MIKS MA HOMMIKUL TÖÖLE EI JÕUDNUD

In STREETNIHILISM

(Agu Sihvka seletuskiri endisele tööandjale)

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest hommikust, kui sõitsin rongiga pealinna, et minna kooli, aga Balti jaamas rongist väljudes helistas mulle minu sõber Kiilike ja tegi ettepaneku maha istuda. Kiilike ütles: “Tule mulle külla, mul on imehead plörri,” mis pani mu peas igasugused mõtted käima, aga et narkootikumid võivad inimeste elusid rikkuda, ütlesin mina: “Mul on täna kaks loengut, äkki tulen pärast,” mille peale Kiilike ütles: “See lõhnab tootmiskoondise “Uku” järele.”

Nagu üldiselt teada, õige mees pitsi ei sülita ja nii ma otsustasingi kooli asemel Kiilikese juurde sõita. Kiilike tervitas mind oma maja ees tuikudes ja häälitsedes, mille peale mina küsisin: “Noh, töötab või?” ja Kiilike ütles: “Töötab küll.” Siis läksime  Kiilikesega trepist üles ja istusime maha, nii nagu ettepanek ette nägi. Kiilike valas limonaadipudelist ühe korgi mulle ja ühe endale ja ütles: “Võtame,” mille peale me võtsimegi ja mille peale mina läkastasin, sest antud kork maitses tõepoolest tootmiskoondise “Uku” järele ja kui mul poleks olnud vett peale juua, oleksin kindlasti oksendanud.

Kolmkümmend minutit hiljem oli olukord täiesti normaalne, mis nähtub sellest, et kui Kiilike enda tooli pealt tõusis, et minna suitsu tegema, kukkus ta pea ees vastu köögikappi, nõnda õnnetult, et kapil olevad kastrul ja kahvlite komplekt talle pähe kukkus. Tark ei torma, ütleb vanasõna ja nii ma siis tõusingi hästi vaikselt oma toolilt ja aitasin Kiilikese püsti. Siis tegime me suitsu ja ma ütlesin:
“Äkki kuulaks mingit muusikat?” mille peale Kiilike ütles: “Kuulame, aga paneme enne ühed veel.”

Et asi ei andnud oodata, võtsimegi ühed veel. Selguse mõttes pean ma siinkohal märkima, et korgijook on kõikidest jookidest kõige rohkem tarkade inimeste jook ja kui seda liiga tihedalt manustada, läheb pilt eest ära ja mõnel juhul lõppeb ka hingamine. Ja et just selle pildi eest ära minemise tõttu võib aeg väga kiiresti edasi liikuda. Nüüd ma jätkangi sealt, kus kell oli juba õhtusse minemas ja mina ja Kiilike mõned korrad tukastanud.

Kiilike ärkas ja ütles: “Palju veel on?” Mille peale mina vaatasin limonaadipudelit ja ütlesin “Seitse,” mille peale Kiilike ütles, et aega on küll ja mille peale mina, kella vaatamata, ütlesin, et on jah. Kunst ergutab mõtlemist, ütleb joonistamise õpetaja ja õigus ka. Kui me järgmised korgid olime sisse visanud, hakkasid meie kehad liikuma kui orbiidilt lahkunud kosmoseraketid, täpselt nagu üks selline, millega meie liidu suur kangelane Gagarin oli ilmaruumis käinud, etendades moodsa tantsu kava, mis võtaks isegi armeeviiuldajal musta mere ääres silma märjaks. Siis ajas Kiilike pea kuklasse ja küsis: “Sihvka, kas sa tead, miks see keelatud on?” mille peale mina vastasin: “Ei tea.” Kiilike ütles: “Sest see on nii hea,” mis järel ta voodisse varises ja kehaga krambitama hakkas.

Nüüd olen ma jõudnud sinnani, kust oleks vist olnud õigem alustada. Kuna kell oli selleks ajaks üsna hilja ja viimanegi rong kodukohta lahkunud, pidin ma otsima aseme, kus ööbida ja selleks kohaks valisin ma ühe tüdruku voodi Põhja-Tallinnas. Et Kiilikese tervist mitte ohtu seada, otsustasin limonaadipudeli allesjäänud vedela kullaga kaasa võtta, panin selle kilekotti ja võtsin endaga ühes. Tüdruk kirjutas, et ma helistaksin, kui ma tema linnaossa hakkan jõudma ning jätsin Kiilikese voodisse vähkrema ja läksin ise uksest välja.

Häda ei anna häbeneda ja nii ma otsustasingi võtta ühe korgi endale reispassiks sisse ja trammi peale sammuda, et sõita Viru Keskuse juurde ja sealt bussiga number 40 tüdrukule külla. Tramm oli hiline ja selle tagumises otsas istusid kahtlase välimusega kiledressides noormehed, kes mind tol hetkel ei hirmutanud nagu nad üldiselt oleks pidanud tegema, sest ma olin ennast rahvakeeli “lõviks” joonud ja ei kartnud mitte midagi. Niisiis istusin ma trammis täpselt sinna kohta, kus on uste kõrval üksik tool, mille ees on see klaas, kuhu võtmega nimesid kriibitakse ja võtsin taskust välja telefoni, et anda tüdrukule teada oma rööbastel liikuvast sõbrast.

Et korgijook on ikkagi tarkade inimeste jook olin ma pehmelt öeldes üllatunud, kui hobujaama peatuse asemel avasin silmad linnahalli peatuses ja veel enam üllatunud olin ma selle peale, et mu pea toetas vastu istme ees olevat klaasi ja telefon mu kõrva ääres näpati mul käest. Juba väga vanal ajal teadsid inimesed, et spordiga saab kollektiivsust kasvatada, mille tõttu oli mul ääretult kurb, et mustas dressis noormees mu silme eest vanalinna poole kadus ja mina ise trammist välja astudes ninali kukkusin. Kollektiivsusest polnud juttugi.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita ning nõnda jooksid minu juurde üks tüdruk ja üks poiss, kes küsisid, kas mult varastati midagi, mille peale mina ütlesin, et telefon ja läksin poisiga vaidlema selle üle, kuhu poole varas jooksis. Et mul mingit selget orientiiri ei olnud, nõustusin ja ohkasin: “Jäingi telefonist ilma,” mille peale ütles poiss: “Ära muretse, me kutsusime politsei, nad peaksid kohe jõudma.”

Siinkohal tasuks meelde tuletada, et mu käe otsas oli kilekotis pudel viie korgiga ja mu peas oli joove, mis mul mitte kuidagi normaalselt käituda ei lasknud. Kui politseiauto kohale jõudis, paluti meil sisse istuda ja me läksime varast otsima. Meespolitseinik kõrvalistmelt ütles: “Milline ta välja nägi?” mille peale mina ütlesin: “Ma ei tea.” Siis ütles rooli keerav naispolitseinik: “Dressides või?” mille peale mina ütlesin: “Jah.”

Kuna julge pealehakkamine on pool võitu ja kuna korgijook ajab teadupärast tarvitaja väga kiima, ütlesin ma selle poisi tüdrukule, kui auto kurvi võttis ja me kõik ühele poole autot vajusime: “Ära karda, ma hoian sind,” mille peale tüdruk nina kirtsutas ja poiss tegi nägu, et ta seda ei kuulnud. Vanalinnas lasti poiss ja tüdruk autost välja ning meespolitseinik asus varast jalgsi otsima.

Kuna korgijook ajab tarvitaja ikkagi väga kiima, vaatasin ma naispolitseinikule tahavaatepeegli kaudu otsa ja hakkasin nihelema. Siis ma ütlesin: “Te olete väga kaunis tütarlaps, kas te minuga Lenna Kuurmaa kontserdile ei tahaks tulla?” mille peale kortsutas naispolitseinik kulmu ja ütles: “Noormees! Mida te õige endale lubate?” Siis tuli meespolitseinik tagasi ja küsis, kas ma tahan avaldust esitada, mille peale me kõik kolmekesi arvasime, et pole mõtet ja nad küsisid, mis ma edasi teen ja mina ütlesin, et palun viige mind mööblimaja juurde, kuna viimane rong oli juba läinud ja tüdruk elas just täpselt sealkandis.

Meest sõnast, härga sarvist, ütleb vanasõna ja nii viidigi mind politseibussiga mööblimaja juurde, kust ma jalutasin tüdruku maja ette ja koputasin tema aknale, taibates, et teda ei ole veel kodus, sest ma ei jõudnud talle helistada ja et ma ei saagi talle helistada, sest mu telefon on ära varastatud.

Nüüd ma jätan selle vahele, kuidas ma veel ühe korgi ära jõin ja mööda tänavat sammuma hakkasin ja ühelt mehelt, kes akna peal suitsetas, suitsu küsisin, sest lisaks sellele, et mul oli telefon ära varastatud, olid mul ka suitsud otsas ja kuidas mul vahepeal pilt eest ära läks ja ma sellest hoolimata maja ette tagasi jõudsin.

Siis tuli maja ette üks tädi, kes hakkas trepikotta minema ja küsis, kas ma ootan kedagi, mille peale ma vastasin, et tüdrukut ja et mu telefon varastati ära ja nüüd ma ei teagi, mida teha. Siis ütles tädi: “Tule mulle tuppa, mul on arvuti, äkki saad sealt tüdruku numbri,” ja siis läksingi ma tädile tuppa ja istusin arvutisse.

Kuid korgijook on ikka vägev jook, mis nähtub sellest, et kui ma internetist telefoninumbrit otsisin, olin ma väga kiimas ja pöörasin vahepeal pead, silmanurgast tädi piiludes ja tundes kui imelik mu ihu on. Ta ei saanud olla vanem kui viiskümmend viis. Siis leidsin ma numbri, helistasin tüdrukule, tänasin tädi ja läksin trepikotta tüdrukut ootama.

Nüüd ma olengi siis jõudnud selleni, mida oli vaja selgitada ja et ma oleks teile helistada saanud, kui Kiilikesel poleks nii head plörri olnud ja mina trammis magama jäänud nii, et mul telefon käest ära varastati. Ja et ma oleks teile tüdruku juurest helistanud, aga nagu ma juba selgitanud olen, ajab korgijook hästi kiima ja seetõttu seksisin ma varahommikuni, mille lõppeks ma magama jäin. Kuna mul ei olnud võimalik infot saada tööobjekti asukoha kohta, ei olnud mul võimalik ka sinna hommikul ilmuda ja see ei ole minu süü, vaid selle varga süü, kes mu telefoni ära võttis. Tegijal juhtub mõndagi, kirjutatakse vanasõnade raamatus, ja näe juhtuski.

5 Comments

  1. Sihvka ja Kiilike olid kunagi normaalsed vennad, aga mis nüüd on … kivivalvur Ropka läks vangi, Tipp ja Täpp suunati viinaravile, hunt Kriimsilm leidis end kriminaalregistrist … aga muidu norm lugu 😀

Submit a comment

Massive Presence Website