MUNA

In NIHILIST LABS

MUNA

 

Ma hakkasin süüa tegema. Praadisin liha, siis kartuleid. Võtsin külmkapist ühe muna ja panin külmkapi peale. Kõige viimasena kavatsesin praadida ühe muna. Mul on nimelt selline eelarvamus, et külmkapist ei ole hea panna asju otse pannile ja parem on lasta neil enne toasoojaks saada. Kiired suured temperatuurikõikumised, noh. Või õigemini, mul oli selline mulje, et ma võtsin külmkapist muna ja panin külmkapi peale, et see seal soojeneks, sest kui hakkasin muna praadima, siis seda ei olnud seal. Külmkapi peal. Ma mõtlesin mingeid asju ja olin mõtetega mujal. Ajalehtede vahel külmkapi peal seda muna igatahes ei olnud. Mu prillid olid ka kuhugi kadunud. Käsikaudu kontrollisin – no muna ei olnud seal. Kontrollisin igaks juhuks taldrikut, aga päris kindlasti ma ei olnud muna veel ära praadinud. Ja muna maitset ei olnud suus, tõenäoliselt ei olnud ma seda praetud muna, mida ma ei olnud praadinud, juba ära söönud. Niisiis ei saanud ma välistada alternatiivi, et ma olin hajameelsusest muna külmkappi tagasi pannud. Ka see oli võimalik, et ma mõtlesin, et peaksin külmkapist muna välja võtma ja siis tundus mulle, et mälestus mõttest, et ma pean seda tegema, tundus mulle mälestusena sellest, kuidas ma seda tegin. No ja ma ei mäletanud enam, mitu muna külmkapis oli. Igaks juhuks võtsin külmkapist muna – juhuks, kui ma seda juba ära söönud ei olnud – panin selle pannile praadima ja istusin korvtooli, püüdes aru saada, mis siis õieti toimub üldse. 

Sel hetkel kuulsin ma enda alt kummalist praksatust. 

 

Submit a comment

Massive Presence Website