“Muutunud maailm” pt.8

In POPNIHILISM

Käes on märtsi keskpaik. Õhutemperatuur on jätkuvalt talvine -15 C. On öö ning Mihkel rähkleb enda voodis. Pooleldi une ja ärkveloleku vahel pendeldades ootab ta hommikut. Kui teise korruse magamistoa akna taga hakkab ähmaselt koitma leiab ta endas piisavalt otsustavust voodist väljumiseks.

Pika aluspesu väel alumisele korrusele kööki komberdades tänab ta iseennast selle kunagise idee eest need paar päikesepaneeli soetada. Need paneelid koos akupangaga annavad piisavalt voolu, et käitada 12 voldist veepumpa ning paari LED valgustit.

Mihkel joob suure klaasitäie külma, otse kaevust tulevat vett ning seejärel teeb tule pliidi alla ja paneb kohvivee pliidile. Ilmselgelt võtab see protsess üsna kaua aega, sest pliidiraud peab ennem soojenema, seejärel soojeneb alles kann ning kunagi hakkab ka vesi keema. Seda mulisevat heli oodates vaatab Mihkel üle oma viimase äriplaani.

Tegelikult on see plaan lihtsalt rida numbreid mitu kuud vana „Äripäeva“ lehenurkadel. Aga ta usub enda plaani paikapidavusse. Viimase küsimusena tuleb lihtsalt tüdrukud enda juurde tööle meelitada.
Musta, suhkruga kohvi rüübates lööb ta pannile paar muna ja viskab juurde paar viilu kitseliha.

Viimasel turupäeval oli see üsna hästimüüv kaubaartikkel. Mõned eriti agarad jahimehed olid küttinud piisavalt loomi, ning kui enda lihavajadus oli tagatud otsustasid nad ülejäägi ära müüa. Mihkel oli üks ostjatest. Vahetuseks kõlbasid tema ostuhetkel kartulid. Järgmine tropp pakkus liha eest 20 padrunit sisaldava paki.

——–

Päeva edenedes vaatab Mihkel üle mitu aastat tühjalt seisnud ruume alevi keskväljaku läheduses. Seal on kunagi söögikohta peetud ja isegi baarilett on veel alles. Teisel korrusel on neljatoaline korter. Alevist väljas elav hoone omanik soovib maja eest 10 kotti kartuleid ja need on Mihklil olemas. Ta on need tükk aega tagasi varastanud järgmisest külast ühe talumaja keldrist. Säilitamaks kattevarju pakub ta omaltpoolt hinnaks 5 kotti kartuleid ja 5 000 eurot.

Tema enda jaoks uskumatu võimalusena näiv olukord saab reaalsuseks. Hoone omanik aktsepteerib tema pakkumise. Peamiselt küll kartulite tõttu, sest ta loodab need kevadel mulda panna ja sügisel vaheltkasuga maha müüa. Mihkel ei saa aru mis väärtust tema tehingupartner nendes eurodes enam näeb ja ta ei tihka ka küsida, kartes et teine ümber mõtleb. Keegi teine ei ole talt eurosid ühegi tehingu raames enam ammu vastu võtnud.

Asjaosalised sirgeldavad pastakaga kaks identset A4´a ning lähevad enda tehingut vallasekretäri juurde vormistama. Vallasekretär on omamoodi neutraalne tunnistaja, kes lööb mõlemale paberile vallatempli ning tehing ongi toimunud.

Pärastlõuna veedab Mihkel erinevatest allikatest pärit varusid uude baari vedades. Olemas on puskar, kartulid mida kokk saab panni abil krõbedateks praekartuliteks vormistada ning paarkümmend purki marineeritud kurke ja pool metskitse lihakeha. Peenutsevate klientide jaoks on pealejoogiks pakkuda vaarikavarreteed või punasesõstramoosist tehtud morssi.

Lõpuks maalib ta ukse kohale valge värviga suured ja pisut lapselikud tähed: „BAAR“.
——–
Üks naistest, kes enda ihu müüb on otsustanud tema juurde niisama tulla, sest ta pakub öömaja, süüa ja turvalisust. Misiganes tehingu daam teeb on tema enda asi, kuid 10% sellest kuulub õigusega Mihklile.

Tundub, et teisi peab natuke hirmutama. Ja see õnnestub üsna kergelt, sest eelmisel ööl on keegi ühe prostituutidest julmal moel noaga tapnud. Kurjategijat kätte ei ole saadud ning politseiülem Markol ei olnud ka erilist usku, et süüdlane õnnestub tagantjärele leida. Selle infokillu on Marko Mihklile vestluse hulgas poetanud kui neil oli hommikul vestlus teemal kuidas mingitki mõistlikku korda vastavatavas baaris tagada. Paraku ei aima Marko tegelikku reaalsust ning Mihkel on verise noa ammu maha matnud ning verised kummikindad ammu põletanud.

Teadetetahvli ees seisvaid tüdrukuid turvalisuse ja elamispinnaga meelitav baaripidaja teeb mõned poolihääli vihjed kuidas nende ametikaaslane suri ning see on piisav, et kõik 5 naist avaldavad soovi tema juurde tööle tulla.

Tegelikult on Mihklil ruumi veel ainult kahele, ning ta saab valida. Ja ta valib võimalikult erinevad, lootes sellega katta võimalikult suure ulatuse võimalike klientide soovidest. Tagasi baari jõudes näitab ta kõigile tüdrukutele kätte nende toad teisel korrusel ning neljanda toa valib ta enda puhkepaigaks juhul kui ta peaks ööbima siin mitte kodus.

Pisut enne pimeda saabumist süütab ta ukse kõrval kaks laternat. Neis põlevad küünlad heidavad valgust sõnale „BAAR“. Samal ajal saabub lubatud kokk Tiina koos oma vennaga Joosepiga kes peaks turvalisust tagama.

Mihkel asub ise baarileti taha. Kontrollib, kas kaheraudne kärbik leti all on ikka laetud ning vaatab kas kriidiga tahvlile joonistud menüü on piisavalt loetav mitmete küünalde valguses. Kõik tundub olevat valmis ning ta noogutab Joosepile. Viimane lükkab välisukse valla ning kulutulena levinud uudis uuest baarist ning muudest lõbustustest on ukse taha toonud ca. 40 karuse väljanägemisega, habetunud ja mõne üksiku erandiga ka relvastatud meest. Naisi ega lapsi näha ei ole, sest ilmselgelt ei ole tegemist mingi asutusega kus võiks veeta perekondlikku õhtusööki.

Peagi istub kogu punt laudade taga ning esimesed puskariklaasid ja hapukurgiviilud on juba magudesse jõudnud. Mehed õhetavad kergelt ning mõni vaatab himuralt trepiotsal istuvate prostide suunas. Ka esimesed praetellimused on kööki jõudnud. Mingi ime läbi on siin veel alles ka puupliit ja selle juurde käiv suur praeahi. Peagi on oodata esimesi portsjone.

——–

Mihkel vaatab uhkustundega enda kätetööd ja jääb menüüd silmitsema. Õhtu sujub ilma vägivallata ning viimaste purjus meeste lahkumise järel asub ta üle vaatama mida kõike tema või tüdrukute teenusest saadud 10% talle kokku on kandnud.

On neidsamu kartuleid mida siin praetuna pakutakse, erineva kaliibriga padruneid, sigarette, mõned väärismetallidest mündid, ehted jne. Seda tohutut hunnikut vaadates saab Mihkel aru, et tuleb leida mingi parem kaubavahetusmeedium kui igakordne kauplemine. Midagi universaalset ja vähemasti ühe asula piires aktsepteeritavat on hädatarvilik. Ta otsustab oma murega hommikul vallavalitsusse pöörduda. Las nemad mõtlevad midagi välja.

——–
——–

Kolm nädalat hiljem…

Kalle, Ahto, Liisa, Age, Kristen ja kõik teised ärkavad hommikul enda majakeses. Kitsastes tingimustes möödunud viimased kuud on kõigi närvid pingule ajanud ning nüüd ollakse juba üksteise suhtes pisut pahurad.

Hommikusöögilauas arutatakse eilseid sündmusi „BAARIS“, ehk Mihkli joomaurkas mille ta mõned nädalat tagasi avas. Öises alevipatrullis olnud Ahto räägib, et õhtul poole kümne paiku kuulsid nad kõva kisa ning kohale jõudes oli hoone ees kaks purjus meest. Nende ümber seisid samasuguses joobeastmes külastajad ning õhutasid mehi duellile.

Lõpuks panid mehed seljad vastamisi ning hakkasid teineteisest eemale kõndima. Õige hetke ümberkeeramiseks ja oma konkurendi poole tulistamiseks pidi markeerima Marko poolne püstolipauk.

Lasu kõlades pöördusid mehed üksteise suunas ning olid valmis tapma. Nad olid teineteisest umbes 25 meetri kaugusel ning meestest pisut kainem viskas pikali ja tulistas alles seejärel. Selleks hetkeks oli teine mees teinud juba kaks lasku kuid mõlemad olid läinud mööda, sest ta oli liiga purjus. Pikalivisanu tabas teise lasuga rindu ning ohver vajus korinaga maha. Mõni hetk hiljem oli ta surnud.

Ahto vaatas küsivalt Marko poole ning too seletas lihtsalt – mehed olid läinud tülli küsimuses kes peaks saama esimesena ühega tüdrukutest aega veeta. Maja ees toimunu oli tüli kulminatsioon ning kuna mõlemad mehed olid sellesse situatsiooni pannud ennast vabatahtlikult ei olnud kellegil teisel ka „võitja“ suhtes mingeid pretentsioone.

Kõigi hommikust söövate inimeste, ka laste pilgud on naelutatud lugu jutustavale Ahtole. Loo lõppedes hakatakse arutama kartulivarude olukorda. Väljas on juba pikemat aega sula ning enamus lumest on kiirelt kadunud koos taanduva külmaga ning asemele tulnud kevadsoojusega. On lootust, et keldris leiduvad viimased kartulid õnnestub peagi maja taga olevale aiamaale kasvama sokutada.

Lisaks otsustatakse kulutada kolm pudelit odavamat viskit. See on hind, mille alevi teisest servast paari kilomeetri kaugusel elav pensionäridest paar on määranud kolme kana eest. Liisa koos Jaaniga läheb kanaostukaupa tegema ning ülejäänud naudivad kevadist päikesepaistet ning hakkavad kõrvalhoonesse kanade pidamiseks sobilikku ümberehitist rajama.

——–

Kaitseliidu mehed Rauno ja Madis on samal ajal teel lähima suurlinna poole. Suurel maanteel on piisavalt lund ära sulanud ning tee on läbitav ka GD maasturil. Soovimata enda üritusele väga suurt tähelepanu tõmmata on nad ainult kahekesi ning erilisi relvi kaasa võetud ei ole. Mõlemal mehel on enesekaitseks püstolid.

Suurlinna piirile lähenedes märkavad nad teetõket mille moodustavad „hispaania ratsud“, liivakottidest kuulipildujapesa ja kaks kaugemal asetsevat PASI XA-180 EST tüüpi soomukit. Juba aegsasti hoogu maha võttes jäävad nad seisma „STOP“ märgi juures ja seiskavad mootori. Neile läheneb korralikus lahingvarustuses ja üsnagi puhtas vormis sõdur. Tema vormivarrukal on Eesti riigilipp, automaat on laskevalmina õlale surutud ning ta jälgib äärmise hoolega ilmselt varem valmisplaneeritud marsruuti. Samal ajal on kuulipildujapesas olev lahingpaar valmis koheselt tule avama ning kaugemal seisvate soomukite tornides asuvad sihturid jälgivad olukorda binoklitest.

Peale mõningaid küsimusi juhatatakse mehed linnasüdame suunas. Lõpuks piirkondliku operatiivstaapi ette jõudes ootab neid ees pehmekõlalise ja sensuaalse hääle ning kurvika figuuriga naisterahvas. Tema vorm on puhas ja auastmetunnus ütleb, et tegemist on nooremveebliga.

Ta kutsub külalised sisse ning Madis saab aru, et just tema ongi see kellele nad on viimasel ajal raadio teel ettekandeid saatnud. Peagi jõuavad nad suurde saali kus on end üles seadnud staap. Suure akna all oleva tammepuidust laua taga istub pisut halliseguste juustega kolonelleitnant Andre. Ta tutvustab ennast rügemendiülemana kellele on antud vastutada kaks Eesti maakonda. Ta ei lasku täpsetesse detailidesse vaid jääb ootama külaliste ettekannet.

Rauno ja Madis tutvustavad viimaste kuude sündmusi enda vaatevinklist väga põhjalikult ning katavad ka informatsiooni mida nad ei soovinud raadios edastada – eriti Läti sõjaväelasi puudutava osa. Lõpuks küsivad nad abisaamise võimaluste kohta. Andre lubab, et paari nädala pärast peaks nende kodukanti saabuma esimene abikonvoi kütuse ja seemnekartuliga ning võib-olla õnnestub hankida ka üks elektrigeneraator. Lisaboonusena lubab ta homme teele saata ühe oma luurerühmadest kes peaks suunduma riigipiiri poole ning uurima laekunud teavet vaenulike jõudude kohta.

Äraminekule sättivad mehed sooritavad perfektsed tervitusvõtted ning pöörduvad üheaegselt. Andre vastab samaga ning mehed lahkuvad. Kurvika sideallohvitseri lauast möödudes vaatab Madis talle sügavalt silma ja ka mujale. Ennast mitte häirida lasknud ja end Enelina tutvustav naine ütleb Madisele, et Kaitsevägi värbab hetkel mehi, eriti varasemate kogemustega mehi ning viitab käega kõrbesallile mida Madis kannab.

Eneli räägib lühidalt, et enamus ajateenijatest koosnevaid väeosasid deserteerusid täielikult ning desertööre otsitakse taga süüdistatuna riigireetmises. Ainsana suutsid organiseeruda Kaitseliidu üksused ja kutselistest koosnevad väeosad. Viimasel juhul oli kriisi algusetapis iga väeosa juhtkonna suurim jõupingutus suunatud kogu isikkoosseisu kokkukutsumisele ning koos lähimate pereliikmetega väeosade territooriumidele majutamisele.

Selline otsus perekonnad väeosadesse turvalisse keskkonda tuua lõi võimaluse deserteerumise vältimiseks ning lahingülesannete edukaks täitmiseks. Praegu on valitsus suunanud jõupingutused organiseerimaks ja värbamaks jõu mis suudaks tagada korra riigi piirkondades kus see on käest libisenud.

Madis tänab Enelit ülevaate eest ja flirdib veel mõned minutid. Selle tegevuse katkestab naaberlauast heidetav pahane pilk.

——–

Õhtul koju jõudes annavad Madis ja Rauno lühikese ülevaate enda päevast ning lähevad seejärel „BAARI“ lõõgastuma. Mehis aga istub koos enda deserteerunud pojaga maasturisse ja sõidab Ahto elamise poole.

Arutatakse plaani mida teha siis kui valitsusväed ka nende asulani jõuavad ning elanike dokumente kontrollima hakkavad. Kas ja kuidas õnnestub nüüd mehi varjata või mida ette peaks võtma jääb esialgu selgusetuks. Isegi väites, et dokumendid on kaotsi läinud leiduks asulas kindlasti keegi kes õige info väikese meelehea eest välja käiks.

——–

Pingelise mõttetöö katkestab täistunni saabumine. Kell on üheksa õhtul ja patareidel töötav raadio lülitatakse sisse. Peaminister esineb lühikese kõnega ning kinnitab et kõigis maakonnakeskustes on taastatud valitsuse kontroll. Kaugematesse alevitesse ja küladesse peaks kütuse ja seemnekartulite näol saabuma abi paari nädala jooksul. Lisaks on Tallinnas sildunud esimesed laevad Rootsist.

Kauba mahalaadimine hetkel käib. Saadetised hõlmavad ravimeid, erinevaid köögiviljaseemneid ja laskemoona. Suurima uudisena on tööle saadud üks reservelektrijaamadest, kuid sedagi vähesel võimsusel ning hetkel jätkub sellest ainult pealinna elutähtsatele eluvaldkondadele.

Peale peaministrit ilmub eetrisse tundmatu hääl. Ennast uueks Eesti Panga presidendiks nimetav Malle kinnitab, et riigis võetakse maksevahendina kasutusele Eesti kroon ning Tallinnas on tööle saadud trükikoda. Esimesed rahatähed loodetakse uue rahareformiga elanikeni toimetada hiljemalt Jaanipäevaks.

——–

Mihkli „BAARIS“ puhkeb maruline möirgamine. Vana laevakella heli kuulutab, et keegi on just kõigile välja teinud ning selleks on baari omanik Mihkel ise. Pikast päevast väsinud Madis ja Rauno ei jäta võimalust kasutamata ning lubavad endale kõrtsmiku kulul pool klaasi puskarit.

——–

Samal ajal on Ahto jõudnud enda pruudi Avely juurde. Talle uksele vastu tulev tüdruk on äranutetud silmadega ning ripub noormehe kaelas. Ka Ahto enda tunded on segased, sest veel ei ole teada mida riigireetmise süüdistus endaga kaasa toob.

Oma šoki äärel olevat tütart jälgiv vallakohtunik vangutab pead, ütleb Ahtole tere ja suundub seejärel tagasi oma kabinetti. Tema laual on täielik tohuvapohu erinevatest seadustest ja varasematest kohtulugudest. Ta otsib meeleheitlikult mingit seaduseauku, lünka, avaust mida saaks ära kasutada Ahto õigustamiseks.

Samal ajal suunduvad enda elu esimese armastuse leidnud noored Avely tuppa ja jäävad lihtsalt voodile teineteise kaissu pikutama.

 

6 Comments

  1. Holy fuck, kus laiginupp on? 😀
    Ja ole hea, lase sellest stoorist mäng teha, olen esimesena poe järjekorras!

    • Kusagil seal ülalpool on mingid lingid kus saab loetud teost sotsiaalvõrgustikus jagada;)

      Mängud ja filmid ei ole vist koduvabariigi väikesel turul kuigi realistlikud variandid.

      • Aga kas järgmine osa oleks realistlik variant? Ma oleks nagu mingi junkie juba.. Ootan ja ootan ja kui uue osa avastan, hakkan lugema, hoolimata sellest, kus olen või mida teen.

Submit a comment

Massive Presence Website