Mihkel kunnus: Sucking

In SNAP



“Sul on suured musklid, sul on täiuslik soeng. Sa oled tegija. Sinu intellekt ja erudeeritus varjutavad tehasetööliste madalad, labased mõttepurtsatused. Sind imetletakse. Mehed tahavad olla sina ja naised tahavd sinuga olla. Sa oled peatamatu päikesekiir musta maailma hallil maastikul. Mine, Mihkel. Too see trofee koju.”

Mihkel Kunnus seisab peegli ees ja kohendab triiksärki. Eemal, kirjutuslaual, on lahtises purgis sprotiõli, mida ta rohkelt enda juustesse on määrinud. Juba niriseb kukla pealt natuke kraesse, aga ettemõtleva inimesena on ta just selleks puhuks tumedat särki kandmas. Käised on kitsad, mõeldud musklite esiletõstmiseks. Viskab jaki selga, pistab enda artikliga Sirbi põuetaskusse ja astub välja. Korter jääb lukustamata, niikuinii pole sealt sittagi võtta. Kogu sotsiaalne kapital asub tema rikkalikult tuulutatud ajurakkudes.

Hingab öist Tartut, krimpsutab nina. Kodutute lõhn. Lollide matside hais. Lõpuks ometi tabab teda kirsitubaka hõng, mis suudab teda ka pimesi otse Zavoodi ette talutada. Möödub ühe pubi eest, kus oleks peaaegu peksa saanud. See oli ammu, enne poksitrenni. Ergud, kindlad sammud tallasid munakivisillutist ja õlised käed taskus, mõtiskles Mihkel maailma keerdkäikude üle. Korteris polnud midagi varastamisväärset (asjade väärtus kahvatub hindamatute ideede ees!), kuid maal, vanavanemate talu kaevu oli peidetud mitmekordselt kilekottidesse mähitud manifesto, dokustaat. Jah, kaua oli nähtud vaeva aga lõpuks kannab ka kõige raskem üritus vilja. Mihkli Manifesto, ehk Kunnuse Projekt. 

Kuidas ehitada nullist üles isiksus, kuidas luua oma avatar pärismaailmas. Need olid küsimused, mida füüsikaõpetaja kord tunnis mõtles. Jõnglased naersid ja lärmasid, kutsusid teda selja taga pederastiks ja tegid ta tooli pidevalt kriidiseks. “Kes seda tegi?” Kõik itsitasid ja Mihkel seisis käed puusas, kuni midagi ei juhtunud. Kunagi ei juhtunud. Füüsikaõpetaja oli prügikala, eikeegi. Kooli koristaja talle tere ei ütelnud ja raamatukogud ei andnud talle kunagi üle nelja raamatu korraga. Ühel hetkel, aastaid tagasi, astus temast mööda vana Lotman ise. Järjekorrad talle ei kehtinud.
“Kuule Pille, ma võtan need praegu, eks.”
“Tagasi ei pea tooma!”
Mihkli hüpnotiseeritud pilk saatis Lotman lehvivad kuuehõlmasid ukseni ja mingis mõttes saadab ta pilk Lotmani selga veel praegugi.
“Tere Pille, ega sul rohkem Hegelit pole?”
“Ah, sina. Minu nimi on Kasesalu, mitte Pille. Ei, meil ei ole ‘rohkem Hegelit’. Ta on surnud ja teadupärast juurde ei kirjuta.”
“Ha-ha,” üritas Mihkel huumorit simuleerida. “Muidugi, muidugi! Kalambuuritsesin vaid, kuid ainult viivuks. Kristliku maailmavaate kohaselt on sul väga aktsepteeritavad rinnad! Kas sa käid trennis?”
“Kuidas palun? Võta oma kodinad ja ära hoia järjekorda kinni. Issand, kui piinlik…”
Vandudes alandatust enam mitte kunagi tunda, marssis Kunnus punetava palega raamatukogust välja, selja taga väiksed lapsed ja raamatukoguhoidjad, ees aga austatud inimese selg. Tol õhtul asus ta manifesti kirjutama. “Kontseptsioon uuest Inimesest” sai oma alguse.

Uut inimest polnudki väga raske ehitada. Meenusid kunstiõpetuse tunnid, kus pidid mardipäevaks maske valmistama. Tahad hirmsat maski, lisad kihvad ja sarved. Tahad head, paned habeme ja suured, sinised silmad. “Mis kiisumask see on, Mihkel?”
“Õpetaja, ma tahan et mind silitatakse ja paitatakse.”
“Sa oled vastik väike poiss! Ja kunstiannet pole sulle antudki. Sul pole vist üldse kujutlusvõimet. Mine hakka parem teadlaseks või mehaanikuks.”
Ja ta hakkaski. Manifesto oli veel tühi leht, valge ja puhas. Kunnus mõtles ajas tagasi, kus Saksamaa tõusis peale Esimest Maailmasõda taas jalule ja leidis maailmas oma niśi.
Valmisid peatükid koos tähtsamate punktidega, märksõnadeks ‘respekt’, ‘staatus’ ja ‘akadeemia’.
Ja nii valmis Lotmani respekti vajaduse, Natsi-Saksamaa autoriteedi ja keskkooli alanduste põhjal uus inimene. Intelligentne inimene. Risttee muskli ja aju, rusika ja pliiatsi vahel. Ühes käes hantel ja teises Hegel, voolis Mihkel endast midagi enamat, kui ta oli olnud ENNE. Rein Raud ei pööranud talle selga, korjas poisi üles nagu eksinud kutsika ja täitis tema pea vahukummiga ning kirjutas sellele markeriga peale ‘haritus’.

Mäu, nurr…

Zavood oli ootesaal loomaaeda mittemahtuvatest elukatest, kes vahetasid suguhaiguseid ja halbu mälestusi nagu pesapallikaarte. Baaris kandsid erinevad pudelid erinevaid silte, kuid need kõik olid miskipärast täidetud sama koduveiniga Olavi Ruitlase kodutööstusest. Enamus turvameestest polnud turvamehed, vaid Falcki särgiga püsikliendid. Kuid see hoidis uued külalised vaguratena, ja vanad olid kaklemiseks elule liiga alla jäänud. Baarileti ääres oksendas Contra korduvalt Rimi kilekotti ja kui Aapo Ilves ja Veiko Märka teda välja lohistasid, ei vaadanud kumbki Kunnusele silma. “Kardavad mind,” mõtles Mihkel rahulolevalt. Kõik oli nagu peab: klientuur oli nagu ikka kõntsakiht, kes julge isaslooma ilmudes saba jalgevahele tõmbas ja tema musklite ees tagasi tõmbus. Ajumusklite ees, muidugi. Tavaline vägivald oli labane.

Tagalauas istusid kunstikooli neiud, kõik napis riietuses ja moekalt kained. Padujoomine algas hiljem hämarates korterites, koos raskete narkootikumidega. “Tervist, austatud Eesti riigi tulevikud! Tohib, ma liitun?”

Kunnus istus vabale toolile ja võttis hõlma alt Sirbi.

“Me ei öelnud, et see koht on vaba. Keegi tuleb siia kohe tagasi.”

“Ta võib mulle sülle istuda. Olen elutervete huvidega härrasmees. Tantraseks pidi loomingulistele protsessidele hästi mõjuma. Muide, kas te lugesite viimast Eesti Ekspressi, või nagu mulle meeldib öelda: Ekspressi? Seal on minu suur lugu kristliku maailma lähenemisest dadalikule improvisatsioonikunstile meie oma baltisaksa võtmes, koos humoorika pildiga minust rula peal. Kas keegi luges?”

Talle ei vaadata silma, järsku on kõik neiud ninapidi nutitelefonides ja tegelevad mine tea millega. Õhustik on ebamugav.

“Toon homme teile lehe koju kätte, mängin täitsa postiljonionu! Selelks oleks nüüd tarvis teie numbreid ja aadresse. He-he…”

“Ma olen kodutu,” kostab üks neiu.

“Olen ise välismaalt, vahetusüliõpilane,” vastab teine.

“Jah, ka mina olen omamoodi õpilane,” viib Kunnus jutu uuesti enda peale. “Eluõpilane, kuigi mind austavad kõik, kes on selle ilma autoriteedid. Justkui nendega suheldes jääb ka mulle midagi külge. Ja kui te minuga lähedamalt aega veedate, jääb ka teile midagi külge, hmm?”

“Ainus mis neile sinult külge jääb, on su sprotiõli ja aidsine jutt ja seda aidsi on maailmas niigi palju. Mine uju nüüd minema, Mihkel, ja anna kaladele nende õli tagasi.”

Nüüd oli selge, kellele vaba koht kuulunud oli. Kaur Kender toppis kuldse krediitkaardi tagasi dressipükste taskusse ja vaatas Kunnusele ülalt alla.

“Ma ütlesin, et mine siit lauast nahhui. Sa segad meie koosviibimist ja su vastikud rinnakarvad ajavad mind ausalt öeldes öökima.”

Kunnus oli end tõesti alaealiste neiude ees puhevile ajades ülemised nööbid katki pingutanud ja selle alt paistis tema lokitangidega kruvitud karvastik, justkui üritaks keegi pluusi all üle piir paavianibeebit smuugeldada.

“Mul hakkab paha,” pomises just maalikunsti erialal alustanud neiu. Kätt suu ette pannes vaatas ta mujale, ükskõik kuhu. Contra okseloik tundub nüüd meeldiv ja śarmantne. Talle annaks oma numbri küll.

“No ma vabandan,” lausub Kunnus tõredalt ja tõuseb püsti. “Neiud, nii omavahel öeldes, te ei viibi just väga haritud seltskonnas. See niinimetatud ‘härrasmees’ viib teid väga valele teele.”

“Ah mine putsi, eit,” vastab Kender ja vaatab kuidas baarileti taga sahkerdav Ruitlane isiklikult talle kandikul terve kristallpudelitäie Setumaa eetrit toob. “Me hakkame siin jooma ja hiljem nussima. Võta oma vetsupaber kaasa ja kepi Reinu habemesse lahti, eksju.” Sirp lendab Kunnusele vastu rindu ja karvad kukuvad sealt maha täspelt samamoodi, nagu kuivanud jõulupuult jaanuari alguses. Krabisevad, kui tabavad ammu pesemata põrandat. Iivelduses neiu roobib üle tooli maha, okset tilgub ta sukkadele ja tissidele. Kunnus vaatab seda bakhanaaliat pealt ja kitsad püksid ei anna kujutlusvõimele palju ruumi. Tal on munn kõva.

Kiirelt pöördub ta ära. Selja taga kostub rämedahäälne naer. Eetrivine ja tubakahäma seest paistub oksese tudengiga musitav Kender, tema ümber aluspükse eemaldavate neiude ring. Jälle nagu füüsikatunnis, mõtleb Mihkel. Oleks teadnud, et see koletis Tartus müttab, poleks õue läinudki. Saanuks sprotiõli säästa. Leti juures seisab tuntud poetessi noor poeg. “Mis su number on? Kas sa munnipilti tahad? Ma annan…” Poiss pöördub ära, sammub minema. Nagu Lotman. Kunnus seisab veel keset seda ühiskonna allakäigu näidistemplit ja astub siis õue, värskesse õhku.

Ehk on hiljem Pirogovil piisavalt palju pohmakas noori, kes ei jaksa eest ära joosta. Proovida võib alati. Rein ütles: püüa neid noorelt. Mida lollim, seda parem. Kui probleemid perekonnas ja arenev sõltuvus alkoholist, siis seda parem. Kasvatame ise uue põlvkonna, maast-madalast. Jah, see oli kirjas ka “Mein Kampfis” ja isiklikus manifestos. Austust tuli kasvatada, seda tuli hooldada ja juhatada. Ja need ilkujad, need olid lihtsalt kadedad! Mart Juur ütles seda telemaja kohvikus ja patsutas talle itsitades õlale. “Ei muidugi, Mihkel. Tee edasi! Sul läheb väga hästi. Tead, sa oled lihtsalt nii tark ja ilus, et sind kadestatakse. Suurte juhtide ja mõttehiiglastega on alati nii. Einsteini ja Schopenhauerit jälitasid kõikjal tapmiskatset ja elavhõbe viinerisaias. Aga ei võtnud neid püssi- ega ussirohi. Pane täiega juurde, Mihkel!” Siis oli Mihkel ise ka naeru jäljendada üritanud, kopeerida Mardi näiliselt lõputut lõbusust ja positiivset ellusuhtumist. Nägu läks krampi ja kõrist tuli hullumeelne korin. “Lõpeta, nagu marutaudis jänes. Ära palun iial naerata!” Kunnus kuulas endast targemaid, sest selle eest sai ta vastu austust.

Korteris, kirjutuslaua sahtlis, oli üks väike papist kiisumask. Kunnus pani selle endale ette. Silme ees vallandub selline stseen, nagu “Taxi Driveris” Travise jutuajamine salateenistuse agendiga. Ainult, et tegu on Lotmaniga ja jutt toimub kummalisel kombel jällegi telemajas, seekord peldikus. Mõlemad kusevad. Kunnus kiibitseb kaugelt seda tarka juuti ja läheb kõrvale kusema, võtab munni välja ning alustab vestlust.

“Teate, ma olen ka ise väikestviisi kirjanik.”
Lotman kõõritab uustulnuka poole, vaatab siis uuesti enda munni poole. Vaikus. Kusi niriseb.

“Kirjutan Sirpi, Ekspressi, kuhu iganes saan. Varsti teen seda Jüri Üdi saadet. Olen teie suur austaja.”

“Ahsoo… ma kusen praegu, muidu suruks kätt.”

“Suruge!” Kunnus laseb munnist lahti ja siristab endale pükstele. Vale aeg plätusid kanda.

“No tule issand appi,” pomiseb Lotman laitvalt ja läheb käsi pesema. “Noormees, teil on veel palju õppida.”

Taaskord kõnnib Lotman minema ja kurvalt lukku kinni tõmmates seisab Kunnus vetsus edasi, vaikuses. Kõle ruum, päevavalguslamp vilgub ja piniseb. Korraga hakkab tal hästi õudne, nagu hakkaks kõik koost lagunema.

Viirastus kaob silme eest. Kiisumaskis mees võtab endalt suhu ning üsna pea saabub hommik. Uus päev, uus tähtaeg. Seekord on teemaks Preisimaa reisikirjelduste hiilgeaja möödumise põhjused Vana-Kreeka kontekstis ja kui talle meenub, et raamatukogus polnud jälle Hegelit, vajub tal kriitilisel momendil totally ära.

6 Comments

    • Artikli subjekti auks vastan kommentaaridele AINULT tsitaatides, sina saad esimese:

      “A sane person to an insane society must appear insane.”
      ― Kurt Vonnegut, Welcome to the Monkey House

      • Tsitaadiga vastamise auks vastan vastaja vastusele tsitaadiga:

        “I just did some calculations and I’ve been able to determine that you’re full of shit.”
        ― John Green, Looking for Alaska

  1. Seda sorti must huumor, mis teatud nurkade alt vaadates hakkab hoopis valgena paistma.

    • “You pronounced your words as if you don’t acknowledge the shadows, or the evil either. Would you be so kind as to give a little thought to the question of what your good would be doing if evil did not exist, and how the earth would look if the shadows were to disappear from it?”
      ― Mikhail Bulgakov, The Master and Margarita

  2. As the question in hand is rather of
    the intresting sort, with deep disappointment I must admit the fact that the current location and situation in hand do not provide me with the greatest of conditions to give you an elaborate answer, Sir.
    But what I can tell you, is that I’ve seen my fair share of shit. I’ve seen shit that goes down, I’ve seen shit that blows up. I’ve seen the kind of shit that is not evenly distributed when it hits the fan. And of course – there is a lot of shit that happens.
    And from all this shit, I can only draw the conclusion that considering the shit what the world and most of the people around us are getting more and more each and every day, the world without evil can only exist in our heads. And I just don’t have the time or tools to explain whats in my head.
    Thank You again, for your question, I might return to it soon.

    -Hästi

Comments are closed.

Massive Presence Website