Mürgita end suguhaigustest priiks!

In SNAP

Mitmekesisus on oluline igal pool. Ka patuteele minnes ei piisa vaid ühest pahest, vaid tuleb ikka mitu valida, et kiiremini ja tõhusamalt nurjatusteni jõuda. Sest nurjatused on see peamine, mis fitnessi tõstab. Fitness ehk maakeeli kohasus pole mitte aeroobikatrenn, vaid see, kui palju sa selliseid järeltulijaid saad, kes suguküpseks saamiseni ellu suudavad jääda (mitte segi ajada kohastumusega, mis on evolutsiooni käigus tekkiv adaptsioon). Ja selle nimel trikitatakse looduses nii et vähe pole.

Nagu inimestel, nii levivad suguhaigused ka teistel organismidel. Eriti kui sa oled jõrm isane loom, kes igal paaritumisajal nii paljude emastega möllab, et võib pärast suisa kurnatusest pimedaks jääda ja surra; nagu seda juhtub väikeste kukkurhiirtega Austraalia metsades pärast kolme nädala pikkust panoaega: http://www.wired.com/2014/05/absurd-creature-of-the-week-this-marsupial-has-marathon-sex-until-it-goes-blind-and-drops-dead/. Orgasmijärgset pimedaksjäämist esineb isegi inimestel (http://casereports.bmj.com/content/2014/bcr-2014-207130.short?g=w_casereports_current_tab), ja see pole teps mitte liigsest masturbeerimisest tingit nagu vanemad pedagoogid kipuvad ikka arvama. Aga mis siis veel sellistest isastest rääkida, kelle tervist laastavad pikaajalisest moraalitust polügaamiast tingitud suguhaigused. See probleem esineb muuhulgas ka suurtrapil (Otis tarda, joonis 1.) – meiegi kanti aeg-ajalt ära eksival maailma ühel suurimal lennuvõimelisel linnul (isased kaaluvad kuni 18 kg, tiibade siruulatus kuni 2,7 meetrit). Suurest ringiaelemisest on isastel sageli häda bakteriaalse suguhaigusega, mis soolestikus vastikuid ville ja paiseid põhjustab.

suurtapp
Joonis 1. Suurtrapp (Otis tarda)

Sellega poleks ju ehk muret, sest seedeprobleemid ja muudki hädad lähevad kopulatsiooni ajaks enamasti meelest. Aga häda on selles, et emased suurtrapid teevad enne paarilise valimist neile suguhaiguste testi. Lasevad isastel neile urruauku demonstreerida (Joonis 2) ja kui kloaagist villid ja paised silma hakkavad, saadavad nad isase kukele.

isane
Joonis 2. Suguhaiguste test. Puhvis isane demonstreerib emasele oma sabaalust

Nii ei jäägi kiimas isastel muud üle, kui võtta oma arsenali veel üks patt juurde, et need siis üksteist neutraliseeriks. Kuidas siis muudmoodi kurja endast välja ajada kui mitte kurjaga. Õnneks tuleb evolutsioon siinkohal kenasti loomadele vastu – enamasti on kõik mürgised ja ohtlikud putukad ja muud selgrootud väga kirevalt ja silmapaistvalt värvunud. Et kohe kaugelt näha oleks. Näiteks villmardikad, ühed kõige kangemat mürki sisaldavad loomad kannavad enamasti stiilset musta ja punase või musta ja kollase kombinatsiooni (Joonis 3). Villimardikalisi (Meloidae) on maailmas ligikaudu 7500 liiki ja neid iseloomustab see, et nad eritavad enesekaitseks orgaanilist ühendit nimega kantariid, mis on üks kõige rängemini söövitavamaid looduslikke mürkaineid.

triibud
täpid
vill
Joonis 3. Villmardikad Berberomeloe majalis (ülemine pilt) ja Hycleus lugens (keskmine pilt). Alumisel pildil on näha, mis juhtub inimesega, kelle särgi vahele villmardikas lõksu jääb.

Nii jaburana kui see ka tundub, võitlevad isased suurtrapid bakteriaalsete villide vastu entomoloogiliste villidega. Nad söövad enne pesitsushooaega endale sisse portsu villmardikaid, kes enesekaitseabinõuna hakkavad endast kantariidi välja ajama. See mürk jõuab suurtrapi seedekulglasse ja pühib sealt muuhulgas kõiksugu pahad batsillused minema, muuhulgas siis ka eelpoolmainitud bakterid, mis suguhaigusena levivad. Bakterite põhjustatud villid kaovad ja putukate põhjustatud villid paranevad, nii et kui emased urruauku piidlema tulevad, saavad isase kauni ja puhta kloaagi ette näidata. Ise krooniliste suguhaiguste ja enesemürgituse käes vaevlevad. Aga savi sellest – geenid saavad edasi antud ja fitness aina kerkib! Ei kahetse midagi, nagu ütleb laulusalm:

Kusjuures inimesedki on ammusest ajast saati seda sama kantariidi sugukihu tõhusamaks väljaelamiseks rakendanud (lisaks kõrvetatakse sellega ka soolatüükaid ja muid ebameeldivaid väljakasve). Nimelt kuulub villmardiklaste sugukonda ka vana hea hispaania kärbes (Lytta vesicatoria), kes siis sarnaselt sugulastele samuti seda mürki endas kannab. Hispaania kärbse kitiinkest sisaldab mõne protsendi jagu kantariidi, ja just selle putuka kestast prantsuse keemik Pierre Robiquet 1810. aastal selle ühendi eraldaski. Kui inimene väga vähesel määral endale kantariidi manustab, tekib tal suguorganites teatud kihelus ja tänu sellele valgub genitaalidesse rohkem verd. Nii see kihumulje tekibki. Mitte kihust, vaid kihelusest.

Juba Antiik-Roomas kasutasid ülikud hispaania kärbse tinktuuri just selle toime tõttu – näiteks keiser Augustuse (63-14 eKr) intrigandist naine Livia tilgutas seda suuremate pidude ajal oma mehe joogi sisse, et too end kõigi ees häbistaks. Kuna see päris hästi ei õnnestunud, siis ei jäänud Livial muud üle, kui lõpuks oma abikaasa lihtsalt ära mürgitada. Eriti popiks muutus hispaania kärbse tinktuur 18 sajandi Prantsusmaal, kus neid tunti Richelieu pastillide nime all. Markii de Sade söötis neid pastille prostituutidele sisse, et siis oma tekste päriselus testida, või siis päriselust oma tekstide jaoks inspiratsiooni ammutada. Seda preparaati müüakse kõikjal maailmas, muuhulgas ka Eestis tänapäevani (http://www.erootikapood.ee/hispaania-armutilgad-15-ml.html).

Allikas suurtrapi sigimiskäitumise kohta: Bravo et al. 2014 Males of a Strongly Polygynous Species Consume More Poisonous Food than Females, PlosOne, 22. oktoober 2014, DOI: 10.1371/journal.pone.0111057 (http://www.plosone.org/article/info%3Adoi%2F10.1371%2Fjournal.pone.0111057)

klm

In SNAP

Submit a comment

Massive Presence Website