Natuke vanast, natuke uuest

In SNAP

Hei, kõik nihilisti lugejad. Mõtlesin endast märku anda vahepeal, et olen täitsa elus ja terve ning minuga on kõik korras. Tegelikult isegi väga korras.

Möödunud aasta oli väga sündmuste- ja emotsiooniderohke. Nagu alati siis ei ole head ilma halvata ja vastupidi.. Tegin eelmisest aastast väikese kiirkokkuvõtte olulisemate sündmustega…
Aasta alguses kolisin oma elukaaslasest (lapse isa) lahku. Jumal küll, miks ma seda varem juba ei teinud? Temast ma kusjuures polegi väga kirjutanud, aga plaanin seda ka teha.. Ehk.. Kunagi… Lugu oleks sellest, kuidas ära tunda kasiino- ja heroiinisõltlast, või siis pigem lugu sellest, kuidas ma sain nii pime ja loll olla….

Armusin oma parimasse sõpra, kes tegelikult polnudki vist kuigi hea sõber.
Oli mis oli, siis paljuski tänu temale arenes vaikselt uus mina, kes kohe päriselt-päriselt tahtis lõpuks näfist lahti saada ja tegi selles osas suuri edusamme. Ühtlasi leidsin oma elus uue kire, või kuidas seda öeldagi.. Leidsin midagi, mida eelistan nüüd iga kell paugutamisele, ehk siis reisimine. Nagu…. Wow, eksole. Imelik, et iseseisvalt selle peale ei tulnud.

Plaanisin siit riigist üldse ära kolida (sõbraga) ja mõtlesin/me ümber. Kes täpsemalt esimesena ümber mõtles pole kindel ja ilmselt ka mitte oluline, lõpuks jõudsime selle otsuseni mõlemad siiski ka eraldi.

Elasin üle päris raske sünnitusjärgse depressiooni, mis sai alguse ilmselt kohe peale sünnitust, aga mille nii „tipphetked“ kui ka murdepunkt leidsid aset just eelmisel aastal. Kusjuures ma ei saanud midagi enne arugi, kui alles sellest üle saades hakkasin aduma mis mul viga oli. Mõtlesin sellest ka  kirjutada, aga kuna endalegi on ebameeldiv seda tunnistada siis kuidagi häbenen ka kirja panna. See on vist ka ainuke asi, mida enda juures häbenen.

Õppisin ecstasyt nautima kallimaga (sõbraga) koos, kodus olles. Seni nägin pointi ainult klubis möllamisel ecstasy all. Sellega seoses kahanes veidigi huvi klubitamise vastu.

Mingi hetk läks näffi tarvitamine veidi käest ära jälle, aga sain selle õnneks kontrolli alla tagasi. Asi oli ehk puudulikus enesedisipliinis ja/või motivatsioonipuuduses vms..
Mingi hetk tundsin isegi mingit piiri peale mida väga ei tahtnud edasi paugutada. Eriti peale üht järjekordset nädalavahetuse pidu, kus olin juba nii palju paari päeva jooksul teinud, et kuidagi täiesti üle viskas see sitt. Ületasin seda piiri ja tundsin esimest korda elus, et ma EI TAHA seda süsti teha. Tegin ikkagi. Tegin ja nutsin ja küsisin endalt esimest korda, et kas see tunne nüüd siis oli väärt kaotatud aastaid? Kas ma seda ajasingi kogu aeg taga? Sain päriselt aru, et see polnud seda väärt. Õppisin lõpuks ütlema ei. Suutsin isegi pealt vaadata kuidas teised teevad ja jääda endale kindlaks. Avastasin, et üllatus-üllatus, aga isegi kui väga tahan teha ja ma ei tee, siis selline raske enesetunne ei kestagi nii kaua, kui kartsin, hoopis vastupidi!

Suhted sõbraga jahenesid veelgi enam, kuni katkestasime suhtlemise. Ta otsis siiski uuesti kontakti ja kolis minu juurde. St ta tahtis elukohta vahetada ja ma pakkusin kohe oma abi kutsudes kasvõi ajutiseltki enda juurde elama. Ma ei olnud sellest enam nii vaimustuses kui varem oleksin olnud, aga otsustasin siiski uue võimaluse anda, meie sõpruse nimel.
Pettusin veelkord.
Kordus sama, mis eelmise aasta alguses aga seekord teise inimesega ja otsus polnud enam minu- sõber kolis välja. Sellega lõppes ametlikult lõpuks ka minu jaoks sõprus ja armastus mis alles aasta tagasi leidis oma alguse.

Aasta viimase kuu jooksul kogusin end kokku ja mõtlesin veidi ning otsustasin, et edaspidi haaran ohjad enda kätte ja juhin ise oma elu. See on siiski minu elu ja on ju minu otsustada ja lubada oma elu kulgu. Otsustasin, et kukeaastast saagu mu parim aasta mu elus koos päris eesmärkide ja plaaniga.

Vaevu jõudis aastavahetusel joodud vahuvein ja süstitud näff vereringest väljuda, kui sündmused hakkasid arenema just sinna suunda, kuhu olin soovinud!
Ma ei saa täna öelda, et ma ei süsti enam kunagi. Milleks valetada? Aga ma saan nüüd ausalt öelda, et ma ei taha seda nii nagu varem. Klubid ja kõik see on tore, aga mida tihedamalt end käest lasen, seda enam hakkab see mu elu segama.
Mõned asjad mida eesmärgiks seadsin on nüüdseks juba kas päris käes või kohe-kohe kätte jõudmas ja olen alustanud nii mõnegi asja täideviimisega mis veel võtab aega et oleks lõpetatud.
Nii hea on tunda sellist tegutsemistahet ja indu. Muidugi pean eesmärkide nimel pingutama, aga ausalt, see pole kunagi varem tundunud lihtsam kui nüüd! Kuidagi isegi naudin seda teekonda 🙂
Seekord ma TEAN, et kõik läheb hästi.

Mõtlen veel ainult, kas hakata kirja panema neid lugusid mis eespool juba ka mainisin?

Head punase tulikuke aastat!
Soovin, et sellest tuleks üks väga edukas aasta kõigile!

 

Submit a comment

Massive Presence Website