Minu venekeelne Tallinn

In SNAP

Ma olen pärit Tartust. Te ju teate küll seda pisikest, kuid siiski piisavalt suurt linnakest, kus elavad üliõpilased, punkarid, marurahvuslased ja hipsterid, kes kõik suure osa ajast Pirogovi platsil aega veedavad ja lõbusas meeleolus alkoholi tarbivad. Seal samas asub Werneri kohvik, kust endiselt saab parimaid kooke ja piparmündikakaod. Kindlasti tuleks Siriusest burksi osta, kuigi viimastel aastatel on Fasters suure osa klientuuri üle võtnud. Noh, Fasters müüb ju laias valikus ka alkohoolseid jooke. Aga see selleks. Tartu on ühesõnaga üks pisike ja äärmiselt armas linnake, kus mul on olnud rõõm suur osa oma elust veeta.

Kuid ühel hetkel sellest enam ei piisa ja sa tahaks nagu kuhugi edasi ka minna. Nii tahtsin ka mina kolida Pealinna. Tagasi saab ju alati minna. Tallinnas juhatasid kõik teed mind elama Lasnamäele, aga töötan ma hoopis teises piirkonnas, seega ei põhine minu elamused ainult kodulinnaosaga.

Mulle meeldib Tallinn. Olles siin 9 kuud pesitsenud, leian ma, et see on päris tore koht elamiseks. Avastamisrõõmu jätkub kauemaks, korter on soodne, töökoht on vaimustav, linnas ringi liigelda suudan ka juba enam vähem oskuslikult, et päris kõrvaltänavale sattudes enam hirmu ei teki nagu oleks ma eksinud.

Ometigi teisest küljest valdab mind suur kurbus. Kurbus ehk pole isegi päris õige sõna, pigem see ongi lihtsalt ebameeldivust tekitav tunne, nagu midagi oleks väga valesti.

Probleem seisneb nimelt selles, et mind on hakanud närima kahtlus, nagu mina oleksin süüdi, et ma ei suuda kommunikeeruda paljude inimestega. Nagu ma tõepoolest peaksin tundma häbi, et ma ei suuda väga hästi mõista vene keelt. Teisest küljest tekib jällegi viha selle olukorra vastu. Toon siinkohal mõned näited:

Ma lähen värskelt avatud uhiuude poodi, et teha mõned kiired ostud. Ma väga sooviksin osta maitsestamata jogurtit, aga esmapilgul seda leida ei suuda, sest silmad on suurest tootevalikust kirjud.

Ma küsin teenindajalt “Vabandust, kas te oskaksite mulle öelda, kus asub maitsestamata jogurt?”

Teenindaja: “что?” 

Mina: “Maitsestamata jogurt palun. ”

Teenindaja: “Там йогурт. откуда я знаю”. ja kõndis minema.

Ma olen väga rahulik ja sõbralik inimene, aga millegi pärast sellel hetkel ma tundsin nii suurt pettumust, et panin oma ostukorvi sinnasamma ja marssisin poest välja.

Teine kord poes. Iseteeninduskassa järjekord. Kuna sularaha kassasid on seal vähem, siis tuli mul natukene seista. Seisan, ootan, kuni minuni tuleb teenindaja ja esitab mulle vene keeles väga pika, ilmselt küsilause. Kuna ma ei saanud päris hästi aru, siis ma ütlesin vastu lihtsalt : “Seisan, sularaha.” Ma ei osanud mitte midagi muud öelda, sest sellised olukorrad kergelt ehmatavad mind ja võtavad korraks tummaks.

Või kui ma tahtsin raha lahti vahetada, oma töökoha lähedal poes. Ma kordasin lauset kolm korda ja iga kord järjest aeglasemalt: “Ma sooviksin raha lahti vahetada. Väiksemaks.” Sinna juurde veel kätega žestikuleerides, et see aitaks teenindajal mõista mida ma soovin. Ei aidanud. Ta ei saanud aru. Pidin ootama vanemteenindajat. Kõige naljakam asja juures on see, et sama olukord juhtus ka teist korda, selles samas poes, selle sama teenindajaga.

Või kui ma tahan osta saapaid, tasuda vabaajaveetmiskohas arvet, siis ikka ja jälle pöördutakse minu poole vene keeles. Ikka ja jälle ei mõisteta mind, kui ma eesti keeles midagi palun.

Ma palun vabandust, tõesti südamest, et koolis oli mu vene keele hinne 5. Ma lugesin alati vene keele tunnis kõva ja selge häälega Puškini luulet, kuulasin ka vene muusikat ja laulsin kaasa. Isegi kui päris hästi aru ei saanud. Reaalses elus suudan ma kahjuks vaid lugeda numbreid, öelda oma nime ja kust ma tulen, ning mõningaid põhilisi lauseid veel. Muidugi roppusi, aga see pole koolitarkus.

Me õpime ju väikesest peale, nii koolis kui kodus, et meie elame Eestis, meie emakeel ja riigikeel on eesti keel. Ilusti kenasti kasvame selle teadmisega ja proovime veel võõrkeeli ka juurde õppida. Mõni keel lihtsalt ei jää nii kergesti külge kui teine. Ja siis ühel hetkel, nagu mina siin Tallinnas, tekibki see viha ja äng ja arusaamatus. Nad tõepoolest eeldavad, et ma saan nendest aru ja panevad mulle pahaks kui ma tõesti ei mõista. “Welcome to Estonia. Ma pole turist, ma elan siin!” Ma elan siin, aga minuga ei suhelda selles keeles, mida me oma riigikeeleks peame.  Inimene on väga kohanemisvõimeline. Kui meile tuleks võõrvõim sisse, siis me õpiksime ülimalt kiirelt ära kohustusliku riigikeele, muidu äkki võetakse pea maha, või ei anta enam tööd. Ning kui ma viibin võõras riigis pikemalt, mitte lihtsalt külalisena, siis on minu jaoks elementaarne, et ma ka selle riigi keelt rääkima hakkan. Aga ilmselt siin maal see sellises ulatuses ei kehti.

Igaks juhuks tuleb ka see ära mainida, et ma ei vihka venelasi. Ma otseselt ei vihka üldse mitte kedagi. Mul on väga paljudest erirahvustest tuttavaid ja ma austan kõiki, kes austavad mind.

Lugesin siin samas ühte venelanna poolt kirjutatud ilusat lugu, mis mind väga liigutas. Ma usun, et meile kõigile meeldib siin elada, ükskõik mis rahvusest me tegelikult oleme. Me tahame panustada selle riigi tulevikku, sünnitada siin oma lapsed ja elada õnnelikult elu lõpuni.

Aga kuidas oleks, kui me räägiksime siis ka sama keelt?

30 Comments

  1. vene keeles on hea plaane laivis arutada, kui mingile kaasviibijale tuleb külma teha, kõik oskavad aind po angliski ja po estonski

    pohhui keeled

    • aga et olla veidiki konstruktiivne siis ma usun, et müüja saab aru kui küsid talt jogurt bez saharom, ja rahavahetuse kohta maitea, “u menja nemnogie bolshoe dengi, ja hatsu mnogo malõi dengi” ja selle otsa žestikuleerida

      • Ma tänan väga abi eest :P! Lihtsalt natukene naljakas tundub see, et olles teenindussektoriga kursis, tean ma, et enamasti nõutakse kandidaatidelt kolme keele oskust. Mõnes kohas isegi nelja. Väga paljud ettevõtted ei võta tööle eestlast, kes ei kõnele vene keelt, rääkimata inglise keele oskust. Riigikeel peaks ju kindel nr. 1 olema? Või olen ma asjast väga valesti aru saanud.

        • Oled asjast valesti aru saanud jah. Seadustega kipub nii minema, et jäävad elule jalgu – vaata või seda kanepikaklust. Kõik suitsetavad, kuigi seaduses on selgelt kirjas, et ei tohi.

          Skype’s algusaegadel võeti tööle andekaid spetsialiste Ida-Virumaalt, kes ei osanud sõnagi eesti keeles rääkida. Peamine, et inglise keel suus oli. Mõni neist ei räägi eesti keelt ilmselt praegugi – vajadust pole. Sorry, reaalsus on selline.

  2. No kolisid ka ikka kohta. Don’t põe, küll külge hakkab, nagu tripper. Hakka narksi tegema, saad kiiremini selgeks.

  3. Elan juba 24 aastat Tallinnas ning pole kordagi kohanud sellist probleemi, vajadusel annab ka inglise keeles suhelda. Pigem ei meeli mulle see, et varsti elab Tallinnas terve Eesti.

  4. Autor kirjutab, kuidas ilma praktikata ununes tal vene keel, kuid samal ajal tundub siiralt imestavat, kuidas võimalik on, et venelane ei räägi eesti keelt…

    99,99% juhtudest ei ole eesti keele mitte-valdamine mitte teadlik valik, vaid paratamatus. Mis teha, aga reaalsus on selline – kui sul ei ole kellegagi rääkida siis keel läheb väga kiiresti ära. Mitu venelasest sõpra sul on, kelle peale oled sa nõus raiskama jõudu ja energiat, parandama lause-ehitust ja õpetama uusi sõnu?

    • Mõistan, et nende inimeste perekond ja sõprusringkond on samast rahvustest. Kui sind juba ilma korraliku riigikeele oskuseta on tööle võetud, siis töökoht peaks olema ideaalne koht õppimiseks. Mõned õpivad, aga paljud kahjuks mitte.
      Olen töötanud koos kahe venelannaga. Üks neist soovis õppida, küsis ise sõnu ja palus õpetada lauseehitust. See oli ülimalt tore. Iga päev õppisime kasutades erinevaid abivahendeid.

      • Ideaalne koht õppimiseks? Idealistist lollini on vist üks samm, ära tee seda 🙂

        Sa ise kirjutad:

        “siis ühel hetkel, nagu mina siin Tallinnas, tekibki see viha ja äng ja arusaamatus” – mis sa arvad, et sinuga suhtleb idioot ja ta ei saa aru, et sinul on tekkinud see viha ja äng? Kas sa arvad, et talle see meeldib? Ta naudib seda kuidagi? Järsku tahab õppida? Mis sa arvad, sa oled ainuke selline?

        Sa ju mõistad, et inimestel lihtsalt pole valikut ja tööandjatel pole samuti valikut. Võetakse tööle see, kes on nõus näruse palga eest poemüüja tööd tegema.

          • Viha ja ängi täis klientidega suheldes? Sa vist ikka tegid selle sammu

        • Ole nüüd mõistlik. Eesti keelt rääkivate kaastöötajatega. Ja kui sa üritad keelt rääkida, aga räägid valesti ei pane sulle keegi seda pahaks. Kui sa isegi ei ürita tekib mõnigi küsimus. Eriti kui asi puudutab tootenimetusi. Aga ma ei tulnud siia vaidlema. Las sulle jääb oma ja mulle oma arvamus.

          • Igaühel on õigus oma arvamuseks, absoluutselt nõus. Nokuga on samamoodi – täiesti okei kui ta sul olemas on, aga kui sa seda hakkad teistele näkku toppima siis võiks olla valmis, et mõnele ei sobi 🙂 No offense

            Mul on tõesti raske nõustuda ideega, nagu poetöötajal oleks aega õppida võõrkeeli töötegemise kõrvalt (ja ajal) – lihtsalt ei tundu realistlik, sorry

  5. Üks vähestest Nihilisti kirjutistest, mis käsitleb hästi igapäevast probleemi ja samas ei ole viha ja roppusi täis. Olen sinuga täiesti nõus, kuna eesti keel on üks ja ainus riigikeel, siis on elementaarne, et eestlane selles keeles ka suhelda saab ja kindlasti ei peaks häbi tundma kui mõni umbkeelne venelane ette heidab, miks vene keel suus pole. Jah, tõsi, kindlasti on täiskasvanuna juba raske keelt ilusti suhu saada, kuid poes töötades saab ju kasvõi toidunimetused ära õppida – ei murra pead ja ei ole raske pâhe saada. Kirjutasid, et võib juhtuda see, et anta enam tööd, kuid reaalsus on see, et eestis on juba praktiliselt võimatu ilma vene keele oskuseta tööd saada – isegi, kui tööle võetakse, saad varem või hiljem õiendada, et keelt ei valda. Ise elan juba pikemat aega välismaal ja samuti minu jaoks elementaarne, et suhtlen teistega nende riigikeeles. Jah, vene keel on küll suur keel ja selle rääkimine tuleks kasuks, aga eestlast ei saa teha maha selle eest, et ta oma riigis oma riigikeeles räägib!

    • Aitäh! Täpselt, mu jutu mõte ongi riigi keele tähtsuses ja väärtustamises. Võõrkeelte oskus on teine asi. Vene keel on meie jaoks võõrkeel, mida ma küll jõudu mööda omandan (olles siiani omandanud rohkem kui ühe võõrkeele), kuid ma ei õpi seda keelt kahjuks või õnneks sellel eesmärgil, et ma oma riigis poes käies hakkama saaksin.

  6. Keeleoskus on auasi, mitte probleem.
    See näitab haritust.
    Vaata asja teise nurga alt; see toetuskopikas teenindussfääris, mida meil ka palgaks tihti nimetatakse, ei rahulda lihtsalt paljusid inimesi.
    Sul ei oleks ka mõnesotise “palga” eest mitte mingisugust motivatsiooni seda õppida, kui muul ajal saadakse omas keeles hakkama. Pealinna minekuga peab seda lihtsalt arvestama, et see on kolmik-nelikkeelne keskkond.

    • Nii see on tõesti, keeleoskus on auasi ja mina “sudavolstvijem govorju po ruski” kui teenindaja seda soovib või näen et eesti keelega hätta jääb.
      Ei saa aru probleemist. Praktika puududes ei tule ka keelt ja tõepoolest paarisotine palk ei ole tõenäoliselt piisavaks motiks et õppida. Mullegi poleks, kui saab niisama. Õpitakse ikka isiklikust soovist ja vajadusest.

    • Sellepärast palk ongi “mõnesotine”, et inimene on hariduseta. Ei saa ju haridusest juttugi olla, kui isegi riigikeelt ei valda.
      Haritusest rääkimata, kui nädalake juba proovida keelt rääkida ja midagigi meelde jätta, siis elementaarsed asjad saab juba selgeks.
      Paradoks, inimene ei õpi juurde, sest palk on väike ja palk on väike kuna puudub riigikeele oskus ja haridus.

  7. Ehh, kust see mutt kes elab ja müüjatab Lasnas eluaeg ja vaatab vene kanaleid, seda keelepraktikat saab. Tal on kõvaketas täis ammu, juurde hui salvestab.
    Noored õpivad, neil on kasud sees.

    Takije vot dela.

    • Jah, kohati saan nagu aru ka sellest. Aga midagi ju ikka töötades peaks külge jääma, isegi kui väga ei pinguta. Ja näiteks on ka noori (nt. üks Lasnas, üks mu töökoha lähedal poes). Üks kord ei saa aru ja ilmselt siis saadud infot ei salvesta, sest järgmine kord ka ei saa aru. Aga mis teha, kõigil pole ka seda huvi.

  8. See tädike kes seal teeninduses töötab, ei ole halb ega kuri, ta lihtsalt ei saa sinust aru. Ole targem, ütle “razmenjatj” – kui tahad raha lahti vahetada, või “bez vkusa” – joogurti kohta, ja ongi sinu probleemid lahendatud. 😉

  9. Isiklikult käsitlen ma venelastega suheldes stiili- “Eesti riigikeel on eesti keel, kui sa sellest aru ei saa siis idanaaber võtab su vastu” Mul ei ole probleemi suhelda inimestega inglise keeles, äärmisel juhul purssida vigast vene keelt, aga mul ei tule pähegi minna nt. Saksamaal, ja hakata seal nõudma “rääkige minuga eesti keeles”. Nii need asjad ei käi. Elad Eestis, seda veel alaliselt ja viimased pool sajandit siis mille pagana pärast ei suhtle sa riigi keeles?
    Ja loomulikult teine äärmus- vene noor, umbes kahekümnendates arvab, et me elame kakskeeles riigis, ta lausa “teab”, et vene keel on teine riigikeel ja see on ka Põhiseaduses kirjas, selliseid momente on ja eriti tuntav on see töötades klienditeenindajana. Ma ei saa aru mida neile seal koolis õpetatakse, kas üldse vene koolides reaalselt eesti keelt õpetatakse? Kaheldav.

    • 5+. 🙂
      Vene koolides õpetatakse eesti keelt küll, midagi täpsemat ma öelda ei oska, kuid kodused mõjud on sellegi poolest suured. Näiteks eesti lasteaias Lasnamäel käib vene lapsi ka. Enamik vanemaid suht keeldub koostööst aidata lapsel eesti keelt õppida, lasteaiast jääb midagi külge ikka, kuid kodune töö aitaks sellele väga palju kaasa. Jällegi, ma ei ütle, et keegi on kuri ja paha, lihtsalt näited elust enesest.

  10. Olles töötanud ligi 5 aastat teenindussfääris, olen omandanud selle ajaga piisava keeleoskuse, et aru saada kliendi soovidest ja ka elementaarsete lausetega vastata. See ei ole nõudnud minult eraldi aega ega vaeva, vaid ta lihtsalt jääb külge, kui sul on veidigi huvi, mida su kliendid räägivad. Ja olen oma aja jooksul teenindanud väga palju erinevaid keeli rääkivaid inimesi – olen soomlastega pool Eesti-pool Soome keeles vestelnud, valdan puhtalt inglise keelt, ning ka prantsuse keeles valdan elementaarseid oskuseid. Kuid ainuke inimene, keda ei rahulda mu keeleoskus, on venekeelne kunde. See on minu jaoks probleemi alus – olen saanud sõimata, kuna ei saanud aru kiirelt kõnelevast keskealisest härrast, ning kaebuse kuna klient arvas et minusugune keeleoskamatu ei tohiks korralikus restoranis töötada.

    Ei ole mõtet kaitsta inimesi, kes sõnagi Eesti keelt ei valda, kuna see on huvi ja prioriteetide küsimus, kuna tunnen isiklikult välismaalasi, kes on täiskasvanuna tulnud, ja poole aastase kogemusega suudavad restoranis tellida, taksojuhida suhelda ja muud elementaarset meie riigikeeles korda saata. Kellel on soovi, see ka suudab. Isiklikult olen kokku puutunud väga paljude vene noortega, kes on väga soravad Eesti keeles ja räägivad seda meeleldi, kuid kahjuks on tegemist vähemusega selles vallas, ja küsimus tulevikuks oleks kuidas muuta inimeste suhtumist Eesti keele omandamisse.

Submit a comment

Massive Presence Website