MIDA PUTIN MÕTLEB?

In NIHILIST LABS

Kui uskuda pistrikke (Ilves, Lucas jne), siis seisame me silmitsi sõjaga. 

Meie võib selles kontekstis tähendada mitut asja – Eestit või laiemalt Venemaa lähiriigid Baltimaad, Põhjamaad + Poola (Lucas nimetabki viimast kooslust “rinderiikideks”). 

Sõda on samuti paindlik mõiste. Ei pruugi tähendada üle piiri veerevaid tanke, suuri manöövreid regulaarvägedega.

Kas see on absurdne või mitte, kas Venemaa riskiks kolmanda maailmasõjaga või mitte, kas tal on mingi põhjus seda teha, see ongi debati koht. 

Enamik lääneriikide kodanikke on rohkem huvitatud tarbimisest, terviseaplikatsioonidest oma nutitelefonis, kindlasti mitte sõdimisest. 

Enamik lääneriikide poliitikuid on huvitatud staatusest, rahast, intervjuude andmisest ja kuulus olemisest. 

Poliitikud ‘lahendavad’ olukordi, mida nad nimetavad ‘kriisideks’.. Nt 2009. aastal alanud “Euroopa võlakriis”. Isegi nüüd, kui Kreeka default on saanud reaaluseks, pole tegelikult midagi erilist. Kui me räägime ajaloost. 

Mis on kaalul? See, kas keskmine kreeklane saab endale järgmise kolme aasta jooksul lubata uue televiisori ostmist või mitte. Küll tehakse selleks ajaks juba odavamaid ja paremaid televiisoreid. 4K ei lähe ka Kreekast mööda. 

Enamik meist Euroopas elab endiselt soojas toas, enneolematus heaolus. 

Ilves eksib ja Fukuyamal on (veel) õigus. Ajalugu on praegu pausi peal. 

Hitleri saksa lambakoera Blondit on tänaseks ajalookirjanduses mainitud enam kordi kui kõigi aegade lõpuks kirjutatakse Euroopa Komisjoni viimasest presidendist José Manuel Barrosost.

Euroopa kodanikud, nimetage üks asi, mida Barroso tegi? Mida teeb praegune president? 

Jean-Claude Juncker ei ole hommikul ja õhtul hambaid pestes silmitsi ajaloolise isikuga, kuigi on Euroopa võimu absoluutses tipus. “Juncker Alpe Ületamas” on lihtsalt veel üks kuiviku näoga äriklassi reisija. Davidil pole midagi maalida. 

Rahvas unustab Euroopa võlakriisi ja tema võtmetegelased, pakun, et 99%  troika vastu meelt avaldavatest kreeklastest ei tunneks Christine Lagarde’i või Mario Draghit tänaval lihtsalt ära. 

Läänes ei tee keegi enam ajalugu. Keegi – välja arvatud hullud – ei taha enam teha ajalugu. Ja hullud me paneme kinni. Aga nii, et neil oleks mugav. 

Kui me sõdime, siis kusagil ‘seal’ – Iraagis, Afganistaanis, Aafrikas, kohtades, kuhu “normaalne inimene” elu sees nagunii ei sattu, seega sõda ei puuduta meid. 

Sõtta lähevad meie eest profid, kes teavad, mida nad teevad. Pole mingit ohtu, et keegi välja kutsutaks ja homme rindele saadetaks, seljas see palitu, milles Kaitseresursside Ameti õuel end üles andis. 

Me sõdime professionaalselt ja täpselt, nagu filmis. Kuigi sõda Mosuli või Fallujah real-time street-view vaates on endiselt kõike muud kui “kliiniliselt täpne”. 

Kuid maailm on halastamatu. Maailm on kohati täiesti õudne. Tuleme tagasi küsimuse juurde, kui tõenäoline on sõda. Aga kes teab, mis on Putini peas? 

Kes üldse on Vladimir Putin ja kes talle peeglist vastu vaatab? Siit ilmast võib-olla ainult Mihhail Gorbatšov oskab sellele küsimusele mingil määral vastata, sest ta on olnud “seal”, kus Putin praegu on. 

Raske ette kujutada, kuidas Putin, kui tal ei tule und, muretseb, kuidas olla kuidagi etem kui François Hollande või Barack Obama. Lihtsam on ette kujutada, et väikesed ja ajutised lääne riigijuhid, kes tulevad ja lähevad ja jäävad sama vähe meelde kui eilne ajaleht – ajavad teda ainult itsitama. 

Tema eelkäija Boriss Jeltsin tegi mõne tegusama pealelõuna ja paari pitsi viina juures ümber pool Euroopa kaarti. Tema eelkäija eelkäija Mihhail Gorbatšov kaotas mängu ja lasi 287 miljoni kodanikuga riigil laiali pudeneda nagu peotäiel kruupidel.   

Kui Putin vaatab üle oma õla tagasi ja mõtleb neile, kes on tulnud enne teda ennast, siis seal on Ivan Julm ja Stalin popsutab mõistvalt piipu ja naeratab omamehelikult vuntsi. Sama Kreml, samad seinad, samad toad. 

Putin ei mõtle pühapäeviti sellest, kuidas olla võrdne lääne riigijuhtidega, võrdselt austatud jne, vaid kuidas olla eelnimetatutest veel suurem. Lääne riigijuhid on tema jaoks tühisused. Ta mõtleb, kuidas mitte olla nagu naeruväärne Hruštšov või maksta enda ja oma laste eludega nagu Nikolai Teine. 

Putin võib lasta endale tuua oma igahommikuse kodujuustu samadel lauanõudel ja süüa seda sama lusikaga kui omal ajal Peeter Esimene. 

Keegi ei tea, mis toimub Putini peas. Mis teda liikuma paneb ja mis teda võiks peatada..    

Chicken-race on igavlevate ameerika noorukite mäng, kus autodega kihutatakse täiskiirusel teineteisele vastu. Argpüks on see, kellel närvid esimesena üles ütlevad – kõrvalpõike tegija jääb kaotajaks. Kui aga mõlemal närvid vastu peavad? Siis on tulemuseks laupkokkupõrge. 

Venemaa-Ameerika suhetes käib praegu samasugune vastastikune pingete kruvimine. 

Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased Euroopas loodavad, et Putin põikab ise kõrvale või siis tõugatakse ta mõõdukamate seltsimeeste poolt juhi kohalt ja need pidurdavad tema eest. 

Ameerika Ühendriikide nö "suurelt malelaualt" see kõik nii paistabki. 

Ja ega Tallinn ja Mosul ja Fallujah läbi CNNi pikksilma vaadates palju erine. Kauged kohad, mis eksisteerivad vaid Pentagoni kindralite briifingutel näidatavatel kaartidel ja kus pole midagi peale merejalaväelaste, tolmu, kivide ja kitsede.. 

5 Comments

  1. Hea stiil on sul. Palju küsimusi tekkis.
    Ma arvan, et esmalt Putin naeruvääristab esmalt LÄÄNE ja alles siis hakkavad toimuma manöövrid.
    Ja Putinit peletab ainult mass..samasuguselt nagu mass teda teadupärast armastab..Demokraatia aga logiseb ja seda testib ta senikaua, kui kõik kolinal kokku kukub.
    Selle peale ta ilmselt enne magamajäämist mõeldes itsitabki.

  2. See lugu rõhub tüüpilisele Venemaad müstifitseerivale antiutoopiale, mis väidab et Venemaa “käitub kuidagi eriliselt” ning tema käitumine “pole ette ennustatav”, mille seljas sõidab suuresti läänelik hirmukultuur ja piiritu usk Venemaa erilisusesse. Putin kasutab lääne süsteemi nõrkusi sellele retooriliselt vastandudes samahästi ära kui Tsipras, ta tajub ja kompab väga hästi piire. Sõda võib väga edukalt mängida ka sõjariistu kasutusele võtmata ja Putin on läänelikule süsteemile mingis mõttes mugavusvastane just oma ennustatavuse tõttu. Paraku, kui selle müstifitseeritud antijumal-kangelase ümbert mütoloogia laiali lammutada, siis jääb kuningas ise üsna alasti. Nii on ka jumal ise süsteemi vang ja kui tema ümber loodud müüt süsteemi enam ei teeni, lendab jumal ise kolikambrisse.

  3. Täiesti sisutu jamps.

    Võin sõbramehe poolest öelda, et raimondikene sa ei pea iga lauset eraldi realt alustama,
    laused kirjutatakse ikka paragrahvideks kokku. Igas paragrahvis võiks olla vähemal üks juhtmõte või idee sees.
    “Enamik meist Euroopas elab endiselt soojas toas, enneolematus heaolus. ” – see ei ole nii erakordne ja põrutav mõte, et selle peab eraldi kirjutama. Sama kehtib kogu ülejäänud teksti kohta.

    Kirjuta Tähekesse parem.

Submit a comment

Massive Presence Website