Mul on SÕPRU

In 50HALLIVARJU

Mul ON sõpru. Inimesi, kellega käin koos koolis ja kellega tutvunud väljaspool kooli, vanemate sõprade lapsed, sugulased, isegi ema ja isa, ma usun, et nad kõik on mu sõbrad. Me käime koos söömas ja kinos ja sõidame autoga ja räägime ja viskame nalja ja alati on tore. Alati on lõbus ja kõik need inimesed on nii südamelähedased mulle. Kuulan alati muresid ja annan nõu, aitan hädas ja annan endast kõik, et olla neile hea sõber. Mul on sõpru.

Mul on sõpru.. aga..kõik alati teavad, et üks on see natukene erilisem. Natukene lõbusam ja natukene südamelähedasem. Vahest lausa hästi palju. See üks sõber.. sa tead teda läbi ja lõhki. Sa tunned ta isegi suure rahvahulga seest lihtsalt sisetunde järgi ära. See sõber, kellega sa esimest korda elus olid aus. Kellele rääkisid kõik oma suurimad saladused, mürgiseimad mõtted, raskeimad südamevalud.. ja ta vaatas sulle pärast seda otsa ja sa teadsid, et midagi on teisiti. Esimest korda elus tundsid, kuidas keegi saab sinust hingepõhjani aru. Selline sõber, keda sa ei pea nägema iga päev, aga tahad. Ta on su jaoks alati esimene. Vahetpole mis situatsioonis, kas koolis läks halvasti, läksid kellegagi tülli, ema kodus pahandas või koer suri ära. Ta on esimene, kelle juurde sa lähed, kellelt otsid tuge, sest sa ju too üks kord nägid temas tõelist sõprust ja loodad, et ka tema nägi sinus ka. Tülitsedes tahad sa alati talle kõik andeks anda, sest miski pole väärt nii palju sinu jaoks kui teie sõprus. Ma usun sellisesse sõprusesse. Sellesse “ma kasvan sinuga koos vanaks” kind of sõprusesse. Kõige puhtamal kujul. Kui te koos hapniku puuduses südamest naerate, pisarad silmis ja vaatad talle otsa ja mõtled, et kui õnnelik ma olen, et ma kohtasin sellist inimest. Kuidas üldse saab mõni teine inimene olla nii hämmastav? Mis toimub tema peas, mis on minu peas toimuvaga nii sarnane? Mis moodi oled sa ära teeninud ta?

Mul on sõpru.. aga.. kõik alati teavad, et üks on natukene erilisem. Aga sina talle pole. Ta ei näinud seda tõelist sõprust sinus, mida sina nägid temas too sama õhtu. Ta ei ulata sulle kätt, kui ripud kuristiku äärel. Ta ei tunne sind suures rahvahulgas, ta ei helista sulle esimesena. Ta arvab, et sa oled tore. Ja sõbralik. Ja kindlasti väga lõbus. Aga tema ei usu sellisesse sõprusesse. Sina seda ei tea, aga kõik mis sulle tähendas väga palju, tähendas talle ka midagi kindlalt, vähemalt sa arvad. Tahad ju loota.

Mõnikord läheb tüli nii suureks, et te ei räägi päris mitu päeva. Või nädalat. Lepite ära ja järgmine kord on ikka sama tüli. Samad olukorrad, lihtsalt paar päeva hiljem. Või ei räägi enam üldse. Sa räägid oma sõpradele, kuidas ta tegi nii ja naa ja kuidas ta oli ikka tõeline tõbras. Aga kui ta seisaks su ees, vaataks sulle silma, oskaksid sa ainult nutta. Äkki ka vabandada, sest nagu sa juba tead, sa annaks talle kõik andeks ikka veel. Mistahes ka ei juhtuks. 

Ma olen oma sünnipäeva. Veedan aega inimestega, kes on mu sõbrad. Lõbusad, TOREDAD inimesed. Kõik ajavad juttu. Lööme kokku klaase ja ma avan kingitusi. Ilusaid kingitusi. Hingeliseväärtusega kingitusi. Kingitusi, mille on teinud inimesed, kes ilmselgelt tunnevad mind. Ma istun laua taga, muusika mängib taustaks. Hingan sügavalt sisse ja veel sügavamalt välja ja tunnen, et ma pole oma elus olnud nii üksi kui praegu siin ruumis täis minu sõpru. Häid sõpru. Imelisi, toredaid, armsaid sõpru. Mul on sõpru..lihtsalt tänaseks pole enam sind üks nendest.

 

Submit a comment

Massive Presence Website