Minu 13 ja reede

In 50HALLIVARJU

Deit.
Kena kutt. Paar õlut, jalutame minu juurde. Teadsin juba siis, kui teda nägin kuhu see viib. Tühipaljas seks.
Tunneteta nelja tunnine higine hõõrumine, üksteise rahuldamine. Ta polnd mitmeid kuid naist saanud.
Kas tahtsin kondoomi?
Ei!
Tahtsin saada täit rahuldust! Ma ei kavatse vähemaga leppida ja lohutuseks tallegi ma ei teinud sellest välja.
Ma suhtun meestese nii nagu nemad minusse!
Täiega okei on see kui mehed naisi nussivad, kasutavad ära, aga kui naine midagi sellist teeb saab ta sekundiga templi otsa ette: ‘LIBU’

Olengi. Ei koti!

Peas käib üks: “türa, truki kõvemini mind läbi, ega ma kumminukk pole, kes katki läheb… Vahetame asendit. Nonii. Väga hea.”
Kõlab küsimus: “kuhu ma lasen?”
… no ooo ei! mitte sisse! Lase suhu omale või midagi. Otsi kohta nahhuij. Jess kas tõesti läks sisse v?!

Aitäh.
Käi perse!

Läksin end pesema. Tulen tuppa tagasi, et saaks lõpuks magama.
“Beib, see oli mu elu parim vist”
Kusjuures. Ei olnd! Minul mitte. Parim on siis kui sa teed seda selle inimesega keda sa armastad ja annad endast kõik et tal oleks hea.. et teil oleks hea. Ok seks oli talutav, sain kuskil 5 orgasmi, aga vittu mees! Ära aja sitta.
Keeran külje, kutt võtab ümbert kinni. Kaisutab. Okei see on isegi mõnus.

Tuleb hommik. Väike õde jookseb tuppa. Räägin talle vaikselt, et ta peab minema hambaid pesema ja mul on vaja onuga rääkida.
Türa. Sel kutil on armsad põselohud ja silmad. Ta on tore. Ausalt. See kutt meeldib isegi mulle natuke. Selline tore, noh natuke rohkem üle keskmise mees.
“Ma pean minema asju pakkima ja ema juures käima”
Saadan ta alla ja suudlen teda.

Vähem, kui nädal möödas sellest ja ma tunnen end õnnelikuna. Ma saan temaga rääkida ja ta pühkis selle värdja mu peast. Siiani polnud see kellegil õnnestunud.
Olen otsekohene ja ütlen talle, et ma ei viitsi jamada. Kui tahad olla friends with benefits, siis sry mees. Selleks ma pole ja lõpetame asja.
Kutt arvas, et lõpetame asja.

Tunnen pettumust ja kergendust samal ajal. Ma tean, et olen suhtes väga sitt inimene.
Asjad peavad minu moodi käima või peab mees olema üli järjekindel ja ma pean olema ta järgi hull, et ‘ta sõna kuulan’

Perse mine naine. Jälle hellitasid lootust. Mis sul viga on?
Sõbranna ütleb selle peale:
“türa, ma arvasin, et sa oled isane, never go full female”

Tõsi. Ma olengi faking poolmees. Ma tegin krdi remondi köögis üksi, olen kodus isa eest oma õdedele ja vennale. Ma käitun nagu mees. Sest muud moodi siin sitases elus hakkama ei saa.

Sa ei tohi armuda.
Meestele ei saa iial kindel olla! Sa pead suutma toime tulla kõigega!
Mina suudan.
Peale tunnete.
Ma olen siiski üks sitane eit. Aga väärt eit.. musta ja katkise südamega.
Sellest on möödas varsti kuu juba.
Lähen sõbrannaga välja. Pole teda väga kaua näinud ja lähme mingile majapeole kuskile maale, taksojuht on sõbranna isa vana klassivend. Muhe papi teine. Astume tuppa, viinakoksid on valmis ja näen kena kutti. Suudleb mu kätt ja kutsub ‘rääkima’
Ei saa uksest sissegi, kui kätt libistatakse püksi.
“Mehed käige palun perse” kõlab mu peas.

Ma ei lase. Ütlen, et sry mees! Nii ei lähe. Räägime natuke.. Mis välja tuleb? Tal on laps ja naine. Tema väike Emma.
See tekitas niii halva tunde. See tegi nii haiget. Jälle suhtes mees, jälle lihtsalt ‘lõbutüdruk’..
Mida ma teen? Ma ajan tal kõvaks, suudlen ja ütlen “käi putsi!”
Astun elutuppa ja kõik küsivad, et kuidas nii ruttu? “Mõni lihtsalt ei pea vastu”
Nalja nabani. Neil. Ma naeratan. Jah panin värdjale ära, aga sisimas ma nutan.
Tahan ära minna. Tellime sõbrannaga takso ja istume pubis ning võtame õlut, mingid kutid liituvad.
Alakõhus on valu.
Lähen vetsu sõbrannaga. Ma pole iial midagi sellist tundnud. Need oleks nagu tuhud või midagi. Täiesti talumatu, mis valu see on?!
Ei. See ei ole võimalik.
See ei saa nii olla ju, saab aga ei tohi. Lihtsalt Jumal, kui sa eksisteerid siis tee palun nii, et seda ei juhtuks.
Veri. Takso iste on verega määrdunud. Jõudsime EMOsse. Ei suuda seista ja tuuakse ratastool. Ma nutan lakkamatult.
02.37 võeti vereproov.
Keegi ei informeeri mind. Sõbranna hoiab kätt ja ütleb, et ma kaotan last.
Ma teadsin sisimas, et see on tõsi aga ma ei tunnistanud. Kuidas??!!
See väike elu minu sees. Ütlesin, et ta on tugev ja ta nimeks saab Terhi.
Poiss või tüdruk.
See on minu laps.

Ei.

Saatus ei võta. Ta ei tohi! Ma süüdistan ennast ainult mõtetes. Mitte ühtegi vastust arstidelt. Vaatavad mind nagu mõrvarit.
Ma ei ole mõrvar!
Ma armastan seda last, ma ei teadnud ju, et rase olen.Ma poleks iial joonud. Ma oleks kõik teinud, et see pisike elu mu sees saaks ilusa alguse.
Üks arst vaatab mind ainiti ja ta silmades sätendavad pisarad. Veri.
Jälle black out. Tehti vereülekanne. Mitte ühtegi valuvaigistit. Ainult rahusti, sest ma ainult nutsin ja palusin jumalat ning anusin arste. Nad ütlesid vaid, et küll ära kannatan..peale selle neiu, kelle silmadest pisarad voolasid.

“Käige perse! Tehke midagi. See on minu laps!
Türa. Palun!
Ma anun teid, tehke midagi. Ma ju ei teadnud. Palun, ma vajan seda last. Ma ei suuda elada selle teadmisega, et..”

Ma jäin rahustite mõju all magama. Ärkasin paar tundi hiljem ja ähmaselt mäletan, et psühholoog rääkis minuga, kõik saab korda ja ma saan hakkama, teraapiad aitavad. Tahtsin talle ainult virutada. Võtsin paberid. Ja läksin sõbranna juurde, nuuksusin ta kaisus magama.

Nüüd ma istun kodus.
Ma saan aru, et need arstid ei oleks ilmselt midagi teha saanud.
Mina oleks võinud ju olla normaalne! Ise olen süüdi.

See tore noormees aga ei saa sellest iial teada. Pole vaja ju, milleks.
Ma olen mõrvar ja lõbutüdruk.

Minu väikseke on paremas paigas ja mulle jääb vaid see kriipiv hingevalu ning mälestus sellest ööst, mil ma tema olemasolust teada sain ja ta kaotasin.

See on elu.
Ja kes ütles, et elu on kerge?

Submit a comment

Massive Presence Website