Mis säbeled?

In POPNIHILISM

Alustuseks ütlen, et olen selles kohas uus. Olen küll lugenud mõningaid postitusi ja Kaur Kenderi “Untitled 12” ning veel mõnda suhete halamise jama, nii et mõistan, et siia võib postita enam-vähem kõike, mis pähe tuleb. Mitte et mul midagi Untitled 12 vastu olnud oleks, see oli päris vürtsikas lugemine. Aga see selleks. Tegelikult tahtsin teha algust oma enda mõtete jagamisega ning näidata teile ühe mitte nii tavalise väike linna tüdruku elu.

Täpselt 64 päeva on jäänud. Kaks kuud ja kolm päeva veel. Siis seisan mina ja veel seitse neiut Tapa 1. jalaväebrigaadi väravate ees. Ma ei jõua ära oodata, millal saan oma praeguseda meigi camo värvide vastu vahetada. Olen vist rohkem elevil kui ma peaksin. Kuus aastat ootamist on minu jaoks läbi saanud. Ma olen jõudnud õigesse ikka, lõpetanud keskkooli ja saavutanud oma sportlikku vormi. Ma oleks õnnelik, kui mõni minu keskkooli õpetajatest seda lugu siin hetkel lugeda saaks, teate miks? Sest nad kõik ütlesid mulle, et minust ei saa mitte midagi! Kirjutasid välja käskkirja puudumiste eest ja ütlesid, et selliste hinnetega küll kuhugi kooli edasi ei saa. “Õpi, õpi, õpi, terve oma elu pead sa õppima, et saada head tööd!” Vale puha. Minu jaoks on asi lihtne. Ma tean, et ma pole loll ja tean, et olen ka piisavalt kaval ning nutikas, et saavutada oma eesmärgid, ilma, et peaksin päevast päeva koolipinki nühkima. Parema meelega nühiksin õliga oma tulevase abikaasa, Galili, kõiki osasid, et Temast siis parem pauk välja saada.

Ajateenistusse ei läinud ma üldsegi mitte sellepärast, et mul mõistust napiks, vaid just selleks, et teha midagi, millest olen alati unistanud. Väiksena sai isaga pidevalt telgiga metsas ringi seigeldud. Orienteerumine on selge ja joosta jaksan, mõni pump ka sinna otsa, ei ole eriline probleem. Millegi pärast on pidevalt nii, et kui mainin mõnele neiule, et lähen kaitseväkke, siis kõlab vastuseks: “Ma tahtsin ka kunagi minna”. Samas vaadates tema ülekaalulist keha, tekib küll küsimus, kas see soov oli tal 12 aastat tagasi, kui nägi esimest sõjateemalist filmi. Sest ausalt, mina võin küll julgelt öelda, et iga kolmas noor neiu on ülekaaluline ning kui nad üritavad mulle, suits ja siidripudel näpus, väita, et tegelevad ka vahel ikka spordiga, siis mina küll spordiks ei nimetaks seda, kui nad kõnnivad linna ühest otsast teise, et saada odavamat alkot.

Samas meestele mainides, et lähen kaitseväkke tuleb arvamusi mõlemalt poolt. On neid, kes kiidavad mõtet taevani ja arvavad, et väga äge, et sellise asja endale sihiks olen võtnud, soovivad edu ja tahavad esimesi muljeid kuulda. Teine pool on aga neid, kes väidavad, et ma ei saa hakkama, et esimesel võimalusel üritan sealt ära pääseda ning et muudan kõigi meeste elud seal raskeks, kui palun neil metsas oma varustust kanda. Miks nad üldse arvavad, et ma oma varustust kanda ei jõua? Ahjaa, veel üks pidev küsimus, mis jututeemadest läbi käib on see, et miks naised tahavad olla meestega võrdsed? Ausalt, ma ei tahagi olla meestega võrdne, ma tahan olla parem. Ma olen sellist tüüpi inimene, kes ei oska üksi olla, mulle meeldib olla suhtes ja on hea kui keegi kodus ootab, kuid olen valmistunud ja valmistun ka edasipidi võimaluseks, et üksjäädes saan ma kõigega hakkama ja ma ei pea olema ühest mehest sõltuv, vaid olen iseseisev noor naine. Olen võitleja, kes uutele katsumustele kunagi “Ei!” ei ütle.

26 Comments

  1. Ma kohe alguses ütlen ära, et olen mees, kes on läbi käinud vene sõjaväe. Ütlen otse, see oli üks huvitavamaid kogemusi mu elus, kogu selles absurdsuses ja idiootsuses. Olen kindel, et eesti kaitseväel pole nende kogemuste kõrvale midagi panna, ei nüüd ega ka tulevikus, se oli sedavõrd meeli avardav.

    Rääkides nüüd aga sinu “tripist” siis ma ennustan, et see saab raske olema. Ei, mitte seepärast, et sa füüsiliselt vastu ei pea. Oh ei. Pigem vaimselt. Su kirjutist lugedes on näha, et sa pole tavaline neiu, kes langeb nende massidena eksisteerivate “tibide” kategooriasse – küünesalongid, alko, kutid, pidev piduuuu. Keda millegipärast eksisteerib murdu nagu kloonitud grillkanu ja ma ei saa aru, miks. Ilmselt mingi tulnukate vandenõu.

    Aga ma olen päris palju kokku puutunud nn “poisilike tüdrukutega” ja ausalt öeldes nad imponeerivad mulle. Neil on oma vaatepunkt maailmale, neil on huvitav mõttemaailm ja nendega on huvitav rääkida. Igatahes rohkem rääkida, kui nende nn “grillkanadega”. Ja väga tihti on nad ka välimuselt kütkestavamad, kui need “grillkanad”. Samuti on nendega huvitav mõni seiklus ette võtta, sest nad ei vingu murtud küünte pärast ja ei “eelda” kohe midagi, kui neid kuhugi kutsuda.

    Aga siit algab probleem. Sa oled erinev. Sul on oma vaatepunkt asjadele. Sul on oma erinev mõttemaailm. Sõjaväge see ei huvita, sõjavägi ei taha erinevaid. Sõjavägi tahab, et kõik oleksid ühtemoodi, alustades riietusest ja lõpetades mõtteviisiga.

    Alates sellest hetkest, kui väravad su selja taga sulguvad, pole sa enam isiksus. Sa oled “another brick in the wall”. Sa pead igale idioodile, olgi ta kui suur munn tahes, au andma. Sa ei saa enam valida, sa ei saa hinnata, mida teha, sa pead ainult käsku täitma. Ja sa ei saa öelda, et ma ei mängi enam kaasa, keerata selga ja minema minna. Sa pead lõpuni minema, ükskõik kui raske pole. Ja kedagi ei huvita, kui raske sul on. Saad sa sellega hakkama?

    Eraldi teema on see, miks sa sinna lähed. Ma olen õppinud siin maailmas, et mitte midagi pole lihtsalt niisama, kõigel on põhjus. Alati. Isegi kui see alguses ei paista, siis tuleb see varem või hiljem ikkagi välja. Sa kirjutad “Ma olen sellist tüüpi inimene, kes ei oska üksi olla, mulle meeldib olla suhtes ja on hea kui keegi kodus ootab.” Tee omale täpselt selgeks, miks sa seda teha tahad, sest aega ei saa tagasi võtta. On keegi sind maha jätnud ja tahad nüüd kätte maksta? Kuigi nooruses paistab, et seda on piiramatult käes, on seda siiski väga limiteeritult. On see ikkagi see, mida sa tõeliselt tahad? Mingitele munnidele au anda ja käske täita? Ja kui sul tõeliselt ei vea, siis vägistab sind mõni kõrgem pagunikandja ära ja pärast mätsitakse asi korralikult kinni ka.

    Oletame, et ma tean su saatust ja ütlen sulle, et sa sured viie aasta pärast. Oli see see, mida sa tõeliselt tahtsid siin maailmas korda saada? Kindel? Sul on hetkel terve maailm lahti. Tahad, hakka tätoveerijaks. Tahad, loo oma “survival” firma. Sõida ükskõik kuhu maailma, liitu mõne eraturvafirmaga.

    Ok, oletame, et sa oled siiski kindel ja käid kaitseväes ära ja tuled sealt ka murdumatult tagasi. Mis edasi? Defineerid selle seikluseks ja hakkad edasi kodukanaks või õpetajaks? Või on see osa suuremast karjäärist mis viib edasi palgasõduriks mõnes võõrleegionis – raha eest inimesi tapma? Mis on su kaugemad plaanid?

    ps. minnes kaitseväkke, kaitsed sa ka neid 101 sitapead, kes päevast päeva kuluhüvitavad ja sulle näkku sülitavad.

  2. Kui juba Pioneeripataljoni lähed, siis ka näpunäiteid ehitamiseks 😉

    Juhtus see 90ndate keskel ühes Moskva-lähedases raketikaitse korpuse väeosas. Sel ajal oli meil komandör, kellele kangesti meeldis massiüritusi korraldada. Kuna kalendris polnud piisavalt punaseid päevi, toimusid meil regulaarselt Hüvasti suvi – Tere sügis tüüpi üritused.
    Aga lugu ise.
    Oli varakevad ja järsku tuli komandöril hiilgav idee – varsti saabuvad kuldnokad!!! Kui juba saabuvad, peavad nad ka kusagil elama! Antakse välja käsk: sellisel ja sellisel kuupäeval (lähim pühapäev) on lindude päev! Iga allüksus peab tegema ühe kuldnoka pesakasti ja pidulikul üritusel toimub konkurss parima väljaselgitamiseks. Igas allüksuses pandi noored tööle ja unustati kogu lugu pühapäevani.
    Meie väeosas oli remondibaas. See on selline väike tehas, kus võib lasta teha mida iganes. No ja Jumal ise käskis remondibaasil teha parima. Remondibaasi ülem kutsub võitleja välja ja ütleb, et olgu olla. Siiani mäletan võitleja nime: Shteppa. Põline moskvalane. Kuldnoka pesakasti on näinud ainult aabitsas. Võitleja läks deduškate juurde ja need andsid loomulikult head nõu.
    Pühapäev. Komandör sõidab remondibaasi ja küsib:
    “Noh, kus teie toode on?”
    Remondibaasi ülem kutsub välja võitleja ja kamandab:
    „Tassi kohale!”
    Too vastu:
    „Seltsimees alampolkovnik, võib kedagi appi paluda?”
    Ülemus vastab automaatselt:
    „Loomulikult, võta, aga tooge kiiremini!”
    Ja tuuaksegi kanderaamil pesakast. Korraliku koera jaoks paraja suurusega kuudi mõõtu. Tehtud heast 4-5 cm paksusest lauast. Pulga, millel linnuke laulma peaks, tegi võitleja eriliselt pead vaevamata labidavarrest. Vares lendab sisse tiibu kokku panemata. Kõik, kes ukse juures seisid, pagesid õue, sest ülemuste juuresolekul pole justkui viisakas hirnuda.
    Veel kaua pärast seda ei toimunud meie väeosas mingeid pidustusi.

Submit a comment

Massive Presence Website