Meil on probleem

In SNAP

Kuna keegi enda häälel eriliselt kõlada ei lase võtan selle koorma enda peale. Olen küll noor ja ilmselt mitte nii kogenud kui paljud selle saidi kirjutajatest proovin siiski avaldada enda arvamust küllaltki realistlikult.     Niisiis, minu arvates on Eesti riigis palju probleeme, ilmselt meie kõigi arvates, kuid suurem osa probleemidest on põhjustatud meie endi rahva poolt. Tooks siis kohe esimeseks näiteks meie suure pagulas teema. Eesti rahvas oleks nagu ennast segi tõmbanud selle teema peale. Meil oleks nagu maailmalõpp saabunud. On otsustatud juba ammu,et nad tulevad, mida enam siin veel rabeleda on selle nimel, et nad ei tuleks. Otsus vastu võetud, mis edasi kuid eestlaste puhul kehtib pigem, otsus vastu võetud, mis tagasi. On vaja jääda ühekoha peale pidama ja rääkida ja arutada asju, mida ei juhtu. Veel hullem eestlased muutuvad ebainimlikuks, kõik uudised, mis ma lugenud olen, kuidas eestlased suhtuvad tumedanahalistesse on kohutav. See käitumine on õudne ja sobimatu. Kuhu me sellise asjaga jõuame? Kuhu Teie täiskasvanud sellise eeskujuga jõuda tahate? Õpetage pigem oma lastele, kuidas sellises olukorras toime tulla. Kui lugesin uudist, et Tartu üliõpilast pilluti kividega, ei teadnud, kas nutta või naerda, et inimesed on nii lollid ja silmakirjalikud. Kas teie arvate, et need üksikud pagulased, kes võibolla tulevad tõesti siia mõttega, et oma elu korda saada ja ma usun, et neid paar tükki ikka leidub, kas teie arvate, et neil on kerge? Kas teie arvate, et neil on kerge olla siin kui siin on nii palju viha ja kurjust? On juba lasteaiast saati selgeks tehtud, et kurjusega ei võida midagi. Tuleb vahel teha koostööd inimestega,kes ei meeldi, et jõuda eesmärgini, isegi kui neil inimestel pole sama eesmärk, tuleb proovida ja leida kompromiss. Mulle tundub, et eesti rahvas praegu pigem eemaldub üksteisest kui ühtlustub.

Siis veel see naeruväärne rühmitus Odini sõdalased. No palun, tulge mõistusele, maffiamängus olete, et jõuke teete? Kohutav kuidas võivad täiskasvanud käituda. Koolis meile vähemalt räägiti, et see pagulashulk on suhteliselt väike, kes siia üldse tulevad, kas selleks on vaja eraldi ‘patrulle’ linna ? Veel inimeste enda algatatud, kas meil on kriisiolukord? Külvame ikka kurjust ülesse, et inimesed ennast Eestis veel halvemini tunneksod eksole. Me vingume, et pagulased ei taha siia jääda vaid tahavad ainult toetuseid, aga mida me selleks ise teinud oleme, et see nii poleks? Me oleme teinud kõik selleks, et nad ei tahaks siin olla, me oleme teinud kõik, et nad tunneksid ennast nii, et nemad ei sobi siia. Kuradi hästi arvavad eestlased ikka endast, ise tahame reisida, käia, olla, aga kui keegi teise nahatooniga tahab meie riiki tulla siis me põhimõtteliselt põlgame nad ära või? Kurat nad poole veel siia jõudnud, aga selline ülbus ja ebainimlikkus juba käib…Mõistan tegelikult ka seda viha, et nad saavad paremad tingimused kui paljud meie oma rahva inimesed. Kuid jälle, mida sa tegid see aeg kui sul oli vaja õppida, et saaksid hea elu? Nüüd nõuavad pooled, et eesti riik neid ülal peaks, kus sa olid see aeg kui pidi õppima, et sa ise suudaksid raha teenida? Kõik ootavad meeletuid toetuseid, okei hinnad on kallid, aga palun nähke ise ka veava. Saan aru, et kõik, ei ole ise süüdi selles, et nad ei saanud kunagi, kas õppida, et nüüd hea töökoht saada, aga paljud neist on selleks ise väga palju teinud, et see nii oleks..

See selleks, on veel asju, mida ma ei taha mõista. See on eelmise teemaga nagu öö ja päev. Nimelt Eesti telesaated. Pean hetkel tegelikult silmas ühte kindalt “Eesti tippmodelli”. Olen seda hoolega jälginud just seepärast, et mida on eestlased valmis tegema, et külvata ülesse draamat ja tüli. See, mida selles saates kohtunikud ja saatejuht ütlevad osalejatele on minu arvates sobimatu. Vahel on tunne, et saada lasteaeda kombeid õppima. Leian, et televisioon on koht, kus inimesed võiksid jääda viisakuse piiridesse ning asjad, mis võivad jätta kellestki tahtlikult halba muljet võiks kaamera taha jätta. Kuid ei, solvame inimesi otse kaamerate ees ja oleme uhked ka veel. Mul läks süda pahaks, kui ma mõtlesin sellele, et tippmodelli saatejuht võiks mu ema olla, mul oleks häbi. Mul oleks häbi, et mu ema laskub nii madalale, et solvab, kedagi ja läheb kaasa nii alatute draamadega. Ma lihtsalt ei saa aru miks on seda vaja, miks on vaja teha lolliks ennast sellega, et saade müüks?

Siis veel eesti haridussüsteem. See, mida nõutakse õpilastelt praegu koolis on kergeltöeldes veider. Seda mõttetut ja ebavajalikku jura on liiga palju, ainete kõrval, mida vajame päriselus. Näiteks arvutiõpetuses teeme arvuteis mingeid robotmänge, lihtsalt vabaudst, aga mida ma sellega peale hakkan? Ma tõesti ei soovi arvutihäkkeriks saada suurena ning see ei kattu, kuidagi erialaga, mida soovin õppima minna. Olen 10.klassi õpilane ja tihtipeale mõtlen, kui mul poleks neid vanemaid, kes praegu siis kuidas ma elus üldse hakkama saaksin. Kool ei õpeta mulle kuidas olla salliv, empaatiavõimeine, mõistev, töökas jne, selle asemel pean õppima pähe persetäis valemeid, et arendada oma mõistust asjadega, mida mul tegelikus elus vaja ei lähe. Hetkel võin väita, et õpingümnaasiumis rohkem hinnetele kui enda teadmistele, sest praegu tundub, etneed on tähtsamad, kui see kui palju ma tegelikult aru saan ja asju mõistan. Kooli kõrvalt trennideks eijäägi põhimõtteliselt aega, okei jäd, aga see tähendab, et ma jooksen nädala sees ennast lolliks, sest ma üean käima koolis, õppima, trenni tegema ja kindalti vahel aitama ka kodus midagi teha ning vabaaega sooviks üks noor inimene endale ka, kuid kas see on üldse võimalik?


Submit a comment

Massive Presence Website