Minu teadus, minu objekt ja kultuuriuure

In NIHILIST LABS

Järgnev essee on kirjandusteaduse ja kirjandusteadlaste apoloogia ehk kaitsekõne akadeemiale yet to come. Kirjutasin selle 2013. aasta kevadsemestril Peeter Toropi kultuuriuuringute seminari eksamitööna. Käib infosõda, yo, lugemisviisid loevad! Nimetan žanrit subversiivseks metakriitikaks, olete nõus?

„Kirjandusteadus“ on liitsõna, mille kõige avaram tähendus on selge igale vastsele kirjandustudengile, olenemata püüdlikkusest või huvist, mida ta gümnaasiumi kirjandustundides üles oli näidanud – kirjandus on „tähtedest tehtud asjad“ ja „teadus“ on nende asjade pingsalt vaatamine, nende uurimine. Samas pole need mitte suvalised „täheasjad“, mis pilgu ette satuvad, vaid need, mis on „ilusad“, ehkki nende kogemine paneb sagedamini ilu asemel kõnelema tõest. Ent tõeline õppimine algab õppejõudude nõudlike küsimustega, millele neil endilgi puuduvad lihtsad vastused, kui üldse: mida see tähendab, mida tähendab, mis on tähendus, mis see on, millel on tähendus? Ja korraga hakkab „kirjandusteadus“ tudengi silme ees hüplema, murenema, jagunema, sest vastata on vaja väga paljudele küsimustele – kes on inimene, mis on kultuur, rahvas, kunst, keel, tekst… Üldhariduslikul foonil muutub ahvatlevaks ettekujutus, et kirjandust, seda intiimseimat ja isiklikumat kunsti tundma õppides õpitakse tundma iseennast. Lihtsast uurimisest saab puurimine ja sauluslikust boheemist pühendatu alles siis, kui õpitakse orienteeruma rägastikus, milles nende tähtedest tehtud huvitavate asjade uurimine asetseb – filosoofia, keeleteadus, ajalugu, antropoloogia, kultuuriuuringud, semiootika, sotsioloogia, koguni psühholoogia, teoloogia ja politoloogia tunduvad vajavat vähemalt üldist mõtestamist, et sellele küsimusele ligi pääseda. Rääkimata mõistete, meetodite, teooriate, suundade, voolude ja eriharude pealtnäha läbitungimatust džunglist, millest keskmine tudeng bakalaureuseõppes vaid kübekese tundma õpib ja mis toob järgmiseks astmeks kindlasti kaasa teatud ettevaatlikkuse ja hämmelduse selle suhtes, mida ta siis lõppude lõpuks ikkagi uurib.

Selle avara mulje taustal on tõelus muidugi märksa pragmaatilisem. Kirjandusõppe selgrooks on Tartu Ülikooli bakalaureuseastmes võrdlev-ajalooline meetod ja selle „erilisest ainest“ tehtud uurimisobjektiks „rahvustekst“. Kirjandusteooria sissejuhatust viimastel aastatel enam ei õpetata. Selle üle võib jätta kurtmata, sest tublimad jõuavad ikka. Kuid võib ka kurta, sest iga lugemise taga on mingi aksiomaatiline ettekujutus kirjandusest ja akadeemilise uurimuse seisukohast ei ole teooria lähtepunktiks midagi muud kui võime seda ettekujutust eksplitseerida. Teaduse eesmärgiks on uue teadmise produtseerimine, mitte metatekstuaalse ühiskogemuse jagamine ja kuigi algtaseme õppes on oluline pedagoogiline moment, mis tähendab kultuuriloo tundmaõppimise kõrval ka olemasolevate tõlgendusmudelite omandamist ning nende iseseisvat rakendamist, on kahetsusväärne, kui unustusse jääb see minimaalne, aga hädavajalik potentsiaal, mida hõlmab teooria – teatava naiivse heuristilise „teistmoodi mõtlemise“ võimekus, spekulatiivsete ja sageli kahtlemata ülemäära radikaalsete hüpoteeside, üldistuste ja mõtteliste eksperimentide mängumaa, mis aitaks panna vastu puisele väärikusele ja kompenseeriks niigi lokkavat ebavajalikkusetunnet, mida eesti kirjandus „pehme“ erialana, liiati „rahvusülikooli tuumstruktuuri“ kuuluva erialana, nagu õppekava üldkirjeldus seda sõnastab, näib viimasel ajal sigitavat. Kirjanduse õppimise peamiseks eesmärgiks ei tohiks olla ainuüksi pedagoogide väljatreenimine, selle jaoks on haridusteaduste instituudis olemas omaette õppekavad.

Kuid aitab kurtmisest. Algastmel ei õpita teadlaseks, vaid väärtustama „rahvusteksti“. Rahvusteksti teaduslik uurimine on magistriastme eriline missioon. Rahvustekst – taas kord liitsõna, taas kord hajumine, murenemine, jagunemine. Korduma hakkab ka „tüviteksti“ mõiste. Esile kerkivad kujundid nagu „juur“, „põhi“, „tuum“, „alus“, „baas“. Ambivalentseks muutub rahvusteksti staatus – kas see on tekst, mis rajab rahvust või on see tekst, mis kaasneb rahvuse olemasoluga, kujuneb teatud väärtuste „hoidlana“ mingile põhjavamale pinnasele? Esimesel juhul muutub akuutseks poliitiline, teisel juhul kultuuriline aspekt. Ilmneb, et see ambivalents ei ole ületatav, lahutatav – iseseisvusdeklaratsioon ei ole see „rahvustekst“, mida esmasena uuritakse, kuigi see on rahvust rajavana tuumne. Uuritakse kirjandust kui kunsti – aga mis on kunst? Bakalaureuseõppes loodetavasti omandatud rudimentaarse teoreetilise ettekujutuse kõrvale kerkib nüüd kirjandusfilosoofiline positsioon. Oluliseks saab kokkupuude esteetikaga. Selgub, et esteetikal on vähe pistmist kujundliku ornamentatsiooniga, mis teeb igapäevase kirjelduskeele või tegutsemiskonteksti pelgalt „ilusamaks“, vastuvõetavamaks, õdusamaks, poeetilisemaks. Magistritööks ettevalmistavate refereeringute hulgast võib hakata leidma umbes selliseid kokkuvõtteid:

Michel Foucault moodi leidis tänapäevase kirjanduskontseptsiooni „leiutamine“ aset 18. sajandi lõpus, mil valgustusperioodile järgnenud laiaulatuslike poliitiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste (rahvusriikide tekke, tehnoloogiliste uuenduste, uue meedia, poliitiliste revolutsioonide) taustal leidis aset rekonfiguratsioon kirjakunsti tajumises – kirjandus hakkas tähistama midagi, mis polnud enam pelk teksti- või keelevälise representatsioon, vaid hoopis singulaarse keelelise olemisviisi väljendus, keeleline olek (mode of language). Jacques Rancière on seda ümberasetumist nimetanud üleminekuks sajandeid domineerinud aristotellikust representatsioonilisest identifikatsioonirežiimist, mis nõudis vastavust representatsiooniaktide ja kõne kui teo kinnitamise vahel (mimeetiline determinatsioon), nö „esteetilise režiimi“ dominandile, kusjuures tema jaoks on 19. sajandil aset leidnud „esteetiline revolutsioon“ ning sellega kaasnenud kunstivalla autonomiseerumine olemuslikult seotud samaaegse modernse demokraatia esilekerkimisega. Kirjas sisalduv demokraatlik potentsiaal, mida Rancière nimetab kirja kirjanduslikkuseks, teisisõnu kirjamärgi alatiseks avatuseks või kättesaadavuseks „neile, kes ei tohiks lugeda“ ja mis nõndamoodi konstitueerib juba loomu poolest teatud „lugejate kogukonna“, mis on „illegitiimne“ oma representatsioonihierarhiaid ületava ja õõnestava loomu poolest, manifesteerus plahvatuslikul moel 19. sajandi alguses ja selle üheks iseloomulikuks troobiks nimetab Rancière romantikute kujutlust „maailmast kui poeemist“. Esteetilise pöörde ilmum, poeetiline pilk, mis topeldas objekte, muutes nad pelgast omaduste ansamblist omaenese olemuse või essentsi manifestatsiooniks, võis näha kunstina absoluutselt kõike. Paradoksaalselt oli taolise kirjandusliku keele autonomiseerumise hinnaks sellesama autonoomia kehtestamiseks vajalike kriteeriumide kadu. Algusest peale ei tähista kaasaegne kirjanduskontseptsioon pelgalt kirjutatud tekste, vaid ühtlasi tekstide ja kirjasüsteemide alalist tungi ekstratekstuaalse kehastuse, omamoodi piibelliku sõna lihakssaamise või maailma tegeliku mõjutamise suunas, mida Rancière nimetab kirjanduse inkorporatsiooniloogikaks ja millele vastandub lahutamatult alati disinkorporatsiooniloogika ehk kirjatähe olemuslik potentsiaal kuuluda kõigile (kuulumata nõnda mitte kellelegi). Iga kirjanduslik tekst sisaldab nende kahe loogika vahelise pingestatuse „lahinguvälja“. Lahing, mida kirjandus igas oma üksikus tekstis peab, pole Rancière’i järgi mitte mingi angažeeritud tahete, vaid märkide, tekstide vaheline sõda.

Selgub, et rahvustekstil on väärtuste kandmise kõrval ka potentsiaal neid ümber jaotada. Tuleb ette kaanoni mõiste, mis oli algselt nimekiri postuumselt pühakuteks kuulutatud kristlikest märtritest. Mõranema hakkab ettekujutus rahvusteksti autonoomsusest ja kanoonilise teksti universaalsusest. Uus ambivalents – ühelt poolt sisaldab rahvusmälu enesestmõistetavaid kirjanduslikke troope, väljendeid ja lausa terviktekste, teisalt on rahvustekst konstrueerimise, poliitilise praktika küsimus. Gustav Suits ja Kristjan Jaak Peterson: „Kas siis selle maa keel…“ hakkab Suitsu algatusel kõlama palju totaalsema „rahvust rajava“ retoorilise palve, lubaduse, nõude ja kingitusena kui iseseisvusdeklaratsioon (mis kuulutab rahvale olemisõigust „imelise tagasiulatuvusena“, mis rajaneb omakorda jakobsonlikul „orjaöö“ metafooril). Sellel kirjandusliku „rajavuse“ üle juurdlemise perioodil kirjutavad ajaloolased valmis uue väljaande Eesti keskajast, mis hülgab jakobsonliku rahvusromantika ja loobub muistse vabadusvõitluse nimetusest. Kirjandusteadlane ja luuletaja Hasso Krull nimetab menetlust Suureks Litooteseks, ühe fiktsiooni teisega asendamiseks, mis teeb eestlastest kas 1) õilsad kaotajad või 2) võitjatega samastujad, kuid mis nõuab igal juhul „esivanemate“ ümbermõtestamist, uutesse viiteraamistikesse paigutamist. Paralleelselt annab vabariigi president Postimehe kultuuriküljele mahuka intervjuu Euroopa föderalismi hädavajalikkusest. Õhus on pöördepunktikuulutusi – kas rahvusriiki tagasi või edasi ühendriikideks! Eesti kirjandusmagister avaldab lohutu artikli klienditeenindajana töötamise viletsast leivast, poliitilise filosoofia esiprovokaator Slavoj Žižek kirjutab juba pikemat aega humanitaaride „struktuursest töötusest“ ja lähenevast globaalsest autoritaarsest kapitalismist… „Rahvusteksti“ üle arutlemisse siginevad ketserlikud, õieti lausa reeturlikud allüürid.

 

RAHVUS-

Kirjandusteaduse uurimisobjekti määratlemise seisukohalt osutub see mõneti hüsteeriline suhestumine kaasaja pöördelise õhustikuga kasulikuks. Tuttavaks saab aktiivsete poliitiliste filosoofide „ideoloogiakriitika kriitika“ aluseline väide, et kujutlus võimalusest pääseda ligi (teoreetilisele) metakeeletasandile või punktile, milles puuduks ideoloogiline moonutus ja millelt tegelikkus hakkaks meiega kõnelema vahetult, ilma diskursiivse vahenduseta, on ideoloogiline illusioon par excellence. „Tõde on olemas,“ kirjutab Žižek, „kuid see on mitte-relatiivse, mitte-perspektiivse positsiooni puudumise ja võimatuse, Reaalse jagamatu autentsuse väljakannatamatu tõde.“ Subjekti sidususe seisukohast on „rahvus“ üks paljudest isandtähistajatest, mille tuumaks on „ülesehitav moonutus“, lünk, see „osa“, millele ei saa eelneda tähendust, mida ta moonutaks ja mis kinnistab oma struktuursete korraldustega teisi tervikuid, produtseerides „objektiivse tähenduse“, sealhulgas sidusa identsuse paratamatut „väärkujutlust“. Kirjanduslik rahvustekst asetseb selles ideoloogilise fantaasia raamistikus, mis varjab teda ülesehitavat lünka, mis toimib lünka katva ekraanina ning mis osaleb sedamööda ihaökonoomias, kus „tuuma“ tõlgitamatus osutub ühtlasi meie privaatsus- ja territooriumiinstikti, meie varjamise ja peidupaigavajaduse kaitsjaks. See tõlgitamatus on aga eelduseks kirjandusteaduse võrdleva meetodi puhul, mis tegeleb kahte või rohkemasse erinevasse keelde, rahvusse või regiooni kuuluva „tuumse teksti“ vahelise tõlketööga, püüdes tuua välja vaadeldavatele rühmadele omases kirjanduses avalduvat ajaloolist või kaasaegset autonoomset maailmataju. Kui Aare Pilv on rääkinud juba omaeluloolist kirjandust puudutades nende tekstide nö „minakirjutuslikust“ osast, milles avaldub või – Pilve enda sõnul – sähvatab jutustaja „tuumne eneseidentsus“ või nö taandamatu elusus, mis aga ei hooli narratiivsetest teleoloogilistest ega kausaalsetest asjaoludest (sest need joonistavad välja pigem „mina“ teatud sotsiaal-kultuurilised vahendajarollid või –maskid) ja vajavad ilmumiseks pelgalt mingit temaatilist seotust, teisisõnu – kui iseduse tuum „lipsab läbi“ sõrestikest, mis võiks kehtida ka kõigi teiste iseduste puhul, siis samalaadselt tundub toimivat ka „rahvustekstilt“ eeldatav maailmataju. See koosneb „erilisest ainest“, sellest, mis on objektis „enamat kui objekt ise“, kuid mis on justkui vahendamatu, tõlgitamatu. Kahe erineva rahvuse esindaja jaoks on „rahvus“ objekt, millele mõlemad vaatavad erinevatelt positsioonidelt – žižeklikus käsitluses on tegemist nn „parallaksvaatega“, milles vaatlejatevahelised epistemoloogilised nihked kutsuvad esile objekti enda ontoloogilise nihkumise, nõnda et ilu on küll „vaataja silmades“, kuid vaataja on ühtlasi inskribeeritud „ilusse“, mida ta vaatab („kuristik vaatab vastu“). Wittgensteinlikus sõnastuses jagavad maailm ja keel küll samasugust loogilist vormi, kuid ükski propositsioon ei saa seda vormi ennast edastada, vorm on öeldamatu, seda saab ainult „näidata“. Sellise näitamise üheks ekstreemseks „esteetiliseks“ näiteks võiks tuua vägistatud naise tunnistuse, mille usutavus sõltub koherentse ja sidusa jutustuse asemel hoopis häiringutest, mis kõnetavad otseselt alandava kogemuse traumaatilist tuuma, kuid mis tekitavad temporaalseid, temaatilisi, kausaalseid jne nihkeid tunnistuses endas. Tunnistuse vastuvõtja, näiteks politseinik, verifitseerib selle tuuma olemasolu otseselt nende häiringute kaudu – tema positsioonist „võis kõike juhtuda“, kuid esmase tähtsusega juurdluse algatamiseks on asjaolu, et on „keegi, kellega juhtus.“ Tõlketöö, mida Rein Veidemann on samastanud avastamisega, sõltub otseselt edastatud sisu poolt aset leidnud vormilistest kontaminatsioonidest. Tuum jääb tabamata, kuid selle ümber kootakse sõrestik, milles tuuma tõlgitamatu privaatsus leiab oma olemasolupunkti (minakirjutuslikust aspektist „inimesekujulise tühjuse“). „Rahvustekstide“ võrdlev analüüs eeldab sarnaseid olemasolupunkte, või nagu Maire Jaanus on kirjutanud:

Tõlgitamatus teadvustab sügavamalt keelte võõrikust üksteise suhtes – nende loomupärast võõrust ja teistsugusust. Tõlgitavus aga väljendab keeltevahelist keskset vastastikust sugulust ning kommunikatsiooniimpulssi, mis võõrikuse kõrvale tõrjub. Tõlgitavus on midagi kriitikataolist selle ideaalkujul. Ent kriitika on tavaliselt originaalile lisamise kogemus ja sellisena paratamatult sõnaohter, tõlkimine aga, kui see ladusalt laabub, on täiuslik, vaikiv mõtteedastus, enesestmõistetav ja peaaegu tahtmatu. Need varjamise ja kommunikatsiooni, tõlgitavuse ja tõlgitamatuse, rahvuslikkuse ja metarahvuslikkuse probleemid, mis kuuluvad tõlketeooriasse, ilmnevad taas, kui kõne alla tuleb interpretatsioon. (Jaanus 2011: 245)

 

-TEKST

Õpingute käigus jääb meelde, et kõige lihtsam viis eristada kirjandusteadust kultuuriuuringutest on nihutada „teksti“ mõiste raamatust välja, käsitades tekstina näiteks jalgapallimatši teleülekannet, arvutimängu, kultuurietendust või loengusaalis toimuvat. Nihkumise heaks näiteks saab Rein Veidemanni artiklipealkiri – „Laulupidu kui Eesti kultuuri tüvitekst“. Selline nihe muudab „teksti“ mõiste performatiivseks, uurimisobjekti ei moodusta mitte mingi fikseeritud kultuuriprodukt, inimtegevuse jälg, vaid inimese käitumine ise – rollide ja teguviiside omaksvõtt, kultuuriobjektide tootmine, jaotamine, vastuvõtt, kaubastamine, töötlemine, järeltöötlemine jne. Ühtlasi pöördub pilk kultuuriuuringute interdistsiplinaarsest võimalusteväljast tagasi kirjandusteadusele – essentsialistliku kirjanduskäsitluse asemel saab üha olulisemaks ettekujutus inimese „kirjanduslikust käitumisest“, mis arvestab kirjanduse tõlgendamisel kultuuripraktikate ajaloolise muutumisega ning on avatud kirjanduse määratlemisel rakendatavate mõistesisude teisenemisele. Eeltööna koguneb kavandatava magistritöö refereeringumaterjalide hulka järgmine sissekanne kirjanduslikkuse mõistest:

Mõiste võeti kasutusele vene formalistide poolt, kelle järgi ei peakski kirjandusteaduse uurimisobjektiks olema mitte kirjandus kui selline, vaid just kirjanduslikkus, teisisõnu „omadus“, mis tagab eristatavuse selle vahel, mis on kirjanduslik ja mis on mittekirjanduslik, kusjuures võime tunda ära „kirjanduslikke“ tekste on keelt valdaval inimesel olemas ilma vastava konteksti või treeninguta. Selmet otsida kirjanduslikkuse lähtekohta abstraktsetest tunnustest, nagu näiteks kujutlusvõime, taotlesid formalistid selle iseomase võttestiku määratlemist, mille kaudu kirjanduslikud tekstid (eelkõige luule) seavad esile oma keele (meetrum, riim ja teised kõnekujundid ning kordus), st on eneseleosutavad. Kirjanduslikkust mõistsid formalistid võõrituse tähenduses, kõrvalekaldumiste seeriana „igapäevasest“ keelest. Samas ei ammendu kirjandustekst näiteks Roman Jakobsoni käsitluses sugugi pelgalt „kirjanduslikkuse“ ega poeetilise funktsiooniga ning teistpidi ei välista miski „kirjanduslikkuse“ esinemist teistes diskursuseliikides. Marina Grišakova osutab, et vormikoolkonna nägemus kirjanduslikkusega seotud keele poeetilisest funktsioonist  arendati Tartu koolkonna semiootikute poolt ideeks sekundaarsest modelleerivast süsteemist, „[—] kus iga märk kannab täiendavat semantilist koormust ja aktiveerib terve võrgustiku (supralingvistilisi) semantilisi lisaseoseid.“ Nõnda tekivad kirjanduslikkuse mõistele performatiivsed aspektid ning lai sotsiaalne ja antropoloogiline kasutuskontekst, kuivõrd konkreetse teksti kirjanduslikkuse kõrval saavad semiootilises lähenemiviisis oluliseks kirjanduslikud koodid, konventsioonid ja lugemisstrateegiad. Kirjanduslikkust iseloomustab ühtlasi teatud graduaalsus ja ebaühtlane jaotatus kultuuriruumis. Grišakova jaoks pole oluliseks küsimuseks mitte see, et mingi väljamõeldud tegelane liigub tegelikus maailmas või et dokumentaalses materjalis esineb fiktiivseid konstrukte, vaid pigem see, et olukordi, milles tähendusrikka referentsiaalse suhte loomiseks puudub adekvaatne raamistik, leidub tunduvalt laiemates sfäärides kui kirjanduses: „[—] See haarab kogu arvamuste, oletuste ja hüpoteeside sfääri selle kohta, mis pole meile antud otseses kogemuses ega toetatud vaatlusega.“

Nende refereeringute kirjutamise aegses globaalses majanduskriisis sähvatas minivapustus, kui „Araabia kevade“ rahutustelained jõudsid otsapidi New Yorki Zuccotti parki ning levisid „Okupatsiooniliikumise“ nimetuse all paljudesse teistesse Ühendriikide ja Euroopa linnadesse. Occupy Wall Street hakkab sel ajal tunduma „kirjandusliku sündmuse“ kehastusena – meeleavaldusel puudub adekvaatne raamistik „tähendusrikka referentsiaalse suhte loomiseks“ sellega, mida süsteemi vastu meelt avaldades loodetakse saavutada. Samalaadselt „kirjanduslikuna“ hakkab tunduma NO-teatri Ühtse Eesti projekt, mille vastuvõtus kerkis kultuurietenduse, teatrsisündmuse ja poliitilise aktsiooni vaheliste piiride hägustudes esile „tähendusrikka mitteäratundmise“ kujundiküllus, mis vastab kujutlusele inimtegevuse kirjanduslike koodide toimimisest. Mõni aeg hiljem vallandub Eestis Silvergate’i skandaal, mis toob kaasa kodumaise meedia tormijooksu „tõele“. Paljude kirjandusteadusliku taustaga Tartu haritlaste eestvõttel leiab aset poliitiline aktsioon Aitab Valelikust Poliitikast, mis tipneb valitsuspartei sünnipäevaks organiseeritud meeleavaldustega. Kuigi skandaali keskmes on kindel partei, suunab AVP oma „eetilise vägivalla“ ühiskonnatervikule, nõudes inimestelt demokraatliku läbipaistvuse säilitamiseks julgust, siirust, avatust ning osalusvalmidust. Jälle paljuneb „tähendusrikka mitteäratundmise“ kujundimeri ning sarnaselt OWS-iga ei räägi keegi tõelisest revolutsioonist, ikka aina sõnumlikest fiktsioonidest, mida siin-seal nimetatakse „sotsiaalseks ärkamisajaks“, teisal aga radikalismiks või implitsiitselt lausa terrorismiks, ehkki äärmuslaste ainsaks relvaks näib olevat südametunnistus.

Nende kirjanduslike sündmuste taustal jääb uurimisobjekti määratlemine ise õhku rippuma, sest kirjanduse uurimisest on järsku saanud kultuurikriitiline osalus, mis omakorda kutsub esile revideeriva positsiooni selle suhtes, mida õpinguaastate jooksul on omandatud. Kirjandusteaduse metodoloogia, terminoloogia ja retoorilise võttestiku ajalooliselt läbiv tõlkelaenulisus on saavutanud oma interdistsiplinaarse võimekuse alles kultuuriuuringute esiletõusuga, paraku kirjandusteaduse enese hääbumise hinnaga. Hääbumine on mitmekordselt näiline, küllap esmalt seetõttu, et Tartus ei ole veel piisavat hoogu kogunud nö digipöördega kaasnenud „uue meedia poeetika“ transdistsiplinaarsed perspektiivid, teisalt kindlasti seetõttu, et kirjanduse tähenduslikkus või fiktsioonide „tõelus“ on juba loomuomaselt nihkelises hääbumises struktuurse normatiivsuse suhtes. Võrdleva perspektiivi seisukohalt jääb üle nentida, et käesolev essee püüdis ühe teadusdistsipliini uurimisobjekti määratlemise vääras rüüs tõlkida selle distsipliini õppimise kogemuse imeliku tuuma ümber sõrestikku, milles võiks olla mõistetav, et on keegi, kellega see juhtub – sest üha sagedamini hiilib ringi tunne, et ega ikka ei juhtu küll.

 

Kasutatud kirjandust

 

Agar, Michael 2006. Culture: Can You Take It Anywhere? – International Journal of Qualitative Methods, nr 5(2).

Grišakova, Marina 2008. Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja „võimalike maailmade“ teooria. – Akadeemia, 5, lk 967–988.

Juvan, Marko 2000. On Literariness: From Post-Structuralism to Systems Theory. –CLCWeb, Volume 2, Issue 2.

Nemesio, Aldo 1999. The Comparative Method and the Study of Literature. CLCWeb: Comparative Literature and Culture, vol 1., nr 1. [http://docs.lib.purdue.edu/clcweb/vol1/iss1]

Rancière, Jacques 2011. The Book in Style. – rmt: Mute Speech: Literature, Critical Theory and Politics. New York: Columbia University Press, lk 113-127.

Zepetnek, Steven Tötösy de 1999. From Comparative Literature Today toward Comparative Cultural Studies. CLCWeb: Comparative Literature and Culture, vol 1., nr 3. [http://docs.lib.purdue.edu/clcweb/vol1/iss3]

Žižek, Slavoj 2012. Less Than Nothing. Hegel and the Shadow of Dialectical Materialsm. London, New York: Verso.

2 Comments

Submit a comment

Massive Presence Website