motivatsioon(i puudumine)

In SNAP

Tead sa seda tunnet, kui sa mitte kui midagi teha ei suuda? Sa isegi tahaksid, sul on kohustused, ning sa tead, et neid tuleb täita. Aga sa ei suuda, miski sinus sees seisab nende kohustuste ja sinu vahel, ning tõmbab sind neist eemale. Purustab sinu kohusetunnet ja huvi kõige vastu.

Sul on vaja koolis käia, gümnaasium siiski lõpetada, et tulevikus tööd leida, aga sa lihtsalt ei suuda sinna minna. Ja kui sa kohale lähed, siis oleksid sa justkui endiselt kodus. Sa ei kuule mida õpetajad räägivad, sa lihtsalt ei pane tähele. Võid ju proovida keskenduda, aga siis oled sa liiga keskendunud keskendumisele, ning ei pane endiselt tähele, mida õpetajad räägivad. Iga päev oleks nagu kuradi esmaspäeva hommik. Kontrolltööd on tulemas. Vabandust, palju kontrolltöid on juba ära olnud. Tulemused on lihtsalt sitad. Pea on hea ja õppides saaks suurepäraseid tulemusi ka, aga et neid tulemusi saada, oleks vaja korralikult õppida. Tagasi alguses… Taaskord.

Sa tead, et sa peaksid trenni tegema. Suvi ju varsti tulekul ning niisama tahaksid ka heas vormis olla, pealekauba tervislik kah. Aga oota kui kaua sa trenni tegemist edasi lükanud oled? Kuu? Kaks? Pool aastat? Pool aastat liiga kaua. Ühe korra võtsin end isegi kätte ning tegin ühe üsna korraliku trenni, kodus muidugi, sest jõusaali ei jõuaks ma kohe mitte mingil juhul. Lubasin endale, et järgmine päev teen taas. Aga noh, sinnapaika see trenn jäigi.. Varem oli täitsa rutiin sees, iga päev kindel kava ning vahel lausa topelt. Üllatavalt hea oli olla ning peeglisse oli ka meeldiv vaadata. Mitte, et praegu mingi paksuke oleks, aga kui kord end juba hea külje alt näinud oled, siis tahaks ainult paremat ja paremat.

Tegelikult oleks vaja kodus ka asju teha, koristada, vanemaid aidata, elan siiski nende katuse all ju ning nemad maksavad arveid. Aga. Ma. Ei. Suuda. Taha. Ega. Jaksa. Ma tulen koolist, ütlen emale tsau, ning ülejäänud õhtu veedan oma toas, voodis pikutades. Mul oleks nii palju teha ja kui nüüd ausalt öelda, siis ma väga tahaks neid aidata ning ka oma elu väljaspool oma tuba veeta, aga ma ei jaksa? Ma tahaksin olla sotsiaalne ning inimestega reaalselt näost näkku rääkida, aga ainsad inimesed, kellega ma räägin on klassikaaslased ning mu vanemad. Ning ma tean, et see on minu viga ja seda saaks parandada. Aga mul ei ole motivatsiooni, et võtta kätte ja hakata inimestega suhtlema. Ma lihtsalt ei viitsi.

Tegelikult on kõik nii putsis, et kui hakata parandama reaalselt kõike, siis ma isegi ei teaks, kust alustada. Mul pole isegi motivatsiooni ju, et asju parandada? Putsi, ma tahaks kõik lihtsalt korda teha. Once and for all. Jätta kõik selle sita selja taha ning hommikuti naeratusega ärgata ning teada, et päev tuleb tegus ja positiivne. Elus võiks mingid checkpointid olla, kuhu saaks vajaduse või tahtmise korral pöörduda ning sealt uuesti alustada. Kurat, kui palju lihtsam oleks. Aga life’s a bitch ja hakkab vaikselt tunduma, et kui kõik korras on, siis polegi elul mõtet. Või on hoopiski see, et kui kõik korras on, siis oled ka endaga rahul ning ei arene edasi inimesena? Ning tough shit tuleb su ellu selleks, et sa sellest käpukil läbi roomaksid ning lõppude lõpuks tugevam ning targem inimene oleksid? See küsimus jääb seekord vastuseta.

4 Comments

  1. Tean, mida sa tunned. Eelmine aasta samal ajal oli mul täpselt sama probleem. See oli ilmselt liigne väsimus ja depressioon talvest, kuid ma võtsin end kokku ja tegin kõik korda ja elu läks edasi. Tagasi mõeldes oligi seda vaja, see muutis mind tõesti tugevamaks ja targemaks. Tuleb lihtsalt otsast pihta hakata ning positiivse mõtlemisega on kõik võimalik. 🙂

  2. Elu ongi fked up sellisel momendil millega sa praegu silmitsed. Omal sama jama ja mingit tahtmist ei ole ennast kätte võtta. Putsi

Submit a comment

Massive Presence Website