Ma istusin seal liikumatult. Ma ei osanud midagi teha, tema ilu tegi mu liikumatuks. Ta tuli minu ette ja lükkas mu selili voodisse.

Ta tuli aeglaselt minule peale ja pani oma huuled minu huulte vastu. Tema huuled olid pehmed. Tema suu oli soe ja niiske. Me ei kiirustanud kuhugile ja lasime oma keeltel mängida teineteisega. Sellest suudlusest oleks vist piisanud igale naisele eelmänguks, kuid meil polnud kiiret. Me teadsime mõlemad, et pole olemas sellist asja nagu ”alati” või ”igavesti”, on olemas ainult ”siin ja praegu”. Ja ”siin ja praegu” ma tahan seda naist rohkem kui midagi muud. Ja ma saan aru, et tunne on vastastikune. Ta hakkab vaikselt minu püksirihma ära võtma. Ma olen igati koostööaldis ja aitan teda. Tasapisi leiavad kõik minu riided tee põrandale. Kõik peale tema liibuva öösärgi.

Ma panen käed tema puusadele ja hakkan vaikselt öösärki ülespoole tõmbama. Tema kaunid puusad paljastuvad. Peagi on ka tema kaunid rinnad paljad, ning ta tõstab käed ülesse. Ma tõmban öösärgi üle tema käte ja viskan selle eemale. Ta näeb välja nagu jumalanna. Tema ilu võiks sulatada jäämägesid. Ta heidab pikali, ning laseb mul ennast imetleda. Tema rinnad näevad võrratud välja ja tema nibud mõjuvad lausa kutsuvalt. Ma heidan tema peale ja panen taas oma suu tema huultele. Me suudleme pikalt, ning kirglikult. Peagi leiavad mu huuled tee tema kauni kaelani. Ma suudlen tema kaela, ning aegajalt lasen ka oma keelel tema kaela limpsata. Ma liigun aina allapoole. Peagi olen tema rindade juures. Ma suudlen üht neist ja teisega silitan tema sääri. Tema nibud on imeilusad. Ma avan oma suu ja suudlen ühte nibu. Ta hakkab oigama, ning tema kehakeel ütleb ainult üht: Võta mind!

Kuid seda ma siiski ei tee. Mitte veel. Ma suudlen tema naba, ning tõmban keelega üle kõhu – rindade vahelt läbi, ning lõpetan tema huultel suudlusega. Ma liigun sama kiirelt taas alla ja hakkan tema puusasi suudlema. Ta lõhnab imeliselt. Ma tunnen kuidas tema jalalihased soovivad jalgu natukene rohkem laiali ajada. Ma ei keela tal seda teha, ning aitan kätega kaasa. Peagi avaneb minule kauneim vaade. Ma hakkan suudlema tema reite sisekülgi ja liigun üha lähemale tupele. Tunnen, et ta on juba nii valmis kui üldse olla saab. Ma lasen oma keelel liikuda aeglaselt üle kliitori. Lenka võpatab ja üks mõnuoie väljub tema huulte vahelt. Ma lasen oma keelel eksida korraks ka allapoole ja mõistan, et olen teinud piisavalt, et teda pöördesse ajada. Ta võtab mu õlgadest kinni ja tõmbab mu üles. Ta on valmis. Samuti olen ka mina. Ma lasen oma riistal libiseda tema sisse, ta karjatab hetkeks ja kisub mind juustest ennast suudlema. Tunnen tema soojust, tema erutust. Iga tõuge toob esile mõnukarjatuse, ning peagi on Lenka lähenemas orgasmile.

Ma tunnen, kuidas tema tupp hakkab kihelema, ning see mõjub ka minule. Mõistan, et enam palju pole vaja. Ma hakkan tema kaela suudlema, ning lisan tõugetele kiirust ja jõudu. Ta karjatab, ning laseb oma lihastel ülejäänud töö ära teha. Me mõlemad oigame. Ma tunnen kuidas tema tupp minu riista pigistab. Kord tugevamalt, kord õrnemalt. Ma jõuan samuti orgasmini, ning tunne kuidas minu riist kõvemaks läheb, paneb Lenka padja järele haarama, ning sellesse oigama. Ma tunnen nagu kogu energia oleks minust välja imetud. Ma tõmban ennast aeglaselt temast välja, ning heidan tema kõrvale. Me suudleme, ning ma panen oma käed talle ümber.

Hommikul toob Lenka minul kohvi voodisse. Päris kohvi. Sellist mis on tehtud kohvipaksuga. Ta heidab ennast minu kõrvale ja lausub: ”Ma armastan sind.” Välgunool läbistab mind. Pilk millega ta mind vaatas oli kirglik, täis armastust ja ausust. ”Mina armastan sind ka.” ”Lenka. Johanna käis minu juures ja ütles, et laps pole minu oma. Ta ütles seda lihtsalt selleks, et minuga koos olla. Aga mina tahan ainult sinuga olla Lenka.” Lenka näole tekkis siiras naeratus, ning tema silmad läksid särama. ”Ma teadsin seda Madis, sa pole selline inimene. Anna andeks, et ma ära jooksin.” Tol hetkel tabas mind mõte sellest, mis oleks juhtunud kui ta poleks seda teinud. ”Lenka, mingid mehed otsivad sind. Nad lõid mu uimaseks ja viisid kusagile laohoonesse. Kui sa millestki tahad rääkida, siis praegu on õige hetk.”

Lenka läks näost ära, ning kurbus võttis võimust. Ta oli hetkeks kõik unustanud. ”Ma olen nendele meestele võlgu väga palju raha. Ma töötasin prostituudina nende heaks. Mitte midagi illegaalset siin linnas ei toimu, ilma nende heakskiidu ja omakasuta. Kui kohtasin sind tol õhtul, siis lootsin sind veelkord kohata. Midagi oli sinus Madis, midagi mida pole kelleski teises. Ma teadsin tolsamal õhtul kui sind uksel suudlesin, et soovin sind veel kohata. Mul on väga hea meel, et otsisid mind ja leidsin lõpuks. Mul on väga kahju, et sind sellesse segasin. Ma mõtlesin ainult endale, ma tahtsin lihtsalt ka olla õnnelik.” ”Lenka, ka mina olen õnnelik. Me saame sellest asjast koos jagu, ma luban seda sulle. Ka mina tahan olla õnnelik… Sinuga.”

Panin ennast riidesse ja läksin õue suitsetama. Hoovil nägin toda sama vanameest askeldamas oma ”Niva” kallal. Nüüdseks teadsin juba, et ta on kuskilt kauget liini pidi Lenka sugulane. Ning arvatavasti ainus inimene, kes Lenkat julges enda juurde võtta. Ta oli ennast just sättimas poodi minekuks. Küsimuse peale: ”kas soovin ka midagi” võtsin taskust viiskümmend eurot, ning palusin tal tuua bloki suitsu. Ülejäänuga võib teha mida tahab. Kuna minu ”Voyager” seisis ikka veel metsas värava ees, läksin temaga kaasa. ”Niva” salong lõhnas sigarettide ja bensiini järele. Pilk üle õla kinnitas, et taga loksus bensiinikanister ja mootorsaag. Peagi olime juba metsavärava juures. Käima sain auto alles kolmandal korral, ning esimese asjana panin kojamehed tööle, et esiklaasilt sügislehti ära saada. Mahutasime end teineteisest mööda, ning asusime kumbki erisuunades liikuma. Ajasin oma auto vana traktori taha ja süütasin sigareti. Kui sellest jamast pääseme, siis tahan jääda siia – mõtlesin endamisi. Siin on vaikus ja rahu. Ainult, et mingi muu töö peaksin leidma omale.

Läksin tuppa ja nägin Lenkat elutoas telekat vaatamas. Tegin meile kuumad joogid ja ühinesin temaga. Peagi hakkasid uudised kus peateemaks oli mingi jõhkra iseloomuga mõrv. Viimaste päevade jooksul olin veendunud selles kui väärastunud see maailm on. Kui aga uudised jõudsid selle teemani, ma tardusin. Mu mõtted ja mu keha olid täielikult halvatud. Telekas näidati seda sama korterit Maardus, kus paar päeva tagasi istusin diivanil ja pahvisin suitsu, mida pakkus minule selle mõrva ohver. Korteri uks oli maha pekstud nagu seda poleks seal olnudki. Seejärel oldi mindud kööki ja tuli avatud. Tema surnukehal oli 23 laskehaava. Uudistesaade oli muidugi kõige mahlakamad stseenid ära pikseldanud, kuid ma võisin arvata mis vaatepilt seal korteris avanes. Nad said teada, et ta rääkis. Nad tapsid ta selle eest julmalt. Kuratvõtaks ühest kuulist oleks ju piisanud… Tundsin kurbust, kuna see naine oli mind tõeliselt aidanud. Tänu temale olen ma üldse siin Lenka kõrval praegu. Karm reaalsus voolas minu pähe tagasi ja hävitas selle idülli, kus olin viibinud Lenkaga. Minu ainus lootus oli see, et enne oma julma surma ei rääkinud ta midagi nendele Lenka asukohast. See oli minu ainus lootus. Võtsin nuuksuval Lenkal ümbert kinni ja kinnitasin talle, et ei lahku tema kõrvalt ja toetan teda kõiges. Lõpuni välja.

Kuna väljas hakkas juba hämarduma ja vanapässist polnud veel haisugi, hakkasin muret tundma. Sa hakkadki muret tundma kõige pärast kui sind jälitavad hullumeelsed maniakid, kes tulistavad igaüht 23 korda. Lenka arvates mõtlen ma üle. ”Pood on kaugel, ning see auto ütleb alatasa ülesse. Ta arvatavasti on mõne tuttava juures seda praegu remontimas. Ära muretse ja tule parem kaissu.” Kuna pakkumine oli tõesti ahvatlev, otsustasingi just tema kaissu minna.

Ma sain ainult mõne tunni magada. Miski ei lasknud mul lihtsalt vedeleda, ning ma tundsin sisimas sees, et midagi on valesti. Lohutasin Lenkat, et minuga ei juhtu midagi. Lenka soovitas mul vanapapi püss kaasa võtta. Igaksjuhuks. Siin liigub loomi ka ringi. Panin jope selga ja võtsin ahju kõrvalt kaheraudse. Veendusin, et mõlemad rauad olid laetud ja läksin välja. Õues hakkas juba kergelt valgeks minema. Hoovil ei seisnud ikka veel ”Nivat”. Istusin oma autosse ja panin püssi põrandale. Taaskord pidin kasutama kojameeste abi, et esiklaas lehtedest puhtaks saada. Hiilisin vaikselt traktori tagant välja, ning võtsin suuna ainsa teejupikese poole, mis viib ja toob siia talusse. Umbes poole tunni pärast, kui olin juba möödunud metsaväravatest hakkasid kurvi tagant paistma tuhmid esituled, mis kuulusid kindlasti Vene päritolu maasturile. Ma jäin natukene enne kurvi seisma ja kustutasin esituled.

Jätsin auto teeserva ja jätkasin jala, kaheraudne paremas käes. Auto mootor ei käinud, ning polnud käinud juba pikemat aega – järeldades tuhmidest esituledest. Auto esirehvid olid tühjaks lastud. Juhiuks oli avatud. Sealt avanes vaade tollele samale vanamehele. Kuid nüüd oli ta surnud. Ta oli lastud maha peaaegu sama julmalt kui too naine seal Maardus. Järsku kuulsin lähenevat autot, mispeale jooksin metsa. Too auto mis mööda sõitis polnud kindlasti kohalik ”autolahvka”. Need olid nemad ja nad teadsid täpselt kuhu minna. Kui nad olid möödunud tulin ettevaatlikult välja ja jooksin oma auto poole. Ma kuulsin kuidas auto peatus minu auto kõrval ja uks avanes, ning seejärel sulgus. Auto jätkas liikumist, kuid keegi jäi siia. Keegi jäi ”Voyageri” juurde valvesse juhuks kui peaksin välja ilmuma.

Ma lähenesin oma autole ettevaatlikult läbi metsatuka. Ma nägin seda värdjat seismas auto kõrval ja suitsetamas. Ma tõstsin püssi ettevaatlikult õlale ja võtsin ta kirbule. Kui olin kindel, et saan talle pihta tegin lasu. Persse! Mööda! Andsin kohe teise järgi, ning nüüd õnnestus mul teda haavata. Ta kukkus auto taha pikali, ning oli ilmselgelt tugevates valudes. Lask oli teda tabanud õlga, kuid oli piisavalt kahju suutnud teha. Ma ei tea relvadest kuigi palju, kuid mõistan, et tolle vanamehe jahipüss polnud mingi tavaline paugukas. Ja seda uitmõtet kinnitas ka selle värdja hüsteeriline karjumine seal maas. Ma jooksin metsast välja ja hakkasin teda relvakabaga näkku peksma. Peagi karjumine lõppes. Umbes viieteistkümne löögi pärast lõppes ka oigamine. Ta oli surnud. Ma olin tapnud oma elu esimese inimese, kuid hetkel see mind eriti ei huvitanud. Ma võtsin ta vöö vahelt püstoli ja käivitasin oma auto.
Ma tuiskasin läbi ohtliku metsatee ohtliku kiirusega.

Minu ainus lootus oli, et Lenka oleks veel elus. Kolmnurkne värav oli puruks sõidetud. See sama auto seisis nüüd hoovil, ning oli täpselt traktori ees. Kedagi polnud õuel. Majast kostus Lenka karjumist. Mul läks silme eest pilt mustaks ja ma lihtsalt tuiskasin majja sisse. Köögis seisis üks nendest ja nähes mind hakkas relva põuest haarama. Ma lasin ta paari lasuga maha. Lenka hakkas veel kõvemini karjuma. Üks meeshääl küsis ülevalt: ”Vitja, mis seal toimub? Kas said ta kätte?” Ma tuiskasin trepist ülesse ja jooksin magamistuppa. Toas seisid kolm meest, ning Lenka lebas läbipekstuna põrandal ja palus minult abi. Nad tõmbasid mind nähes kohe oma relvad välja ja sihtisid mind. ”Sa kuradi loll, sa pidid lihtsalt torkima. Sa pidid ennast segama selle litsi asjadesse.”

Lenka nägu oli verine, ning tal oli väga valus. Me seisime seal ja lihtsalt sihtisime teineteist. Lenka hakkas roomama minu juurde, mispeale üks neist lõi teda jalaga. Ta pani relva maha, ning tõstis Lenka üles. Ma tahan nad kõik ära tappa. Iga kui viimse värdja tahan maha lüüa. Kuid mina ei ole hetkel olukorra peremees. Kurat kui valus on seda kõike vaadata ja mitte midagi teha. Näen kuidas üks neist võtab pussnoa ja paneb selle Lenka kõrile. Minu armsa Lenka kõrile. Lenka vaatab oma armsate silmadega minule otsa ja palub mind. Ta aimab, et siit olukorrast keegi elusalt välja ei tule. Ta jõuab veel lausuda: ”Ma armastan sind.” Ja siis see juhtubki. Nuga liigub üle terve tema kõri, ning lõikab koheselt nahast ja veenidest läbi. Verd hakkab koheselt purskama tema kaelast. Tema silmad jälgivad ikka veel mind kui ta keha põrandale vajub, ning liikumatuks jääb. Minust käib läbi meeletu vihahoog ja ma pigistan päästikut. Algab terve relvalaskude ooper. Igast toanurgast kõlab laske. Üks tugevam kui teine. Lõpuks jääb kõik vaikseks. Kolm keha lamab põrandal. Samal põrandal kus lamab minu Lenka. Ma olen elus. Ma olen elus, kuid raskelt haavatud. Ma tunnen, kuidas kuulihaavad kõrvetavad. Mu särk on loetud minutitega veretooni.

Ma laskun Lenka juurde põlvili ja võtan ta sülle. Tema kaelast voolab ikka veel verd. Ma viin ta allakorrusele ja panen ta diivanile. Ta ei pea seal toas nendega olema. Ta väärib seda. Asetan ta ettevaatlikult diivanile ja istun tema kõrvale. Võtan tal käest kinni ja emban seda. Tema käsi on tulikuum ja õrn. Suudlen tema kätt ja palun temalt andestust. ”Anna mulle palun andeks. Andesta, et ei suutnud sind kaitsta. Ma armastan sind igavesti.” Asetan ta käe tema rinnale ja lahkun, andes veel viimse suudluse tema laubale. Ma koperdan välisukseni ja üritan seda lahti lükata. Ma tunnen kuidas veritsen. Minu seljataga on paks vererada. Ma pean üritama ellu jääda, ma pean. Ma tunnen kuidas jõudu hakkab vähemaks jääma, ning iga katsega ust lahti lükata, muutun veelgi jõuetumaks. Lõpuks annab uks alla ja avaneb piisavalt, et end sealt läbi saaksin pressida. Üritan veel majatrepilt laskuda, kuid see käib juba minule üle jõu. Ma koperdan esimesel astmel, ning veeren trepist alla. See tegi haiget. Ma ei tea mitu kuulihaava minul on, kuid see kõik teeb põrgulikku valu. Ma tunnen juba kuidas silmade ees hakkab kogu pilt ”ujuma”. Proovin veel roomata lähima autoni, kuid tulutult.

Siia ma jään. Siit ma enam ei liigu kuhugile, mitte kunagi. Vähemalt mitte omal jõul. Väljas on tuuline nagu ikka, ning sügislehed keerutavad ikka seda sama tantsu, mida tookordki seal majanurgal. Ma mõtlesin veel paljudest asjadest. Enamasti muidugi Lenkast. Ma ei suutnud enam ennast liigutada. Kogu jõud oli minu kehast lahkunud. Arvatavasti koos kogu verega. Pilt muutus üha ähmasemaks, kuni lõpuks nägin ainult Lenkat. Kaunist Lenkat, keda armastan. Peagi kadus seegi pilt. Ning kõik asendus pimedusega. Viimane mida tundsin oli kõle sügistuul, mis mängleva kergusega vuhises läbi minu juuste, ning paitas minu nägu. Paitas mind viimast korda unele…

61 Comments

  1. PALUN KIRJUTA MIDAGI SELLIST VEEL, ausalt, see on lihtsalt parim!!!!!

  2. üks parimaid lugusid, mis nihilistist olen lugenud! minge kukele kõik kuradi tähenärijad, pohhui pole v? see oli reaalselt väga hästi kirjutatud ja nii kaasahaarav, et elasin emotsionaalselt hullult kaasa. nagu raamat. või midagi taolist. ole hea kirjuta veel! respect madis

  3. Täitsa mu**is, midagi nii head ja kaasahaaravat pole siit veel leidnud! Keep up the good work!

  4. Kaasahaarav ja põnev jutustus! Ära tee välja nendest heiteritest ja grammatikapededest.

  5. Pole kunagi suutnud lugeda ühtegi Nihilisti teksti lõpuni vahet pole kui lühikesed või pikad nad olnud on. Aga selle looga oli millegi pärast teisiti. Olen noor ja palju ei loe, kuid kardan, et oled inimene kes suutis seda muuta. Hakkasin algusest pihta ja oletasin et see lugu on mingi 5 minuti lugemine aga kurat, tunni aja pärast märkasin et olin nii selle looga kaasa läinud et isegi filmid pole nii rahuldust pakkuvad olnud. Loodan et kirjutad veel sest arvatavasti tänu sinule hakkab palju noori nagu mina uuesti raamatuid nautima. 5 faking +

  6. Ühes lõigus kus sekretäriga restos käisite ja sinu poole edasi liikusite, kõigepealt kukkus naisel kleit seljast seejärel kiskusid tal juba seelikut maha? 🙂

Submit a comment

Massive Presence Website