nahui pane see telefon käest

In SNAP

Mina ei räägi seekord Koljast, kes on ennast nii ära süstinud, et veenid enam ei tööta, ega ka Petjast, kes hommikupudru kõrvale klõmm viina võtab.

Räägiksin hoopis narkootikumist, mida me kõik igapäevaselt tarbime ja millest täiesti kogemata kõik sõltuvuses oleme. Telefon. See väike puutetundlik sitahunnik, mis sul seal taskus pitsitab või laua peal väriseb. Miks nii kurjalt, sa küsid?

Mäletan, kuidas mingi aeg levis Facebookis video, kus üks tüüp rääkis ilgelt inspireerivalt, et tuleks oma peanupp nutitelefonist mujale suunata ja elu elama hakata. Inimesed olid muidugi hästi usinad seda jagama, paljud olid järsku jõhkrad mobiilivastased, mõni ägedam vend kustutas end sotsiaalmeediast üldse ära.

Sellega läks nii, nagu nende Facebooki jagamistega ikka. Nädalake on teemas, järgmine nädal on hot topic juba Kim Kardashiani perse. Ja inimestel oli jälle jumala pohhui. Alguses oli ka minul üsna pohhui. Selles mõttes, et ega ma ise ka mingi mobla-nunn ei ole, säutsude ja Instagrami tšekkimine on tavaline teema, aga mis mind antud hetkel ärritab on see, kui inimesed istuvad telefonis siis, kui sa nendega suhelda üritad.

“Ou.. kuulsid ka, mis ma sulle just ütlesin?”

“Jaaa, oota.. ma tweedin ruttu ühe asja ära.”

*läheb veits aega mööda*

“Noh?”

“Jaa-jaa, sorri.. Kohe panen telefoni ära, ausalt. Oota, ma vaatan korra Snapchati ka.”

No persse.

Algul arvasin, et äkki asi minus. Et noh, minuga on igav suhelda või midagi ja telefoni näppimine palju coolim. Aga siis läksin ma peole. Ja ma ei tea, kas ma ei olnud seda varem tähele pannud või oligi kõigil üle öö mingi haiglane telefonivajadus tekkinud, aga nii kui joogimäng läbi sai ja kõik rahulikult edasi tiksuma asusid, olid inimestel lutsud käes ja näpud kiiremad kui Usain Bolti jalad.

Ja ma olen sada protsenti kindel, et see kulutulena leviv rõvedus ei ole ainult tiinekate teema. Moubailfoon käes kõnnitakse vastu poste, magatakse peatusi maha, jäädakse auto alla, istutakse kohtingul, käiakse vannis.

No nahui, palun.. pane see telefon käest.

 

37 Comments

  1. Mulle vähemalt tundub, et naistele mõjub see telefoni haigus hullemalt.

    • Ei ole nõus. Noortel meestel täpselt samasugune õnnetus külge hakanud ning vaat, et veel kõvemini kui neiudel.

  2. Ei saa telefoni ära panna, fear of missing out on liiga suur. Äkki ütles keegi midagi olulist ning elu läheb hukka, kui ma sõnumit 30 minutit hiljem näen. See ei ole ju nagu mulle saaks helistada, kui asi tähtis on.

  3. Ivar, sa oled ilmselgelt üks ühiskonna ohvrite koorekiht, kes ei saa ikka mitte tilligi aru, kuidas see elukene siin ilmal toimuma peaks.

    • Ma võin rääkida kuidas toimub. On evolutsioon, need kes olid enne süüakse ära, kes hiljem, surevad ise. Asja point on selles et viimane on surematu. Keegi pole veel. Ja kui pole, siis oled odav kananakits laboratooriumis nr#5289936

  4. Mulle on ka jäänud arusaamatuks, mida kuradit sealt telefonist koguaeg vahitakse? Kas tõesti peab olema koguaeg internetis? Vaadake parem mis teie ümber toimub.

  5. Aasta aega tagasi ajasin oma asju mingi suvalise Nokia telefoniga, millega sai netti ainult EDGE’i kaudu. Kunagi polnud vajadust teada, mida minuga vahepeal sotsiaalmeediast eemaloleku ajal taheti rääkida. Kõige õudsem oligi see, kui dialoogis olles keegi nutikaga end internetti peitis.
    Ostsin nutitelefoni ja tekkinud on mingi rõve pisik, et kui vestlus jääb pooleli või keegi hakkab midagi tähtsat rääkima, siis on vaja kohe vastata… Mingi rõve pseudovajadus.
    Seetõttu olen mõnikord pereringis või sõprade seltsis telefoni kätte võtnud. Aga kui ma seda teen, siis ma p-m kohe panen käest ära ka… Pisik on ta tõesti.

Submit a comment

Massive Presence Website