Mis Sul viga on?

In SNAP

Ühel päeval, kui ma otsustasin astuda reaalsesse maailma, peitmata end kõrvaklappide ja nutitelefoni taha, nägin ma lõpuks päris maailma. Seda maailma, mille eest enamik inimesi juba pikka aega ennast peidab.

Kõik inimesed on justkui keskendunud sellele, et teistest üle sõita. Oodates bussi, et taaskord tööle sõita, ootab minuga seda sama bussi veel umbes 20-30 inimest. Bussi saabudes käituvad kõik nagu tegu oleks Noa laevaga. Igaüks võitleks justkui oma elu eest, et ikka esimesena bussi peale saada. Minu jaoks tundub elementaarne, et vanemad inimesed lastakse esimesena bussi, aga kui kõik noored ka niimoodi käituksid jääks sellest ikkagi väheks, sest üks vanur lükkab teise endaealise kasvõi pikali, et ise ikka esimene olla. Nagu terve bussi peale oleks istekohti ainult kümmekond, et peab seda “kes ees see mees” taktikat kasutama. Ülekäigu rajal samamoodi, joostakse teineteist pikali, sest kui sa ületad tee kaks sekundit varem kui teised oled sina kindlasti võitja. Autoga liigeldes on õige mees samuti ikka see mees(või naine), kes teeb kõige rohkem möödasõite, sest just temal on kõige kiirem.

Suhtumine teistesse inimestesse on lausa õõvastav. Kui me kõnnime mööda inimesest, kes pikali maas vedeleb, või on pargipingil abitult lamamas, arvavad enamik inimesi, et tegu on alkohooliku või narkomaaniga, neile ei tule mõttessegi, et inimene võib olla hädas ja oleks viisakas abi pakkuda. Me marsime poodidesse sisse paar minutit enne sulgemist oma tohutute soovidega  ja süüdistame teenindajat, või koguni tervet asutust, kui leti taga olev inimene meile meie arvates piisavalt soojalt ei naerata. Ta tahab ju ka õigel ajal koju minna. Kas sina ei mõtle iga tööpäeva lõpus sama?

Me vihkame pagulasi, homosid, venelasi, eestlasi muidugi ka, riiki, poliitikuid, rikkaid, vaeseid, puudega inimesi, taimetoitlasi ja lihasööjaid, loomakaitsjaid ja karusnaha pooldajaid, naisi, mehi jne. Seda nimekirja võiks lõputult jätkata. Kindlasti pole kõik sellest põhjendamatu, aga suurem osa siiski kipub olema.

Teine huvitav tähelepanek on see, kuidas inimesed omavahel seltskonnas vestledes võistlevad. Ja sugugi mitte heas mõttes.

Põhilised teemad mida käsitletakse on tööelu, suhted, raha. Oletame, et istuvad koos 3 inimest, veedavad reede õhtul kenasti aega. Üks neist hakkab rääkima, et ta pole oma töögraafikuga päris rahul, aga muidu on kõik tip-top. Teine vastab selle peale “Sul on niigi hästi läinud. Mul on puhta pe*ses graafik ja ülemus on ka ikka päris tropp.” Kolmas tegelane võtab sõna sekka rääkides pikalt ja laialt kuidas tal on kõige hullem töögraafik, kus tal isegi pole aega vetsu minna, tal on kõige vastikum ülemus ja palka saab ka näruselt vähe. Mis te arvate, kes on võitja? Võitja on muidugi see, kellel on kõige halvem töö. Isegi kui töökohal tegelikkuses väga viga pole, siis seltskonnas tuleb see pilt võimalikult piinarikkaks maalida, siis sa oled sel korral võitnud.

Suhetest rääkides siis naistel on ikka tavaks rääkida millised mölakad nende mehed on. Üks ei oska süüa teha, teine lihtsalt põhimõtte pärast ei tee koduseid töid, kolmas on laisk ja joodik, aga neljas on lisaks kõikidele eelnevalt ära mainitud omadustele veel naisepeksja ka. Võitja on see kellel on kõige hullem mees. Meeste vestluste puhul kehtib tihtilugu sama asi. Kelle naine on kõige saamatum ja vingub kõige rohkem, see mees pälvib kõigi tähelepanu ja on sel korral jälle võitja. Ehk siis, kui sul on masendav väikese palgaga töö ja kohutav pereelu siis sa võidadki iga kord. Kõigile võid kurta ja kõik kiidavad takka.

Aga kui sa peaksid väitma, et sa oled tõesti oma tööga rahul ja sul on kodus imeline elukaaslane, kes on tark ja osav inimene keda sa südamest armastad. Kas keegi tunneb sinu üle siis rõõmu? Oh ei, ärge lootke. Tavaliselt öeldakse selle peale nagu kooris vastu: “Ära põe! Läheb üle, varsti saad reaalsust maitsta!” Muidugi räägitakse ka ilusast armastusest ja õigesti valitud partnerist, aga tavaliselt leiab see aset mõne peo lõpus, kus viimased joogid on koduigatsuse tekitanud.

Sellest järeldub, et eluga rahul olemine on keelatud. See on utoopiline väljamõeldis  ja kui sa seda peaksid tundma, siis tuleks hakata kohe vigu otsima või lausa välja mõtlema, et hea tunne ruttu üle läheks.

See jutt ei käi kindlasti kõigi kohta, aga paljude kohta siiski.

Kas see kõik tuleb sellest, et eestlase lemmik söök on teine eestlane? Või negatiivne ellusuhtumine on lihtsalt popp?

2 Comments

  1. Sooviksin sellele tekstile lisada ka seda, et inimesed on ikka ühed väga kadedad loomad – kui teisel läheb kõik hästi, siis tekib teil mingisugune vaen tolle inimese vastu. Hakatakse ülbitsema ning taga rääkima, et uiui, kui upsakaks teine läinud on. Ning tõesti, keegi ei oska teise inimese õnnest rõõmu tunda, nii ahneteks oleme läinud.
    Overall super kirjutis.

    • Ma olen sinuga täiesti nõus! Kõik need mõtted on peast läbi käinud, aga kui hakkad kirjutama, siis kõiki mõtteid kokku koondada on üpris keeruline ja midagi jääb ikka edaspidiseks ka.
      Kadedus tõepoolest on praegu ja on alati olnud üks inimeste põhilisi vigu ja ka suhterikkujaid. Ainult tõeliselt ennast austavad inimesed, on võimelised armastama ja hindama endal olemasolevat nii, et suudavad ka teiste üle rõõmu tunda. See on tegelikult elu jooksul omandatav oskus. Paljud lihtsalt ei vaevu neid oskusi omandama ja kasutavad ikka vana head ütlust ” vanale koerale uusi trikke ei õpeta” 😛

Submit a comment

Massive Presence Website