Mõned sõnad UNTITLED 12 kohta

In KÕRGNIHILISM

Tõde on kahe teraga mõõk. Suru see pidemeni sisse. 
— Paul Messier  

From: Kaur Kender
Subject: mõni sõna selgituseks UNTITLED 12 kohta
Date: 11. jaanuar 2015 1:26.05 GMT+2
Cc: Paul Keres
To: Saskia Kask/Ringkonnaprokurör

Tere

Uurija informeeris mind, et olite saatnud UNTITLED 12 Kultuuriministeeriumi pornokomisjonile hindamiseks. Kasutan võimalust ja edastan Teile omapoolsed selgitused antud teose tagamaade kohta. Ma ei kujuta ette mitte midagi saatanlikumat kui see, et autor peab võimu ees kaitsma teost, mis räägib sellest, et Saatan valitseb maailma. Saatanal on enda kaitsmiseks komisjon.

Mul ei ole praegu eriti hea meel mitte millegi muu üle, kui et suhtlemine Politseiga on kinnitanud, et seal töötab väga normaalseid täiskasvanud ja rahulikke inimesi. Aitäh sellegi eest. Ei ole keeruline ette kujutada riigikorda, kus ma oleks juba eluks ajaks vangis.

Samuti lisan lingi kirjandusžanrile või liigile, kuhu minu teoseid on juba 15 aastat liigitatud. http://et.wikipedia.org/wiki/Hälbekirjandus

Samuti Tartu Ülikooli lektori Janek Kraavi veidi pikema käsitluse minu teostest http://nihilist.fm/kender-noir/

Palun need võimalusel ka komisjonile esitada.

Lugupidamisega

Kaur Kender


Kaur Kender

Mõned sõnad UNTITLED 12 kohta

ESITEKS

Kõige häirivam lause, mis ma olen elus kuulnud, mida mulle on kunagi öeldud, oli aastal 2001. Sügisel. Kadriorus. Weizenbergi maja hoovis. Vihma sadas. Seisin trepi ees ja suitsetasin. Vahtisin otsa korteriomanikule. Ta seisis trepil. Kõrgus mu kohal. Mul oli üür maksmata. Olin just keset kohutavalt pikka ja keerulist lapse hooldusõiguse vaidlust. Lapse ema, minu tulevane abikaasa oli Horvaatias. Ta oli just leidnud üles lapse, kelle isa oli mitmeks kuuks sugulaste juurde ära peitnud. Väikse 1,5 aastase poisi. (Kunagi 3 a hiljem kirjutasin sellest lapsepäästmise loost romaani “Kuidas saada isaks”). Ema oli lapsega koos esimest korda üle mitme kuu. Tohutult pisaraid. See võitlus lapse eest Horvaatias oli teinud must vaesema kui vaese. Ma olin võlgu kosmilisi summasid. Ja ka korteriüüri, juba kaks kuud. Ma ei saanud aru, ma ei saa siiani aru, kuidas see korteriomanik, minu mõistes ääretult rikas inimene vaevus tulema ise mult seda võlga nõudma. Aga ta tuli. Proovisin ta südant härdaks teha. Rääkisin sellest võitlusest lapse pärast. Ta teadis seda kõike niigi. Olin talt varem raha proovinud laenata. Ta ei laenanud. Rääksin, kuidas lapsega on nüüd kõik korras, laps on käes. Tema aga raputas pead ja ütles:

“Te peate nüüd lapse minule andma.”

See mees, kes mulle seda ütles oli Hans H. Luik. Aga sel hetkel mulle tundus, et maa läheb jalge all lõhki ja minuga räägib SAATAN ise. Ma proovisin lollakalt naeratada. Ta ei lasknud asja naljaks keerata. Ta raputas pead. Ma tundsin end täiesti jõuetuna. Ma tahtsin teda tappa. Aga ma ei tapnud. Jooksin ära. Ma lubasin leida kohe raha!

See lause ei ole mind mitte elus jätnud. Ma ei suuda seda mitte kunagi unustada. Ma ei ole sellise kurjusega mitte iial varem ega hiljem silmitsi seisnud. Kirjutasin mõned kuud hiljem oma senini kõige tumedama romaani Check Out. Seal on tegelaskuju Jürgen, kes ostab naistele sportautosid, kui need lubavad tal eemaldada ühe neeru. Jürgen sööb neid neere ja loobib neid ringi. See tegelaskuju Jürgen on komponeeritud suuresti Hans H. Luige ja tema äripartneri XXX XXXXX põhjal. Ma puutusin nendega piisavalt kokku 2000 a paiku. Sajad grammid kokaiini, kümned prostituudid, lõputu viin. Ja tohutu kohutav raha võim inimeste üle. Täiest äärmusteni piinatud, represseeritud seksuaalsused. Ja raha võim. Raharikkad mehed. Ja see lause. See jõudis romaani niimoodi:

 

4.

Kutt on alasti. Ta on kõhuli kohvilaua peal. Jalad ja käed on köiega laua alla kinni seotud. Ta on nagu ämblik, kes on oma võrku kinni jäänud. Tal on sirged tumedad juuksed. Mina istun diivanil ja vaatan telekast muusikavideoid. Jürgen teeb köögis värsket apelsinimahla. Ma ei saa aru, kus me oleme. Laua kõrval maas on suur kott kokaiiniga.

„Raha on?“ hüüab Jürgen köögist.

„Mmmmmm,“ teeb kutt ja ma märkan, et ta suu on laia hõbedase kleeplindiga kinni kleebitud. Lahe, nagu film, mõtlen.

„On küll,“ hõikan Jürgenile.

„Loll, ma ei küsi sinult,“ ütleb Jürgen ja ta astub kahe klaasi värske apelsinimahlaga tuppa. C-vitamiin. Joon ahnete lonksudega ja kohe tunnen, et olen valmis kokaiini tegema, veel ja veel.

“Raha ei ole,“ ütleb Jürgen.

„Sa võtsid mult laenu, võtsid?“

Kutt noogutab.

„Sa võtsid mult laenu lapse remondiks?“

Kutt noogutab ja ta silmad on märjad. Ta liigutab käsi. Laud isegi ei nagise. Kvaliteetne mööbel.

„Noh, nüüd on laps terve? Aga kus raha on?“

Kutt noogutab ja raputab pead segiläbi. Minu arust oli ta juba siis kohal, kui ma siin magama jäin. Laua all on loik. Ta on kusnud. Sitahunnikut ei paista.

„Nüüd tuleb sul laps ära anda,“ räägib Jürgen, „sa ei saa endale sellist luksust lubada. Plika on juba 13, süda on tal ka nüüd korras, kõlbab hooraks küll.“

Kutt raputab või õigemini vangutab pead ja teeb mmmmmmmmmmmmmm.

Jürgen võtab kirjutaslaua sahtlist suure hõbedase revolvri. Täitsa lõpp, ma pole tal sellist relva varem näinudki.

„Näita!”

Excerpt From: Kaur Kender. “Check-Out.”

 

Check Outi minategelane Tom on minu võitlus, lootusetu võitlus maailmaga, kus on sellised võlad, mida kustutatakse nii. Kus raha annab inimestele saatanliku võimu ja õigustuse teha kõige jubedamat. Tomi väljapääs sellest oli armastus JA surm. Just nimelt koos. Armastus ei päästa mitte midagi ja mitte kedagi. SAATAN VALITSEB MAAILMA. Aga armastus ja surm koos võivad ehk päästa SINU.

“Nüüd tuleb sul laps ära anda.”

Raha võimu õudus, õigemini VÕLA idee on mind kõige rohkem kirjutama piitsutanud idee. Ma kuulen lugusid, kuidas võlahaid nikuvad vaeste narkaritest võlgnike väikseid lapsi. Keeravad muudkui intresse juurde ja keeravad muudkui lastele taha. Need võlad ei kustu kunagi.

Ma nägin soome dokki heroiinisõltlastest, kellel olid võlgade pärast sõrmed ära lõigatud. MIKS? karjub mu peas. Sest sa OLED VÕLGU. Kui sa oled võlgu, tohib SAATAN sinuga teha kõike, mida ta tahab. Raha on lihtsalt SAATANA tee, kuidas sind lihtsalt VÕLGNIKUKS teha.

Mu oma väga lähedane sõber laenas eesti kurjategijatelt raha. Need panid paika kuupäeva ja kellaaja, kui VÕLG TULI RAHULDADA. Kui VÕLG EI OLNUD RAHULDATUD, siis oli määratud trahv. Rihmaga peksmine. Mu sõbral olid alko- ja narkoprobleemid. Ta ei saanud raha. Ta läks kohale. Tal võeti püksid maha ja teda peksti rihmaga.

“Te peate nüüd lapse minule andma.”

Kui tohutult vaevatud, hirmul, lootusetud olid need prostituudid, keda ma Hansu ja XXX’ga orgiaid pidades nägin. Kui samaväärsena ma ennast tundsin. Alla 30. a kutt, kellel ei ole penni perse pista, ainult võlad. Ja ainult kirjutamine. Silmamunad õudusest lõhkemas.

 

TEISEKS

Ma kardan iseenda suhtelist normaalsust. Ma ei saa sellest aru. Ma ei saa aru, miks mulle meeldivad ühte tüüpi pruunisilmsed naised ja teist tüüpi sekstuumapommid, kuigi veidi emalikud naised. Ma ei saa aru, miks mulle meeldib kokaiini tehes vahel grupikaid teha and to suck a dick onju. Ok, teadjamad tsikid ütlevad, et see ei ole eripära, sest kokaiini tehes tahavad kõik munni imeda.

Aga mind hirmutab oma TOTAALNE teadmatus sellest, miks ma olen just selline. Miks mulle meeldivad need naised, miks mind ajab kiima just see, ja mitte miski muu. Kuidas see nii on tehtud? Siit hargneb hulk vastuseta küsimusi. Kas see on kasvatus, kas need on geenid, kas see on ajukeemia. Kuidas kasvatada oma lapsi, kuidas üldse ühiskonda organiseerida, mida teha maniakkide ja psühhopaatidega. Üldse: kuidas nad tulevad, kuidas nad tekivad, kuidas nad juhtuvad? Ma ei tea. Nagu ma ei tea seda, kuidas mina olen enamvähem tavaline hetero/kokaiini-bi. Ja see teadmatus on hirmus.

Aga ma tean, milline on kiima, kire, iha jõud. Kuidas see tumestab mõistust. Oma viimases raamatus KAURITA kirjutan ma nii:

 

Suitsetamise kasulikkusest võiks ma ka terve loengu pidada. Kasvõi see, et me neli päeva muudkui koos suitsetasime. Või viis. Kuus? Ja siis veel see: toksiline kastratsiooon. Haaaa haaaa haaaaa. See mulle meeldis, kuidas sa seda ütlesid. Sa vedasid suitsu nagu hullumeelne. Ja ikkagi olid kuidagi rahulik. Ma ju tean, mida suits sinuga teeb. See on täiesti füüsiline.

Siis kui sa minu juurde tulid siis mu sõnad olid turris ja pahased aga mu käed jätsid vetsu ukse lahti ja ma istusin potil ja tegin häda ja alles siis, alles siis nägid mu silmad, et uks jäi lahti! Ma hoidsin hinge kinni! Ja ma kuulsin, sa hoiad hinge kinni!

Ma tulin vannitoast välja, tegin nägu, et midagi ei olnud, iga kord peale seda olen ma püüdlikult ust sulgenud, aga see esimene kord, see esimene kord, ma tundsin, kuidas mu keha mind reetis! Ma olin segaduses. Olen senini. Miks seda lähedust miski ei võta?

Sa lamasid seal diivanil ja ütlesid: “Ma olen ka mehhaaniliselt kastreeritud.”

“Mismõttes?” küsisin ma.

“Ma lõin täna enne sinuga kohtumist 5 korda pihku.”

“Ma ei taha sellist hullu juttu mitte kuuldagi!” hüüdsin ma sulle selga keerates aga ma naeratasin, naeratasin, naersin ja ma tundsin, et mu selg reetis mind!

Katkend mononäidendist KAURITA

 

Kuidas see on nii, et ma olen ehitatud nii, et selleks, et oma ühe kõige ARMSAMA inimesega kiimavabalt suhelda rahulikult, SELLEKS pean ma vahel tegema nii. Sest ma tahan TEDA NII VÄGA.

Ja siin on see koht, kus tuleb vaadata kuristikku. Ja kuristik vaatab vastu. MIS OLEKS SIIS, KUI SINU KIIMA EI SUUDAKS RAHULDADA MITTE MISKI. KUI SINU KIIM OLEKS NAGU SAATANLIK KUSTUTAMATU VÕLG. KUI SAATAN PIITSUTAKS SU RAHULOLEMATUST TÄIESTI LÕPUNI.

Ja selles kohas on UNTITLED 12 suur pauk. Need on minu kõige suuremad hirmud. Et Saatan valitseb maailma läbi kustutamatu võla ja kustutamatu kiima. Sellest ka see õudusjutt.

“Te peate nüüd lapse minule andma.”

UNTITLED 12 paralleelselt kulgeb lugu INIM-INETUS. Seal on tegelane Urmo, kõige limasem seksjätis, keda ma suudan ette kujutada, koos oma kõige rõvedama naise Küllikiga. Need on inim-inetused. Jälgid, vastikud koledad. Rõvedad. Aga nad surevad.

Aga UNTITLED 12 on kohtumine SAATANA endaga. Tema ei rahuldu kunagi. Tema ei sure iial. Tema võlad ei saa kunagi kustutatud, tema ei saa iial rahuldatud. Ma ei tohi Saatanat karta. Ma pean julgema luua. Mul ei ole mitte midagi muud Saatana vastu kui valgus. Ma ei karda valgust. Ma ise olen valgus. See, mida te minu valguses näete, on SAATAN.

Mulle tulevad appi Anton Villa maalid. Mul ei ole eesti kirjanduses julgust õppida peaaegu mitte kelleltki. Emil Tode/ Tõnu Õnnepalu õpetas selle vähese ära, mis tal oli ja kõik. Mitte keegi ei julge Saatanale otsa vaadata. Maalikunstis on õnneks Anton Vill. Tema maalid, mida teose avaldamisel ka kasutasin on võib olla ainsad, mis mulle kogu oma olemusega ütlevad: KAUR, SA EI PEA KARTMA SAATANAT, SA EI TOHI KARTA SAATANAT. Sest peale minu ei ole mitte kedagi.

 

KOLMANDAKS

Kasutaksin lisa-žanrimääratlusena veel ka HORROR VACUI. See on kujutava kunsti termin, kus kogu lõuend kaetakse ühtlaselt detailidega. Just see õuduse detailiseerimine oli kirjutamise meetodiks. Kuidas jätta ära võimalikult palju “normaalsust päästvat” kirjeldust, psühhologiseerimist, tegevust, kuidas luua tohutult detailirikas õudus, mis on aga üha kasvav, üha jubedam, üha lootusetum. Kuidas VÄLISTADA igasuguse erutuse võimalus igaveseks, tekstis, kogu maailmas. Kuidas luua teos, mille kõrval Viiralti “Põrgu” on piilupart Donaldi koomiks. Ainult sõnadega.

Selline see transgressiivne kirjandusžanr on. Hälbekirjandus. Mina pole teda selliseks teinud. Aga ma olen teinud selles ehk midagi sellist, mida varem pole suudetud. Ma olen avaldanud loo, MIS PÜÜAB KUJUTADA SAATANAT ENNAST. Ei, see ei ole lugu Hans H. Luigest. See on lugu sellest Saatanast, kes mind läbi tema tol sügisööl kõnetas. Mina olen kõik need tapetud ja alandatud naised ja mehed. Mina olen kõik need tapetud lapsed, kelle ajud Saatan läbi nussis.

Nagu kõik grotesksed kunstiteosed, tekitab ka see lugu mingi täiesti uue omalaadse maailma, oma esteetika, eetika, huumoriga. See on täiesti haige maailm, kus “nukker vanameheperse” ja viie mulguga transu tunduvad vähemalt mulle hüsteeriliselt naljakatena. Naer nagu päästab natuke, nagu tuletab meelde, et igast Saatanast saab nukker vanameheperse. Aga siis tuleb õudus meelde. Ja see on jälle selline lootusetu koonduslaagri naer. Sest Saatan valitseb ikkagi maailma. Ja:

“Te peate nüüd lapse minule andma.”

 


25 Comments

  1. Jurisdiktsiooni koha pealt, et see sait pole .ee domeen ja ip-aadressi asukoht ja whois info näitavad kah seda et pole mitte mingit pistmist banaaniaga.
    Seega kui muud üle ei jää, siis saada lihtsalt pikalt.

    • mind ei koti pedoment, mind ei koti hulluks läinud prox. nad tegelevad asjaga, mis pole nende pädevus ega kompetents. nad tegelevad ilukirjandusega. nad peavad tegelema pornoga. nad on ületöötand või üle mõelnud. Või on nad lihtsalt Põhiseadusliku korra vaenlased. Tahavad tagasi seda eelmist värki, kus sai kirjanikke nussida.

      • Tüüpiline eesti mendi käitumine. Üritatakse lihtsalt paragrahv kust iganes välja pigistada, olenemata kas on reaalne kuriteokoosseis olemas või mitte. Oma töökohtadest hoitakse kümne küünega kinni, ja mis oleks selleks parem ja lihtsam võimalus , kui tekitada lihtsalt lahendatavaid keisse märksõnadega “narko” või “pedo”. Saadakse aru küll, et süüdistused on alusetud ja ebaloogilised, aga kuna teema on niivõrd vastukajaline, siis suht anything goes. Mõnel oleks ilmselt ammu juba uks maha joostud selle teksti peale. Kurb on see, et prokuratuur teeb igasuguste moraalijüngritest kukekestega nii ilusti koostööd, et uste maha jooksmist otsustabki mingi suvaline ment põhimõtteliselt. Proku poolt antakse luba suht kõige jaoks.

  2. Eneli Laurits has published an article on the topic – Virtuaalse isiku kujutamise probleemid karistusseadustiku § 178 kontekstis – it is a fucked up article but doubt they will butt rape you

  3. Hälbekirjandust kui sellist ei saa põhimõtteliselt millegagi kustutada, nagu ei saa kustutada tõsiasja, et ELU ON SELLINE. Enamasti ei leidu maailmas sellist võimalust selliste stseenide järgsele kogemisele neid maailmale tagasi anda, sest nõrgem psüühika lõpetab tõenäoliselt enesele otsa tehes või akuutosakonnas. Selles on Kauri jõud – see üldse endast välja lasta. Minu respekt.
    See on fucking empaatia proovikivi kulturnikutele. Inimkond peab hakkama ette kujutama, mis tunne on kõige sitemal endaga olla. Mis tunne on kõige sitemast mõjutatud olla nii, et sul pole mitte midagi teha. Ja oma saatanale silma vaadata on igal kuradi inimesel.

  4. Kas tõesti mitte keegi piraat ei kopeerinud seda endale ümber? Nojah, kes oskas oodata, et UNTITLED 12 järsku maha võetakse. Mina näiteks jäin nüüd täisversioonist täiesti ilma tänu meie ametnike narrusele ja ma pean tõdema, et olen selle üle üsnagi nördinud.

  5. Minu respekt sulle sest sa tegeled ja kirjutad asjadest mis tegelikuses ka toimub aga mida keegi ei taha näha ega ka kuulda vaid mõnulevad kodus ja tööl käies nagu orjad keda verbaalselt igatipidi nussitakse aga neile meeldib see ja kui keegi peaks suu lahti tegema ongi ta hälvik. Jätkuks ütlesin ühele oma tutavale et Kaur jääb riigis hammasrataste vahele kuna julgeb riigile vastu hakkata sellega et räägib narko teemal just seda mis tegelikult toimub ja nüüd ongi see käes 🙁

Submit a comment

Massive Presence Website