Millest räägib UNTITLED 12?

In SNAP

“75 minute read”

“Parem oleks, et  see lugemine seda väärt on, Kender,” mõtlen endamisi, kui olen veidi mõistnud, miks terve Internet Nihilisti täis on ja kosmilisel kiirusel kõik seda sama peatükki uuesti postitavad. Loen, loen, loen, aga ei suuda hoomata teksti tõsidust või tõelist mandaati kuniks Kender kirjutab: “Nunnu häälega oli, nudipäine ja jänesehammastega.”

Nudipäine ja jänesehammastega Danil. Kuldsete lokkidega Kaspar. Roheliste hirvesilmadega Marko. Punapõskne põselohkudega Kirke. Vahet pole, sest nad kõik on välja mõeldud. Nemad ei ole päris lapsed. Nad on fiktsionaalsed tegelased, karakterid, nad elavad vaid trükituna.

Lugedes katkendit edasi, oleksin ma salamisi tahtnud teatraalselt oksendada. Aga polnud kellegi ees stseeni korraldada ja kuna ma anonüümselt kommentaariumites lämiseda ei viitsi, avasin Nihilisti. Kui ma jõudsin teksti viimaste ridadeni, ei tahtnud ma enam oksendada. Ma ei tahtnud midagi teha, vaadata, kuulata, näha. Emotsiooni ei osanud ma enesele keelata ja nii ma istusin, mõtlesin veidi, ja asusin värisevikäsi kirjutama.

Lastega seonduv läheb meile hinge. Meite ilumeel saab haavatet, kui mängus on lapsed. Meite ilumeel sai haavatet, kui Kender kirjutas sellest, mismoodi üks koletis võiks mõelda. Ei ole võimalik, et keegi püüab ehk empaatiliselt psühhopaadile läheneda. Psühhiaatrid ei tea siiani, miks täpselt üks inimene hakkab lapsi seksuaalsete olevustena nägema, pedofiilide ajud on neile õite magus pähkel pureda. Mis on peletise motiivid, mis on tema ihad, kannatused, valu, rõõm ja nauding. Miskipärast ei suuda me aktsepteerida, et keegi võiks tahta näha sellise inimese sisse. Nulltolerants, surmanuhtlus, häbipost! Ei taha teada, ei taha kuulda, ei taha näha. Paneme silmaklapid pähe ja ärme võta neid sealt kunagi ära. Kas te üldse teate, kes on pedofiil? Kes loob lastepornot? Missugused nad on? Hominem non odi, sed eius vitia.

Untitled 12 ei räägi ainult laste väärkohtlemisest. Peategelane tapab paksu ajakirjandustudengi, Birgiti. Rüvetab ta keha. “Rikub” ta teiste jaoks. Moonutab tema keha enne, kui ta tapab. Peategelane loomastub, allub täiesti oma täitmatule ihale, sest ta elus on midagi puudu. Ta on iseenda ori. Lõigub Birgiti ribadeks ja matab sügavale metsa, ent asetab neiu raamitud foto mälestuseks. Mitte isegi ehk trofeeks, kuivõrd… Austusavalduseks?  Ta piinab täiskasvanud naist, Birgiti silme ees. Noor tudeng teab, mis temaga juhtuma hakkab. Aga see on alles koletise tee algus.  Tema isu ei saa kunagi täis, vaid ainult kasvab süües. Seda lõpuni mõista ei saa, seda paberile kolmanda isikuna kirja panna veelgi vähem. Seepärast on ka Kenderi tekstist mingi viimne nišš, viimane lüke üle kuristiku ääre, puudu. Arusaadavatel põhjustel, sest lõplikult selget pilti me perverdi maailmast ei saa. Saame ainult tema tegude väga graafilise kujutelma.

Kas te märkasite, et Untitled 12 tekstis ei ole peategelane minategelane? Et see rõlge kurjategija ei räägi esimeses isikus? Et jutustaja ei ole lastepilastaja? Et Kender ei tee lapspornot? Mina märkasin.

Lapspornost on üldiselt jäänud vale mulje. Laste väärkohtlemine, inimeste väärkohtlemine, on see, millest Untitled meile aimu annab. Et sarnased teod sünnivad päriselt. Praegu on need teod kirjutatud õudusjutuna, mitte esitletud Kenderi seksuaalfantaasiatena, mitte esitatud ahvatleivana, neid ei ole kirjutatud kellegi erutamiseks.

Kaur Hanson on pedofiil. Kaur Hanson vägistas lapsi. Te teate ju kõik kampaaniat “Ära löö last!”. See mees, lastekaitseaktivist, on selle kampaania autor, kes vägistas aastaid alaealisi. Kõik pedofiilid jäävad varem või hiljem vahele, sest nad muutuvad julgeks. Murravad kodu lähedalt. S*tuvad sinna, kus söövad.

Mõni aeg pärast Hansonit kuulsime juhust verinoorest andekast tudengist, kelle arvuti oli ääreni täis lapspornot.

Lapsporno ei ole üks või kaks juhuslikku pilti paljast lapsest. Lapsporno ei ole seenetoksimine enda lasteaiaaegse fotoalbumi saatel. Lapsporno on video, foto, helifail, gif, reaalse juhtumi täpne kirjeldus tekstina jmt kujutis lapse vägistamisest,  tema penetreerimisest, lapse seksuaalsest ärakasutamisest, tema jõuga sundimisest tegudele, mille üle ta pole suuteline ise otsustama.

Untitled 12 on hea võimalus nägemaks pisut silmapiirist kaugemale. Teadmaks, millised ohud tegelikult meid varitsevad. Teadmaks, kui lihtne ja kiire saak on haigele inimesele väike laps. Teadmaks, kui kergesti saab võita lapse usaldust. Õudusjutuna mõjub Untitled 12, täidab oma eesmärki. Diskussioon on tekkinud, mingisugune spekter on avatud, keegi on solvatud, keegi haavatud, keegi valgustatud, keegi pimestatud, keegi leidis iseenda, keegi sai ehk aru, et temagagi käituti lapsepõlves valesti.

Ma tänan Sind, Kender.

9 Comments

  1. Üritada leida Untitled12 tekstis mingit diipi sõnumit või ühiskonnakriitikat on suht sama, kui filosofeerida selle üle, mida sümboliseerib see hunnik koera väljaheiteid, mis vihmaga lume alt välja sulavad.
    Kui härra Kender oleks ehk natuke teistmoodi lähenenud oma kirjatükile, oleks võibolla õudusjutu (nagu tema seda nimetab) mõõdu ka välja andnud. Antud hetkel on terve see jutt aga suvalised, võimalikult rõlged ning ilmselt kiiruga tehtud sõnad reas (googlest võib leida random lyrics generatori, suht sama), mis jätavad mulje, et tehti meelega provokatiivselt, et vaadata/näidata kuhu välja viib. Ja nagu näha – toimis! Ministeeriumi oivikud läksid liimile. Nagu seda ka oodata oli. Kui Kender teadis, et teda ootab ristilöömine võimude poolt, oleks ta vähemalt võinud seda teha jutuga, mis oleks ka seda väärt olnud. Mingi põhjapanev šedööver, millega märtri staatus uhkusega välja kanda.
    Kui seda teksti oleks avaldanud keegi teine, siis huvitav kas pornokomisjon oleks ka tagajalgadel? Kas Nihilist effemmi lugejad ka siis leiaks sügavust pealiskaudsusest ja käiksid välja Keskerakonna tasemel mõttekäike, a’la “aga Nabokov tegi ju kaaaaa”.
    Lõppude lõpuks, ma ei imestaks, kui taandub selleni, et loo autoril on lihtsalt mingi oma negatiivne teema võimul istuvate tegelastega ning see butthurt H-H.L teemal tundub palju huvitavam lugemine, kui see, millest kogu tolm üles on keeratud.

    Je ne suis pas Kender. ######

    • Väärt pedofiiliašedöövrit? Natuke kahtlane ei ole seda tahta? Mh?

  2. Mul tekkis seda, ja Untitled 12, lugedes mõte. Jah, see mida Kender kirja pannud, on tõesti õudne. Ropp ja võigas. Aga kurat, Eesti võimuasutused justkui oleks leidnud siit selle jahmatava reaalsuse, mille vastu nad võidelda ei oska või ei taha, ning nüüd muudkui pistame aga pokri inimest ja laseme tal olla tänulik, et silmapilk ei vahistatud vms. What?! Mida see muudab? Eriti nende laste jaoks? Tuhkagi.

    See, millest Kender kirjutab, see on reaalsus, kuskil siin maailmas. See on midagi, millest asjaosalised ise ei saa kirjutada, nende elutee saab ammu enne läbi. Miks paneb Eesti võimuorgan silmad kinni ning sõrmed kõrva karjudes samal ajal LA-LA-LA. Kenderi süüdistamine ei kaota probleemi. Esmaseks sihtgrupiks, mis tegelemist vajab, on see Teine Eesti. See, mis leiab end tänavalt süstal veenis, see mis on sünnist saati vaesuses virelenud, see mille ainukeseks rõõmukiireks on millegagi enda mõistuse tuimestamine, Igor.

    Aastaid tagasi sattusin lugema raamatut kopli tänavalaste elust. Kah ropp ja julm, aga mitte nii. Teeme ennustusmängu, et palju nendest lastest tänaseks elus on? Ehk 1-2? Aga kui keegi oleks neile visanud päästerõnga, siis äkki juba 5-6 oleks? Väike Deniss, 6a, õpetati vägisi suitsetama. Plikad, 13-14, käivad prostituudiks sest see on ainuke viis kuidas ära elada. Nende sutenöör küll võtab vahelt suurema osa rahast aga nad on selle vähesegi üle õnnelikud. Lapsed tänaval joovad, nuusutavad liimi, varastavad.

    For fuck sake, nagu vähe on kirjutatud nendest inetutest asjadest?! Ehk võtaks midagi ette niisama inimeste süüdistamise asemel? Ehk siis nõustun igati MU’ga siinkohal.

    • Kaks last on kindlasti elus, sest selle raamatu, mida lugesid, autor võttis nad enda juurde elama. Raamatu nimi Tänavalapsed, autor Tea Kask.

  3. Selle loo peategelane on kiskja kõige otsesemas mõttes. Sellisteks saadakse, harvem (vist) sünnitakse. Tema teod on õudsed. Teisalt kõnnivad ringi isehakanud kiskjad. Ajutud ja alatud lambad, kes ise ka ei saa aru, et miks ja mida nad teevad. Nemad ei otsi (teadlikult) midagi. Samas on kiskjal ja sellisel hundinahas lambal mingi ühine joon – mõlemad on endaga puntras, enda ohvrid. Üks saab sellest ehk isegi aru, teine piinleb pimeduses. Kurja külvavad mõlemad.
    Piisavalt tugeva närvikavaga inimene võib psühhopaadile empaatiliselt ehk läheneda küll (empaatia pole haletsus). Kuna psühhopaadid on mõistetamatud, siis on nad arusaamatud ja seetõttu veelgi ohtlikumad. Nemad jahivad aga neid jahtida ei osata. Ja hundinahas lambad teenivad neid. Vbl lootes saada samasuguseks? Või mitte ära söödud? Purunenud vaim tekitab agressiivsuse. Killustunud mõistus tekitab sundmõtted, millede ketramisse kinni jäädakse. Siis inimene ongi võimeline ümbritseva maailmaga suhestuma vaid mingite teatud aspektide pealt (mida sundmõtted dikteerivad). Castaneda raamatutes kirjeldatakse maailmapeatamise seisundit – sisemine vaikus, maailm on nii nagu peab, rahumoment. Ekstaasi otsing on ehk siis loomulik, kuna ekstaasi hetkel tekib vast mingi analoogne tunne. Tavainimese jaoks on orgasm üks väheseid momente kus ta korraks “kaob”.

Submit a comment

Massive Presence Website