Mu kuld vs. Su käed

In POPNIHILISM

Mul on rohkem jõudu vaja, et suudaksin taltsas püsida. Kujunditest on kõrini, tahan oma tuld õhetada. Sööksin põllutäie roogu ja porgandeid oma suhkruhaigusele, et suuta sinusugust lehma oma karjamaal pidada. Anna andeks, et ma sind seni naiseks olen pidanud. Ma ei mõelnud ju muule.

Tuleb magada diivanil sest seda sõbrad teevadki. Magavad üksteiste kodudes tiivanitel. Ma ei mõtle, et midagi valesti teeksin. Mu Nganassaan tõuseb ja liigub ukseni, hingab ja vajutab lingile. Hapnik põleb ta sees, ja su voodi jõnksatab tema raskuse all.

Teekonnal uksest madratsini muutus ta kuuendiku võrra kergemaks, kuid see pole piisav. Ma olin alati ette kujutanud, et nüüd muutub ta õhuks, sinu naha pinnale väga väga lähedal. Sellised ettekujutused purunevad nagu voodite põhjad. Ta ei pääse kehast vabaks ja jääb sinu kohale.

Sa lööd teda näkku. Sa lööd teda veel korra näkku. See juba on midagi. Mind pole kunagi varem sedavõrd kähku rüütliks löödud ja tagasi talupojaks tehtud. Sa jääksidki plaksuma nagu kahel silindril töötav belarusi mootor. Ja vahepeal ma kujutan endale ette, et me elamegi donkihhoti ajastul.

Iga lihas minu kehas on distsiplineeritud ja tegevusvalmis kui ballett. Ma olen taipaan ja võiksin oma jõuga rusuda krohvi alumise korruse naabrite lagedest alla. Ainult et minu Nganassaan on sinu toas ja ma peaksin murdma läbi sinu. Ma murdun, kuid mitte praksatades ja valedest kohtadest, hoopis sujudes, hingesid mööda. See jõud ei kesta ju kaua.

***

Täna öösel on esilinastus, metsas. Vaatan, et viimane tsivilisatsioonimärk on valgusreostus, taamal kiriku tuledes torn. Teiseks, inimese kustumatuks sünnimärgiks, on maantee kohin. See ei vaibu enne, kui elektromagnetism otsa saab. Ma sorisen kergendatult lumele. See kusemine saab kandma nime „öösorr“, lumega peaosas. Sellest saab põieklassika. See tehtud, astun tuttavate puude vahele.

Lumi on maa hullusärk. Kõik, mis värvuselt must, rahustab. Mustad oksad on turvalised, samuti nagu loomade jäljed lumel. Nendest puudest võin ma kinni haarata. Rumal oleks seda usalduseks pidada. Nad aitavad mul lihtsalt võimalikult kiiresti läbi pääseda, sest ma ju kardan. Ma loll kardan, ei tea mida. Nad võivad mulle jälle silma torgata, kui ma ette ei vaata.

Valged kased õõvastavad mind. Nemad üksi on tormivaikusest segi läinud.

Jõuan sihti mööda järgmise lagendiku äärele, mida mööda jookseb suuri mitmekilomeetriseid ringe minu ema. Näen teda selles öös ja tema mütsi alt paistavad minu imikuna köhitud tõved ning need moonutused, mida ma sealt näha soovin. Ta jõuab minuni, möödub mõne meetri kauguselt, ning ei tee must väljagi. Hüüan tema seljale „Ahhoi, ema!“, mida ta samuti ei kuule. Õigesti teeb. Ta on minult küllalt kuulnud. Tuleb teada, et ta vajab vaikust.

Ma kardan nüüd mistahes suunda seljaga seista, et ei meenuks, kust ma tulnud olen. Sinule ei ole siin ammugi kohta.

Jõuan jõe äärde ja jätkan kallast mööda lärmi suunas. Võiksin praegu sellele kärestikule politsei kutsuda. Mida ta lärmab siin öö läbi. Aga ma ei tee seda. Austusest looduse vastu.

Vesi voolab, kuid ei kanna puude poolpimedaid varje kunagi alamjooksule. Siin põhjas oled sina minu eest peidus. Kui seda uskudes vette hüppaksin, võiksin surra, kuid jätan selle võimaluse kasutamata. Ei, me ei saaks kokku. Seal vees ei ole päriselt muud, kui minu läkastus. Ma upuksin, kuid mitte inimesena või armastajana. Tarduksin jõemudasse kui tööjõud, mille arendamisse on ühiskond hulgaliselt ressursse investeerinud. Ilusa keha raiskamine. Minu noorus on haruldane vask, kui ma seda vaid tahan. Ma olen potentsi täis. Minu surikeha liiguks ühes jõemudaga keskmiselt 250 kuni 300 meetrit aastas.

Alguses on alati surm. Kõik elu on ehitatud isaste ühepäevikute ja tuhandete putukate vastsete toorestele, läbipaistvatele valguklompidele. Me haletseme neid, kuigi ei tohiks. Me oleme lihtsurelikud, kuigi ei tohiks. Me usume kaastundesse, sest selleta me lihtsalt ei oska. Me ei oska saaki austada, vaid suigutame ta vähimagi valuta põhjatusse unne. Meie läbikäimine loodusega on mitmepealine sita kvaliteediga eetrikohin. Ma usun inimesse täielikult. Ta väärib enda kohta metstes, soodes, väljadel, veekogudel ja XXL ostukeskustes.

***

Tee ääres mõlemal pool on suured kased. Ja neist veel põllu pool on veel kaks nähtamatut suurt kaske. Kombainijuht ajab neid igal hilissuvel jälle alla, mille peale mina temalt küsin, miks sa seda tegid, mille peale tema alati vastab ma ei tea. Aga uskuge, et me seisame seal ja räägime sellest alati.

Kui käin lageda peal, siis tuul räägib mulle, et ma peaks metsas kõndima, seal on soem. Aga ma olen veel inimene ja ei lähe üksi.

Kured on sinna posti otsa pesa teinud. Seal on külm talv ja tekivad tülid. Aga kes neile lapsed toob? Valitsus on munn.

Jõudes künkale, on seal peaaegu linn, mida kardan. Tahan pimeda turbasse tagasi. Ometi ma jään ja siis ei tule kedagi ja ma jään veelkord ja sina loed jälle ja sellest ei tule niimoodi mitte midagi. Aga ma jään. Lihtsalt pea seda ka meeles.

Olen terve tee lund söönud sest seda on öösiti kõik kohad täis. Ma lähen põlvili ja palvetan rohukõrre ääres, mis puhkab talvel ja töötab suvel. Sa tead, mis see mu seisusega teeb. Viimane mõis variseb künkal ja ma kuulan väikeste külateede krabinat. Olen siia vaigistanud iseenda.

Miks ma tee äärest ära kuuskede seltsi ei lähe? Nende koort ei nagista või nende vastas oma kopsudega ei mängi? Kuidas sul läheb, puu? Mis sa arvad, kas ma veel vähe tunnen? Mida ma ei julge? Mul on muidu mehised nibud küll, kuid nad on veits tundlikud. Puul ei ole minust pohhui.

Aga see, et inimene pimedas teeäärt mööda kooserdab ikka edasi ja edasi, kuhu, ei tea, on nii normaalne, et autojuhid noogutavad. Näe kui tubli, kõnnib. Huvitav, mis aktiivsusmonitori ta oma sammude lugemiseks ja vahemaa mõõtmiseks kasutab?

Pistan perse need meetrid. See pole tähtis, kaugele ma tulnud olen. Mul ei ole kodu. Mul oled sina. Ja pole sedagi. Ma tean seda ja ma harjusin käima. Lihtsalt. Need ööd ma panen ühe jala teise jala ette ja astun, kuni väsin.

Submit a comment

Massive Presence Website