MÕTTED, MIS KUHUGI EI JÕUDNUD

In STREETNIHILISM

1.

Vaatasin Päevad, mis ajasid segadusse kokku kolm korda. Sain aru, et noorus on ja jääb alati sügavalt putsis olevaks teemaks. 90. aastatel see lihtsalt võimendus, sest praktikas oli kõik sama segane, kui asjad on alati olnud  ühe noore inimese peas. Minu meelest antud filmi ja kokkuvõttes ka terve 20. eluaasates olevate inimeste elu saab kokku võtta Hendrik Toompere (juunior)2  teosest kõlama jäänud sõnadega: “Mina ei tea.”

2.

Alles hiljuti sõitsin koos kursavennaga trollis, suunaga ühika poole. Rääkisime elust ja olust. Mõlemad saime aru, et ülikool mingil määral lammutab maailma. Esimesel kursusel oli kindel eesmärk, tahe edukas olla, näiteks hinnete näol. Tagant järgi mõeldes tundub see nii või naa absurdne. Hinded? Miks? Teisel kursusel olles tundub asi kardinaalselt teistsugune. Õpin selleks, et aine ära teha. Pea on tühi. Samas, kui oma mõtted ja eesmärgid uuesti üles ehitada, siis peaksid need olema tugevamad kui varem. Vaadeldes mõne aine ülesehitust ega see suuremat huvi ei saagi tekitada. Paljud on ülesehitatud slideshow’dele – sealt tulevad küsimused töösse. See tundub liiga pinnapealne. Õpid pähe või teed endale selgeks lause, mille all vundamenti pole, ei saa aru, miks see niimoodi toimima peaks. Märksa loomulkum, kuigi võib-olla natuke kitsamaks muutev variant, tundub lugeda ühe aine raames paar raamatut ning selle põhjal see töö teha. Teoorias tundub efektiivsem. Samas paljudes inimestes tekitab sõna “raamat” juba külmavärinaid ning mõtteid reedesest viunast ja juppidest.

3.

Tagasi vaadates tundub põhikool tore. Ei osanud iseseisvalt väga mõelda. Ei osanud väga konstruktiivselt õpetajatele vastu seista. Käisin isegi logopeedis. Ehk keelelises mõttes peeti mind ikka suhteliselt saamatuks. Hui sain aru, kuhu käib g b, d ja kuhu k, p, t. Nüüd mõistan vist, aga mis ma sellest võitnud olen? Kas õigekirja oskus on miski, mis on must be? Kas see ei pärsi mingil määral fantaasiat ja ei muuda düsgraafe (come on, Lotman on ka) jne mitte tõsiseltvõetavaks, sest suur osa inimesi kujundab oma mulje kirja saades vormi, mitte sisu üle. Pean tunnistama, et HAPKOMAH on mulle rohkem õpetanud, kui 12 aastat eesti keele ja kirjanduse tunde, sest nende vastu tekkis huvi märksa hiljem. Anomaalia, kuidas koolisüsteem ei suuda niivõrd pika aja jooksul tekitada õpilastes tungi lugeda jne.

4.

Inimestele meeldivad süsteemid. See pakub kindlustunnet, kuigi teema üle juureldes näib see kõigest pinnapealsena. Sügavamal sisemuses saame aru, et see on enese petmine. Ciorani lugedes sain aru, et mõiste “süsteem” juba iseensest midagi väga õilsat ei tähenda. Kapitalism. Kommunism. Tundub okei võidelda valitseva süsteemi vastu. Lihtsalt hävitamine ja progressiusk on noortele omane. Selle nõrkade kohtade leidmine, mille abil süsteem üldiselt muutub tugevemaks  nagu luude kokku kasvamisel. Tundub loogiline, et pidev ja väikse mastaabiline torkimine võimaldab süsteemi parandada ja kokkuvõttes tugevamaks muuta. Samas, kui tugevad ja ettearvamatud torked, peaksid kaasa aitama selle lõpule.

5.

Raske on vaadata inimesi, kes teavad, mida teha ja on õnnelikud. Elul ei ole ju ühest eesmärki. Huvitav, kuidas inimesed on suutnud endale nii kindlaks jääda ja püstitada eesmärgi ning samas mitte mõelda, kui mõttetu see kokkuvõttes on. Ei teagi, kas nad on tõesti optimistid või on suutnud leppida ja mõistnud, et midagi ju peaks tegema.

6.

Ei teagi, kes on minu jaoks olulisemal kohal, kas Cioran või Taleb. Esimene küll on totaalne nihilist ning kahtleb Nietzsches eneses. Samas tundub ideoloogiata maailm huvitav, samas praktikas ilmselt üsna võimatu. Milleks üldse vaeva näha millegi osas? Pikas perspektiivis on õnnelikuks ja õnnetuks saamine või olemine sama kasutud. Kokkuvõttes vahet pole – tuleks oma kutsumusi järgida. Selles osas on Taleb suureks abiks. Ta on küll samuti nihilistilku suunitlusega, aga inimene, teades, kui vähe on võimalik ühel inimesel elu jooksul omandada, kutsub siiski meid seda tegema. Samuti tekitab tema lugemine kahtusi paljudel teemadel, mis pikalt on tunduvad loogilised, aga Taleb suudab selle arvamuse maha teha ja jätab su kosmosse ringi tiirlema, kuni leiad enda jaoks vastuse. Tema skeptilisus sotsioloogide ja majandusteadlaste suhtes võiks ka Eestis laiemalt levida. Nagu üks ta mõte lausub  – on inimesed, kes tahavad argumente võita ja inimesed, kes tahavad elus võita.

7.

Ma ei tea, kas Kaitseväe kohustus peaks olema  kohustlik või mitte. Samas, kui jah, siis peaks ilmselt kaasama nii naisi kui ka mehi. Võimatu võidelda puupeadega, kes palgalõhet peavad normaalseks, sest nemad peavad riiki kaitsma. Samas oli see kogemus minu jaoks nagu Ciorani raamatu pealkiri “Lagunemise lühikursus” esimene etapp. See kaitseväelik distsipliin viibki paljud inimesed mingisse lagunemisfaasi, kus on kokkuvõttes kaks võimalust. Esimese korral laguned, paned mosaiigist maailma taas kokku ja lähed tugevamana edasi. Samas teine vast ühiskonnale nii meeldiv ei ole. Inimesed jäävadki katkisteks ega suuda päris samal tasemel kui enne funktsioneerida. Ülikool on selle protsessi teine etapp. Kõik on pohhui. Vastand Kaitseväele, sest distsipliini pole. Lood ise oma maailma. Eneseleidmine? Ma olen hakanud mõistma, miks paljud noored mehed just enesetapu kasuks otsustavad. Mõte, et sul on käsil ülikool ning paari aasta pärast peaksid käima tööl, tunduvad hirmutavad. Sellele hakkavad järgnema jutud, et millal lapselapsed kord tulevad ja muu teise inimese väga isiklikke otsuste survestamine. Mulle väga meeldib Ciorani mõte, et enesetapp ei ole midagi negatiivset. Siiski inimese enda otsus. Suitsiidi võimalus aitab meil täisväärtuslikult elada. Nagu arvutimäng, kus võtad vahel põhjendmatuid riske ja sured. See aitab meil elada rohkem nagu me tahame, mitte nii nagu ühiskondlikus plaanis normaalne. Ma proovin lugeda rohkem Objektiivi ja kuulata Varrot, et aru saada ka sellest maailmast. Kuigi kas peaks?

8.

Levinud kõnekäänd “jää endaks” võib tunduda lihtne, kuid selle teostus praktikas on keeruline. Tekib palju küsimusi. Kes ma üldse olen? Kas ma olen ühiskonna loodud konstruktsioon või on minus ka midagi autentset?

5 Comments

  1. “jää endaks” Või kelleks saada? Post-modernismi pea küsimus – mis on autentne? Kui me ise enda tummapommidega põletame ära, mis siis jääb – kas on selles maailmas midagi autentne olemas? 🙂

    • ega jah, kui elus poleks küsimusi, millele vastus puuduks ja kui asjad oleks ennustatavad, siis ilmselt väga elada ka ei viitsiks. 😀

  2. kui vana sa oled? hea tekst, ilmselt ütlen seda, sest tunnen, nagu oleks ise kirjutanud. kust sa ciorani avastasid? kui objektiivi ja varro vaade kotib, siis võid lugeda “surmakultuuri arhitektid”. ma ise ei ole julgenud lugeda, aga see on mul olemas. olen sirvinud. väga ideoloogiline, ilmselt rohkem seletama ei pea, et mis moodi 🙂

    • 22, aga seda ei mäletagi, kust Cioran tuli. mul nimekiri raamatutest, kuidagi oli sinna sattunud ja siis üks päev võtsin ette. 😀 aga samas jaa, varrot ja objektiivi jne lugenud. mingi aeg isegi rohkem kui muud. a samas viskas veits kopa ette, üleüldse uudised viskavad kopa ette. 😀 aga nt eilse kolmeraudse põhjal räägiks anyway enne varroga juttu kui ligiga. viimane on ikka puhta segi keevitanud ennast.

Submit a comment

Massive Presence Website