Mis jääb järgi lahkunutest?

In SNAP

Kui SINA ka ära sured, kas siis saabki kõik otsa? Siis pole enam kedagi, kellega rääkida lapsepõlvest ega kedagi, keda kõikides oma iseloomuvigades süüdistada. Ühised lõkkeõhtud ja üsna mõttetuna näivad pool-joobes koosistumised muutuvad minevikuks. Siis hakkab kahju. Kahju ütlemata jäänud sõnadest ja tegemata jäänud tegudest, nagu alati. See kõik on teada nagu kellavärk - istutakse koos kõikide sugulastega ja nutetakse taga inimest, kes oma eluajal pooltki nii tähtis polnud kui siis, kui ta juba mulla all on. Paljudele suguvõsadele, ka minu omale, on iseloomulik peielauas mitmekümneaastataguseid probleeme lahendama hakata ja otsida süüdlasi absoluutselt kõigele. Eriti sellele, miks lahkunu lahkus.

 Ja siis ei jäägi mitte midagi enam alles peale kümnete inimeste, kes kõik sul kätt suruvad ja nuttes kaastunnet avaldavad. Nagu see kaastunne midagi juurde annaks. Masendavad viisakuskombed. Söövad oma pirukad-praed-kringlid ära ja lähevad igapäevase eluga edasi.

 

 Alles jäävad ainult härdad mälestused, täiesti absurdsed mälupildid naeruhõigetest, segasest mölast ja tundest, mida see inimene sinus tekitas.

   

Sellepärast ma palungi, ära sina sure. Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Aga ära veel mine. Anna mulle veel palju-palju neid hetki mida mäletada. Räägi mulle mu lapsepõlvest, oma lapsepõlvest, oma esimesest armastusest, minu sündimisest, minu kasvamisest, meie koos tehtud hullumeelsustest ja kõikidest nendest väikestest asjadest mida sa esialgu oluliseks ei pea. Õpeta mind autosid parandama ja mootorrattaga sõitma ja kalastama. Teeme palun koos just neid samu asju, mida me tegime siis kui ma veel väike olin, kui sul oli aega ja minul oli aega, kui suveõhtud venisid nii pikaks ja meie sinuga ikka veel koju polnud jõudnud kuigi ema juba ammu meid ootas. Teeme suure-suure grillipeo ja kutsume sinna kõik inimesed, kes meile vähegi meeldivad(nii palju kui meil neid veel on, sest TEMA ja TEMA ja mõned teised ka on otsustanud meie ilmast ära minna).

   Ja kui sa ühel päeval otsustadki teise ilma minna, siis ma palun jumalat, et see oleks loomulik minek. Et SINA ei paneks endale nööri kaela nagu TEMA ja TEMA seda tegid. See valu ei lähe mitte kunagi üle, kui su lähedane endalt ise elu võtab. TEMA ja TEMA kasvatasid mind samamoodi nagu SINA seda tegid, aga mis eeskuju nad minule sellega andnud on? Ja see võib kõlada väga egoistlikult, aga miks pean just mina elama selle koormaga, et NEMAD ei tahtnud elada? Kui inimene vabatahtlikult siit ilmast lahkub, siis võtab ta teistelt inimestelt ära võimaluse teda armastada, teda aidata, teda kuulata, temaga lihtsalt taevast vahtida. Lisaks sellele jätab ta ka kõik iseenda kohustused kellegi teise kanda. Keegi teine lihtsalt peab jaksama kanda koormat, mida ta ise ei suutnud. Ja lapsed, lapsed jäävad ilma vanemata. Sest vanem lihtsalt andis alla. Võite ainult ette kujutada mida elavad läbi õrnas eas lapsed, kelle üks vanematest lihtsalt elada ei jaksanud.

Alati jääb õhku ka küsimus: MIKS? Ja tihtilugu on inimesed piisavalt lollid, et reaalselt asuda teise inimese suitsiidsusele süüdlast otsima, ajades sellega lõhki kõik, mis veel vähegi perekonda meenutas.

 

Kes korjab kokku kõik need riismed, mida NEMAD endast maha on jätnud?

 

Submit a comment

Massive Presence Website