Minu nimi on Janek.

In KÕRGNIHILISM

Ma ei tunne, et minu koorem oleks kuidagi raskem kui teiste oma. Ma arvan, et me hommikud on peaaegu samasugused. Äratuskell. Tuuleiil akna taga. Kohv. Kellegi auto signa undab. Tulemasin. Sigaret. Mina pean lisaks sellele veel rohtu ka võtma. Päris palju. Mõni sobib, mõni ei sobi. Mõnda tuleb võtta üks tablett neli korda päevas. Või kaks tabletti kaks korda päevas. Mõnda peab söögiga võtma, mõnda tühja kõhu peale. Üks ravim võib tekitada neerukivisid, kui ma päevas piisavalt palju vett ei joo. Mõni tabletikarp peab külmkapis olema. Vahepeal sain ma ainult ühte rohtu. All-In-One kombinatsioonitablett. Aga nendega on nagu on. Kõik ravimid ei sobi mulle. Jäin kahe erineva peale pidama. Need tekitavad kõige vähem kõrvalnähte. Nüüd on täpsed kellaajad, kogused, tingimused. Teie lähete pärast hommikust kohvi ja suitsu tööle või kooli. Mina jään koju.

Ma ei leia ühtegi veenvat põhjust, et kuskile minna. Ma ei näe mõtet. Aga vahel tuleb minna. Arsti juurde. Ma käin seal ainult ema ja isa pärast. Nad rabavad meeletult, et mul oleks mugav. Et mul oleks hea. Et ma saaksin endale ükskõik, mida ma soovin. Ma tahan terveks saada. Seda raha eest ei saa. Seda ei saagi. Arsti juures tuleb käia, sest siis jääb illusioon, nagu asjad läheksid paremaks. Et rabamine ja vaev lähevad asja ette.

Ma istun helesinisel diivanil. Nagu kümme aastat tagasi. Siin arstikeskuses seisab materiaalne aeg. Arstid ja õed vananevad, aga joonistatud loomapiltidega tähestik on endiselt seina peal. Mäletan, kui mul oli nii kuue-seitsme-aastasena kõrvadega mingi jama. Arstitädi küsis, kelleks ma saada tahan. Ma vastasin, et ärimeheks. Huvitav mälestus. Mähkimislaud on ka sama koha peal. Kell on ikka see odavast plastikust rõngas tähestiku kõrval. Selle järgi peaks ma juba kabinetis istuma. Seinad kostavad läbi. Keegi on ees. Ootan. Kabinetist väljub vanem habetunud meesterahvas, ta noogutab mu suunas peaga, et nüüd on minu kord. Astun sisse ja teretan.

Me ei räägi enam neid jutte, mis vanasti. Ei ole enam seda, et kelleks ma saada tahan. Kas käin kaksteist läbi või lähen kutsekasse? Kas lähen ülikooli? Kas mul on tüdruksõber? Need küsimused on minevik ja käivad tuleviku kohta, mis oleks võinud olla. Praegusel hetkel aga tulevikku ei ole. Arst teab seda. Analüüsitulemused. Ta püüab ette manada naeratust, kuid see mõjub pigem valutava grimassina. Ta on morn. Rõõmustamiseks pole põhjust. Nagu ikka. Kõlavad järjekordsed nõuanded, mis arsti esituses kõlavad kui ajakirja Cosmopolitan 10 suvalist „imenippi.” Ta küsib mult, kuidas mul läheb. Ma vastan, et normaalselt. Nagu alati. Ma ei oskagi muudmoodi vastata. Hästi tähendaks nii enesele kui ka arstile valetamist. Halvasti tähendaks seda, et ma ei mõista oma haigust piisavalt.

Kaitseta üheöösuhe. Partner tundus ja oli viisakas. Ma ei tea, kas tema teab diagnoosist. Ma ei mäleta ta nime ega nägu. Esimesed sümptomid ilmnesid üle aasta tagasi, mõni aeg pärast seda vahekorda. Mul käis palavik külas, hooti. Lihasvalud, külmavärinad, iiveldus. Söögiisu kadus nädalaks. Kõri läks paiste ja tekkis kuiv köha. Need sümptomid jäidki käima, vaheldumisi. Otsisin internetist teadmisi, et mis mul häda võiks olla. Aga te teate ju kuidas sellega on. Kirjutate sisse, et teil on palavik ja nohu ning saate võimalikeks tõbedeks nii külmetuse kui ka vähi. Läksin konsulteerima oma perearstiga. Ta soovitas testi teha. Tardusin, kuid mõtlesin, et meelerahu tagamiseks tuleks see ära teha. Äkki on mul siiski mingi raskekujuline külmetus?

Soovituse ja testi tegemise vahele jäi päris mitu nädalat. Ma kartsin. Meeletult. Sümptomid ilmnesid erineva tugevusega, erinevatel aegadel. Nende mitmete nädalate jooksul ei saanud ma ühtegi ööd korralikult magada. Ikka ärkasin ma mõtteilt, et mis siis saab, kui ma olen positiivne? Ärevushäired ja paanikahood käisid ka asja juurde. Käivad siiani.

Testimise päeval olin ma väga ärevil. Öeldi, et vastus saabub kolme ööpäeva jooksul. Telefon helises. Mäletan ainult kahte asja. Positiivset testitulemust ning maailma kõige suuremat klompi kurgus. Ülejäänud päev on hall.

See on minu süü. Keegi ei arva, et see juhtub temaga. Maailm kaotab hetkega igasuguse tähenduse. Majad ei meenuta maju. Inimesed ei meenuta inimesi. Kõik jääb eristamatuks massist, mida mu pisarad hägustavad täielikult äratundmatuks. Koolis räägiti. Telekas räägiti. Et numbrid on nii-ja-naasugused. Käi testimas, kumm on seks, ja nii edasi. Ma keerasin kõik perse. Seda valu, mis ilmneb, kui sa mõistad, et sa polegi surematu, on võimatu kirjeldada. Sa kaotad midagi enda sees. Päris palju asju kaob. Peale võimet süüa kaob otsustusvõime. Siis vaikselt mõtlemisvõime. Siis kaob võime ennast voodist püsti ajada. Milleks? Mille jaoks? Kõik saab läbi. Igasugune ratsionaalsus kaob nukra absurdi sisse. Tööl jäi käimata, üür jäi maksmata, ma elasin tol hetkel omaette Tallinnas. Siis kaduski igasugune motivatsioon. Mul tuli vanemate juurde tagasi kolida. Mida ma neile ütlen???

Aga ma ei öelnudki midagi. Ma valetasin, et mind ei olnud ettevõttele enam vaja. Et ma hea meelega võtaks aja maha nüüd natuke, enne kui tööturule naasen. Ema ütles, et ma olen näost ära.Ma põhjendasin seda kerge külmetusega. Isal oli hea meel, et poiss jälle kodus on, et pesa tühi ei ole. Soovitas mul kaua magada ja teed juua. Ma proovisin magama jääda, lootuses, et ma ei pea ärkama. Et ma ei pea neile midagi rääkima, et see, mis mind vaevab, kunagi välja ei tule. Et lahkamistulemustel oleks lihtsalt kopsupõletik, ilma mingisuguse märketa, millest see tingitud on.

Mõnel päeval suutsin ma unustada, mis mind vaevab. Mõnel päeval rippus süütunne pea kohal nagu öine kuu. Ma ei taha valu põhjustada. Ma ei taha, et nad oleksid minus pettunud. Ma ei taha, et nad mind matma peaksid. Oli öid, kus ma kahetsesin siiralt koju naasmist ja kaalusin enesetappu, kuid mõistsin, et olen sellega hiljaks jäänud. Ma oleksin pidanud seda Tallinnas tegema ja kirjutama hüvastijätukirja, kus ma oleks süüdistanud mingeid kantpäid või depressiooni. Lõpuks sai süütundest piisavalt suur motivaator asja parandamiseks. Ma konsulteerisin erinevate arstidega. Ma saatsin väga isiklikke kirju, lootuses, et on olemas mingi efektiivne ravi. Ma jälgisin artikleid, kus kirjutati, et uued eksperimentaalravimid on kliinilises testimises. See tekitas lootust, mis hajus, kui ma sain teada, et iga sellise positiivse uudise kohta on vähemalt kakskümmend negatiivset uudist ravimitest, mis ei läbinud katseid, mis ei aidanud patsiente, mis ei päästnud neid ära. Maailm tundus natuke oma tähendust omavat, kui saabus emotsionaalne krahh, mille tõttu ma otsustasin end puhtaks rääkida.

Ma ei mäleta, mis kliinikusse ma päringu tegin. Ühe sellise isikliku kirjaga. Ma rääkisin, kuidas ma üritan toime tulla, kui raske on hoida rõõmsat meelt, kui raske on depressiooniga võidelda. Kui vihane ma enda peale olen. Kui kurvaks see mind teeb, et ma nii loll olin. Kui tubli ma olen, et ma suudan selle probleemiga mingil määral tegeleda. Kui värdjas ma olen, et ma ei mõelnud. Kui raske on öelda vanematele, et mul pole isu. Kui raske on neile otsa vaadata, kui ma kardan, et nad aimavad midagi. Kuidas ma mõtlen, et see on ajutine probleem, kuigi ma tean, et see ei ole. Kui raske on toime tulla kõhnumisega. Kui väsinud ma kogu aeg olen. Kui raske on seda saladust hoida. Kui suur on mu hirm tõrjutuse ees. Ma palusin tuge. Teate, mis nad vastasid?

„Lugupeetud Patsient,”

Kirja sisuks, ma mäletan, oli umbes midagi sellist, et vaadake internetist sellest ja sellest kohast järele. See sisu on pohhui. Ma olin kõigest lugupeetud patsient. Tol hetkel süttis minus raev. Vaata internetist? Inimkontakti ei soovi keegi? Kas ma olengi juba tõrjutud? Kas ma ei olegi enam inimene, ma olengi nüüd lihtsalt patsient või? Ma olengi nüüd lihtsalt toimikunumber kuskil kliinikus?

Ma saatsin neile lühikese vastuse.

„Minge ….. Mu nimi on Janek.”

See oli tagantjärele mõeldes suhteliselt lapsemeelne lähenemine asjale. Lasin emotsioonidel võimust võtta. See vastus ei teinud kellegi elu ei halvemaks ega paremaks. Korraks käis õiglustunne läbi, aga see oli üsna korraks.

Kurvad uudised.

Ma rääkisin oma vanematele. Ema puhkes nutma. Isa ei öelnud paar päeva midagi. Nad ei saanud aru. Ma ei saa neid süüdistada. Ka mina ei saa aru. Aga erinevalt minust, nad mõistsid mind. Ja aktsepteerisid seda. Kui isa jälle rääkima hakkas, ütles ta, et me saame hakkama. Ta naeratas. Aga see oli üks sellistest naeratustest, mida tehakse siis, kui tuleb toime tulla kibeda valuga. Sunnitud naeratus. Tol päeval vananesid mu ema ja isa meeletult. Nad on olnud väga toetavad, tõesti on. Kuid ka nende jaoks on maailma mõte vaikselt kadumas. Ma kardan seda päeva, kui mind enam ei ole. Mis neist saab? Neil on juba praegu üleliia palju halle karvu, muretsemisest. Nad on probleemiga õnneks kursis. Nad rabavad. Ma ei palunud neilt seda, kuid ma ei ütle neile seda kunagi.

Ema on optimist. Ta loeb ja räägib, kuidas paljudel juhtudel HIV jääbki HIV-ks. Et AIDS jääb ära. See kõlab alati mu kõrvu, kui midagi sellist, et sa sured enne ära, kui AIDS-i jääd. Ma lugesin, et HIV jääb aina nõrgemaks, sest viirusel on vaja pikaks eluks võimalikult tervet peremeest. Ma ei tea, kas see on tõene. Isa räägib, et on võimalus elada täisväärtuslikku elu. Tunda rõõmu. Luua pere. Ma ei tea, kas ta usub seda tõesti. Ma ei suuda tüdrukutega rääkida. Mul on ärevus. Miks ma peaksingi? Ma olen haige. See tekitab süümepiinu. Ma ei ole armastust väärt. Ma suutsin oma vanematele rääkida. Oma sõpradele aga mitte.

Ma jäin eraklikuks ja kui juhtus, et sattusin nendega olude sunnil kokku, käitusin ma väga halvasti. Väga ebameeldivalt, ebaviisakalt, et nad ei tahaks enam mu sõbrad olla. Ma ei osanud enam midagi muud teha. Ma ei taha, et nad minu pärast muretseksid või kannataksid. Ma kardan jätkuvalt tõrjumist. Ma tean sisimas, et mõned aktsepteeriksid mu haigust. Kuid ma kardan avaneda. Ma saan äkki ilma selleta. Ma nägin, mida see mu vanematele tegi ja ma ei taha seda enam näha. Mu ainukesed lähedased ongi mu vanemad.

Ma varjan seda kiivalt. Ma ei taha olla järjekordne paaria. Ma tahan, et minuga käitutaks nagu inimesega, mitte haigega. Et arstid ei nämmutaks ümarat juttu stiilis, mis sobiks lastele muinasjutu rääkimiseks. Et mind hinnataks. Et mu elul oleks mõte. Ma tahan sellest haigusest üle olla. Depressioonist üle saada. Äkki on täisväärtuslik elu võimalik. Äkki keegi mõistab, millalgi, tulevikus? Selles tulevikus, mida ei pruugi olla. Või pruugib.

Praegu on hommik. Ma arvan, et samasugune nagu sinu oma. Kohv. Sigaretid. Mina võtan rohtu, aga sina ei pea võtma. Akna taga on tuuleiil. Kellegi signa undab. Mu tujude vahel käib pidev sõda. Täna on parem päev, kui üldiselt on. Joon lonksu kohvi ja vaatan ema valmismeisterdatud tikandit seinal. Seal on kaks roosi, ning fraas: „Kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda jõuab.” Ma ei ole hetkel kurb. Me saame koos hakkama. Tänase päeva headus sõltub ainult minust ning sellest kui heaks ma selle teen. Tuleb heaks teha. Ma ei mõtle homse peale. Võtan päeva esimese rohu ja lähen duši alla.

Ma saan hakkama.

——————–
1. detsember on ülemaailmne AIDSI-päev.

Kuigi ülaltoodu on fiktsioon, on see haigus vägagi olemas ja Eesti mõistes tõsine probleem. On väär arvata, keskmisele Delfi kommentaatorile kohaselt, nagu see oleks ainult „narkarite ja pedede” haigus. See aasta on registreeritud 283 HIV-sse nakatunut ja 18 inimest, kes on haigestunud AIDS-i. Eelmine aasta nakatus HIV-sse 325 inimest. Lõin terviseameti veebiküljel numbreid kokku. Viimase viie aasta jooksul on HI viirusesse nakatunud 1665 inimest. See teeb 333 inimest aastas. Peaaegu iga päev üks inimene.

Kas seda ei ole meie väikese Eesti kohta palju? Kas asi on natuke vaka all, sest üle poolte haigestunutest on Ida-Virumaal? Või ongi asjad lihtsalt nii? Et iga aasta nakatub umbes 300 inimest HI viirusesse ja see on selline normaalne kvoot, mis võib nii täis saada? Sest need nakatunud ei ole sinu lapsed, sõbrad, töökaaslased? Sest nad on „peded, narkarid ja umbkeelsed sibulad?”

Näidake, et hoolite. Käige testimas. See võib igaühega juhtuda.
http://www.aids.ee
http://terve-eesti.ee/hiv-ja-aids/

See tekst läks algselt ülesse 19. detsembril. Parandasin nüüd faktivead ära. Minu kooliaegne emakeeleõpetaja, Ingrid Oksaar, toimetas komad õigesse kohta ja kirjavead välja. Ta hakkab seda teksti oma tundides kasutama. Ma leian, et see on parem ennetustöö kui mingi mage “kumm-on-seks” reklaam.  Suur aitäh talle selle eest!

—————

2015.

27. novembri seisuga on registreeritud 246 HIV-sse nakatunut. See on nii nelikümmend nägu vähem, kui eelmisel aastal. Loodame, et asi läheb kõvasti normaalsemaks. Praegu oleme jätkuvalt sellega Euroopas esirinnas, nagu narkosurmadega. Käi testimas, kui on negatiivne, saad rahulikult hingata, kui on positiivne, saad abi nii vara kui võimalik, elad täisväärtuslikku elu.

 

kosmos,
nõudmiseni

18 Comments

  1. Aitäh. Pidin hiljuti testi tulemusi oodates hulluks minema. Lõpuks telefonis kostunud “kõik tulemused on negatiivsed” vallandas sellise kergenduse, et oleks tahtnud toda tädi teiselpool toru kallistada.

    Pole naljaasi, käige testimas, elage hirmuta.

  2. Fiktsioon fiktsiooniks, aga ühe olulise faktiga on siin mööda pandud – Eestis on HIV ravi olenemata haigekassakindlustuse olemasolust kõigile tasuta.

  3. Töötan aegajalt noortega. Nö riskigruppi kuuluvate noortega. Annan neile selle lugemiseks. Aitäh!

  4. Mul on väga kahju, et Sinuga selline asi juhtus – ikka juhtub, aga paraku see tekst nõretab valedest. Esiteks oled Sa erand, mitte reegel. Teiseks on HIV tänapäeval pigem krooniline haigus, kui kohene surm. Olen veetnud päevi kui isegi mitte nädalaid HIV-foorumites ning töötan nendega igapäevaselt ning sellised materjalid on valed.

    Siin on üks objektiivsemaid artikleid HIV-ist, mida võib leida Eestist: http://ajaviide.ee/hiv-koike-mis-peaksid-teadma/

    Lisaks on Sinu tekst valesid täis ja hirmutav. Samas keskkonnas (nihilist) kirjutas üks narkomaanist härra kanepist, et kõike valetati kokku, mis viiski selleni, et proovis ja sai aru ,et see on bullshit ning viis teda kaugemale. Täpselt sama on ka HIV-iga.

    Edaspidi ära kirjuta.

    • Vastan Sinu mõlemale kommentaarile siin.

      Ei, mul ei ole HIV-d. See on fiktsioon. Nagu joone all märgitud on. Vaata, minu nimi on Siim, aga loo nimi on, et “minu nimi on Janek.” Lootsin, et see eristab piisavalt nagu. Erinevad nimed. See ei ole tõlkelugu. See ei ole kirjutatud 10-15 aastat tagasi. See ei ole päris maailm. Teksti üks eesmärk oli edasi anda emotsioone, mis on sellises olukorras võimalikud. Mulle on öeldud, et see tekst on morbiidne, kurb ning paneb mõtlema. Inimesed käituvad valdavalt põhinedes emotsioonidele, mitte faktidele. Lugejas tekkinud emotsioon aga on reaalne.

      Kategooria on teadmatus.

      Hirmul on suured silmad. See on see alltekst nagu. Need lingid seal on selleks, et inimesed saaksid ennast kurssi viia.

      Kas sa arvad, et meie riigis ei suhtuta HI-viiruse kandjatesse kui paariatesse? Riigis, kus valdavalt öeldakse homode kohta pede ja venelaste kohta sibul? Mulle tundub, et selle haigusega on raske nii-öelda välja tulla. Riigis, kus vanem põlvkond võrdleb kanepi suitsetamist opioidide süstimisega. Ilma haiguseta on ju parem olla, kui haigusega. Isegi, kui see ei tapa. Tablette on tüütu süüa.

      Hirmutav? Jah, võib-olla. Kui ma Sinust õigesti aru saan, siis Sinu mõte on see, et keegi loeb seda teksti siin, ja mõtleb, et nii hull see küll ei ole, ning siis läheb proovib HIV-i nagu kanepit või?

      Või on Su mõte see, et keegi loeb siin sellist kirjeldust nagu mul on, loeb sinu antud linki, näeb neid väikeseid protsente, ja siis läheb astub kaitseta vahekorda, sest võimalus on väike?

      Mina isiklikult ei tahaks endale seda kroonilist haigust. Kas Sina tahaksid?

      Mina olen rahul, kui see tekst ajendas kedagi testima minema. Kui keegi leidis meelerahu. Kui keegi sai diagnoosi ja saab nüüd ravi. On ju ka sinu viites kirjas, et mida varasemalt haigus tuvastatakse, seda suurem võimalus on elada kõrge eani.

      Aitäh Sulle (peaaegu) konstruktiivse kriitika eest.

      Aga kirjutan edasi küll, mis siis on?

  5. Lisan veel juurde, et suure tõenäosusega see inimene ei ole HIV-positiivne või sai ta diagnoosi 90-ndatle ,kui teatei haigusest vähe ning see tekst on rebitud tema toonasest päevikust. Tänasel päeval selline reaktsioon on diagnoosi saamisel, inimese elu muutub ning esimeste kuudega elu taastub täiesti normaalseks.

    Ainukeseks erandiks on tõesti pidev ARV-ravimite tarvitamine, AGA neid hakatakse tarvitama alles siis, kui immuunrakkude tase muutub liiga madalaks ja on ka juhtumeid kui ravimeid ei tarvitatada aastaid pärast diagnoosi saamist.

    Lisaks on ravimite kõrvaltoime ja ravimite kogus tänasel päeval vähenenud, Eestis täiesti tasuta ja seega autor valetab või see tekst on tõlgitud/välja mõeldud või kirjutatud umbes 10-15 aastat tagasi.

    • Aga lisaks tegelt siia veel ühe asja kohta. Kui tänasel päeval on selline reaktsioon diagnoosi saamisel, nagu Sa ütled, siis äkki on tekstis kirjeldatud depressioon pikaleveniv, ja toimumisaeg esimene-teine kuu?

      + Lipodüstroofiat esineb 30-50%-il HIV-ga nakatunutest.
      http://www.webmd.com/hiv-aids/guide/lipodystrophy_and_hiv

      Ma lugesin ka neid foorumeid. See tunne on rõhuv, kui sa ei saa välja öelda, mis sul viga on. See mõjutab vaimset tervist. (Sissepoole suunatud emotsioonid, viha, mõistmatus, hirm) See, millisena sa enda keha näed, mõjutab su vaimset tervist. (Nägin algul hea välja, nüüd paistavad mu põsesarnad välja, või olin ju kõhna, nüüd on mul rinnad, ometigi olen ma mees.)

  6. Mul ei ole HIV-i ega muid tervisele ohtlike haiguseid…Kuid Siim ma leian,et sa oled kirjutanud suurep2rase teksti…kui HIV-ile v6i yldse m6nele raskele haigusele m6eldes, siis olen ma v2ga kindel,et mina tunneksin ennast t2pselt nii nagu tekstis olev Janek ennast tundis.
    Super.

Submit a comment

Massive Presence Website