Miks peaks kanep olema Eestis legaliseeritud?

In NIHILIST LABS

Suur tänu Edward von Lõngusele, kes kinkis mulle lõuendil koopia oma tööst "Kannahabe ja nõiakütt" ning tema sõbrale, kelle nime ma ei mäleta, aga kes selle Slothrop'si konkursi autasustamispeole kohale tõi. Kunst: Edward von Lõngus, "Kannahabe ja nõiakütt"; foto: Ivo Kruusamägi/Wikipedia

Selle jutu etteantud pealkirja all kirjutasin tänavu kevadel raamatukaupluse Slothrop’s ja fiktiivse ühenduse D.U.D.E. (Developing Understanding of Drug Education) korraldatud esseekonkursile. Ei võitnud. Kui selgus, et laekunud töid kavatsetakse hakata avaldama kurikuulsas umbluuportaalis, palusin enda teksti ja nime sellest pullist välja jätta. Aga nad lubasid selle mul avaldada siin. Aitäh!

Mart Kalvet, MTÜ Ravikanep

See on osa uimastipoliitika-teemaliste artiklite sarjast Nihilist.fm-is (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12), mille toel kogus MTÜ Ravikanep raha valimiseelse küsitlusuuringu tellimiseks, et selle toel veenda Eesti poliitikuid uimastipoliitikat tähtsustama — ja tõhusamaks reformima. Novembri keskpaigaks saadi raha kokku. MTÜ Ravikanep tänab lahkeid annetajaid.

* * *

Kanepi legaliseerimiseks Eestis on kümneid põhjuseid ning neist minu jaoks üks tähtsamaid vaevalt mõnd otsustajat veenab. Tahan nimelt puhata, oma lastega mängida ja rakendada oma vähest loomingulist energiat millelegi muule kui kannabinoidide biokeemia, eri riikide uimastiseaduste ja kanepisõja ohvrite elusid keeruliseks tegevate jamade peensustega kursis püsimisele, tagurlaste ja võhikutega vaidlemisele ning poliitikute ja ametkondade survestamisele.

Kirjutasime sõbraga, kellega koos kuulume ühe kanepiteemalise mitte-kuradi-kopkatki-tulu’ndusühingu juhatusse, hiljuti kirja siseministrile. Mitte selleks, et ta midagi legaliseeriks või medikaliseeriks, see on homne või ülehomne päev, vaid selleks, et ministeerium hakkaks senisest põhjalikumalt analüüsima tänavakanepi koostist ja tulemusi avalikustama.

Ma ei kujuta ette, mis ministrihärra vastab. Nii „ei“ kui ka „jah“ oleksid vesi meie veskile, aga ma kahtlustan, et hakatakse põiklema ja venitama. Teema on liiga “out there”, liiga kahtlane, Eesti valitsuspoliitik ei taha selle karikaga pihta saada…

Ma olen sellest kõigest nii kirevase tüdinud. Tahaksin lugeda ulmekaid ja teaduskirjandust, kirjutada jutte ja laulutekste, musitseerida keldrigeeniuste seltskonnas ja tõlkida head kirjandust — teha huvitavaid asju, mis mul mu enda meelest välja tulevad või mida ma vähemalt täiel rinnal naudin. Aga vaat’ ei saa, aega pole, tuleb tõugata ravikanepi kättesaadavamaks tegemise ja kanepipoliitika inimlikustamise rahnu mäkke, sest loobumine ei tule kõne alla.

Ma tahaksin suviti tasakesi mööda Eestit matkata ja aeglase vooluga jõgedel parvetada ja kasvatada kodus aasta läbi nelja-viit kanepitaime (või õigemini lunida ämma, et ta neid kasvataks; mulle pole aednikuandi antud). Aga ma ei saa, sest ma lubasin kunagi kellelegi, et ei jäta jonni enne, kui igale näidustusega patsiendile on ravikanep apteegist kättesaadav ja ülejäänud täiskasvanud kodanikel on voli kriminaalkaristuse hirmu tundmata enda tarbeks väikseid koguseid ise kasvatada.

Irooniline poeet laulab meile, kuidas väikeste linnade mehed on lollakad… ja mus kasvab iga päevaga suuremaks soov elada kunagi Eestis, kus vabad kodanikud saaksid soovi korral olla nood „mittelollakad“ suurte või väikeste linnade mehed või naised, kes ei kaani viina ja kasvatavad kanepit — ja tunda end koduselt siin kallimast kallimal kamaral, kus pärast relva-, trelli- ja trahviähvarduste kaotamist oleksid politsei ja poliitikud viimaks avatud viisakale mõttevahetusele.

Meil on veel aega, aga mitte palju. Vaba maailm veereb kiirenevas tempos kanepi legaliseerimise poole ja kümnendi pärast pole Eestil enam palju sõnaõigust küsimuses, milliseks kujuneb kommertslik kanepikultuur meie maailmanurgas. Aga meil on veel aega õppida teiste riikide kogemustest ning tubaka- ja alkoholiturgude reguleerimisel tehtud vigadest.

Me kõik saame natuke ära teha, et see aeg raisku ei läheks. Valimisealiste kodanikena saame aidata, andes oma valitud rahvaesindajatele teada, et nii senine ravi- kui ka rekreatiivkanepipoliitika jätab soovida. Kirjutagem ja kõnelgem poliitikuile, mis on valesti ja kuidas seda muuta — täiesti võimalik, et nad siiamaani ei tea seda. Nõudkem seniste seaduste tõhususe ja kanepivastase võitluse tulemuste sõltumatut hindamist. Kutsutute ja seatute silmade avamine selles osas, kui palju ressursse keelustamispõhise lähenemise külge klammerdudes tegelikult kulutatakse kurjategijate turupositsiooni kindlustamisele, kodanike õiguste piiramisele ja uimastikahjude võimendamisele võib olla kriitiliselt tähtis samm.

Lapsevanematena saame koos pedagoogide ja ennetustöötajatega anda endast parima, et kõigepealt end ja seejärel oma kasvandikke viia kurssi uimastite — nende hulgas kanepi, alkoholi ja tubaka — tegelike ohtudega. Õppigem funktsionaalset kirjaoskust, allikakriitikat ja demagoogianippide läbihammustamist; neid läheb vaja mujalgi kui kanepipoliitika inimlikustamisel.

Kanepipruukijatena saame endale tõotada, et väldime teadmata päritolu ja koosseisuga taimi, ei ahvatle mittetarvitajaid tarvitamisele ning peame omaenda ja teiste tervise huvides kinni kahjude kahandamise reeglitest — eelistame vaporiseerimist suitsetamisele, ei hoia mahvi pikalt kopsus, ei juhi kanepi mõju all liiklusvahendit ning tarvitame õigetel põhjustel ja pigem vähem ja harvem kui üleliia ja sageli.

Ma ei hakka siin üksipulgi loetlema kõiki ühiskondlikke kahjusid ja kulutusi, mille kanepi mõistlik legaliseerimine kaotaks, ega rõhutama kõiki potentsiaalseid hüvesid, mille turu riiklik regulatsioon kaasa tooks — see on mõne teise, palju pikema ja kuivema käsitluse teema, milliseid mul tuleb elu jooksul veel mitu tükki kirjutada. Ja te teate neid niigi.

Legaliseerimine tuleb niikuinii. Senine süsteem pole lihtsalt jätkusuutlik. Kanepikeelustamise globaalses kantsis USA-s on rahva enamus juba praegu kontraproduktiivse uimastisõja lõpetamise poolt. Nende president — järjekorras kolmas, kes teadaolevalt kanepit pruukinud on — möönab, et kanep on alkoholist ohutum ning nende keelustamis- ja jõustamisametkondade argumendid ja retoorika muutuvad iga päevaga naeruväärsemaks. Uppuval kanepikeelurežiimil on õlekõrred otsas ja sõpru, kelle võimuses oleks heita rahanduslik või poliitiline päästerõngas, neil enam palju pole.

ÜRO uimastite ja kuritegevuse büroo täitevjuht Jevgeni Fedotov ühest maailma rangemast uimastisõjariigist Venemaalt vastas hiljuti Viinis toimunud ÜRO narkokomisjoni koosolekul ajakirjaniku esitatud küsimusele, milliseks kujunevad rahvusvahelised uimastiseadused, kui teised riigid Uruguay või Colorado kanepipoliitikast eeskuju võtavad, kõhklematult, et organisatsioon toetab samme, mida liikmesriigid astuda otsustavad.

Taolise rabavalt mõistliku, üllatavalt vähe kajastamist leidnud avalduse valguses leian, et Eestis tuleks kanep varsti läbimõeldult legaliseerida kas või ainult selleks, et me saaksime seda teha enda tingimustel.

5 Comments

  1. Vaadake ka värskelt eesti keelde tõlgitud “Run From The Cure” mille autor on üle 6000 inimese kanepiõite õliga terveks ravinud Kanada vanahärra Rick Simpson. Youtubes on filmi nimi “Jookse Ravi Eest” ja selleks, et subtiitrid tööle hakkaksid, tuleb klikkida ümbriku märgil ning nad sisse lülitada. Dokumentaali otselink on siin: https://www.youtube.com/watch?v=UEKOk_hlE34

  2. Rick ravis vähki põdevaid inimesi selle meetodiga aga avastas kohe, et inimestel taandusid ka teised haigused nagu: diabeet, magamatus, ärevushäired, astma, tugevad valud, migreen, haavandid, glaukoom, akne, sclerosis multiplex jnejnejne.

Submit a comment

Massive Presence Website